Kasutajainfo

Pierre Mille

1864-1941

Teosed

· Robert Silverberg ·

The Asenion Solution

(jutt aastast 1989)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
2
1
0
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (3)
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Sõna "naljajutt", tuli endalegi pähe, kui seda lugesin. Samas ei ole mitte iga nali naljakas. Aga lugu on vähemalt tempokas ja ühe soojaga loetav, olgugi, et sopakas. Selle eest ka pisut kõrgem hinne, kui kogumiku enamusele lugudele.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane näide sellest, kuidas mõnel kirjanikul on jutustamisoskus... ja mõnel mitte. Lugu oli äärmiselt vaevaline lugeda, sest kirjeldused ja dialoogid on nii puised, kui vähegi olla saavad. Selleks, et film silme ees jooksma saada, tuleb meeletult pingutada. Millest on äärmiselt kahju, sest lavale seatud dekoratsioonid on iseenesest ju põnevad ja lugu - kui see nii aegluubis ei kulgeks, võiks ju vägagi põnev olla.
 
Tegelastest ma üldse ei räägigi - kõik need (kuus?) meest-naist on üksteisest nii eristamatud nagu munad korvis. Või kui, siis vaid kiivrite värvi poolest.. Lugege ise ja saate aru, millest ma räägin. Point? Olematu. Hindeks "kaks", mitte "üks", sest materjali võiks siin isegi olla, kui autor ainult jutustada oskaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka Sheckley meeldib, aga see käesolev on kõige halvem jutt vist üldse, mida talt lugenud olen. Nagu Stanislaw Lemi Ijon Tichy, ainult et ülihalb. Komejant ilma naljata. Piinavalt pikk veel pealekauba.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest täitsa temaatiline, kuigi võib-olla liiga pateetiline, jutuke ajaloolasest, kes otsib - ja leiab - Seldoni kadunud kuuenda kõne salvestise.
Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest, oluliselt parem lugu kui mitmed teised selles kogumikus. "Nelja" panen sellepärast, et veits venis ja lahendus oli kah natuke banaalne.
Teksti loeti eesti keeles

See minavormis kokkutuleku kirjeldus oli üüratult tüütu lugemine ning veel mõni lehekülg enne loo lõppu oleksin sellele jutuksesele kindlasti "ühe" pannud. Siis kui alternatiivajalugu sisse sõitis, tõusis huvi lugemise vastu samuti, kuid paraku see üldmuljet ei päästnud. Samas ma ei eita, et tõelistele fännidele, kellele iga loos peituv vihje midagi ütleb ning kes teavad une pealt, kes on C. M. Kornbluth ja Hannes Bok, on see lugu tõenäoliselt maiuspala. Minusugusele keskmisele ulmelugejale oleks pidanud jutustama Pasadena vs Manhattani projekt, Carrel vs Einstein tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Kummardus Asimovi loole "Tõendus". Väga hästi kirjutatud ja kaasahaarav, eriti meeldisid just need tagasivaated peategelase lapsepõlve. Aga miks siis hindeks vaid "rahuldav"? Lõpu (puudumise) pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna pole viidatavat algupärandit lugenud, siis ei kõnetanud kuidagi. Endale meenutas kergelt Baxteri-Clarke'i "Kaugete päevade valgust". Kohutavalt häiris hüplik ja hakitud stiil.
Teksti loeti eesti keeles

Plusspoolele see, et lugu on lühike ja hästi kirja pandud. Miinuseks see, et mina sealt mingit iva ei leidnud ning ulmena on see laast nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord painas mind lugedes de ja vu tunne. Lõpuni jõudes oli selge, et tegemist PEAB olema mingi paroodiaga. Aga millele? Mina sellist Asimovi lugu nagu ei mäleta... Aga nüüd enne selle arvustuse kirjutamist BAASi sirvides tuleb välja, et olen "Päeva lõppu" mõned aastad tagasi lugenud ning seda väga kõrgelt hinnanud. Tore on. Ja seda enam ei kõlvanud see paroodia kassi saba allagi. Võib-olla tõesti Maureen Birnbaumi lugude austajatele meeldib, aga hoidku kõrgemad jõud mind neist küll eemal.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu kohta on Jüri eespool kõik juba ära öelnud. Mina võin täiendada vaid eestikeelse tõlke kohta, et siin on tõlkija kenasti tõlgitava materjaliga kursis olnud ega pole sohki teinud - kõik viited tundusid korrektsed.
 
Aga lugu ise on paras kräpp ja see deduktsioonipoint oli veel kuidagi eriti hale. Mida rohkem lõpule lähemale jõudsin, seda enam pidin unega võitlema. Ei istunud see naljalugu.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu mis ajajoonel paigutub sinna kuhugi "Teise Asumi" eelsesse aega ja valgustab natuke selle loo telgitaguseid (õieti küll esiseid :)). Ausalt öeldes mitte just kõige suurem asi, ei täienda Asimovi Asumi-seeriat kuidagi. Aga "fanfictioni" (ärme nüüd põlema mine, väike nali) kohta päris ok.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tunnistada, et selle loo point jäi mulle sügavalt arusaamatuks. Võimalik, et asi oli selles, et seda juttu ei saagi tõlkimatute sõnamängude tõttu tõlkida - joonealuseid selgitavad märkused on küll olemas, aga väga ei aita. Või siis on asi puhtalt minus, sest ma pole suurem asi Lewis Carrolli loomingu austaja - kõik need viited Alice'ile ja peeglitagusele maale läksid must kauge kaarega mööda. Ja kolmas variant ka: vint on lihtsalt nii üle keeratud, et keeldusin uskumast. Võib kõlada imelikult, aga ma tahan, et ulme oleks usutav. :)
Teksti loeti eesti keeles

Pildike tulevikumaailmast, kus osa inimkonnast on kängitsetud Maa teraskoobasteks muudetud linnadesse, samal ajal kui teine osa - välisilmlased - asustab ülejäänud ilmaruumi. Loo peategelaseks on teismeline tüdruk, kes tegeleb keelatud "spordiga" - jooksmisega New Yorgi lintteedel. Miks ta seda karistuste hirmust hoolimata teeb? Sest see tundub ainus viis ennast teostada, kuna tulevik on tume - nii isiklikus plaanis kui ka maalastele tervikuna. Kuniks ühe kohtumise järel koidab lootuskiir...
 
Kogu lugemise aja valdas mind tugev de ja vu tunne - et ma olen seda lugu varem lugenud. Aga siiski mitte. Lihtsalt autor on niivõrd hästi Asimovit järgi aimanud. Kõik need viiteid juba loetule - teraskoopad, hirm linnast väljumise ja avatud paikade ees, tuntud detektiiv jne. Hea lugu ja sobib väga hästi Asimovile kummarduseks koostatud kogumiku avajutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin "Mängurit" esmakordselt ca 20 aastat tagasi. Vahepealse aja jooksul olen isegi päris palju oma elust mängudele pühendanud ning erinevad inimesed on seetõttu küsinud, kas ma olen seda romaani lugenud ning soovitanud taas üle lugeda. Lõpuks võtsingi raamatu ette, et vaadata, kas siis kõnetab või mitte. Kunagi esmalugemisel ilmselt kõnetas, sest mul on hämaralt meeles, et mõnedes keskkondades sai lausa aliaseks Morat pandud... aga sisust küll miskit meeles polnud.
 
Lugemine ei kulgenud eriti ladusalt, sest kuigi kirjutatud on hästi, on loos samas palju korduseid ning lehekülgede kaupa tühja teksti. Ei, mitte igavat ja mõttetut, aga loo arenduse seisukohalt ebavajalikku. Ka mängu kirjeldus on väga ähmane ja abstraktne, seega ei ole mängurile seal raamatus tegelikult suurt midagi kasutatavat või isegi äratundmisrõõmu pakkuvat. Sun Tzu "Sõjakunst" on selles mõttes palju asjalikum ja praktilisem "käsiraamat".
 
Siiski meeldis lugeda Kultuuri ühiskonna kohta - jah, sellises vabas maailmas sooviksin ma tõepoolest elada. Ning otse loomulikult on Azadi impeerium oma tavade ja korraldusega jälk moodustis ning mille paralleele leidub ka meie igapäevaelus. Kuid kui see ongi kogu raamatu sõnum, siis tjah... Kui see kõik tundus minu 20-ndate lõpuaastates minale veel huvitav ja mõtisklemist vääriv, siis praegusele, 47-aastasele minale jääb see selgelt lahjaks, tahaks kangemat kraami. Raamat saab mult küll hindeks "nelja", kuid seda väga suurte mööndustega ning päris kindel on, et enam rohkem see ülelugemisele ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi olen kogumikku tervikuna juba varem arvustanud, siis nüüd eraldi arvustus nimiloole, sest... Sest vaatasin Netflixsist lõpuni Philip K. Dicki lühilugude põhjal loodud sarja "Electric Dreams" ning selle viimane osa baseerus väidetavalt "Poodud võõral". Kuna midagi väga tuttavat ette ei tulnud, otsisin välja raamatu ning lugesin selle jutukese ühe hingetõmbega läbi. Tjah. Lööv. Sisukas. Puändiga. Saba ja sarvedega. Erinevalt sarja lõpuloost, mis oli kahtlemata hea, kuid baseerus sel lool väga-väga lõdvalt.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sai ostetud arvatavasti kümmekond või rohkem aastat tagasi kui klassika, mida tuleb kindlasti lugeda. Elukaaslane lugeski ja arvas, et mulle võiks meeldida. Aga mina miskipärast siis selle raamatuni ei jõudnud. Ju oli muud sel hetkel paremana tunduvat lugemist ees.
 
Nüüd aga taaskord ühe kolimise järel oma raamatukogu riiulitele lahti pakkides jäi "Hea uus ilm" ühe esimese asjana silma ning tõstsin kõrvale ja hakkasin lugema. Haaras koheselt kaasa ja sain ilma suuremate pausideta üsna ühe soojaga läbi. Esimene emotsioon Kesk-Londoni Haudejaama ja Refleksikujunduskeskuse kirjelduse lugemise järel oli, et üsna jäle raamat. Järgmisena tuli ilmselge mõistmine, et tegemist on hoiatusromaaniga. Ja lõpuni jõudes jagus arutelu- ja filosofeerimisainest küllaga.
 
Mingil määral rajaneb kirjeldatud ühiskond ju mõistlikel printsiipidel. Maailmariigi deviis on: kollektiivsus, identsus, stabiilsus. See keskmine on küll selline küsitav, aga samas - stabiilsusel on hind. Nagu ka õnnel. Käsi püsti, kes meist ei tahaks stabiilset ja õnnelikku ühiskonda? Kuid jah, kas sellise hinnaga...? Kuid jälle, järgmine komm kommionult - seksuaalselt väga vaba ühiskond, kus igaüks kuulub igaühele ning "saamisega" pole mingeid probleeme. Mhh? Äkki läheb siiski kaubaks? Jah, mõtlemisainet kui palju...
 
Hinnet kallutas viie poole positiivsete tegelaste ning õnneliku lõpu puudumine, kuigi alguses jäi mulje, et mingi revolutsioon on susisemas. Tagasi nelja poole aga pidev Shakespeare tsiteerimine, eriti härra Metslase suu läbi. See ei kõnetanud üldse ja seeläbi andis lisamõtlemisainet Maailmakontrolöri põhjendus, miks nad enam "Othellot" ei etenda - see on vana ja inimesed ei saaks sellest lihtsalt aru. Tõepoolest.
 
Kokkuvõttes igati lugemist vääriv teos mitte ainult ulmefännile vaid igaühele. Kirjutamisaastat vaadates - aegumatu meistriteos!
Teksti loeti eesti keeles

"Tähed kui tolmukübemed" on viimane Galaktikaimpeeriumi maailma kuuluv romaan, mis eesti keelde tõlgitud. Nüüd on siis kogu saaga olemas. Ja see on ka ainuke positiivne asi selle romaani juures.
 
Kui kirjutasin eelviimase tõlke, "Kivike taevas", arvustuses, et tegemist on ühega kehvematest Asimovi romaanidest, mida lugenud olen, siis paraku pean siin ennast kordama. Õigemini tegelikult on asi nõksu hullem - tegemist on konkurentsitult kõige kehvema romaaniga, mida ma armastatud autorilt lugenud olen!
 
Esimene peatükk oli isegi okei ja lausa ületas mõnevõrra ootuseid - sest ma teadsin ette, et midagi head oodata pole! - aga edasi keeras täiesti ära. Pikad puised dialoogid; tegelased, kes mind absoluutselt ei huvitanud; sihitu jahmerdamine, püüdlikult selgitavad insenertehnilised kirjeldused... Vahepeal nagu midagi lubas, aga ei midagi, mis lõpphinnet päästnud oleks. Lõpuni lugemine oli selline piin, et see õnnetu USA konstitutsioon, mida siin eespool ja eestikeelse tõlke saatesõnas püüdlikult tümitati, ei suutnud midagi ära rikkuda - võrreldes eelnevaga kannatas selle kaheleheküljelise "puändi" kenasti ära.
 
Lühidalt: ärge lugege.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt tavapärasest, lugesin enne raamatu kallale asumist BAASi arvustused läbi ning seetõttu polnud ootused eriti kõrged. Või noh, see kõlab nüüd kehvasti, sest eelnevad hinded on ju head. Ootasingi sellist Scalzit oma tavalises headuses, kuid ei midagi erilist. Ja lisaks tegid ettevaatlikuks viited seriaalilikkusele. Ja et võib-olla pole tegemist kõige terviklikuma romaaniga, pigem jutukoguga.
 
Kuid ei midagi sellist! Tegemist on täiesti koherentse looga, vaid kaks viimast lisalugu ei sobi nö komplekti. Kuid ega needki kehvad polnud, täitsa toredad lugeda. Veel kiidan Scalzit oskuse eest kirjutada järgesid nii, et eelnevate osade taas üle lugemine pole vajalik - iga natukese aja tagant, samas liigsete kordusteta, tuletatakse olulised sündmused meelde ja seletatakse mõisted lahti. Õigupoolest võib selle raamatu lausa üldse ilma muid "Vanemehe sõja" romaane lugemata ette võtta.
 
Tükk aega mõtlesin, et mis hinne siis lugemiselamusele anda - "neli" nagu kõikidele muudele "Vanamehe sõja" järgedele? Tundus ebaõiglane, sest "Lõhenenud inimkond" on mõnest varasemast järjest selgelt parem. Seega, saagu siia kirja "viis". Ja jään põnevusega sarja järgmise, viimase osa, eestikeelset tõlget ootama, sest lugu jäi ju põneva koha peal pooleli.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal jäi selle loo lugemine pooleli, vist seepärast, et 1988 aastal mul "Pioneer" veel käis, 1989 aastal aga enam mitte. Nüüd aga on kogu jutt digitaliseeritult ETERA baasist kättesaadav ning lugesin üsna ühe hingetõmbega läbi. Imestan, et BAASis olen esimene arvustaja - seega väike ülevaade ka loo sisust.
 
Tegevus toimub Ameerikas, üsna jutu kirjutamisaastatel, 60-70-ndatel. Loo peategelaseks on maovähki põdev, viimaseid elukuid hinges vaakuv miljonär, kellele pakutakse - loomulikult kopsaka summa eest - võimalust saada endale uus keha. Parakui ei lähe kõik aga nii nagu plaanitud ning nagu romaani pealkirjast võib aimata, satub kapitalisti teadvus plaanitud noore uue inimkeha asemel hoopis ühe buldogi sisse.
 
Suhtusin sellesse loosse kerge skepsisega - et noh, ilmselt roosad lapsepõlvemälestused ja teisalt tõenäoliselt korralik kapitalismi kriitika - aga ei, ei pidanud pettuma. Tegu on täiesti korraliku romaaniga teadvuse siirdamisest, surematusest ja selle varjukülgedest. Teema on mulle väga südamelähedane ja eks oma rolli mängib siin see, et üks esimesi ulmekaid, mida tõeliselt nautisin, oli "Kus on rändurite kodu". Fantaasiat vabalt lendama lastes võibki "Neljajalgset miljonäri" võtta kui "Rändurite kodu" eellugu - kuidas teadvuse siirdamine leiutati, mis plaanid sellega olid ja mis sellest kõigest välja tuli.
 
Korralik hoiatusromaan seiklusliku gängsteridraama vormis. Võib-olla tiba noortekas, millest ka pall madalam hinne kui maksimaalne võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

Tänu ETERA baasile avanes võimalus seda lapsepõlves võlunud lugu nüüd uuesti lugeda. Erinevalt teistest umbes samal ajal esmakordselt loetud ulmekatest panen sellele aga siiski üsna kehva hinde, sest lugu on ikka väga triviaalne ning kui muud kosmoselaevaga juhtunud õnnetustejada saab veel kuidagi tõsiselt võtta, siis tundmatusse viirusesse haigestumine keeras vindi liiga üle.
Samas, hea poistekas ja omas ajas kindlasti omal kohal. Praeguseks aga ajale jalgu jäänud ja tänapäeva laste arengutaset arvestades soovitaksin - kui üldse - seda pigem nooremale koolieale kui teismelistele.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevad tasandid - ja sellega seotud puänt - jäid pisut segaseks, sellest ka madalam hinne. Aga muidu lobedalt kirja pandud ja täitsa loetav (õudus?)lugu.
Teksti loeti eesti keeles