(romaan aastast 1952)
eesti keeles: «Polaarunistus»
Tallinn, ERK 1961 (Seiklusjutte maalt ja merelt)
Puuduste esimene liik on võimatute olukordade kirjeldamine: aatomireaktoriga merd ei saa kütta, Põhja-Jäämere lahvaveeriba ei tekita sobilikke tuuli jne.
Teine liik on looduskaitse täielik eiramine. Autori meelest LK ongi vist tarbetu.
Kolmas liik on kõige tõsisem: kogu maa kliimat muutvate ehituste kallale asutakse ilma majandusliku põhjenduseta; pole kuluhinnangut ega tasuvusaja arvestust.
Neljas puudus: kõik tegelased on staatilised, isegi Aleksei ja Viktor, keda autor vist dünaamilistena tahtis kujutada.
Muidu on see korralik idee teostamise jutt, kus realiseerimine tekitas raskusi, mida alguses ei nähtud, ja teostus erines märgatavalt ideest. Ma ei olegi vist varem lugenud nii head Ühe Idee Lugu.
Ka pole ma varem kohanud, et kirjanik oleks võtnud salga lapsi ja kujutanud neid kümne aasta pärast ulmelises tulevikus.
Jürka! Ameeriklane polnud kommunist ega neeger, punapea küll. Ja tema nimi oli Nixon, mis veidraid assotsiatsioone tekitas.
Kandubat sai huumoriga võtta, sa igat pidi võtta... see oli aga selline limusk, mille tarbimisreegleid mina välja mõelda lihtsalt ei SUUTNUD! Ehk korruta nulli millega tahad ja kust nurga alt tahad, nulliks jääb ta ikka. Lõputu õudus - ainult et horrori alla ei liigitu.
P.S Võimalik, et punapäine neeger oleks loo veidikenegi etemaks teinud. Aga seda ei olnud. P.P.S Hea, et nii paljudel inimestel see raamat olemas, see on valedesse kätesse sattudes ulmele väga ohtlik!
Virtuaaljumalikkuse teema on vene uuemas ulmes rohkemgi rakendust leidnud - huvilistele soovitaks eelkõige Andrei Plehhanovi romaani "Slepoje pjatno" (2002), mis kohati üsna võimsaks kisub, kuid tervikuna Lukjanenkole siiski alla jääb. Aga see on loomulikult vaid siinarvustaja maitse eelistus. Paralleelid on huvitavad sellegipoolest.
Kriitikat on eespool juba piisavalt tehtud, ja enamjaolt õiget. Küll ei ole ma nõus Orcus K. väitega "autori positiivsest keelekasutusest". Otse vastupidi - pikad lohisevad osalaused, mis meenutavad halba tõlget ega kanna enam hästi mõtet, lausa kisendavad toimetaja käe järele. Samas ei ühine ma ka Musta Kassi arvamusega, et on "üsna süüdimatu jätta autorile muljet, nagu oleks tal vähemaidki eeldusi kirjanduslikuks tegevuseks". Märt Lauril on (ulme)kirjanduslikud eeldused ning ka võimed täiesti olemas, mida tõendavad varasemad "Inkubaator"Dekadents"" ja (kahe kolmandiku ulatuses) ka "Patukahetsuse lävi". Ka ei demonstreeri käesolev jutustus ilmselt mitte autori kirjanduslikku taandarengut (kuulu järgi olla tegu juba hulk varem kirjutatud jutuga), vaid tema liiga vähest nõudlikkust oma loomingu suhtes. Tulevikus tasuks lihtsalt oma juttude keelelise viimistlemisega rohkem vaeva näha, ebaõnnestunud mõtte- ja vormieksperimendid julgelt Trash kausta tõsta ja leida endas jõudu loobuda sellistest ahvatlustest, nagu pakkumine avaldada laialivalguv mustand respektaablis antoloogias, nimiloona veel pealegi.
Üks hinnet mittemõjutanud tähelepanek: soolikarappimise ja muu ihupurustamise stseeni naturalism mind otseselt ei häirinud, kuid tekitas küsimuse, kuidas paha mehe sisused nii kähku otsa said (oli vist kuus jalga või kuus meetrit, vahet pole; koolipingist mäletan nagu, et inimese kõhukoopas peituvate soolikate metraazh ulatub sirgeks tõmmatuna ikka kümneteni kui mitte sadadeni). Aga võib-olla sõltus see lihtsalt sellest, kustkohast need pooleks kaksati ja kuhupoole lahti harutama hakati...
Omapärase kiiksuga lugu, mis "Books Of Blood" maailmaga esimest korda kokku puutudes mõjub päris edukalt. Neile, kes hindavad verist absurdimängu, on Barker kindlasti õige lugemisvalik. Doseerimine oleks siiski kasulik ettevaatusabinõu, sest Barkeri jutte ühtejutti lugedes sulab kõik peagi üheks amorfseks veriseks pudruks...
Ajaloolise tõe huvides olgu lisatud, et «Marduse"-antoloogia avaldamislatti see lugu omal ajal ei ületanud.
Keskmine korralik tondijutt, mis aga paraku nii ammu kirjutatud, et tollane stiil kipub aegumatut sisu lämmatama. 2,5 punkti ümardatud ülespoole, seega kolmeks.
Ka Strugatskid ei sõlmi oma romaanides alati kõiki otsi kokku - näiteks «Ajastu ahistavad asjad», millele hr. Golikov oma arvustuses viidanud on ja mille lõpus lugeja võib vabalt küsida «aga mis edasi sai?» Aga ometi jääb teosest lõpetatuse mulje, igatahes saab selgeks see, kes on kes ja mis on mis, milles on toimuva põhiprobleem. «Veel pole õhtu» puhul jääb see mulle - ja tundub, et mitte ainult mulle - selgusetuks. Milles on õieti point? Kes keda ja milleks? Kas asja sisu on meelega hämaraks jäetud ja kogu tegevus on lihtsalt möödapääsmatu taust karakterite joonistamisel? Tekib tahtmine tõmmata äraspidine paralleel (andke mulle, patusele, juba ette andeks!) Lew R. Bergi jutuga «Ühes väikeses rannalinnas», kus samuti leiab aset rodu seletamatuid sündmusi, mis jäävad lõpuni seletamatuks ja lõpp ise nö. õhkurippuvaks; ainult et Bergil on põhirõhk madinal, Sanderil aga sellel, mis toimub peategelase hinges ja peas. Kes eelistab ühte, kes teist... kuid katkendi mulje jätavad mõlemad. Või ongi - taas, nagu «Galahari» puhul - tegu katkendiga mingist pikemaks mõeldud asjast? See seletaks muidugi mõndagi...
Eelöeldu valguses tekitab hinde panek teatud raskusi. Aga asja teeb siiski lihtsamaks see, et olgu selle lõpetatusega, kuidas on, kuid nii hästi kirja pandud tekstile alla nelja anda ei saa.
Idee eest kindel viis, lõppresultaadi eest tugev neli.
Loo idee on muidugi kena ja pärismaalaste elu kujutavad stseenid korralikult kirja pandud. Laipu koguneb palju ja kättemaks teostub põhjalikult. Aga kuidagi õpitud ning puust tehtud tundub see kõik - ja see puu pole mitte araukaaria või mõni muu vihmametsade iludus, vaid pigem sihuke kidur lepapäss...
Jutu kirjutanud tädi näeb pildi peal ise küll sümpaatne välja, aga see hinnet ei mõjuta.
Koonduslaagri teema on ka õuduskirjanduses üsna ära leierdatud, aga viimasel ajal tihti ekspluateeritud vihmametsade pseudoeksootika taustal mõjub ikka küll.
Korralik stamplugu, mis ei vääri siiski eriti maakeelde tõlkimist.
Muide, kas keegi (Jyrka?) oskab öelda, miks seisab BAASis teose taga aastaarv 1989? Moshkowis on see kantud vendade kõige varasemate juttude nimekirja...
Nagu eelneva põhjal arvata võib, on tegu õuduslooga, mis üsnagi meenutab Poe terrorjutte, kuid milles ka üleloomulik element siiski olemas, nii et siinne arvustus ei ole päris kohatu. Hoolimata sajanditagusele ilukirjandusele - või vähemalt suurele osale sellest - tüüpilisest pateetikast ja uiutavast sissejuhatusest kulmineerub jutt päris õõvaselt ning sugestiivsed stseenid kõrtsi magamiskambris päästavad loo hindest, mis selles stiilis kirjutatud asjadele muidu kiire tulema oleks...
Raamat kubiseb kõikvõimalikest kildudest ja pullitegemisest hipiajastu Ühendriikide üle. Kohati päris vaimukas, aga paraku ei suuda minusugune mitte-ameeriklane seda asja kaua kaifida, vaid peagi saabub sarnane tüdimus, mis valdaks ilmselt ka mõnda elupõlist njuujorklast Kivirähu «Rehepappi» lugedes. Nii et hinne ei tulene antud juhul mitte niivõrd raamatust kui lugejast, õigemini totaalselt erinevast kultuurikontekstist. Teatud tüüpi kirjanduse puhul see nii lihtsalt paraku on...
Ja see suur raamat seal lõpus - see väärib eraldi viit.
Romaanis on feelingut, on mastaapi! On kahjuks ka nõrku kohti (nagu see õnnetu PyrE), mis ei lubagi viit panna. Loogikaapsud - kui neist lähtuda, siis tuleks suurem osa möödunud sajandil kirjutatud SF-i üldse julmalt maha kanda... Besteri kergelt crazy stiil ei pruugi muidugi kõigile meeldida, aga mulle läks küll peale. Ja lõpp oli tõsiselt hea. Need, kes Hyperioni-saaga lõpuni lugenud, oskavad ilmselt paralleele tõmmata.
Neljale + ka veel sappa!
The Magic Man meenutab oma koostiselt tüüpilist Bradbury jutukogu - siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku. Siin leidub psühhopatoloogilist terrorit (jutud Miss Gentilbelle, mis vägagi meenutab Bradbury lühijuttu Jack-in-the-Box, ja The New People), sedasama musta huumori kastmes (Open House), musta huumorit SF-garneeringus (The Last Caper ja The Monster Show) ja realistliku settinguga jutukesi (Fair Lady, A Death in the Country), milles pole midagi ulmelist. Kõike seda on kahjuks üsna tüütu lugeda. Asi läheb paremaks siis, kui Beaumont toob mängu sense of wonderi nagu näiteks urban fantasys The Vanishing American, mis lõhnab juba üsna hästi Bradbury järele. Ja samas võtmes on kirjutatud ka kogumiku parim lugu Last Rites, mis üsna omanäoliselt käsitleb robotiteemat, ja ainsana selles raamatus päriselt küündib Beaumonti klassikust sõbra - ning ka ilmse eeskuju - tasemele.
Aga kokkuvõtteks ei tunne ma mingit tahtmist Beaumonti rohkem lugeda. Parem võtan ja loen veel kord üle Ray`d.
Lugeda polnud paha, kuid suurem sära lool puudus. Kõhklesin seetõttu hinde panekul, aga jutu lõpuosa pani asja siiski paika. See, kuidas kaks ellujäänud kõva meest, ühel kõht sodi ja teine ribadeks, elu eest võidu üle kuumaastiku kosmoselaeva poole roomavad ja seejuures üksteisega sundimatult lobisevad, oli tõsiselt naljakas. Ja luugilahendus oli ka hea. Nii et ikkagi neli.