Kasutajainfo

Aleksandr Kazantsev

02.09.1906–13.09.2002

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Aleksandr Kazantsev ·

Poljarnaja metšta

(romaan aastast 1952)

eesti keeles: «Polaarunistus»
Tallinn, ERK 1961 (Seiklusjutte maalt ja merelt)

Hinne
Hindajaid
0
0
2
2
7
Keskmine hinne
1.545
Arvustused (11)

Nu i metshta! AK, üks tuntumaid ja enimavaldatud nõukogude ulmekirjanike, kehastab minu silmis viimase halvimaid jooni. Millest on see lugu? Ikka sellest va progressismusest, progressiusust (Norbert Wiener). Sedapuhku virutab "looduse kuningas" ja "evolutsiooni tipp" oma teras(või peaks siin ütlema jää?)lõuad Emakese Maasse nagu näljane statist lavalt näpatud vahast õuna. Kogu Euraasia kontinendi põhjaranniku tuhandete kilomeetrite ulatuses. Milleks? Et oleks maailma suurim. Ja et saaks laevaga aastaringselt Arhangelskist Vladivostoki sõita. Ja et jänkidele näidata. Ja-jaa, sedasamust, kolme sõrmega. Viimased on muide väga pahad, aga progress jõuab ka ameerika mandrile ja Senatisse valitakse esimene rahvaesindaja ja Nõukogude Liidu sõber. Vot tak im! Üldiselt läheb kõik hästi. Golfi hoovus jääb Gröönimaa rannikule suunamata (projekt, mille tulemusena Liidu ja Põhja-Euroopa elanikud sattuksid nö "siberisse" - ja paras neile!) "loodusseadused püüavad küll osutada viimast vastupanu kolleeg Hillari sõbrale - ega neilgi kerge ole!"(Harri Lehiste, "Kodanik Männikese lood") aga kus sa sellega. Osutub, et asjast on kasu ka: igikelts sulab ja muutub kohe kõlvikuks, kõrbetes hakkab vihma sadama ja need lihtsalt kaovad jne. Pole olemas kindlusi, mida bolshevikud võtta ei suudaks! Õudusjutt igale rohelise maailmavaatega ja lihtsalt terve mõistusega inimesele.
Teksti loeti eesti keeles

Mnjah. Nu i metchta tõesti. Paras paar Fjodor Kondõba "Kuumale Maale". Ajnult kui "Kuum Maa" oli vähemasti oma lapsikuses natuke naljakaski, siis selle raamatu kohta ei saa vist sedagi öelda. Nood tyybid kes omal ajal siberi jõgesid plaanisid teistpidi voolama panna olid selle raamatu autoriga võrreldes ikka tõsised vaimuhiiglased.
Teksti loeti eesti keeles

Üks mis üks. Tegelikult ei tohikski sellistest raamatutest kirjutada, parem oleks nad lihtsalt vaikselt unustada. Ajuti hindan ma ulmeraamatuid üsna leebelt, aga selle suhtes olen ma halastamatu. Tõeline hullu koera unenägu Nõukogude Ulme Patriarhilt (kes siis veel Patriarh polnud). Romaan mingisuguse jäämuuli ehitamisest. (Romaani on ka avaldatud pealkirjaga "Mol severnõi".) Tootmistehnilise ulme rõvedaim näide. Tõesti Kandõba on ajuti naljakaski. Aleksandr Petrovitsh Kazantsev on naljast kaugel. Selline karmtõsine jama, et omal ajal kui Seiklusjuttude-sarja raamatuid kuskil müügil polnud, "õnnestus" mul see tavalisest raamatupoest naeruväärse hinnaga osta. Isegi väärikas sari ei päästnud saasta olemast saast. Kuigi nalja saab ka selles romaanis... üks kord! See on stseen selle punapäise kommunistist neegri põgenemisega USA vanglast. Võimalik, et ma mäletan valesti ja neeger polnud punapea... Inemesed ärge lugege, ma palun!
Teksti loeti eesti keeles

1906 sündinud Kazantsev sai koos vendade Strugatskitega 1982 esimese väljaantud “Aelita” auhinna. Mu riiulil on kaks väga head A.P.Kazantsevi kogumikku: “Dar Kaissõ” (malesisulised ulmenovellid, sest oli ju autor kogu avaldamise ajal 1975 NL vanim meistersportlane malekompositsiooni alal) ja “Ostreje Shpagi” (natuke ulmeline kuid eriti hea romaan Pierre Fermat’st millele lisatud neli ulmenovelli). Mõlemad kogud on paar korda läbi loetud, viimati umbes 10 aastat tagasi. Ligikaudsel hinnangul saaksid kõik teosed 4 või 5. Täpsem ülevaade ja hinnang kunagi hiljem. “Polaarunistuse” hindeks ilmselge 1. Oleks nagu kahe eri inimese kirjutatud. Müstika! Fantastika!
Teksti loeti eesti keeles

Sellest raamatust saab parima ülevaate NSVLiidu maailmaparandamise plaanidest.

Puuduste esimene liik on võimatute olukordade kirjeldamine: aatomireaktoriga merd ei saa kütta, Põhja-Jäämere lahvaveeriba ei tekita sobilikke tuuli jne.
Teine liik on looduskaitse täielik eiramine. Autori meelest LK ongi vist tarbetu.
Kolmas liik on kõige tõsisem: kogu maa kliimat muutvate ehituste kallale asutakse ilma majandusliku põhjenduseta; pole kuluhinnangut ega tasuvusaja arvestust.
Neljas puudus: kõik tegelased on staatilised, isegi Aleksei ja Viktor, keda autor vist dünaamilistena tahtis kujutada.

Muidu on see korralik idee teostamise jutt, kus realiseerimine tekitas raskusi, mida alguses ei nähtud, ja teostus erines märgatavalt ideest. Ma ei olegi vist varem lugenud nii head Ühe Idee Lugu.
Ka pole ma varem kohanud, et kirjanik oleks võtnud salga lapsi ja kujutanud neid kümne aasta pärast ulmelises tulevikus.

Jürka! Ameeriklane polnud kommunist ega neeger, punapea küll. Ja tema nimi oli Nixon, mis veidraid assotsiatsioone tekitas.

Teksti loeti eesti keeles

Kohutav raamat ja kohutav unistus. Kõige hullem on see, et looduse ning maailma ümberkujundamise plaane mõeldi välja ning kirjeldati täiesti tõsiselt. Kohutav on see, et raamatut ei saa lugeda antiutoopiana ökokatastroofi geneesist--irooniat pole seal mingisugust.
Teksti loeti eesti keeles

lIIGA HILJA TULI SU PALVE, JYRKA!!! Ma juba lugesin...

Kandubat sai huumoriga võtta, sa igat pidi võtta... see oli aga selline limusk, mille tarbimisreegleid mina välja mõelda lihtsalt ei SUUTNUD! Ehk korruta nulli millega tahad ja kust nurga alt tahad, nulliks jääb ta ikka. Lõputu õudus - ainult et horrori alla ei liigitu.

P.S Võimalik, et punapäine neeger oleks loo veidikenegi etemaks teinud. Aga seda ei olnud. P.P.S Hea, et nii paljudel inimestel see raamat olemas, see on valedesse kätesse sattudes ulmele väga ohtlik!

Teksti loeti eesti keeles

Lapsepõlves loetud, juba siis tundus saast. Lehitsesin ja tundsin end, kui ekraanil Microsofti veateateid vaadates - no ei saa rahulikuks ja tõsiseks jääda, loed ja karjud, nutad, naerad, taod pead vstu seina... Minul tuli paralleel hoopis "Võitlustanner Maa"ga - nii võiksid mõelda ja käituda psyclod! Uhh, jube...
Teksti loeti eesti keeles

Mis mind tagantjärele kõige rohkem üllatab, on sellesamuse vaimusünnitise ilmumisaasta. 1952! Vana vunts oli siis ju veel elus! Ja helges tulevikus ei ühtegi isakese hiidskulptuuri! Keegi ei tsiteeri Jossif Vissarionovitshi surematuid teoseid! Lugedes jäi küll mulje, et tüüpiline Hrustshi sula aegne punaroosa utopism. Seda arvesse võttes mitte 1, vaid 2. Või on eesti keeles ilmunud üllitise näol mingi vahepealse kosmeetika läbi teinud variandiga? Ehk Jyrka teab?
Teksti loeti eesti keeles

Kakskümmend aastat on unistusel rahus puhata lastud, aga nüüd tuleb üks ja korjab üles...
Minu arvates nii hullu teosega ka tegemist pole kui paljud eelarvustajad öelnud on. Esiteks oli looduse ümberkujundamine tollal üldselt aktsepteeritud tegevus -- näiteks Rachel Carsoni raamat ilmus alles kümmekond aastat hiljem.
Ja tegu ei ole siiski tootmisaruandega, vaid fantastikateosega, mistõttu mõningane mittesobivus tegeliku maailmaga peaks olema andestatav. Jne. Igatahes mäletan, et lapsepõlves hindasin "Polaarunistust" tükk maad kõrgemalt kui näituseks "Eršoti kraatrit".
Hiljuti lugesin (tõsi, kergelt diagonaalis) ka originaali ega märganud, et eestikeelses väljaandes oleks mingeid suuri muudatusi tehtud. Ainult Denisjuki ukraina-vene segakeelt polnud edasi antud. Kuid see polegi tähtis. Ja punasusega on ka üldiselt nagu on... ainult kõige koledam oli selle punase esitamisviis. Et on mingi tähtis parteilane, kes a) on kõigist ülejäänutest pikem ja b) vesteldes mingi idee, kas või jäämuuli, väljamõtlejate ja elluviijatega, puistab neile nagu varrukast geniaalseid soovitusi, kuidas seda ideed ikka paremaks teha. Ja autorid vaatavad talle suhu, oodates sealt edasisi kuldmune...
Siiski -- ka lapsepõlvemälestuste tõttu -- saagu see unistus siis "kolme" väääääga pika miinusega.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Valge Vares
1955
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Hinne pigem nelja ja viie vahel. Tugev paralleel Clark Ashton Smithiga - mitte ainult temaatika, vaid ka ebaühtluse poolest. Osa lugusid (nagu "Liane The Wayfarer") on tõelised pärlid, osa kannatab paraku konstrueerituse või lihtsalt ebaloogilisuse käes. Rohkem kui poole sajandi taguse klassika kohta ometi täiesti tasemel kogumik - ehk ka tõlkimist väärt.
Teksti loeti eesti keeles

Ja-ha, iseenesest tore tekst. Aga kogu minu sümpaatia juures asjaliku vene ulme vastu ei ole Lukjanenko siiski sama mõõtu näiteks Simmonsi ega McDonaldiga. Võib-olla jääb puudu lihtsalt mastaabist, millele lisandub mingi venelaslikult igritsev sentimentalism, mis ei lase jäägitult nautida näiteks sama autori ühte enim hinnatud juttu "Provodnik otsjuda".

Virtuaaljumalikkuse teema on vene uuemas ulmes rohkemgi rakendust leidnud - huvilistele soovitaks eelkõige Andrei Plehhanovi romaani "Slepoje pjatno" (2002), mis kohati üsna võimsaks kisub, kuid tervikuna Lukjanenkole siiski alla jääb. Aga see on loomulikult vaid siinarvustaja maitse eelistus. Paralleelid on huvitavad sellegipoolest.

Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu tõepoolest, mille avaldamine antud antoloogias ainsana mõjub lugupidamatuseavaldusena lugeja suhtes.

Kriitikat on eespool juba piisavalt tehtud, ja enamjaolt õiget. Küll ei ole ma nõus Orcus K. väitega "autori positiivsest keelekasutusest". Otse vastupidi - pikad lohisevad osalaused, mis meenutavad halba tõlget ega kanna enam hästi mõtet, lausa kisendavad toimetaja käe järele. Samas ei ühine ma ka Musta Kassi arvamusega, et on "üsna süüdimatu jätta autorile muljet, nagu oleks tal vähemaidki eeldusi kirjanduslikuks tegevuseks". Märt Lauril on (ulme)kirjanduslikud eeldused ning ka võimed täiesti olemas, mida tõendavad varasemad "Inkubaator"Dekadents"" ja (kahe kolmandiku ulatuses) ka "Patukahetsuse lävi". Ka ei demonstreeri käesolev jutustus ilmselt mitte autori kirjanduslikku taandarengut (kuulu järgi olla tegu juba hulk varem kirjutatud jutuga), vaid tema liiga vähest nõudlikkust oma loomingu suhtes. Tulevikus tasuks lihtsalt oma juttude keelelise viimistlemisega rohkem vaeva näha, ebaõnnestunud mõtte- ja vormieksperimendid julgelt Trash kausta tõsta ja leida endas jõudu loobuda sellistest ahvatlustest, nagu pakkumine avaldada laialivalguv mustand respektaablis antoloogias, nimiloona veel pealegi.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav eksperiment - igavikulise mõõtme lisamine kosmosevesternile - jätab üsna sümpaatse mulje, olemata samas siiski midagi väga erilist, kuid tubli nelja teenib välja igatahes.

Üks hinnet mittemõjutanud tähelepanek: soolikarappimise ja muu ihupurustamise stseeni naturalism mind otseselt ei häirinud, kuid tekitas küsimuse, kuidas paha mehe sisused nii kähku otsa said (oli vist kuus jalga või kuus meetrit, vahet pole; koolipingist mäletan nagu, et inimese kõhukoopas peituvate soolikate metraazh ulatub sirgeks tõmmatuna ikka kümneteni kui mitte sadadeni). Aga võib-olla sõltus see lihtsalt sellest, kustkohast need pooleks kaksati ja kuhupoole lahti harutama hakati...

Teksti loeti eesti keeles

Käed tõstavad mässu oma peremehe vastu. Esialgu vaid kaks (peategelase vasak ja parem), kuid sündmuste edenedes leidub ka kaaslasi. Ja tundub, et iseseisvust oma peremeesorganismidest ihkavad teisedki organid...

Omapärase kiiksuga lugu, mis "Books Of Blood" maailmaga esimest korda kokku puutudes mõjub päris edukalt. Neile, kes hindavad verist absurdimängu, on Barker kindlasti õige lugemisvalik. Doseerimine oleks siiski kasulik ettevaatusabinõu, sest Barkeri jutte ühtejutti lugedes sulab kõik peagi üheks amorfseks veriseks pudruks...

Teksti loeti inglise keeles

Tunnistan, et olen Turtledove`ilt seni lugenud vaid "Hammer and Anvil"it Videssose-sarjast ja saadud mulje osutus üpris eemaletõukavaks... Antud lühem vorm jätab autorist tunduvalt soodsama mulje. Kõrgeima hinde saamiseks napib lool minu jaoks küll teravust, aga igal juhul on tegu sümpaatse lugemistväärt palaga.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenest sümpaatne etüüd, kuigi ei enamat. Etüüdi-kategoorias võiks lugu väärida ka kõrgemat hinnet, mille aga rikub ära joonealune (antud juhul küll nihkega tärnitagune) kõrtsijutt koerakesest, mis ei anna põhiloole küll midagi juurde, pigem rikub sellest saadud fiilingut, täidab rohkem mahulist kui sisulist eesmärki (kuigi pole sellena ilmselt mõeldud). Brooklandi varasema «Tuulekallima» (mis oli tõeliselt särav lugu, klass omaette) kõrval oluliselt mannetum tükk.

Ajaloolise tõe huvides olgu lisatud, et «Marduse"-antoloogia avaldamislatti see lugu omal ajal ei ületanud.

Teksti loeti eesti keeles

Nõus Marekiga kahes asjas - kindlasti parim Gromov, mida lugenud olen (alles kolmas või neljas jutt) ja väga karm (ilma reservatsioonideta). Headuse koha pealt... hea tõesti. Soo floora ja fauna kirjeldus on klass omaette. Inimsuhted ja -olemus on suurepäraselt lahti joonistatud. Ambivalentne (un)happy end - just minu maitse järgi. Aga "väga heast" jääb siiski midagi puudu. Õigemini, midagi on ülemäära. Kogu seda dramaatilist ja pinget üleval hoidvat, kuid lõpupoole paratamatult üksluiseks muutuvat soos müttamist oleks autor võinud kümnekonna lehekülje jagu kokku tõmmata/tihendada ja sellest oleks reservatsioonideta piisanud kõrgeima hinde saamiseks.
Teksti loeti vene keeles

Tondijutt saksa üliõpilasest, kes satud 18. sajandi lõpul Prantsuse revolutsiooni veriste sündmuste tunnistajaks. Noormees hakkab nägema pidevaid unenägusid haruldasest ilusast naisolevusest ja ennäe - ühel õhtul giljotiini juurest möödudes näeb ta tapalava trepil istumas just sedasama oma unelmate naist...

Keskmine korralik tondijutt, mis aga paraku nii ammu kirjutatud, et tollane stiil kipub aegumatut sisu lämmatama. 2,5 punkti ümardatud ülespoole, seega kolmeks.

Teksti loeti inglise keeles

Lugu sellest, mis juhtub üürilistega majas, mis on ehitatud mingi muistse kalmistu kohale. Muidu üsna traditsiooniline ja erilise särata, kuid üks ilus detail päris lõpus kallutab hinde siiski neljaks.
Teksti loeti inglise keeles

Meeldivalt ebatraditsiooniline õudusjutt, mis algab humoristlikus (kohati lausa paroodialikus) võtmes, läheb edasi üpris karmiks (mitmed võikad detailid), kogub pinget klassikalise tondijutu vaimus ja kulmineerub ning lõpeb - kui mitte just omapäraselt, siis üllatavalt siiski. Sajanditaguste stiililiste iseärasuste eest küll üks hinne alla, kuid tubli neli igatahes. Benson on - vähemalt seni loetu põhjal - kvaliteedimärgiga kirjanik.
Teksti loeti inglise keeles

Ei olnud paha lugemine. Swanwick oli muidugi pettumus, mille McDonald aga kompenseeris. Ja Browni jutt mind ka nördimusest õhku ahmima ei pannud - Nabokovi «Lolita» ilmus ju juba ligi 40 aastat varem, nii et aega harjuda küll... Igatahes ei olnud RSi seekordses antoloogias ühtegi sellist teksti, mis oleks kõhu keerama pannud või erilist vaimset vastumeelsust tekitanud. Teisalt jäi ka sära väheks, aga tean omast käest, kui raskelt see pärlite püüdmine ühe antoloogia tarbeks käib... Nii et kui minu poolt «Süngetele varjudele» antud neli sisaldas endas teatud avanssi, siis nüüd võib selle küll kustutatuks lugeda!
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu(stuse)ga on KS järjekordselt tõestanud, et oskab hästi kirjutada - tehnilises mõttes. Kas halvemini, sama hästi või paremini kui Strugatskid, keda antud juhul kloonitud on, jäägu ekspertidest tekstianalüütikute otsustada. Aga ühtlasi on KS järjekordselt demonstreerinud ka oma suutmatust (või tahtmatust) looga kuhugi välja jõuda, ja see peegeldub paratamatult ka hindes.

Ka Strugatskid ei sõlmi oma romaanides alati kõiki otsi kokku - näiteks «Ajastu ahistavad asjad», millele hr. Golikov oma arvustuses viidanud on ja mille lõpus lugeja võib vabalt küsida «aga mis edasi sai?» Aga ometi jääb teosest lõpetatuse mulje, igatahes saab selgeks see, kes on kes ja mis on mis, milles on toimuva põhiprobleem. «Veel pole õhtu» puhul jääb see mulle - ja tundub, et mitte ainult mulle - selgusetuks. Milles on õieti point? Kes keda ja milleks? Kas asja sisu on meelega hämaraks jäetud ja kogu tegevus on lihtsalt möödapääsmatu taust karakterite joonistamisel? Tekib tahtmine tõmmata äraspidine paralleel (andke mulle, patusele, juba ette andeks!) Lew R. Bergi jutuga «Ühes väikeses rannalinnas», kus samuti leiab aset rodu seletamatuid sündmusi, mis jäävad lõpuni seletamatuks ja lõpp ise nö. õhkurippuvaks; ainult et Bergil on põhirõhk madinal, Sanderil aga sellel, mis toimub peategelase hinges ja peas. Kes eelistab ühte, kes teist... kuid katkendi mulje jätavad mõlemad. Või ongi - taas, nagu «Galahari» puhul - tegu katkendiga mingist pikemaks mõeldud asjast? See seletaks muidugi mõndagi...

Eelöeldu valguses tekitab hinde panek teatud raskusi. Aga asja teeb siiski lihtsamaks see, et olgu selle lõpetatusega, kuidas on, kuid nii hästi kirja pandud tekstile alla nelja anda ei saa.

Teksti loeti eesti keeles

Oma aja - külm sõda - kontekstis vägagi vinge teos. Ega sisule nüüdki midagi ette heita ole. Ja tegevusvälja - inimorganismi - detailsed kirjeldused on vaimustavalt autentsed - Asimov käsitles ka oma ilukirjanduslikke teemasid tõsiteaduslikult. Pinge luuakse kohe alguses ja see tõuseb hüppeliselt, põnevust lisab spiooniromaanilik element, et kes seltskonnast siis ikkagi pahade käsilane on. Hinnet võtab maha ainult see pisike jamesbond, salaagent Grant, üsna värvitu ja ebaveenev kuju, ja tema sehkendamine kauni naisassistendi ümber, olgu allvepaadi akende taga parajasti süda, kops või aju. Ei pea, kurat, igasse ulmekasse ilmtingimata naistegelasi ja mingit armuliini sisse keevitama, et muidu äkki koduperenaised ei loe! Mõistlikud koduperenaised loevad ilma selletagi...

Idee eest kindel viis, lõppresultaadi eest tugev neli.

Teksti loeti inglise keeles

Jälle vihmametsad, issand halasta... Poliitiliselt korrektne ja kuum teema, millega loodetakse ka jubekirjanduses loorbereid lõigata... Loorberi asemel on antud juhul küll kobruleht välja kukkunud. Et siis jälle pahad valged Brasiilias ürgmetsa raiumas ja aborigeene mürgitamas, ei jää viimastel muud üle, kui saadavad süüdioleva firma asjamehi külastama isehakanud shamaani, kellel taskus taltsas, kuid tapvalt mürgine ja teadusele senitundmatu ämmelgas elik tarantel...

Loo idee on muidugi kena ja pärismaalaste elu kujutavad stseenid korralikult kirja pandud. Laipu koguneb palju ja kättemaks teostub põhjalikult. Aga kuidagi õpitud ning puust tehtud tundub see kõik - ja see puu pole mitte araukaaria või mõni muu vihmametsade iludus, vaid pigem sihuke kidur lepapäss...

Jutu kirjutanud tädi näeb pildi peal ise küll sümpaatne välja, aga see hinnet ei mõjuta.

Teksti loeti inglise keeles

Karm jutt. Seniilne - õigemini, seniilseks peetav - vanaproua, keda painavad koonduslaagri mälestused. Eriti kujutluspildid rottidest. Või kas need ongi kujutluspildid..?

Koonduslaagri teema on ka õuduskirjanduses üsna ära leierdatud, aga viimasel ajal tihti ekspluateeritud vihmametsade pseudoeksootika taustal mõjub ikka küll.

Teksti loeti inglise keeles

Horror-fantasy. Kangelane satub vaenlaste eest põgenedes koopasse, kus tal tekib probleeme aardeotsijate jõugu ja müstiliste olevustega, kelle järele jutule on ka nimi pandud. Koledaid asju juhtub, aga lõpp on - vähemalt kangelase jaoks - õnnelik.

Korralik stamplugu, mis ei vääri siiski eriti maakeelde tõlkimist.

Teksti loeti inglise keeles

Kas see on mingi kild vendade mingist muust, põhjalikumalt läbi kirjutatud maailmast? Allusioonid tekivad küll «Raske on olla jumalaga», aga... Igatahes on laast iseseisva teosena kirjas ja sellisena üpris nõrguke. Keskaegsel võõrplaneedil on toimumas riigipööre ja võimult tõugatav isevalitseja põgeneb templisse, paluma abi jumalalt, kelle kuju elustub ülempreestri käepuudutuse peale ja kelle inglid on juba mõnda aega maa peal viibinud ning oma tulenooltega vaenlase horde tagasi tõrjuda aidanud... Intriig niisiis huvitav, teostus aga jääb kahjuks laastulikuks.

Muide, kas keegi (Jyrka?) oskab öelda, miks seisab BAASis teose taga aastaarv 1989? Moshkowis on see kantud vendade kõige varasemate juttude nimekirja...

Teksti loeti vene keeles

Jutu tegevus toimub aastal 1813, tegevuskohaks Hispaania, kus ühe rannaküla juures heidab ankrusse inglaste luup ja üks maale läinud meestest saadetakse mägedesse, et viia salasõnum seal prantsuse vägede eest redutavate geriljade juhile. Mitmed kahtlased vihjed ja veidrad asjaolud aga panevad missiooni koordineeriva ohvitseri Edgar Byrne`i kahtlema, kas teele saadetud mees ikka eluga tagasi jõuab. Sellepärast asub ta kaaslase kannul ka ise teele ja jõuab öö hakul kohta, mida üks külaelanikest on maininud kurjakõlalise nimega «Kahe nõia kõrts»...

Nagu eelneva põhjal arvata võib, on tegu õuduslooga, mis üsnagi meenutab Poe terrorjutte, kuid milles ka üleloomulik element siiski olemas, nii et siinne arvustus ei ole päris kohatu. Hoolimata sajanditagusele ilukirjandusele - või vähemalt suurele osale sellest - tüüpilisest pateetikast ja uiutavast sissejuhatusest kulmineerub jutt päris õõvaselt ning sugestiivsed stseenid kõrtsi magamiskambris päästavad loo hindest, mis selles stiilis kirjutatud asjadele muidu kiire tulema oleks...

Teksti loeti inglise keeles

Vaga vesi, sügav põhi, võiks öelda lühikokkuvõtteks. Jah, sügavust on selles tekstis tõesti, on tundeid, veenvat sisseelamist... Aga selle sügavusega kaasnev vagurus on minu jaoks natuke liiga suur. Võiks olla siiski dünaamilisem! Ma ei mõtle muidugi sellist plakatlikku rabelemist nagu noore Silverbergi ühes esimestest romaanidest Invaders from Earth, kuid tegevuslikku pinget jäi siiski väheks. Eks Silverberg olegi muidugi suuresti selline mõtisklev ja rahulik kirjanik, aga paraku ei kuulu ta mu lemmikute hulka ja ka see - küll väga hästi kirjutatud - lühiromaan ei suutnud minu hoiakut kõigutada...
Teksti loeti inglise keeles

Ameerikas korduvalt kultusraamatute mitteametlikesse nimekirjadesse kantud romaan, millel seost ulmega nii palju, et kui mingid tüübid panevad tee ääres püsti tasulise lõbustuskoha, mille atraktsiooniks on Jeesus Kristuse maised säilmed, siis eks see üks üsna speculative fiction ole ikka küll...

Raamat kubiseb kõikvõimalikest kildudest ja pullitegemisest hipiajastu Ühendriikide üle. Kohati päris vaimukas, aga paraku ei suuda minusugune mitte-ameeriklane seda asja kaua kaifida, vaid peagi saabub sarnane tüdimus, mis valdaks ilmselt ka mõnda elupõlist njuujorklast Kivirähu «Rehepappi» lugedes. Nii et hinne ei tulene antud juhul mitte niivõrd raamatust kui lugejast, õigemini totaalselt erinevast kultuurikontekstist. Teatud tüüpi kirjanduse puhul see nii lihtsalt paraku on...

Teksti loeti inglise keeles

Kogumiku, kus jutt ilmunud, parim lugu! Vormilt pretensioonitu, kuid sisult bulgakovlik. Kujutan ette, millise laia muhelusega Woland & Co vend Rusi kloostris müttamist jälginud oleksid...

Ja see suur raamat seal lõpus - see väärib eraldi viit.

Teksti loeti eesti keeles

Romaani lühiiseloomustuseks sobiks ehk kõige paremini väljend «vaese mehe Hyperion». Kusjuures see pole mõeldud halvustuseks - lihtsalt Bester oli «Tähti» kirjutades ajast 40 aasta võrra vaesem, kui Simmons oma Hyperioni-tetraloogiat kirja pannes, ja SF-i puhul on juba kümnelgi aastal paraku kõva kaal...

Romaanis on feelingut, on mastaapi! On kahjuks ka nõrku kohti (nagu see õnnetu PyrE), mis ei lubagi viit panna. Loogikaapsud - kui neist lähtuda, siis tuleks suurem osa möödunud sajandil kirjutatud SF-i üldse julmalt maha kanda... Besteri kergelt crazy stiil ei pruugi muidugi kõigile meeldida, aga mulle läks küll peale. Ja lõpp oli tõsiselt hea. Need, kes Hyperioni-saaga lõpuni lugenud, oskavad ilmselt paralleele tõmmata.

Neljale + ka veel sappa!

Teksti loeti inglise keeles

Ray Bradbury (kes on kirjutanud sellele kogumikule eessõna) ja Charles Beaumont olid sõbrad. Charles hakkas kirjutama hiljem kui Ray ja temast tuli üks pisike Bradbury. Ja ma ei usu hästi, et temast oleks midagi rohkemat saanudki, ehkki ta suri juba aastal 1967 ja vana Ray on siiani elus.

The Magic Man meenutab oma koostiselt tüüpilist Bradbury jutukogu - siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku. Siin leidub psühhopatoloogilist terrorit (jutud Miss Gentilbelle, mis vägagi meenutab Bradbury lühijuttu Jack-in-the-Box, ja The New People), sedasama musta huumori kastmes (Open House), musta huumorit SF-garneeringus (The Last Caper ja The Monster Show) ja realistliku settinguga jutukesi (Fair Lady, A Death in the Country), milles pole midagi ulmelist. Kõike seda on kahjuks üsna tüütu lugeda. Asi läheb paremaks siis, kui Beaumont toob mängu sense of wonderi nagu näiteks urban fantasys The Vanishing American, mis lõhnab juba üsna hästi Bradbury järele. Ja samas võtmes on kirjutatud ka kogumiku parim lugu Last Rites, mis üsna omanäoliselt käsitleb robotiteemat, ja ainsana selles raamatus päriselt küündib Beaumonti klassikust sõbra - ning ka ilmse eeskuju - tasemele.

Aga kokkuvõtteks ei tunne ma mingit tahtmist Beaumonti rohkem lugeda. Parem võtan ja loen veel kord üle Ray`d.

Teksti loeti inglise keeles

Tuli jälle üle hulga aja tuju ketserlusega tegelda ja võrrelda (kuigivõrd) nimeka an-am autori juttu Lew R. Bergi loominguga... Ühiseid nimetajaid leidub mitu: esiplaanil on puhas action, lõpp jääb nö. õhku rippuma ja - mis antud juhul olulisim - siingi on autor oma tegelaskujudest (olgugi peategelane minavormis) distantseerunud, kasutades neid peamiselt vaid tegevuse arendamise vahenditena ega üritagi neid insightida ja lugejat neile kuidagi kaasa elama panna. Ja kas see, et Reynoldsi kirjutamislaad tundub mulle nimme distantseerituna ning omaenda tegelaste suhtes kergelt üleoleva-ironiseerivana, annab Bergiga võrreldes mingi lisaväärtuse..?

Lugeda polnud paha, kuid suurem sära lool puudus. Kõhklesin seetõttu hinde panekul, aga jutu lõpuosa pani asja siiski paika. See, kuidas kaks ellujäänud kõva meest, ühel kõht sodi ja teine ribadeks, elu eest võidu üle kuumaastiku kosmoselaeva poole roomavad ja seejuures üksteisega sundimatult lobisevad, oli tõsiselt naljakas. Ja luugilahendus oli ka hea. Nii et ikkagi neli.

Teksti loeti eesti keeles