Kasutajainfo

Aleksandr Kazantsev

2.09.1906-13.09.2002

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Aleksandr Kazantsev ·

Poljarnaja metšta

(romaan aastast 1952)

eesti keeles: «Polaarunistus»
Tallinn, ERK 1961 (Seiklusjutte maalt ja merelt)

  • Seiklusjutte maalt ja merelt
Hinne
Hindajaid
0
0
2
2
7
Keskmine hinne
1.545
Arvustused (11)

Nu i metshta! AK, üks tuntumaid ja enimavaldatud nõukogude ulmekirjanike, kehastab minu silmis viimase halvimaid jooni. Millest on see lugu? Ikka sellest va progressismusest, progressiusust (Norbert Wiener). Sedapuhku virutab "looduse kuningas" ja "evolutsiooni tipp" oma teras(või peaks siin ütlema jää?)lõuad Emakese Maasse nagu näljane statist lavalt näpatud vahast õuna. Kogu Euraasia kontinendi põhjaranniku tuhandete kilomeetrite ulatuses. Milleks? Et oleks maailma suurim. Ja et saaks laevaga aastaringselt Arhangelskist Vladivostoki sõita. Ja et jänkidele näidata. Ja-jaa, sedasamust, kolme sõrmega. Viimased on muide väga pahad, aga progress jõuab ka ameerika mandrile ja Senatisse valitakse esimene rahvaesindaja ja Nõukogude Liidu sõber. Vot tak im! Üldiselt läheb kõik hästi. Golfi hoovus jääb Gröönimaa rannikule suunamata (projekt, mille tulemusena Liidu ja Põhja-Euroopa elanikud sattuksid nö "siberisse" - ja paras neile!) "loodusseadused püüavad küll osutada viimast vastupanu kolleeg Hillari sõbrale - ega neilgi kerge ole!"(Harri Lehiste, "Kodanik Männikese lood") aga kus sa sellega. Osutub, et asjast on kasu ka: igikelts sulab ja muutub kohe kõlvikuks, kõrbetes hakkab vihma sadama ja need lihtsalt kaovad jne. Pole olemas kindlusi, mida bolshevikud võtta ei suudaks! Õudusjutt igale rohelise maailmavaatega ja lihtsalt terve mõistusega inimesele.
Teksti loeti eesti keeles

Mnjah. Nu i metchta tõesti. Paras paar Fjodor Kondõba "Kuumale Maale". Ajnult kui "Kuum Maa" oli vähemasti oma lapsikuses natuke naljakaski, siis selle raamatu kohta ei saa vist sedagi öelda. Nood tyybid kes omal ajal siberi jõgesid plaanisid teistpidi voolama panna olid selle raamatu autoriga võrreldes ikka tõsised vaimuhiiglased.
Teksti loeti eesti keeles

Üks mis üks. Tegelikult ei tohikski sellistest raamatutest kirjutada, parem oleks nad lihtsalt vaikselt unustada. Ajuti hindan ma ulmeraamatuid üsna leebelt, aga selle suhtes olen ma halastamatu. Tõeline hullu koera unenägu Nõukogude Ulme Patriarhilt (kes siis veel Patriarh polnud). Romaan mingisuguse jäämuuli ehitamisest. (Romaani on ka avaldatud pealkirjaga "Mol severnõi".) Tootmistehnilise ulme rõvedaim näide. Tõesti Kandõba on ajuti naljakaski. Aleksandr Petrovitsh Kazantsev on naljast kaugel. Selline karmtõsine jama, et omal ajal kui Seiklusjuttude-sarja raamatuid kuskil müügil polnud, "õnnestus" mul see tavalisest raamatupoest naeruväärse hinnaga osta. Isegi väärikas sari ei päästnud saasta olemast saast. Kuigi nalja saab ka selles romaanis... üks kord! See on stseen selle punapäise kommunistist neegri põgenemisega USA vanglast. Võimalik, et ma mäletan valesti ja neeger polnud punapea... Inemesed ärge lugege, ma palun!
Teksti loeti eesti keeles

1906 sündinud Kazantsev sai koos vendade Strugatskitega 1982 esimese väljaantud “Aelita” auhinna. Mu riiulil on kaks väga head A.P.Kazantsevi kogumikku: “Dar Kaissõ” (malesisulised ulmenovellid, sest oli ju autor kogu avaldamise ajal 1975 NL vanim meistersportlane malekompositsiooni alal) ja “Ostreje Shpagi” (natuke ulmeline kuid eriti hea romaan Pierre Fermat’st millele lisatud neli ulmenovelli). Mõlemad kogud on paar korda läbi loetud, viimati umbes 10 aastat tagasi. Ligikaudsel hinnangul saaksid kõik teosed 4 või 5. Täpsem ülevaade ja hinnang kunagi hiljem. “Polaarunistuse” hindeks ilmselge 1. Oleks nagu kahe eri inimese kirjutatud. Müstika! Fantastika!
Teksti loeti eesti keeles

Sellest raamatust saab parima ülevaate NSVLiidu maailmaparandamise plaanidest.

Puuduste esimene liik on võimatute olukordade kirjeldamine: aatomireaktoriga merd ei saa kütta, Põhja-Jäämere lahvaveeriba ei tekita sobilikke tuuli jne.
Teine liik on looduskaitse täielik eiramine. Autori meelest LK ongi vist tarbetu.
Kolmas liik on kõige tõsisem: kogu maa kliimat muutvate ehituste kallale asutakse ilma majandusliku põhjenduseta; pole kuluhinnangut ega tasuvusaja arvestust.
Neljas puudus: kõik tegelased on staatilised, isegi Aleksei ja Viktor, keda autor vist dünaamilistena tahtis kujutada.

Muidu on see korralik idee teostamise jutt, kus realiseerimine tekitas raskusi, mida alguses ei nähtud, ja teostus erines märgatavalt ideest. Ma ei olegi vist varem lugenud nii head Ühe Idee Lugu.
Ka pole ma varem kohanud, et kirjanik oleks võtnud salga lapsi ja kujutanud neid kümne aasta pärast ulmelises tulevikus.

Jürka! Ameeriklane polnud kommunist ega neeger, punapea küll. Ja tema nimi oli Nixon, mis veidraid assotsiatsioone tekitas.

Teksti loeti eesti keeles

Kohutav raamat ja kohutav unistus. Kõige hullem on see, et looduse ning maailma ümberkujundamise plaane mõeldi välja ning kirjeldati täiesti tõsiselt. Kohutav on see, et raamatut ei saa lugeda antiutoopiana ökokatastroofi geneesist--irooniat pole seal mingisugust.
Teksti loeti eesti keeles

lIIGA HILJA TULI SU PALVE, JYRKA!!! Ma juba lugesin...

Kandubat sai huumoriga võtta, sa igat pidi võtta... see oli aga selline limusk, mille tarbimisreegleid mina välja mõelda lihtsalt ei SUUTNUD! Ehk korruta nulli millega tahad ja kust nurga alt tahad, nulliks jääb ta ikka. Lõputu õudus - ainult et horrori alla ei liigitu.

P.S Võimalik, et punapäine neeger oleks loo veidikenegi etemaks teinud. Aga seda ei olnud. P.P.S Hea, et nii paljudel inimestel see raamat olemas, see on valedesse kätesse sattudes ulmele väga ohtlik!

Teksti loeti eesti keeles

Lapsepõlves loetud, juba siis tundus saast. Lehitsesin ja tundsin end, kui ekraanil Microsofti veateateid vaadates - no ei saa rahulikuks ja tõsiseks jääda, loed ja karjud, nutad, naerad, taod pead vstu seina... Minul tuli paralleel hoopis "Võitlustanner Maa"ga - nii võiksid mõelda ja käituda psyclod! Uhh, jube...
Teksti loeti eesti keeles

Mis mind tagantjärele kõige rohkem üllatab, on sellesamuse vaimusünnitise ilmumisaasta. 1952! Vana vunts oli siis ju veel elus! Ja helges tulevikus ei ühtegi isakese hiidskulptuuri! Keegi ei tsiteeri Jossif Vissarionovitshi surematuid teoseid! Lugedes jäi küll mulje, et tüüpiline Hrustshi sula aegne punaroosa utopism. Seda arvesse võttes mitte 1, vaid 2. Või on eesti keeles ilmunud üllitise näol mingi vahepealse kosmeetika läbi teinud variandiga? Ehk Jyrka teab?
Teksti loeti eesti keeles

Kakskümmend aastat on unistusel rahus puhata lastud, aga nüüd tuleb üks ja korjab üles...
Minu arvates nii hullu teosega ka tegemist pole kui paljud eelarvustajad öelnud on. Esiteks oli looduse ümberkujundamine tollal üldselt aktsepteeritud tegevus -- näiteks Rachel Carsoni raamat ilmus alles kümmekond aastat hiljem.
Ja tegu ei ole siiski tootmisaruandega, vaid fantastikateosega, mistõttu mõningane mittesobivus tegeliku maailmaga peaks olema andestatav. Jne. Igatahes mäletan, et lapsepõlves hindasin "Polaarunistust" tükk maad kõrgemalt kui näituseks "Eršoti kraatrit".
Hiljuti lugesin (tõsi, kergelt diagonaalis) ka originaali ega märganud, et eestikeelses väljaandes oleks mingeid suuri muudatusi tehtud. Ainult Denisjuki ukraina-vene segakeelt polnud edasi antud. Kuid see polegi tähtis. Ja punasusega on ka üldiselt nagu on... ainult kõige koledam oli selle punase esitamisviis. Et on mingi tähtis parteilane, kes a) on kõigist ülejäänutest pikem ja b) vesteldes mingi idee, kas või jäämuuli, väljamõtlejate ja elluviijatega, puistab neile nagu varrukast geniaalseid soovitusi, kuidas seda ideed ikka paremaks teha. Ja autorid vaatavad talle suhu, oodates sealt edasisi kuldmune...
Siiski -- ka lapsepõlvemälestuste tõttu -- saagu see unistus siis "kolme" väääääga pika miinusega.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Sellest umbes 1960. aastal Arkadi poolt kirjutatud jutust pidi saama "Praktikantide" üks peatükk, kuid selgus, et romaan sai selletagi läbi. Jutt tahtis "Praktikante" veel tugevamini "Purpurpunaste pilvede maaga" siduda.
 
Esimene pool -- "Hiuse" meeskonnaliikmete Golkonda-külastus kannatab veel kuidagi lugeda, lõpp vajub aga põhjalikult ära.
 
Ja kordan, et neid Strugatskite "õigel ajal" avaldamata asju eriti lugeda ei maksa, kuid mõningane ajalooline väärtus neil on.
 
Teksti loeti vene keeles

Selle, kosmoselaeva Jupiterile lõksujäämist kirjeldava jutu kirjutas Arkadi millalgi aastail 1957-58. Ühiselt kuulutati mitteavaldatavaks, kuni XXI sajandi alguses toimunut Strugatskite teoste täieliku kogu koostamiseni.
 
  Ega neid Strugatskite "õigel ajal" avaldamata asju eriti lugeda ei maksa, kuid mõningane ajalooline väärtus neil on. Näiteks sellest jutust võib leida õige palju "Teekonnas Amaltheale" kasutatud juppe ja jupikesi.     
Teksti loeti vene keeles

Clarke'i järjekordne katse meile meie lähitulevikku tutvustada. Haruldasel viisil spiooni- ja sõjajutuna. Kulissid polegi olulised, kuid tutvustus on. Ega pole kõrgemast klassist.
 
Teksti loeti inglise keeles

Et misasi see nüüd oligi? Paistab, et "Diraci mere" mustand. Või lühendatud versioon. Igatahes sama jälgilt punane ja saab sama hinde.
Ärge lugege.
Teksti loeti vene keeles

Ega fantastikas pole palju lugusid, kus hea ja paha kokkulaskmine sedapidi lõpeb. Selle eest "viis", kuigi üldiselt kisuks "nelja" poole.
Teksti loeti vene keeles

 Ei vaidle eelarvustajatele vastu: jutt on hea ja -- mis peaasi -- tihe. Kuid minu jaoks jäi midagi puudu.
Teksti loeti vene keeles

Sihuke huvitav jutt: tegevuskäik on juba mõne lehekülje järel üsna täpselt ennustatav, kuid lugeda on siiski igavesti mõnus. 
Vene korra(tuse) teemalistest naljadest ei pruugi nooremad inimesed küll aru saada. A' on teisigi piisavalt.
 
Teksti loeti vene keeles

Venelaste jutud on allapoole arvestust, vaid Lemi "137 sekundit" tasub lugeda ning annab koondhindele palli juurde.
Raamat lõpeb kod. Parnovi parteiliste heietustega fantastika ja eriti ajasrännu teemal, mis on veel hullem kui jutud 1 kuni 5.
 
Teksti loeti vene keeles

Seda juttu soovitan lugeda kõigil, kes vinguvad, et fantastikakirjanikud pole praegust (ausalt öeldes üsna mittevajalikku) arvutiplahvatust ette näinud. Lem nägi -- kui mitte seda, et igal jalanumbri-IQ-ga tegelasel on pöialde all hõõrumiseks võrreldamatult suurem arvutusvõimsus kui kogu Apollo-programmil, siis igatahes olulist -- et arvutivõrk on midagi palju enamat sellesse ühendatud arvutite summast.
"Neli" tuleb jutu pisukese lohisevuse eest.
Teksti loeti vene keeles

Oli venelastel kogumik pealkirjaga "Fantastitšeskoje izobretenie". Sellegi jutu peaks sinna sokutama. Peategelane on imetablett, mis inimesel unevajaduse ära võtab ja -- mis veel imelisem -- inimesele täielikud multitaskingu võimed annab. Kõrvaltegelasteks on tableti katsetaja ning tolle naine ja sõber.
Lühiduse eest andsin palli juurde.
 
Teksti loeti vene keeles

Nimi "Roman Podolnõi" kutsub minu sees välkkiirelt esile assotsiatsiooni "Pseudoajaloolised pajatused". Ega ma suut rohkem sellelt autorilt lugenud ka pole, mistõttu võtsin selle jutu pahaaimamatult käsile.
Ega leidnud ülalmainitud pajatustega mitte midagi ühist... õige pea hakkasin üle nelja lehekülje lugema. Tegu on pika, kuid see-eest surmigava heietusega sotsialismiaegse vene olmest, segatud mõninga hulga miski humanitaarülikooli elu ja elukate kirjeldusega. Kuid selleks, et asi fantastika mõõdu välja annaks, räägitakse (maali-)kunsti formaliseerimisest, mis andekatel nõukogude teadlastel muidugi õnnestub. 
Ei soovita lugeda. Nii tühi, et isegi und ei aja peale.  
Teksti loeti vene keeles

Vorm: jutustaja juurde ilmub võhivõõras ja hakkab kogu oma lugu suure põhjalikkusega ette kandma. Sisu? Ehk soov müstikat vene režiimi all avaldada, varjates seda küberneetika viigilehega.
Ei jätnud muljet.
Teksti loeti vene keeles

Vaata, siga lendab! ... Ja ongi jutu sisu enam-vähem ära räägitud, lisada tuleks vaid hajameelne füüsikageenius ja paras ports nõukogude olmet. Õnnelikust lõpust rääkimata.
Ei olnud hea.
Teksti loeti vene keeles

Algab lugu miski kriminaalasja kirjeldusega, mis mulle jubedusega meenutas "Diraci merd". Kuid õnneks nii kaugele asi ei läinud. Lihtsalt üks tüüp -- fantastikakirjanik -- kadus.
Ja ülejäänud osa lühiromaanist kirjeldabki seda, kuhu kadus ja mida ta seal tegi. Ei hakka ma seda ümber jutustama, märgin vaid nii vihje korras, et lugemise käigus meenusid mulle "Tulnukad eikusagilt", "Have space suit, will travel" jmt. Astrodiplomaatia...
Omajagu teosest on pühendatud tolleks ajaks juba vaibunud füüsikute-lüürikute vastasseisule. Kui seda poleks olnud, andnuks ma hindeks "kolme", sest lugeda lugu enam-vähem kannatas.
Kuid ainult ühe korra.
Teksti loeti vene keeles

Lõpp valgub kuidagi laiali, muidu võiks "viie" panna. Heinleinil esineb seda mujalgi ("Friday" näiteks) -- kangelase kätte koguneb nii palju ressursse, et too vaeseke ei oska neid enam ära kasutada.
Sinnamaani oli aga kena lugeda, mis sest, et mõned teised Heinleini noorsooromaanid ka meenusid.
Kuid põhjalikult pani mind imestama eelarvustaja mainitud seos "Pärijaga Kalkutast". Olles viimast tellist hiljuti üle lehitsenud, ei osanud ma midagi sääsrast märgata. Pigem vastupidi :)
Teksti loeti inglise keeles

"Ahvide planeet" kuulub nende raamatute hulka, mis minu jaoks on ajas oma väärtust kahandanud. Seeläbi, et selliseid lugesin esmakordselt siis, kui midagi muud eriti võtta polnud. (Vastupidine muidugi ei kehti. Ka "Igaviku lõppu" näiteks lugesin siis, kui midagi muud eriti võtta polnud).

Miks "kolm"? Esiteks oli raamatus enam-vähem täpselt üks (1) idee. Teiseks, nagu mitmed eelarvustajad on märkinud, käitus Maa uurimislaeva meeskond nagu idiootide trio, ja ega peategelane kahest kaaslasest ka palju parem polnud.

Miks "kolm"? Esiteks raamatu lõpu pärast (kuigi see mängib ainult esimesel lugemisel). Teiseks meenus mulle lugu nüüd üle lugedes Carsaci "Tulnukad eikusagilt" ja minu sees tekkis kahtlus, et ehk prantslased kirjutavadki niimoodi -- käies määratluse "science fiction" esimese poolega ehtprantslasliku vabadusega ümber.

"Kolm" plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Famagusta meenutas, et Mirabilias esines ka säärane teos.

Asjata meenutas, kurivaim. Eestikeelset tõlget mulle seekord näppu ei juhtunud, lugesin siis originaali läbi. No on ikka.... Kõigepealt kirjeldatakse mingi saksa dissidendi üleelamisi (kuigi olen üsna kindel, et SS ja muud organisatsioonid on OGPU ja Gulagi pealt maha kirjutatud).

Siis kandub tegevus tollasesse tänapäeva, lavale ilmuvad hea noorteadlane, halb (lõnguslik) noorteadlane, entusiastlik miilits-uurija („с усталыми, но добрыми глазами“, mäletate „Ponedelnikut“?), pisut vanajumala vurhvi akadeemik-instituudi juhataja, andetu, kuid intrigeeriv asjapulk samast instituudist... ja veel mitmesuguseid kujusid. Vaat' kui "Ponedelnik" irvitas tolleaegse teadus- ja muu olme üle, siis tovarištši Jemtsev & Parnov üritavad lugejat kasvatada, et see oleks õigete poolt ja mõistaks halvad hukka. Ja nii läheb lehekülg lehekülje järel.

Muidugi ilmub ka raamatu kandev idee – vaakumist osakesepaaride õngitsemise abil töötav ... noh, midagi tehisintellekti taolist. Edasine hakkab suuresti selle masinavärgi tegutsemise ümber keerlema. Mitte et huvitav oleks, välja arvatud üks väiksem osa, kus kuvaldaga vastu pead saanud kunstmõistus hakkab ümberolijatele igas't jama sisendama. See on üks põhjus, miks raamat saab "nullist" kõrgema hinde.

Ja siis läheb jutt jällegi saksa fašistidele & nende hirmutegudele. Mille käigus selgub, et masina ehitasid lätlased. See on ka teine põhjus lisapunkti anda.

P.S. Kunagi ammu, kui olin romaani eesti keeles ära lugenud, sattus ette miski venekeelne väljaanne. Selle kaanel oli pealkiri kirjutatud suurtähtedega ja kaunis lugemisvaenuliku šriftiga, mistõttu lugesin esimese hooga sealt "МОРЕ ДУРАКА".

Eks ta ole.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

 Eks omal ajal "Mirabilias" ilmununa jättis see teos pisut vägevama mulje kui nüüd -- võrdlusmaterjali vähesuse tõttu. Kuid lugesin nüüd üle ega kahetsegi väga.
Kõige suurem pluss on kõiksugu idamaise religiooni- ja müstikakraami kirjeldamine,mis vähemalt minusugusele täielikule võhikule oli suhteliselt huvitav lugeda. Kuid -- nagu ka üks eelarvustaja 22 aasta eest juba ütles -- mulle see idamaa värk üldse ei imponeeri ja seega on tegu ka kerge miinusega.
Kuid raamatu esimene pool on igatahes kergelt loetav, kuigi seal ulmega väga palju pistmist ei ole. Seda rohkem läheb asi ulmeks kätte tagumises pooles. Ja see mu hinde "kolme" peale langetaski. Mingi virtuaalreaalsus võis 80. aastatel ju kobe tükk kirjeldada olla, kuid sellest ei õnnestunud midagi peale paljude kordamiste välja kirjutada. Ega Ats Milleri märgatud "teatud punane fikseeritus" ka asja paremaks ei teinud.
"Kahest" päästis asjaolu, et ma teose nüüd ikka korralikult, mitte diagonaalis läbi lugesin.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjanik märgib teose valmimisajaks vahemiku 1964-1971, ja eks selle ajaga jõua päris palju kokku kirjutada küll.

Lugu algab nagu klassikaline „tähelaev-poiss helesinises-tüdruk roosas-anabioos“ (vt. Strugatskite „Ponedelniku“ kolmandat osa, kus Privalov Sedlovoi masinaga sõitma läheb) ja ma natuke aega imestasin, kuidas sellest üle neljasaja lehekülje annab välja võtta. Ega asi nii lihtne polnudki. Kaval tütarlaps otsustas teise tähelaeva meeskonda pääseda, et mõlemad noored siis ühtmoodi (vähe) vananeksid ja uuesti õnnelikult kokku saaksid.

Aga siis hakkas pihta kõiksugu fantastikaklišeede eklektiline segu. Võeti uuesti läbi kogu Dänikeni repertuaar (inimesi elama õpetanud tulnukad sealhulgas ja eriti), hea sõnaga meenutati jäämuuli, mängu tulid lendavad taldrikud jne. jpm. Täiesti võimalik, et mõne idee autor oli Kazantsev ise, kuid ma ei osanud neid kuidagi eristada.

Ma peaaegu oleksin selle ära seedinud ja kahega hinnanud. Isegi „kaks plussiga“. Aga kogu see ühepajatoit ujus nii punases kastmes, et minu kõht seda välja ei kannatanud. Pealegi ei osanud autor juttu ka mingi mõistliku lõpuni viia. Osa peategelasi lendas järjekordse tähelaevaga minema, üht raamatu tegevuse jooksul avastatud Maa-tüüpi planeeti asustama. Ja kui nad ära pole surnud, siis asustavad praegugi.

Teksti loeti vene keeles

See suurromaan (teksti pikkuse mõttes) üllatas mind positiivselt. Sisu on kaasarvustaja Jüri Kallas veerandsajandi eest piisavalt lahti seletanud, mul jääb üle ainult üksikuid muljeid kirja panna.

Kõige rohkem häiris mind kogu teksti endasse mähkiv pateetilisus. Sõltumata sellest, kas tegu oli jutustaja monoloogiga või rääkisid kõik vaheldumisi.

Kuid kõige ootamatum minu jaoks oli see, et raamatus leidus üpris palju äkšenit ning Kazantsev seda ka täitsa kaasakiskuvalt kirjeldas. (“Vnuki Marsa” oleks ses mõttes nagu teise autori sulest pärit). Nii et kui ma alguses vaatasin, et luger teatas mulle viimase lehekülje numbriks 447 ning otsustasin diagonaallugemise kasuks, siis natukese aja pärast hakkasin sündmustikku suurema hoolega jälgima.

Ja vahepeal tekkis mulje, nagu loeksin Erich von Dänikeni parimaid pseudoarheoloogilisi saavutusi. Kuid eks selline kosmosekülaliste otsimine oli kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel üsna moes.

Pisut koomilisena mõjus Kazantsevi ja Niels Bohri vestluse raamatusse pistmine (Kazantsev olla Bohrilt küsinud, kas piisavalt juraka termotuumapommiga saaks põhimõtteliselt kogu Maakeral leiduva vee plahvatama panna, ja Bohr — kardetavasti fantastist lahtisaamiseks — vastanud, et jah, täitsa võimalik).

Ning ei saanud autor ka maleteemata läbi, kuigi sellel siin raamatus ka midagi teha polnud.

Ja siis … olin ligi sada lehekülge juba ära lugenud ning kõigil oli selge, et faeetide abielupaar jääb Maale ja hakkab järglasi kasvatama — ja alles siis märkasin, missugused nimed punakirjanik Aleksandr Petrovitš neile oli pannud. Mada ja Ave! A’ ehk käitus autor nagu see ateist, kes käis järjekindlalt kirikus selle arvestusega, et kui jumalat ei ole, siis pole vahet, aga kui ikkagi peaks olema, siis ei maksa šansse äravalitute hulka pääsemiseks ka lihtsalt niisama kõrvale heita.

Ja hiljem ilmus veeuputus… ja ühel hetkel lasti laevalt lendu lind, kes maa suuna kätte näitas. Mis sellest, et see polnud tuvi, vaid papagoi.

Võib-olla ma kõiki selliseid teaduslikust ateismist hälbimisi ei märganudki, aga need on põhjuseks, miks teos saab minult „kolme“ asemel „nelja“.

Ahjah, rohepöördest oli kah juttu. S.t., kliima soojenemisest (Kazantsev kirjutas romaani aastail 1968-1971), sellega kaasnevast polaarjääde sulamisest ja merepinna ähvardavast tõusust. Probleemi lahendus aga oli ülimalt elegantne ja võiks tänapäevaste roheliste tähelepanu äratada. Nimelt tuli Antarktise jääkilp kähku rakettidega Marsile saata, kus vett teatavasti peaaegu polegi. Kasu mõlemapoolne ning ... pole jääd – pole probleemi.

Selline teemakäsitlus ei jätnud „neljas“ enam mingit kahtlust.

Teksti loeti vene keeles

Sihukesed suleharjutused Impeeriumi ja positronrobotite teemadel. Vaikselt läheb Asimov rohkem Asimovi nägu, aga tükk teed on veel käia.
Teksti loeti inglise keeles

Tuletan taas vana asja meelde lootes, et silmad alles jäävad.

Minu arvates on see raamat „Polaarunistusest“ kehvem. Miks? Räägin lühidalt sisust.

Veenusele lendab kolmest kosmoselaevast koosnev ekspeditsioon – kaks neist vene (sry, N. Liidu) ja üks USA laev. Nad on juba sihtkohale üsna lähedal, kui meteoriit hävitab venelaste „Metšta“. Mispeale selgub, et kahe laevaga polegi võimalik ekspeditsiooni ülesandeid täita. Edasi võtavad ellujäänud vastu terve hulga ad hoc otsuseid ja laskuvad peaaegu kõik Veenusele, sealhulgas ka ameeriklaste robot Raudne John (keda Kazantsev on vist tahtnud koomilises võtmes kujutada). Kusjuures laskumine toimub vene laevaga „Znanie“ ja ameeriklaste plaaneriga (!). USA laev „Prosperity“ jääb Veenuse orbiidile, meeskonnaks ekspeditsiooni ainus naisliige Mary.

Millega saab huvitavam osa läbi. Edasi hakkab Kazantsev propageerima mitmesuguseid tolleaegseid, aga ka tolleks ajaks juba vananenud hüpoteese Päikesesüsteemi tekkimisest, aga samuti elu tekkimisest (ja sellega seoses teatud tüüpi panspermiast) ning lõpuks ka Tihhovi „soe-punane, külm-sinine“-tüüpi taimestikest.

Pärast mitmesuguseid suhteliselt ebausutavaid seiklusi pääsevad Veenusele laskunud kosmo- ja astronaudid loomulikult eluga orbiidile tagasi, Raudne John välja arvatud.

Et autor kavatses romaanile järge kirjutada, on selgelt näha ühe tegelase, noore Aljoša üleelamistest, kellele pidevalt viirastus mingi kena naisterahvas. Kazantsevi arvates lähtus mõistuslik elu Marsilt ja oli levinud nii Maale kui Veenusele. Mis tähendas, et me kõik pidime olema „Marsi lapsed“.

No „Polaarunistuses“ oli tegelastel vähemalt selge siht silmade ees ja selle poole nemad ka püüdlesid. Siin juhtus kõik kuidagi juhuslikult.

Ei anna teosele (vähemalt minu silmis) tuhkagi juurde ka vene kosmonautide nimevalik, mis selgelt on innustust saanud kolmest vene vägilasest. Bogatõrjov. Dobrov (ma algul arvasin, et see on seesama tüüp, kes „Polaarunistuses“ Galja Volkova roomikautot juhtis, aga oli pigem Dobrõnja Nikititš). Aljoša Popov aga on üsna ilmselt Aljoša Popovitš.

Ei soovita lugeda, kuigi ei keela.

P.S. Tundub, nagu oleks see teos vähemalt osaliselt kuskil 65. aasta paiku ilmunud „Pioneeris“ või „Sädemes“ või muus säärases väljaandes.

Teksti loeti vene keeles