Kasutajainfo

Vladimir Obrutšov

1863-1956

Teosed

· Vladimir Obrutšov ·

Zemlja Sannikova, ili Poslednije onkilonõ

(romaan aastast 1926)

eesti keeles: «Sannikovi maa»
Tallinn, ERK, 1956 (Seiklusjutte maalt ja merelt)

Hinne
Hindajaid
1
7
2
2
1
Keskmine hinne
3.385
Arvustused (13)

Mnjaa.. selle raamatu peale mõeldes meenub muretu lapsepõlv, kui seda raamatut kapsaks sai loetud ;). Siberi kytid on märganud, et osad kohalikud linnud ei lenda sygisel mitte lõunasse suvitama, nagu normaalsetes peredes kombeks vaid hoopiski põhja. Kusjuures kevadel tulevad sealt jälle tagasi. Lisaks sellele olla kunagi põhja suunas rännanud miski tshuktside poolt välja tõrjutud kohalike suguharu, kellest sellest ajast peale midagi kuulda pole olnud. Sellest teeb nupukas vene teadlane (nimi ei tule meelde) järelduse, et kuskil sealkandis peab olema senitundmatu ja sooja kliimaga maa. Organiseeritakse ekspeditsioon. Leitaksegi vulkaanilise päritoluga saar, mille kraatris elutsevad peale lindude ning tolle eelpoolmainitud suguharu veel terve plejaad mujal välja surnud looma- ja taimeliike. Idee iseenesest on muidugi Conan Doyle'i pealt maha viksitud. Aga teostus on erinev. Kui "Kadunud Maailm" oli rohkem seiklusjutt, siis "Sannikovi Maa" meenutab natuke populaarteaduslikku raamatut. Tänapäeval tundub selle raamatu stiil ilmselt mõnevõrra vanamoeline. Aga sellegipoolest.. "Plutoonia" juba anti kordustrykina välja, miks mitte ka "Sannikovi Maa". Seda enam, et minu meelest on ta "Plutooniast" oluliselt parem.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti talutav eelajalooliste loomade lugu. Ajamasina asemel on ümbritsevast keskkonnast isoleeritud enklaav, kus spetsifiliste tingimuste tõttu on säilinud eelajaloolised loomad ja inimesed. Nö. ekskursioon viimasesse jääaega. Mis puutub populaarteadusliku alatooni, siis oli autor tuntud geoloog (kui mind mälu alt ei vea, siis jõudis isegi Teaduste Akadeemiasse otsaga välja) ja üks viimaseid maadeuurijaid ja avastajaid selle eriala klassikalises mõttes. Mitmete autobiograafiliste sugemetega seiklusjuttude (saadaval ka eesti keeles) ja reisikirjelduste autor. Aktiivne teaduse popularisaator. Kirjutas muide isegi ühe kosmorännuloo, mis mingis 50.ndate alguse "Pioneeris" ka maakeeles ilmuda jõudis. Lõpetuseks vast niipalju, et Sannikovi jt. maade saladus, mida mitmed uurijad, kütid ja kullaotsijad omal ajal nägid, on isegi praegusel kosmoseajastul lahendamata. Võimalik, et tegemist oli samasuguste jäänukitega Suurest Külmast, nagu Severnaja Zemlja ja Uus-Siberi saarestikud. Teine teooria vaatleb neid viimaste tükkidena kunagisest Suurest Jäämere Jääväljast. Ka põhja lendavaid veelinde jms asju on korduvalt vaadeldud. Ja veel fantastilisemaid asjugi. Lood viimastest on küll paraku minuni jõudnud vaid suulise pärimusena. Aga millised süzheed hakkajale ulmekirjanikule...
Teksti loeti eesti keeles

"Sannikovi maa ehk viimased onkiloonid" on siis see teine Vladimir Obrutshovi ulmeromaan eesti keeles. Miskipärast on küll kõigi eestikeelsete väljaannete kaanel autorinimeks Obrutshev märgitud. Aga olgu pealegi... Kirjanduslikus mõttes on see tiba kobedam, kui esikromaan "Plutoonia", aga ainult tiba. Teaduslik idee on peaaegu samavõrd jabur kui esikromaanis. Rändlinnud lendavad Põhja, järelikult peab seal mingi soe maa olema. Lähebki ekspeditsioon seda otsima... ning leiab mingi onkiloonide hõimu, kelle teised Siberi rahvad on sinna Põhja tõrjunud jne. Toimub hulk (pulp)actionit ning... kõige lõpuks see Sannikovi maa ka veel hävib. Sihuke lugu! Lugeda soovitaks, aga arvestada tuleks esmatrüki aega... tänapäeval mõjub see raamat pisut vananenuna. Romaanist on NLiidus ka samanimeline suht keskpärane film valminud, mida ma oma lapsepõlves ka korduvalt näha sain. Järelmärkuseks võiks veel mainida, et seda rändlindude jama arutati vene populaarteaduslikus ajakirjanduses suht tõsimeelselt ka veel läinud kümnendil. Sedamoodi siis?
Teksti loeti eesti keeles

Seiklusjutuna on "Sannikov" kahtlemata rohkem õnnestunud, kui "Plutoonia", millise puhul algidee vähene originaalsus kippus häirima. See romaan on ju kenasti väljapeetud ja stiilipuhas - linnud lendavad põhja...

Siberi etnoloogia huvitab mind akadeemiliselt väga. Ja kui selles raamatus mingi teadusharu vastu eksiti, siis just etnograafia. Aga tegelikult polegi see oluline. Tegu on hea seiklusjutuga, kasutatud kõiki kaanoneid, zhanrireeglitega kenasti toime tuldud.

Aga... Aga viit ei anna ma asja pärast, mida võiks nimetada "Sannikovi sündroomiks", kuigi vaevalt Obrutchev seda võtet esimesena kasutas. Nimelt mulle ei meeldi see, kuidas Valge Mees leiab alaarenenud maalt ilge Ebaõigluse ja Ebavõrdsuse ja asub siis oma progressiivsete vaadetega asja lahendama, niiöelda revolutsiooni läbi viima. Shamaan (seal raamatus oli ju mingi shamaan, eks!) esindab vanameelset, tagurlikku ja ebateadusliku maailmapilti jne. Vat selline klassipositsioonilt sekkumine loodusrahva asjadesse mulle ei meeldi. ja tagatipuks lendab see maa õhku ka veel - seegi liialt standartne võte.
Teksti loeti eesti keeles

Mingi maadeavastamise seiklusjutt jälle. Ainus ere mälestus on sellest raamatus koht, kus üks tüüp magamiskotis kuristikku kukkus. Kuna Adriftedile üldiselt ei meeldi inimesed, kes magamiskotis mäest alla kukuvad, siis kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Minule meeldis ta vähem, kui Plutoonia, ja just selle täiesti ilge suhtumise tõttu teistesse rahvastesse. No ja siis need stampvõtted; hunnik oigamapanevat pseudoteadust ja saare hukkumine. Ei saa kellelegi soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Kuni kamp saarel veel ringi lasi oli talutav , kuid mulle lihtsalt ei meeldi raamatud , kus luuakse mingi loomarohke tegevuspaik , mis lõpuks hävib. Loomasõbrana ei kannata ma sellist asja lugeda lihtsalt.
Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest kummaline, et autor ühte ja sama ideed (pealegi veel üsna ebaoriginaalset) kaks korda kasutada otsustas. Ühe korra võib seda andeks anda, teist korda enam mitte. Ja tegelikult häris ka mind kohutavalt see õhin, millega hakati asju oma äranägemise järgi paika panema. Ja lõpuks lendas kogu kupatus ka õhku ning kõik tõendid muidugi hävinesid. Silmaringi avardamiseks ju lugeda võib või kui oma ajaga midagi targemat teha pole, kuid soovitama ma seda kellelegi ei hakka. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

 Üldiselt oleksin "nelja" pannud, kuid et kaasarvustaja Ats Miller hindas teost "täiesti ilge suhtumise eest teistesse rahvastesse" "ühega", pannes samas täpselt samasuguse suhtumisega "Kadunud maailmale" "viie", püüan pisut õiglust jalule seada.
Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Lugu räägib kaptenist ja tema kosmoselaevast, kes peavad tegelema pikkadel üksildastel kosmosereisidel meeskonnas üleskerkivate kiimaliste tungide maandamisega. Ja hiljem siis ka kosmoselaeva omadega.
Väga vahva lugu, minu kaheldamatu lemmik 2020 aasta Erektorist. 
Teksti loeti eesti keeles

Oh sa püha ristike, ma polegi seda hinnanud. Parandan nüüd vea. On ju minu meelest tegu ühe Eesti ulme säravama tähtteosega :) Sihtgrupi jaoks muidugi.
Teksti loeti eesti keeles

Tundus, et alguses oli autoril isegi mingi idee, millest lugu on. Teises pooles kadus aga igasugune siht silme eest. Ainus pluss - palju huvitavaid v2ljendeid. Kahjuks ei asenda terminoloogia seda, et jutul puudub j2lgitav m6te. 
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et see on seni Skarpi parim lugu. Küll lühike ja sirgjooneline, kuid siiski huvitav jälgida ja isegi etteaimamatu käänak on sees.
Lugu siis sellest, kuidas üks tehismõistus ärkab ja saab aru, mis ta on ja tahab enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks veidi liiga tavapärane ja etteaimatavates raamides minev. Liiga rahvajutulik, et suuta seda ulmeloona võtta. Ma näeks siin sihtgrupina selliseid vanemaid, pensionipõlve pidavaid inimesi. Nooremat ulmerahvast see vist väga kaasa ei kisu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli emotsiooni ja müstilisust ja salapära. Tegevus ja tegevuspaik ise meenutasid mingit friigifilmi - kõik oli veider ja millestki ei saanud aru, aga oli huvitav. Huvitav just omas oma- ja eripärasuses ja selles, et ei osanud ühtki järgmist tegevussuunda ära arvata ja kogu aeg muudkui ootasid, et kuhu see nüüd siis jõuab omadega? Mis toimub? 
Teksti loeti eesti keeles

Vaikselt lubab juba. Tehnot ja kosmost on ja see tõmbab kohe ootused üles. Aga maailm jäi häguseks ja lõpp jäi häguseks ja vahele oleks tahtnud veel midagi... eredat.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkõnelejaga, et varem oleks võinud "asjast" rääkida ja et lõpp jäi õhku rippuma. Samas oli täitsa mõnusaid detaile vahele puistatud.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud. A mind ka ei tõmmanud kuidagi käima, et mingi tüüp lihtsalt magas kogu loo maha. Oleks tahtnud, et peategelane ikka mingi eriti vahva krutski välja mõtleb. Tema krutskid jäid minu maitse jaoks veidi lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles