(romaan aastast 1924)
eesti keeles: «Plutoonia»
Tallinn, ERK, 1954
Tallinn, Parashin, 1994
Muidugi võib Obrutshovi nägemus igasugustest fossiilidest olla tänaseks üsna vananenud, aga sama vananenud on ka enamus Jules Verne`i tekstide teadusest. Obrutshovi põhivõlu on just aktion, sihuke pulpseiklus, tugeva populariseeriva kallakuga.
Omal ajal sai seda romaani korduvalt loetud ning halb ta nüüd küll polnud. Kõige rohkem häiris mind seesama stamplõpp... et tulime sealt kummalisest maailmast, aga kõik materiaalsed tõendid hävisid ning üsna raske on miskit tõestada jne. See oleks kui mingi vabandamine, et pole päris fantastika ning et kirjanik ei julenud oma mängus lõpuni minna. Aga mis siin viriseda, ka Arthur Conan Doyle`i «Kadunud maailm» lõppeb samamoodi!
PS: Kõik eestikeelsed väljaanded annavad autorinime valesti!
See lõpp, et kõik tõendid hävisid… Tollal lihtsalt kirjutati nii, püüti jätta muljet, et sündmused on päriselt aset leidnud. Conan Doyle`i "Kadunud maailm" ei ole hea näide, sest ärge unustage, et neil oli seal vaieldamatu tõend - elus pterodaktüülus, mida nägid sajad inimesed. Ja alati ongi loomulikult olemas suur hulk lihtsameelseid ja natuke vähearenenud hingi, kes kirjapandut tõsimeeli usuvad - on nende diagnoosiks ju täna "seltskond, kes Blairi nõiafilmi dokumentaalseks peab"…
Aga algus, ja eriti sissejuhatus on klass omaette, meenutades kohati surematuid teoseid nagu "Vene tehnika" jmt - see sodisulg Obrutshov väidab tõemeeli, et "Kadunud maailm" oli tema versioonist vähemusutav! Ei hakkagi üles lugema, milliseid jalustrabavaid teaduslikke - ka juba tolle aja tasemelt! - lollusi sisaldavad autori ja ta tegelaste suhu pandud väited… Zelazny "varjud" on umbes sama teaduslikud. Autor ise on üks paras professor Challenger, ainult selle vahega, et tal ei ole õigus ja ta ei ole naljakas.
Nii et ega sellest kahju ei sünni, kui kümneaastased seda loevad - loevad nad ju potteritki! - aga pärast, kallid lapsevanemad, istuge ilusti oma võsukese voodiservale ja alustage seda teost peos hoides: "Sa ju mäletad, kuidas oli jõuluvanaga…?"
Hinne langeb 4+ peale sellepärast, et kõik tegelased on ühesugused, neid eristab ainult nimi. Kuigi neile on valitud meeldejäävad nimed ja igaühel on oma elukutse, läksid nad ikka kogu aeg segamini.
Romaan on kantud oma aja vaimust looduselt armuandide võtmise kohta. Ka tegelased ise täheldavad, et selline loomastik on säilinud ainult inimeste puudumise tõttu. Et loomi toiduks kütitakse, on arusaadav, aga suht tühisel põhjusel hävitatakse julmalt ka juura ajastu valitsejad, sipelgad. Ei mingit tsivilisatsioonidevahelist suhtlust: igaüks, kes inimestele vastu hakkab, peab surema!