Ulmekirjanduse BAAS - Vladimir Obrutšov - Plutonija: Neobõtšainoje putešestvije v nedra Zemli

Arvustused (20)

26.11.1997, kell 02:15

Nojah. Järjekordne polaarekspeditsioon, mille käigus avastatakse auk maakera sisemusse. Mis teadupärast on õõnes. Ja millise õõnsuse keskel on arusaamatu päritoluga miniatuurne päike. Maakera sisepinnal sebivad ringi hulk elukaid, alates väljasurnud imetajatest kuni sauruste ja intelligentsete sipelgateni välja. Jabur? Oli kyll. Natuke liiga jabur. "Sannikovi Maa" oli oluliselt etem.

Teksti loeti eesti keeles

Tundmatu Arvustaja

26.11.1997, kell 07:05

Taas ekskursioon minevikku ja sedapuhku dinosauruste aega. Jutustuse "raami" jätan sinnapaika - autor oli geoloog ja geograaf ning tunneb end paleontoloogiliste huviväärsuste ning maagisoonte kirjeldamisel märksa enam kodus kui maasisese astronoomia edendamisel. Ega see teda eriti vaevanudki - peamine, nagu ma ütlesin, oli fossiilide elu-olu tutvustamine. Raamat plagieerib pisut Jules Verne'i "Reisi Maakera sisemusse". Tegelikult on see lõbus raamat. Dinosauruste ja muude imeelukate kirjeldused vastavad raamatu kirjutamise ajale ning on praeguseks ammu moraalselt vananenud. "Matriarhaadis" elava suguharu kirjeldus oleks aga nagu maha viksitud kaasaegsete "uue" ajaloo kirjutajate sulest. Noh eks ole neil mõlemail ju üks ja seesama "vaimne isa" - suurehabemeline klassik Fr. Engels oma surematu "Perekonna, riigi ja eraomanduse tekkimisega". Pole midagi uut Päikese all!

Teksti loeti eesti keeles

Alari Rajande

27.11.1997, kell 18:25

Mina küll antud raamatu suhtes pessimistlikult meelestatud ei ole. Täitsa meeldis, rohkem kui Verne'i "Reis maakera sisemusse". Oleks nad "Plutoonias" maakera seest kasvõi teise, välimisest suurema maakera leidnud - ulmeraamatuid ei saa lihtsalt taoliselt sõna-sõnalt võtta.

Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas

6.12.1997, kell 01:05

Kõigepealt tuleks mainida, et see romaan on kirjutatud 1915. aastal. Autor mainis ka eessõnas ausalt ära, et ta on lugenud Jules Verne`i «Reisi maakera sisemusse» ja Arthur Conan Doyle`i «Kadunud maailma» ning et pole nende tekstidega rahul ja kirjutab seetõttu oma. Tõsi, Obrutshov kritiseeris Jules Verne`i ja Arthur Conan Doyle`i romaanide «ebateaduslikkust» ning... pakkus välja sama ebateadusliku (selleks ajaks juba ligi sajandivanuse) õõnsa maakera idee.

Muidugi võib Obrutshovi nägemus igasugustest fossiilidest olla tänaseks üsna vananenud, aga sama vananenud on ka enamus Jules Verne`i tekstide teadusest. Obrutshovi põhivõlu on just aktion, sihuke pulpseiklus, tugeva populariseeriva kallakuga.

Omal ajal sai seda romaani korduvalt loetud ning halb ta nüüd küll polnud. Kõige rohkem häiris mind seesama stamplõpp... et tulime sealt kummalisest maailmast, aga kõik materiaalsed tõendid hävisid ning üsna raske on miskit tõestada jne. See oleks kui mingi vabandamine, et pole päris fantastika ning et kirjanik ei julenud oma mängus lõpuni minna. Aga mis siin viriseda, ka Arthur Conan Doyle`i «Kadunud maailm» lõppeb samamoodi!

PS: Kõik eestikeelsed väljaanded annavad autorinime valesti!

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav

3.03.1998, kell 13:14

Siim Espenberg

27.06.1998, kell 12:02

Minu meelest oli "Plutoonia" suhteliselt loetav. Võib-olla kõik polnud päris usutav või nii, aga raamat oli ju päris põnev (eelajalooliste loomade rünnakud, poolteisemeetrised sipelgad jne). Nagu juba eespool mainitud jättis lõpp soovida, mis tundub olevat paljude tolleaegsete kirjanikkude viga (katastroofis hävivad tõendid, avastatud saared ja maad). Minule jättis "Plutoonia" üpris hea mulje. Seepärast ka 5.

Teksti loeti eesti keeles

Satyros

5.04.1999, kell 13:02

Ütleks lihtsalt ja loogiliselt ajuvaba jutuke. Tekstis ei olnud võimalik leida grammivõrdki loogikat. Ja nende nn. looduseuurijate käitumine seal maasees oli lihtsalt banaalne. Autor oli selle raamatu õnneks õigeks ajaks lõpetanud, muidu oleks raamatu tegelased edasi seal maailmas liikunud olek mine sa tea mis ajastusse jõudnud. Seal tundus nii, et mida edasi minna seda vanemasse ajastusse jõuti. Oleks expedikad edasi astunud oleks võib-olla ka nähtud maailma esimesi organisme (ainurakseid).

Teksti loeti eesti keeles

Dragofor

5.04.1999, kell 13:56

Ega ta nüüd nii hull ka ole nagu Satyros väidab, aga suurt midagi ta väärt ka ei ole. Loodusteaduslikust seisukohast on tegu tervete vastuolude ahelaga, mis mõnikord iiveldamaajava selgusega suisa idiootsusteks pürgib. Huvitaval konbel tundub mulle, et seda ideed kasutas ka "kuulus" ulmekirjanik Burroughs. Nimelt just seda sisemist päikest. Aga teisest küljest, tema kirjutas oma loo ka hiljem ning sellel teemal on avaldatud ka palju teisi teoseid, nii et seda ei saa pahaks panna. Loomulikult tuleb arvestada asjaolu, et teos on oma ajastu laps, aga see ei tee teost minu silmis paremaks. Aga huvitav oleks siiski teada, kui kaugele oleksid need teadlsed siiski välja jõudnud? Millisesse ajastusse? Ning miks, põrgu päralt, ei nakatunud nad kohalikesse viirustesse, mis suure tõenäosusega oleks nad hauda viinud, sest inimese immunsüsteem on kohanenud ainult teatud organismide vastu, kuid seal olid kohe kindlasti selliseid pisitillukesi olendeid, kes oleksid inimesele lausa surmavalt ohtlikud.

Teksti loeti eesti keeles

Rauli Rajande

7.04.1999, kell 12:21

Kõigepealt ütleks alguse ja lõpu kritiseerijatele ära, et need olid sellised nagu nad olid selleks, et luua keskkond, kus tegevus toimuks. Sama käib ka õõnsa maakera kohta. Kas kõik said aru? Samad süüdistused võib ju esitada ka mõne suvalise kaasaegse ulmeteose kohta - miks toimub tegevus kosmoses, miks kauges tulevikus ... rääkimata täiesti ebateaduslikest kosmosesõidukitest. Selle raamatu zanr ongi ju teaduslik fantastika. Ning selle eesmärk on teaduse populariseerimine. Ja antud teose puhul on kirjanik sellega väga hästi toime tulnud. Üks muljetavaldavamaid raamatuid üldse mida lugenud olen.

Neil, keda teaduslikkus häirib soovitan lugeda enam-vähem samal ajal kirjutatud Tarzani-lugusid, teised võiksid teosele siiski pilgu peale visata. Eriti sobiv nooremas murdeeas teadushuvi tekitamiseks.

24. aprill 2003: Lisaks veel ühe huvitava fakti raamatu headuse kohta - ma olen seda raamatut juba 3 korda ostnud ja kõik on ära "laenatud" ;)

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla

13.04.1999, kell 16:47

Ma ei arvusta seda nüüd mingil juhul selleks, et hinnet kuidagi balansseerida (nagu ka tihti tehakse). Lihtsalt lappan praegu läbi neid Vene esiulmekaid, et täpsemalt mõista seda positsiooni ja traditsiooni kust Strugatskid alustasid.

"Plutoonia", "Sannikov" ja "Ershoti kraater" kuuluvad minu lugemismaailmas ühte patta. Lugesin ja vaimustusin neist enam-vähem ühel ajal, lisaks on nad ju kõik nii sarnased kah. Mitte ainult sellepärast, et vene ulme...

"Plutoonia" meeldis kõige vähem. Tegu polnud halva raamatuga, küll aga häiris mind liigne teaduslikkus ja kahvatud tegelased. Hiigelsipelgad olid muidugi vahvad - ja üsnagi jubedad ja tõttöelda ka pea ainsad eredalt meeldejäänud tüübid sellest romaanist. Kas seal teaduse põhitõdede vastu eksiti või mitte, ma`i tea. Ja ei huvita kah, tegu on ilukirjanduse mitte bioloogiaõpikuga. Segasid aga, jah, just liigsed kirjeldused, kuidas mingi taim või elukas välja näeb ja milline on tema evolutsioon jne.

Seega on "Plutoonia" igati kolmevääriline, eelkõige just seepärast, et oli "Sannikovi" ja "Kraatriga" võrreldes kahvatum.

Teksti loeti eesti keeles

Kalevipoeg

3.12.1999, kell 19:23

Hehemm... Nojah, oli selle teaduslikkusega n11d, kuidas oli, aga teistest samateemalistest raamatutest oli ta pea jagu 1le. Autor m2rgib l6pps6nas ju ilusasti 2ra, et millised ideed ja kohad on vastuolulised, ja 1le1ldse teeb k6ik dinosaurused puust ette ja v2rvib punaseks kah veel. Mis siis teose tugevaks muudavad? A: tugev teaduse populariseerimise tendents selles raamatus. Ehk oli just selel raamatu n2ol tegemist kangikesega, mis mind ise selle ligi kallutas? B: kirjelduste t2psus. Maa all olid j2rjestikku 8kos1steemid, k6ik kenasti kirjeldatud ja kujutatud, taustaks uljaste vene maadeavastajate praktikaga segunenud romantika. C: see, et teos on teaduslikum, kui autor arvatagi oskas. Mis hoidis seal 8kos1steeme teineteise suhtes paigas? temperatuur. Aga neile eri ajastutele oli ka omane erinev keskmine temperatuur meie planeedi pinnal. Nojah, evolutsiooni seal allpool unustas autor k1ll 2ra, aga nagu selgub, ei olegi see k6ige olulisem j6ud, mis me maailma palet kujundab. Eraldatud ja h2sti eksisteeriv bioloogiline s1steem j22b p1sima, kui keegi edukam teda v2lja ei t6rju(seal hoidis asju paigas temperatuur), uusi geene juurde ei tule (no ei tule juuu!!!!), ja looduslik valik, mis v2ldib uute muutuste teket, hoides s1steemi stabiilsena. Nu esimesed elusolendid olid bakterid ookeani p6hjas, kes elasid seal all ja j2rasid kive. Elavad siiamaani ja j2ravad kive, ei evolutsioneeru, ei muutu, ei l2he nad sealt kuhugi. Ja sinna nad ka j22vad. T2nu sellisele teadust eriti edukalt populariseerivale toimele on see j22nud mu jaoks siiamaani 1heks vene ulme tippsaavutuseks. Nujah, aga Obrutshev oli ju teadlane ka, teadis, millest kirjutab... Nii et suur t2nu talle raamatu eest!

Teksti loeti eesti keeles

Enn Hunt

14.08.2000, kell 16:40

Kalev

2.10.2000, kell 11:46

Loetav oli, muud midagi...

Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller

26.01.2001, kell 13:36

Kordan üle juba eespool esinenud väite, et kui algust ja lõppu mitte lugeda, on tegu päris talutava raamatuga. Reisib üks seltskond never nowhere wonderland`i, kakleb elukatega, kes suuresti sarnanevad sajanditaguste ettekujutustega fossiilsest faunast ja tuleb elusalt tagasi. Meelde see seltskond ei jää, karakterid on igavad ja lamedad; seiklused sellised, nagu neid tuhandetes muudes juttudes esineb; maa ise jääb meelde küll, lihtsalt nagu üks omapärane alternatiivmaailm. Omaette probleem on see pseudoteaduslikkus, ent lõpuks räägitakse ju lastele ka muinasjutte lohedest ja printsessidest, kes on lisaks veel samaaegselt ilusad ja head - lapsed kasvavad sellest omal ajal välja.

See lõpp, et kõik tõendid hävisid… Tollal lihtsalt kirjutati nii, püüti jätta muljet, et sündmused on päriselt aset leidnud. Conan Doyle`i "Kadunud maailm" ei ole hea näide, sest ärge unustage, et neil oli seal vaieldamatu tõend - elus pterodaktüülus, mida nägid sajad inimesed. Ja alati ongi loomulikult olemas suur hulk lihtsameelseid ja natuke vähearenenud hingi, kes kirjapandut tõsimeeli usuvad - on nende diagnoosiks ju täna "seltskond, kes Blairi nõiafilmi dokumentaalseks peab"…

Aga algus, ja eriti sissejuhatus on klass omaette, meenutades kohati surematuid teoseid nagu "Vene tehnika" jmt - see sodisulg Obrutshov väidab tõemeeli, et "Kadunud maailm" oli tema versioonist vähemusutav! Ei hakkagi üles lugema, milliseid jalustrabavaid teaduslikke - ka juba tolle aja tasemelt! - lollusi sisaldavad autori ja ta tegelaste suhu pandud väited… Zelazny "varjud" on umbes sama teaduslikud. Autor ise on üks paras professor Challenger, ainult selle vahega, et tal ei ole õigus ja ta ei ole naljakas.

Nii et ega sellest kahju ei sünni, kui kümneaastased seda loevad - loevad nad ju potteritki! - aga pärast, kallid lapsevanemad, istuge ilusti oma võsukese voodiservale ja alustage seda teost peos hoides: "Sa ju mäletad, kuidas oli jõuluvanaga…?"

Teksti loeti eesti keeles

Tarts

16.06.2001, kell 14:31

Julgen väita, et Doyle`i "Kadunud maailm" on n6rgem lugu, kui "Plutoonia". Alates juba sellest, et territooriumid, kus toimusid tegevused, olid mastapides hoopis midagi muud. Minu isiklik arvamus k6lab, et Doyle`i maailm ei saanud eksisterida oma piiratuse t6ttu (liiga vähe ruumi, et sihuke ökosysteem nagu seal oli yles ehitatud, toimida saaks). Ei, "Plutooniale" viite ma ei pane, aga alla nelja kah mitte.

Teksti loeti eesti keeles

Ingvar Savasson

11.02.2003, kell 23:12

Oli küllaltki loetav jutt minu meelest, kuid kindlasti mitte võrreldav Doyle`i Kadunud Maailmaga . Suurem tegevuspind küll, kuid pisut absurdsem. Samas omab mõnusat mitmekülgsust. Peaks millalgi jälle raamatukogust võtma ja huvi pärast üle lugema. Meeldis igastahes tunduvalt rohkem kui Sannikovi maa.

Teksti loeti eesti keeles

Taivo Rist

21.03.2004, kell 21:17

Autor teadis väga hästi oma romaani ebaloogilisusi ja vastuolu füüsikaga, aga muudmoodi seda juttu lihtsalt ei saanud kirjutada! Autori eesmärk ei olnud kirjutada raju-SFi õõnsast maast, vaid näidata lugejale, millised loomad võisid elada juura ajastul, ning seeläbi populariseerida geoloogiat ja paleontoloogiat.

Hinne langeb 4+ peale sellepärast, et kõik tegelased on ühesugused, neid eristab ainult nimi. Kuigi neile on valitud meeldejäävad nimed ja igaühel on oma elukutse, läksid nad ikka kogu aeg segamini.

Romaan on kantud oma aja vaimust looduselt armuandide võtmise kohta. Ka tegelased ise täheldavad, et selline loomastik on säilinud ainult inimeste puudumise tõttu. Et loomi toiduks kütitakse, on arusaadav, aga suht tühisel põhjusel hävitatakse julmalt ka juura ajastu valitsejad, sipelgad. Ei mingit tsivilisatsioonidevahelist suhtlust: igaüks, kes inimestele vastu hakkab, peab surema!

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Ruumet

22.03.2004, kell 12:09

Johannes Koit

24.10.2005, kell 22:14

Autor on järelsõnas kenasti põhjendanud, miks ta selle raamatu kirjutas. Ta ei püüdnud tõsi-teaduslikult lugejatele tõestada, et maakera on seest tühi, vaid ärgitada noori geoloogiaga tegelema. Mulle see raamat isegi natuke meeldis. Polnud nii punane, kui ma alguses kartsin. Rohkem keskendub autor seiklustele, geoloogiale ja muudele loodusteadustele ning igasugustele kirjeldustele. Stiil on kohati küll üsna abitu, kuid eriti häirivaks see ei muutunud. Nostalgia mõttes lugeda ju võib. Kolm

Teksti loeti eesti keeles

Olev Toom

7.01.2020, kell 23:44

Teate, vanasti, kui inimesed veel teaduslikku maailmavaadet pooldasid, käiski osa tolle tutvustamisest just nii. "Romaanid teadusest" või kuda see määratlus Verne'il oligi. Obrutšov tahtis lugejatele tutvustada paleontoloogiat ja valis sihukese esitusviisi. Punkt.
Pall läheb maha 1) "kõik-tõendid-kadunud"-lõpu ja 2) Doyle'i raamatu mahategemise eest saatesõnas.

Teksti loeti eesti keeles

Vladimir Obrutšov

1863-1956

Teosed

· Vladimir Obrutšov ·

Lisavahendid:

Vladimir Obrutšov

1863-1956

Teosed

· Vladimir Obrutšov ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: