Kasutajainfo

Pierre Mille

1864-1941

Teosed

· Iain M. Banks ·

The Player of Games

(romaan aastast 1988)

eesti keeles: «Mängur»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
26
9
2
1
0
Keskmine hinne
4.579
Arvustused (38)

Olin mõnuga läbi lugenud “Consider Phlebas”-e ja lootsin sama meeldivat nädalalõppu sellest romaanist. Ja ma ei pettunud. Romaani tegevus toimub sadu aastaid hiljem “Phlebas”-est. Kultuur on kosmoseühiskond, mis põhineb inimeste ja masinate sümbioosile.
Kultuuri suurim mängur on Jernau Guregh, kõikide mängude meister. Oma edust tüdinenuna reisib ta Azadi impeeriumisse, et proovida oma võimeid mängus, mis on ääretult keeruline. Impeeriumi parim mängur on ühtlasi selle keiser. Azadi imperium püsib koos tänu mägule. Finaalis on ta vastaseks Azadi keiser Nicosar.
Teksti loeti soome keeles

Raamatut värskemalt lugenuna, parandaks kõigepealt eelkirjutanu mõningad ebatäpsused. Esiteks oli peategelase nimi minu mäletamist mööda Guregh, mitte Gurgen. Teiseks ei reisinud ta sinna Azadi Impeeriumi mitte igavusest, pigem ei jäänud talle muud valikut. Nimelt suutis üks oma kurvas saatuses pettunud küber (drone) suure Mänguri sohitegemise pealt peenelt vahele võtta. Millele järgnenud santaazi tagajärjel määris kohalik kontaktikomitee meie kangelasele kaela osavõtu järjekordsest Azadi Impeeriumi Turniirist. Azadi ühiskond ja riigikord olid... omapärased. Kõik ametikohad, kaasa arvatud kohaliku Imperaatori oma, jagatakse laiali vastavalt sellele, kui kõva käsi on keegi mängus nimega Azad. Impeeriumi nimi, kusjuures on tuletatud mängu omast, mitte vastupidi. Mäng ise on piisavalt komplitseeritud, et oma sümboolikaga simuleerida reaalsust. Siit ka loogika -> kes on edukas mängus, on edukas elus. Teisest küljest, mängu eesmärgiks on võit. Dominants vastase üle. Millest tulenevalt on ka parimatest mänguritest juhitud yhiskonna seisundiks-eesmärgiks agressioon. Kokkuvõtteks. Raamat oli yldiselt hea. Samas, "Consider Phlebas" meeldis mulle rohkem. Ei saaks öelda, et ma lausa pettunud oleksin... Ootasin aga rohkemat. Hindeks seetõttu paneks nelja plussiga. Võimalik, et teistsuguse lugemisjärjekorra puhul oleks see hinna teistsugune. PS! Puänt oli hea!
Teksti loeti inglise keeles
RIQ

Olin just lugenud “Consider Phlebas”-t ja esialgu ei tundunud "The Player of Games" samaväärsena. Kuid rõhk on sõnal "esialgu", sest pärast unist nn. sissejuhatust hakkas teema arenema. Puudus küll selline pidev madin nagu “Consider Phlebas”-es oli (päris actionivaba siiski pole), kuid omal (vaimsel või mõnel muul sellisel) kombel oli see raamat ehk isegi huvitavam. Minu arvates ei ole mõtet kogu värgi sisu avada aga robot, kes Jernau sellele avantüürile ahvatles, ei olnud ju tegelikult oma kurvas saatuses pettunud või kuidas!? Lugege kõik, kellel on piisavalt kannatust/inteligentsi sellelaadsete teemaarenduste jaoks, nagu seda Banks selles teoses pakub!
Teksti loeti soome keeles

Saadetakse niisiis Gurgeh Azadi Impeeriumi võistlema, topitakse mingid mängukirjeldused ja muu sihke sodi kah vahele, aga... hoopis huvitavam on see, mis toimub kuskil kõrval, kaadri taga. Suur poliitika ehk ametikohtade jagamine, sohitegemised ja kokkumängud et võõramaalast "pühast mängust" välja saada jne. Ette heita midagi ei oska ja tõttöelda ei taha kah. Küllaltki hoogne ja põnev lugu, milles ka sotsiaalne osa hästi kirjas. Üksjagu parem ja ladusam lugemine, kui Mõtle Phlebasest.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnevõrra ladusam lugemine küll, kuid sellevõrra ka ebaulmelisem. Ainuke tõeliselt "ulmeline" asi mis meelde jäi oli kolmesoolisus - ja see ei puudutanud mitte kuidagi pidi süzeed. Autor oleks võinud teose tavalise mitteulmelise ilukirjandusteosena vormistada - sisust poleks midagi kaotsi läinud, teost poleks eesti keelde tõlgitud ja meie ulmefännid oleks oma raha eest ostnud hoopis mõne teise selle teose asemel avaldatud ulmeraamatu. Väga suure tõenäosusega oleks see tunduvalt kvaliteetsem teos olnud. Kahetsen, et ostsin - mis teha kui põhimõtteliselt iga ilmuva eestikeelse sf-teose moodi raamatu ostan.

Positiivne lugemiselamus neile, kes suudavad n-ndat hooaega hoolega jälgida x-filesites toimuvat.
Teksti loeti eesti keeles

Olin just lugenud Phlebast ja...

Ei, see on halb algus.

Phlebase lugemisest oli möödunud piisavalt palju aega, et detailid hägustuksid ja vaid üldine süzheeliin, raamatu lugemisel - ja pärast lugemist - tekkinud mõtted ja muu "üldise" alla käiv meeles oleksid. Niimoodi, tundsin ma, on päris hea "Mängurile" vastu astuda. Kuid see selleks. Raamat koosneb kolmest suurest ja ühest väikesest osast; esimene taob iga vähimagi vahendiga lugejasse peategelase olemust, teine on vahepala, kolmas crescendoni tõusev süzheesööst ja neljas pingelangus. Mõneti meenutas see raamat mulle John Fowles`i "Maagi", eriti just selle stiili poolest, millega näiliselt üksteisega seondumatud osad otsekui mustkunstniku käeviipe peale lahendatud puzzlena terviku moodustasid; stiili poolest, millega lõpuni läheneti ja lõpp täide saadeti.

Samas pole Banks kohe kindlasti teinud halbade kriminullide viga ning on andnud lugejale võimaluse kaasa mõtelda .. ja välja mõtelda. Niimoodi oli ära arvatav ka raamatu puänt (või isegi kaks puänti) ja veel üht-teist. Lugemisrõõmu see samas ei kahandanud, pigem vastupidi.

Mu suurimaid sümpaatiaid oli raamatus kaks. Esiteks Stygla numeraatorid. Ehkki vaid alguses ning vägagi episoodilises osas esinenutena jätsid nad, kuidas seda öeldagi, koduse ja armsa mulje... panid rõõmsalt muigama. Teiseks droon, kelle harras huvi suleliste vastu suutis samuti muige näole tuua. Za-nimeline tegelase mainimine tõi alati silme ette pisut purjus ja pisut räpaka iirlase/shotlase kuju... aga usutavate tegelaskujude loomist peaks Banksi puhul vist juba niisama eeldama.

See arvustus pole ülistuslauluna mõeldud -tahan vaid ära märkida, kui väga antud ajahetkel see raamat mulle sümpatiseeris. Võrreldes Phlebast ja Mängurit, näen esimeses tavalisemat sorti bondiaanat, teises ent mõnd Tarkovski filmi. Nii et kellele Phlebas meeldis, leiab Mängurist ilmselt veelgi rahuldavama lugemise.

Teksti loeti eesti keeles

No nii hea ta kah nüüd polnud, kui kõvasti mainitud "Consider Phlebas", kena raamat, aga kuidagi kulunud teemaarendus ja idee. Tegelaste emotsioonid jätsid suht külmaks.Stseen vihmas, droon peategelast rinnust kinni hoidmas mõjus nagu kliðee keskpärasest filmist. Ajaviitekirjanduse kesktase, aga lugeda siiski võib;))
Teksti loeti eesti keeles

"Mängur" on väga hea raamat minu meelest. Banksi loodud tulevikumaailm (Kultuur) on suhteliselt intrigeeriv. Robotitel-droonidel on samad õigused, mis inimestel, kellegile pole peaaegu mitte miski keelatud jne. Üsna imeliku mulje jättis Kultuuri inimeste pidev soovahetamine. Sellele vabale ühskonnale vastandub brutaalsetes värvitoonides keelamise ja jõu ühiskond (Azad). Paras tsivilisatsioonide kokkupõrge.

Peategelane Gurgeh on peaaegu tavaline Kultuuri elanik. Ta on erakordselt andekas igat sorti mängudes. Tema valitakse välja, et Azad kui "valel" põhimõttel loodud riiklik moodustis hävitada. Gurgeh tulebki sellega toime, olgugi et lõpuni oma tegelikust rollist aru saamata.

Nagu paljud eespoolkirjutanud nii tahaksin ka mina lõpplahendust esile tõsta, sest see oli tõesti päris hea.

Hea lugemismaterjal, mis väärib kindlasti maksimumhinnet.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli hea, ehkki veidi uimane. Mulle isiklikult meeldib veidi kiirem tegevus, kuid lugesin siiski lõuni. Üks suur puudus (uimasuse kõrval), on minu arvates see, et autor seletab lõpuks siis viimastel lehekülgedel lahti mis varjatud intriigid punutud olid. Need oleks siiski pidanud tooma välja juba tegevuse käigus, see oleks hoidnud ülal põnevust ja udishimu, niiviisi serveerituna aga oli kogu värk kuidagi jõuetu.
Teksti loeti eesti keeles

raamat sellest, et elu on mäng. ja sellest, et mõni mäng (azad) on nagu elu ise. ülistuseks demokraatiale ja isikuvabadusele (kultuur) ning laituseks totalitarismile ja hierarhilisele ühiskonnale (impeerium). päris kenasti loetav raamat, millel on (erinevalt “mõtle phlebasest”) olemas ka happy end. mõneti jäi häirima mingi “tasapinnalisus” – vähe oli huvitavaid tegevusliine ja –suundi (tegelikult just see, mis muutis hästi loetavaks!). üldiselt – täitsa hää!
Teksti loeti eesti keeles

Olen lugenud Banksi järjekorras "Phlebas", "Mängur", "Herilase..." ja iga raamatuga autoris järjest rohkem pettunud. Sest tema petab mind - tal on päris hea kirjutamistehnika ja kuidagi suudab ta üsna haarava tekstiga täita uskumatu hulga lehekülgi. Alles hiljem tekib küsimus - milleks? Ja teine asi - ta surub kogu aeg üht nuppu, kirjeldades haruldaselt detailselt ebainimlikku jõhkrust, julmust, jälkust. Alguses - nagu "Phlebases" - on veel huvitav, "Mänguris" "jah, OK, kuulub asja juurde", ja "Herilase vabrik", mis on tegelikult Banksi esimene raamat, ainult sellele üles ehitatud on.

Kokkuvõtteks - hea raamat, aga isiklikult minule on Banks ennast nüüd ammendanud.

Teksti loeti eesti keeles

Kui eesti keeles ilmusid "Hyperion" ja "Mõtle Phlebasest" siis mõlemat lugenuna tundus esimene teisest selgelt üle olevat. Nüüd kus on ilmunud mõlemale "järjed" (siis "Hyperioni langus" ja "Mängur") on olukord minu jaoks täpselt vastupidine - "Mängur" on ikka võrratult huvitavam. Raske öeldagi miks, ilmselt teemakäsitluse ladusus ja terviklikkus pluss veel midagi. Kui võrrelda "Phlebasega" siis ka siin kaldub isiklik eelistus üheselt "Mänguri" kasuks. Lõpp oli muidugi mõneti aimatav, aga paljuks neid raamatuid kus pole. Kokkuvõtteks väga tugev viis, julgeks lugeda soovitada küll :)
Teksti loeti eesti keeles

Tahan ka sellist mängu, kus mängulaual ringi trambitakse ja vägesid liigutatakse, kusjuures nupud ei pruugi olla need, kellena nad alguses näivad!
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis sarnaneb ja samas ka täielikult erineb kirjanike Kultuuri sarja avaraamatust "Consider Phlebasest". Stiil on neil m6lemal enam-vähem yks, mida ei saa aga kindlasti öelda teemale lähenemise kohta. Kui "Consider.."`is anti igast torust nagu vähegi võimalik ja verd ning muid vedelikke pritsis laias kaares, siis "Player..." on t6eline maiuspala oma intellektuaalsusega. M6lemale romaanile on omased nii m6neski kohas äärmiselt naturalistlikud stseenid, samuti on m6lemat raamatut läbivaks teemaks m6istuslikud masinad, kes inimestega koos eksisteerivad. Alla viie panna oleks patt.
Teksti loeti eesti keeles

Parem kui `Phlebas`. Ega ilmaasjata see teos pidevalt `Internet SF & F top 100` edetabelis top kümne seas ei figureeri. Tõlge on tugevalt parem, kui Phlebasel, inglise keeles asja ülelugemine tundus (pärast ülelugemist) mõttetuna. Banks on pärast selle raamatu lugemist üks mu lemmikautoreid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Võrreldes "Mõtle Phlebasega" on autori areng tunda. Enam ei proovi filosofeerida "suurte ja igavikuliste" asjade üle või õnneks ei paista välja, kõik vajalik tuleb tegelaste käitumisest. Ainukesena jäi selgusetuks, miks on tulevikus robotitel nii tobedad sidekriipsuga nimed? Loodetavasti annavad sarja järgmised raamatud sellele küsimusele vastuse. Meeldis rohkem ja oli meeldejäävam kui samal ajal eesti keeles ilmunud "Hüperioni langus".
Teksti loeti eesti keeles

Jah, "Mängur" on parem kui "Mõtle Phlebasest", kõvasti kohe parem. Aga siiski jääb midagi puudu. Raamat on uimane ning venib kohati. Ka viimane seletav lõpp oleks võinud olemata olla. Aga muidu arengut paremuse poole on tunda.
Teksti loeti eesti keeles

Viis pika miinusega. Viimasel ajal olen puutunud kirjanduses pidevalt igasugu "ulmemängudega" kokku. Erilist elamust teos ei andnud, midagi uut ka mitte. Võibolla paar uut eesti-inglise ületulnud sõnakõlksu jäi ehk kõrva taha. Tahaksin panna nelja, aga kuna ma ikkagi nägin hullu vaeva, et raamat poeletilt enesele kosida, siis panen Eeskujuliku, kaheldava pika miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus on väga häid, hästi välja mängitud ideid. Näiteks see, kuidas üldises jõudeelus on omandanud erakordselt tähtsa osa mängud, kuidas professionaalsed mängurid on tunnustatud ühiskonnaliikmed, kes avaldavad väga tihti mänguteoreetilisi artikleid jne. Või siis see kolmesoolise ühiskonna soorollide jaotus. Samas oli teemaliin natuke etteaimatavam kui "Use of Weaponsis" ja "Consider Phlebases", raamat jäi üheplaanilisemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kultuur on kindlasti üks köitvamaid SF-maailmu, mida olen sattunud lugema. Seni pole ükski selle sarja ettesattunud osa pettumust valmistanud. Üldiselt saab ka "Mänguriga" rahul olla. Iriseda võiks ainult selle kallal, et kui juba pakuti välja kolme sooga rass, siis oleks võinud sellise bioloogia mõju ühiskonnale rohkem sügavuti ja mitte ainult kirjelduse tasemel käsitleda - gender-fantaasiate osas on Banksil võrreldes näiteks LeGuiniga veel arenguruumi.
Teksti loeti eesti keeles

Olen ennegi oma sõpradele öelnud, et ma ei saa aru inimestest, kes võrdlevad Banksi raamatuid Simmonsi raamatutega.

Esiteks kirjutab minu avates Banks nii, nagu Simmons tahaks kirjutada - ühtlaselt, ladusalt, pinget ülevalhoidvalt, mõtlikult, professionaalselt.

Teiseks, Banks ei ürita elu eest midagi maha teha või midagi ülistada. Simmonsi algajalikud tehnilised seletused näiteks TehnoTasandi tekkele panevad isegi minu, naissoost olevuse, üleolevalt muigama. Samas kui Banks kirjutab nii nagu oleks seda oma silmaga pealt näinud.

Banks edastab oma filosoofia ja mõtted sujuvalt, peidetult. Mitte nagu Simmons, kes peab vajalikuks aegajalt näiteks Aenead panna pikka loengut pidama mingil teemal. Banks pole nii haledalt läbinähtav kui Simmons.

Viis, tugev viis!

Teksti loeti eesti keeles

Järjekorras teine raamat, mida sellelt autorilt olen lugenud, peale "Mõtle Phlebasest". Raamat, mis avab tulevikuühiskond Kultuuri eluviisi ja tagamaid. Lugema hakates kartsin, et siit hakkab tulema filosoofilisi mõtisklusi masinate ja inimeste suhete kohta ja teema areneb selleni, kuidas inimesed oma hedonismis on kaotanud tegeliku kontrolli oma maailma üle tehisintelligentsile ja on muutunud rumalateks lillelasteks. "Mõtle Phlebasest" sellele võimalusele mingil määral nagu viitaks. Õnneks see nii pole.

Kultuuri maailm tundub selle kirjelduse järgi selline maailm, milles enamik inimesi sooviks elada. Maailm, kus kõik materiaalsed vajadused on rahuldatud ja kus ühiskond on täiesti vaba. Kus naudingud ja meelelahutus on eesmärgiks, kus ühed inimesed ei saa võimutseda teiste üle. Kus mehed ja naised on sotsiaalselt võrdse staatusega ja soovahetus on nii loomulik, et enamus inimesi jõuab elu jooksul korduvalt olla mõlemast soost ja tuua ka lapsi ilmale.

Selle juures ei ole inimesed ullikestest elunautlejad, vaid on geneetiliselt arendatud olema suurema intelligentsusega ja tegelevad intellektuaalsete hobidega. Nagu peategelane, kes on mängudele pühendunud, mis meenutavad midagi tuleviku male taolist, kuid on keerukamad.

Meeldib ka see, kuidas on kujutatud robotite (droonide, ajude) ja inimeste suhteid. Droonidel on kõik inimlikud omadused ja siiski pole nad inimesekujulised, inimnäo või -silmadega. On droone, kellest võivad saada sõbrad ja teisi, kellega läbi ei saa. Ja droonid ise suhtlevad omavahel nagu inimesed. Kõik on võrdsed. Ajud on küll üliintelligentsed ja neil on Kultuuri maailmas väga vastutusrikas roll, kuid samas ei ole nad võimul traditsioonilises mõttes.Kui neil on võim, siis väga subtiilsel kujul.Muidugi jääb selgusetuks, kes määratleb Kultuuri ühiskonna eesmärgid, selle sotsiaalse korra, suhtumise teistesse tsivilisatsioonidesse. Samas, kuna inimesed ja masinad on võrdsed, siis võiks mõelda, et nad teevad seda käsikäes.

Impeeriumi ühiskond seevastu meenutab täna maailmas valitsevat ühiskonda oma sotsiaalsete hierarhiatega, rõhuasetusega võistlusele ja vallutamisele, oma julma ja perversse ning tabudega pikitud suhtumisega seksuaalsusesse.

Raamatu lõpp pole just selgelt etteaimatav, on mitu varianti kuidas see lõppeda võiks ja püüda tegelikku lahendust ära mõistada on huvitav.

Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt Consider Phlebas`i looga suhteliselt selline sirgjoones arenev lugu: lenda kaugele-kaugele, täida ülesanne, sellest kujuneb sportlik ja seejärel tõsine jõukatsumine. Lõpuks selgub sügavam skeem ka. Meelelahutusena hea. (Loetud ammu aega tagasi...)
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ei meeldi jätkuvalt kirjanikud kes paljastavad oma tegtelaskujude kohta käivaid olulisi fakte alles raamatu lõpus. Näiteks äsjalahkunud Banksi "Mänguris" oli stseen, kus robot ütles peategelasele, et ära raisk lükka käppa rüü alt välja. Selles maailmas kägistatakse neegrid kohe peale sündi. Sealt kohas hakkasin mõtlema, et oot mida? varem pole kusagil öeldud, et peategelane on neeger. Samas oli kirjeldatud kuidas tüüp kahvatus. Kuidas neeger saab kahvatuda? mu kujutlusvõime jääb siinikohal hätta. Ma ei teagi, kuidagi mõru mekk jääb suhu kui avastad, et oled mõnd tegelaskuju kogu raamatu läbi nt naiseks pidanud ja tegelikult on ta hoopis mees vms. On siis rumal mina või autor?

Kordan, et asi polegi iseenesest nahavärvis vaid pigem selles, et alguses võiks tegelase sugu ja rass enamvähem ikka selge olla. Kellele sa täpselt kaasa elad ikka, ebamugav on kui peab üle poole raamatu läbilugenuna hakkama enda silme ette tekkinud kujutluspilti vahetama. Ka lugejaloleks märksa põnevam teada kohe alguses, et tegemist on neegriga, kes saadetakse sellisesse ülikarmi ja rassistlikku ühiskonda.

Mul pole otseselt midagi veidrate tegelaste vastu. Muarust on isegi igav, et Banksi kesksed tegelased sellised kuivikud on, kes oma soost ja orientatsioonist kraplikult kinni hoiavad. Andku aga takka. Ainult öelgu siis enne lugejale kah, muidu jookseb viimasel juhe kokku.

Mis puutub mängu ennast - siis arvestades, et see on kõige olulisem asi mille ümber raamat keerleb oli kole raske elada kaasa mängule mille reeglid pole päris selged. Raamatus oli see mulle umbes sama nagu vaadata ameerika jalgpalli (ma pole kunagi arusaanud kuidas see ikka käib). Lugedes tekkis korduvalt õigustatud küsimus, et kas autor isegi korralikult ette kujutas, mismoodi see kõik käib, või pani ta huupi. Ehk siis, detailid olid selged, aga kogu süsteem jäi ähmaseks. Banks kirjeldab küll nt alguses millised keerukad mitmetasapinnalised kujundid ning poolelusad ja morfsed nupud mängus kasutust leiavad. Lõpuks muutub aga kõik mingiks Red Alerdi arvutimängu keerukamaks analoogiks.

Jürka feissisõber Kärt Mikli ütles Mängu kohta hästi: "Banksi versioonis digimuundub ameerika jalgpall maleks, siis kunstkäsitööringiks ja lõpuks hakkavad vastasmeeskondade kaptenid omavahel valssi tantsima. Aga tegelikult on valss hoopis postitants ja selle kaotaja saab eetikamedali."

Kokkuvõtteks võib öelda, et Banks on kahe esimese raamatu järgi üsnagi ühetaoline kirjanik. Jutustab lugu sageli samade stiilivõtetega, ningpärast Phlebase lugu ei too ta enam enda maailma juurde mitte midagi märkimisväärselt lennukat või uut. Enderi mäng on parem mäng!
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kunagi ammu eesti ja nüüd inglise keeles. Originaalkeeles nautisin rohkem. Üks mu lemmikuid Iain M. Banks Kultuuri sarjast.
Lugu Kultuuri parimast universaalsest (mitmeid mänge mängivast) mängurist Jernau Morat Gurgeh, kes psühholoogilise töötlusega meelitatakse juba võidetud mängus petma (saamaks ideaalset tulemust) ja sunnitakse hiljem selle paljastamisega hirmutades Kultuuri eest mingit ülikeerulist (ja mitte selgelt kirjeldatud) Azadi impeeriumi saatust määravat mängu mängima.
Üldiselt väga ladus lugemine, vahepeal läheb küll Azadi sadistlikkuse kirjeldus minu jaoks liiga graafiliseks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugesin "Mängurit" esmakordselt ca 20 aastat tagasi. Vahepealse aja jooksul olen isegi päris palju oma elust mängudele pühendanud ning erinevad inimesed on seetõttu küsinud, kas ma olen seda romaani lugenud ning soovitanud taas üle lugeda. Lõpuks võtsingi raamatu ette, et vaadata, kas siis kõnetab või mitte. Kunagi esmalugemisel ilmselt kõnetas, sest mul on hämaralt meeles, et mõnedes keskkondades sai lausa aliaseks Morat pandud... aga sisust küll miskit meeles polnud.
 
Lugemine ei kulgenud eriti ladusalt, sest kuigi kirjutatud on hästi, on loos samas palju korduseid ning lehekülgede kaupa tühja teksti. Ei, mitte igavat ja mõttetut, aga loo arenduse seisukohalt ebavajalikku. Ka mängu kirjeldus on väga ähmane ja abstraktne, seega ei ole mängurile seal raamatus tegelikult suurt midagi kasutatavat või isegi äratundmisrõõmu pakkuvat. Sun Tzu "Sõjakunst" on selles mõttes palju asjalikum ja praktilisem "käsiraamat".
 
Siiski meeldis lugeda Kultuuri ühiskonna kohta - jah, sellises vabas maailmas sooviksin ma tõepoolest elada. Ning otse loomulikult on Azadi impeerium oma tavade ja korraldusega jälk moodustis ning mille paralleele leidub ka meie igapäevaelus. Kuid kui see ongi kogu raamatu sõnum, siis tjah... Kui see kõik tundus minu 20-ndate lõpuaastates minale veel huvitav ja mõtisklemist vääriv, siis praegusele, 47-aastasele minale jääb see selgelt lahjaks, tahaks kangemat kraami. Raamat saab mult küll hindeks "nelja", kuid seda väga suurte mööndustega ning päris kindel on, et enam rohkem see ülelugemisele ei tule.
Teksti loeti eesti keeles
x
Avati
1974
Kasutaja rollid
Viimased 21 arvustused:

See raamat ei haaranud mind kaasa nagu The Player of Games või Consider Phlebas. Raamat jäi mitu korda pooleli ja lõpuks ma peaaegu sundisin end lõpuni lugema.Mis siis viga? Puudub üldine mastaapne pilt, tegevus on jagatud mitmeteks eri liinideks, millest ükski erilist huvi esile ei kutsu. Kui ma sellest raamatust oleks Banksiga esmatutvust teinud, siis poleks ma ta teisi raamatuid kätte võtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Oli üsna ladus lugemine, kuigi kaks nädalat hiljem ei mäleta ma raamatu sisust enam peaaegu mitte kui midagi. Sellest järeldan, et ühtegi mõtlemapanevat asja selles raamatus polnud, lihtsalt meeldiv ajaviide.
Teksti loeti eesti keeles

See on siis raamat, millest oleks tulnud Elricu saagaga tutvumist alustada, kuid mis mulle sattus pihku teisena. Elricu tegelaskuju, tema motiivid joonistuvad siin paremini lahti ja aitavad teistes teostes teda mõista.Tekib ka parem arusaam Moorcocki stiilist. Näiteks kui mõnda uut asja (draakoneid) tekstis nagu muuseas mainitakse ja kirjeldatakse, siis võib kindel olla, et mõne lehe pärast on see aktsioonis.
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene tutvus Michael Moorcockiga ja tegelikult fantaasiazhanriga üldiselt. Olles eelnevalt lugenud R.R.Tolkieni teoseid on mul võrdlusmoment eelkõige sellelt pinnalt.

Mis mulle selle raamatu puhul meeldis, oli see, et erinevalt Tolkienist pole siin lehekülgede pikkusi maastikukirjeldusi, pikki kõrvalepõikeid ajalukku ega high speechi.Lihtsalt loetav seiklusjutt. Mitmed asjad, mida olen kohanud RPG mängudes, tulid siin väga tuttavad ette. Võlukunsti süsteem, see kuidas endale võimsaid abilisi appi kutsutakse, on siin huvitavalt ja üsna loomulikuna näivalt lahendatud.

Üldiselt jätab raamat unenäolise mulje, sest mitte ainult maailm pole täiesti ebarealistlik, vaid ka tegelaste motiividest ja mõtetest väljaspool hetkel toimuvat pole suurt midagi teada.Va Elric, kuid temagi on sihitu otsija, kes läheb sinna, kuhu sündmustekeeris parajasti kannab.Kokkuvõttes: loetav raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Järjekorras teine raamat, mida sellelt autorilt olen lugenud, peale "Mõtle Phlebasest". Raamat, mis avab tulevikuühiskond Kultuuri eluviisi ja tagamaid. Lugema hakates kartsin, et siit hakkab tulema filosoofilisi mõtisklusi masinate ja inimeste suhete kohta ja teema areneb selleni, kuidas inimesed oma hedonismis on kaotanud tegeliku kontrolli oma maailma üle tehisintelligentsile ja on muutunud rumalateks lillelasteks. "Mõtle Phlebasest" sellele võimalusele mingil määral nagu viitaks. Õnneks see nii pole.

Kultuuri maailm tundub selle kirjelduse järgi selline maailm, milles enamik inimesi sooviks elada. Maailm, kus kõik materiaalsed vajadused on rahuldatud ja kus ühiskond on täiesti vaba. Kus naudingud ja meelelahutus on eesmärgiks, kus ühed inimesed ei saa võimutseda teiste üle. Kus mehed ja naised on sotsiaalselt võrdse staatusega ja soovahetus on nii loomulik, et enamus inimesi jõuab elu jooksul korduvalt olla mõlemast soost ja tuua ka lapsi ilmale.

Selle juures ei ole inimesed ullikestest elunautlejad, vaid on geneetiliselt arendatud olema suurema intelligentsusega ja tegelevad intellektuaalsete hobidega. Nagu peategelane, kes on mängudele pühendunud, mis meenutavad midagi tuleviku male taolist, kuid on keerukamad.

Meeldib ka see, kuidas on kujutatud robotite (droonide, ajude) ja inimeste suhteid. Droonidel on kõik inimlikud omadused ja siiski pole nad inimesekujulised, inimnäo või -silmadega. On droone, kellest võivad saada sõbrad ja teisi, kellega läbi ei saa. Ja droonid ise suhtlevad omavahel nagu inimesed. Kõik on võrdsed. Ajud on küll üliintelligentsed ja neil on Kultuuri maailmas väga vastutusrikas roll, kuid samas ei ole nad võimul traditsioonilises mõttes.Kui neil on võim, siis väga subtiilsel kujul.Muidugi jääb selgusetuks, kes määratleb Kultuuri ühiskonna eesmärgid, selle sotsiaalse korra, suhtumise teistesse tsivilisatsioonidesse. Samas, kuna inimesed ja masinad on võrdsed, siis võiks mõelda, et nad teevad seda käsikäes.

Impeeriumi ühiskond seevastu meenutab täna maailmas valitsevat ühiskonda oma sotsiaalsete hierarhiatega, rõhuasetusega võistlusele ja vallutamisele, oma julma ja perversse ning tabudega pikitud suhtumisega seksuaalsusesse.

Raamatu lõpp pole just selgelt etteaimatav, on mitu varianti kuidas see lõppeda võiks ja püüda tegelikku lahendust ära mõistada on huvitav.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat, mida sellelt autorilt olen lugenud. Kui sirvisin seda ja lugesin siit-sealt, siis tundus see huvitavam kui algusest lugema hakates. Algus on üsna intrigeeriv, kuid edasi läks vähem huvitavaks, nii et pidin selle vahel käest panema.

Lugeja on justkui jäetud teadmatusse, kas peategelase motiivid, ta võitlus Kultuuri vastu, on õilis või ajendatud mingitest madalatest tungidest. Mõnes mõttes on see hea, sest on ruumi mõistatamisele, teisalt see häirib. Häirib, sest ei aita mõista, mida peategelane üldse taotleb, mis on ta üldine eesmärk või kus ta asub hea ja kurja teljel: selget hea-kurja telge raamatus pole.

Kuigi Horza vastumeelsusest Kultuuri vastu võib mingil määral aru saada, jääb see ikkagi pigem tema isikliku maitseeelistuse pinnale ja tugevaid põhjusi, miks Kultuur peaks halb olema, ei leidu. Ja nii ongi raamatu lõpp, kus peategelasel just hästi ei lähe ja tema eesmärk, mille poole ta kogu selle aja püüdles, saavutamata jääb, minu jaoks omamoodi happy end.

Teksti loeti eesti keeles

Sattus juhuslikult pihku Wilde raamatupoe allahinnatud raamatute riiulilt. Lõin selle hiljem suvalisest kohast lahti - alul tundus, et tegu on mingi kohutava ulme-feministliku romaaniga vms ( - ma pole esimest osa lugenud). Aga süvenedes selgus, et sel on siiski rohekem sisu kui naistekal ja stiilgi on vahva, kui esimesest kohkumusest üle saada.

Stiil on lõpuni väljapeetud, kusagil ei lähe asi tühiseks või räigeks -- aga selliste tunnete-maailma kirjelduste puhul tuleb just seda kõige enam karta. On ilus, kuidas varenite olemus ja erinevus gaalidest ka nende kõnes edasi kandub.

Mulle meeldis just nende uudsete sõnade kasutamine - tea kelle arvele see siis nüüd läheb, tõlkija nime mina küll ei suutnud leida...

Kui see raamat pretendeerib naiste-meeste vaheliste maailmade/tajude erinevuste adekvaatsele kirjeldamisele, siis ei saa ma selles plaanis küll kuidagi nõus olla. Nimelt selle suhtes, et erinevus just niisugune on ja nii suur. Võtan seda puhta fiktsioonina ja sellisena on see hea, usutav ja endaga kooskõlaline.

Teksti loeti eesti keeles

Need kellele Kivirähu lood üldiselt meeldivad, meeldib ka see raamat.Rehepapp on üksteisega üsna lõdvalt seotud episoodide kogu, mis meenutavad natuke Minu Kroonis ilmuvaid humoreske. Tooni annab huumor, mingit erilist sügavust siin ei leidu või võimalusi teha kaugeleulatuvaid järeldusi (kasvõi eestlaste loomuse kohta). Kui üldse midagi, siis leiab samapalju ka Ivan Orava lugudes.

Rehepapis on palju laenatut. Seda nii stiili osas kui ideede osas. Näiteks rahulikult piipu popsiv rehepapp vm tegelane (Kaval-Antsu lugudest) või lugu kahe pastlaga (Torupill, haldjad ja hiiglased).

Kõik need kratid ja mummid ja külmkingad on tegelikult vahvad, mujal fantaasiakirjanduses neid ju tõesti ei kohta. Hea, et Kivirähk oma raamatuga selle osa eesti folkloorist jälle kaasaega ja meelde toob. Igatahes huvitavam ja originaalsem kui need tüütuseni korduvad vampiirilood.

Mulle meeldis, sobiv ühe-õhtu-ajaviide.

Teksti loeti eesti keeles

Loetud ja üle-loetud ja nii vähemalt kümmekond korda (kui mitte enam).Filosoofiliseks ma seda raamatut ei pea. Poeetiline sobib paremini, kui ühe sõnaga iseloomustada vaja on. Mida enam olen M&M lugenud, seda vähem arvan et sel midagi reaalse/tegeliku maailma kohta öelda on.(Välja arvatud oma konkreetsuses väga hästi edasi antud vene olustiku kohta, kuid see on midagi muud). Öelda tähenduses `ette öelda`, juhtnööre anda. Mitte tähenduses `kirjeldada`. See pole laitus vaid nending ja ei vähenda põrmugi raamatu lugemisväärtust.
Teksti loeti eesti keeles

Meenub, et olen ka seda teost lugenud, ainult et sisu ei tule enam meelde... alles teisi kommentaare lugedes hakkas midagi aimuma. Seda tulekski võtta iseloomulikunaseda sorti kirjandusele - loed, naerad ja unustad. Lugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Jabur ja mõnus. Lõpupoole hakkas natuke tüütama. Tarbida ühekordselt ja korraga mitte suures annuses.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, nautisin lugemist algusest lõpuni. Kirjeldused ja sündmuste arenguloogika üldse jätsid usutava mulje.
Hästi oli edasi antud peategelase ja ta kogukonna maailmast äralõigatust, sellest tulenevat teadmatust ja ebakindlust. Kohalikust plaanist oli korralikult kinni peetud, ei mingeid kindlaid teadmisi muu maailma olukorra kohta (mis oleks usutavust rikkunud), vaid oletused ja mõned üksikud viited. Teadmatus jääb püsima lõpuni, sündmuste edasise arengu võimalused jäävad valla lugejale ja ta kujutlusvõimele.
Teksti loeti eesti keeles

Igav, oh kui igav!

Olen varem lugenud Pratchetti "Võlukunsti värvi", too raamat vedeles mul ka seekordse üllitise lugemise ajal käeulatuses. Võtsin selle aegajalt lahti, et meelde tuletada ja võrrelda.

"Võlukunsti Värv" suutis ikka üllatada oma ootamatute pööretega, absurdihuumorit, mida hindan, oli palju enam. See, mis mulle Pratchetti juures üldse meeldis, kui teda esmakordselt lugesin, oli (kohati üsna tervameelne) huumor, ei miski muu.

"Võluv Võrdsus" on teistsugune raamat, see on kohe algusest peale tajutav. Tegevus kulgeb mööda kindlat liini: avalugu, sündmuste areng ja lõpuks kulminatsioon.Ent siin peitub ka nõrkus - kui raamatul on juba kord selline kindel süzhee, siis ootaks, et see oleks tõesti kandev kogu muu tegevuse suhtes, mitte lihtsalt plaanikohane kuidagi-lõpuni-väljavenitamine. Kuni sinnamaani, kus Esk koos oma vanaemaga kodust rändama läheb, sujub kõik kenasti, sealpeale aga muutub asi ebakindlaks, tegevus kulgeb ühest juhuslikust sündmusest teise, tundub nii, et kui autoril jälle mingi omaarust hea nalja idee tuli, siis pani ta selle kohe ka kirja, suunates ja kohandades teksti nii, et kõik ikka üldise tegevustiku raamidesse mahuks. St. etteheide seisneb selles, et raamat lubab alguses olla midagi muud, siis aga petab seda lubadust ja läheb Pratchettile omast naljategemise teed. Selles poleks veel midagi halba, kuid seekord pole naljad kuigi naljakad ...

Naljad on ühetaolised, ettearvatavad, ei üllata millegiga.Jah, mõned üksikud head kohad on, nagu näiteks see luua joostes käivitamine, kuid neid on väga vähe ja need vähesedki on üleekspluateeritud. (Need üksikud naljad on ka ainus põhjus, miks ma kõige halvemat hinnet ei pane).

Ei suutnudki lõpuni lugeda, panin enne käest ära.

Teksti loeti eesti keeles

Liitun eelkirjutajate kiiduavaldustega ja panen viie kirja. Mõne asja üle tahaks ikkagi nuriseda. Raamat oleks justkui päevikuvormis kirjutatud, mingit vahejuhtumit kirjeldama hakates on sulgudes juba ette ära lisatud lahendus. See häirib. Nii kaob ju ära ootamatuse võlu. Miks ma pean juba ette teadma, et maalased võidavad? "Trifiidide päev" on selles suhtes parem. Teiseks, päevik ise näitab peamiselt ühe inimese perspektiivi asjale, vahepeal aga räägib sellest, kuidas "minu vend nägi" ja "tegi". "Nähtamatus" on need eri isikute perspektiivid paremini lahus hoitud ja tulemus on ka sellevõrra meeldivam.Ja veel üks asi - anglotsentrism. Olgu London pealegi linnade kuniganna ja Inglismaa merede valitseja - Inglismaa häving pole veel kogu maailma lõpp, ka tsivilisatsiooni lõpp mitte.Öeldu ei tähenda, nagu mulle raamat ei meeldiks, soovisin lihtsalt osutada mõnele nõrgale kohale.
Teksti loeti eesti keeles

Järg "Tähekuningatele", nagu ütlesin, meeldib mulle pisut enam. Kui eelmises osas polnud ühtegi karakterit (polnud ju!), siis siin on asi natuke vaheldusrikkam. Parim tegelane on eelmise raamatu peapahalane (kelle nime õigekirja ma ei tea)- ainus mittetõsine kuju kogu raamatus. Lisaks üks sulelisest riigitegelane. Ja Narat Tein - mittehumanoidide iidolist valitseja.
Millegipärast tundub, et sellist tüüpi romaanide lugemiseks on vene keel just see kõige sobivam. Macholikud, pikalt ja räigelt vanduvad tegelased - kus mujal neid nii hästi kujutada saaks!Algus ei läinud eelmise raamatu lõpuga, mis hästi oli lahendatud, päriselt kokku. Ennist leidis Gordon oma printsessi, siin aga on too üks tagasiigatsemise peapõhjusi..."Psühhiaatrinäru" minu poolt loetud raamatus tulevikuinimesi miskipärast ei näinudki...
Teksti loeti vene keeles

Jah, mida selle kohta nüüd üteldagi...
Lühidalt nii:
John Gordon on turske tüüp, kes maailma päästmiseks alati on valmis rusikad käiku laskma (nii otseses kui natuke kaudsemas mõttes - noh et rusikate asemel relvad näiteks). Sedakorda siis tuleb ära päästa terve Universum.
Pikemalt:
Sattusin sellele aastaid tagasi, samuti "Tehnika-Molodjozhis" - ja jutt oli üsna põnev lugeda. Nüüd uuesti üle lugedes: jutt oli sujuv, otseselt midagi ette heita ei saa.Pikapeale hakkab pisut häirima mustvalge maailm, mida silme ette maalitakse. Pahalaste asupaigaks olev tähekogu on üks tume maailm, eks need hooned ole seal ühed inetud kolossid ja peavaenaja iga viimnegi mõte on kurjusest läbiimbunud... Umbes sellises stiilis.Tegelikult häirib lihtsameelne hea-kurja vastandamine raamatutes mind kohutavalt, ent kui nii tehakse teadlikult ja zhanripiire (kosmoseooper) arvestades, siis võib seda ka hindamisel arvesse võtta, nö. paigutades ennast neisse raamidesse. Sama kehtib ka muude asjaolude kohta, mis muul juhul sunniks raamatu käest panema. Et Hamiltoni kujutatud tulevik on ainult ulmeatribuutikaga varustatud minevik. Et John Gordonil ei tule iialgi pähe oma teguviisis kahelda, samuti kellegil teisel mitte. Omas mõttes on see näide determineeritud sündmusahelast, kus Gordonil pole sisuliselt ühtegi valikut, asjad lihtsalt juhtuvad ja lõpuks viivad Universumi päästmiseni tema poolt. Seda on siin kujutatud veel teravamalt kui muidu - nimelt peavad kõik Gordonit impeeriumi printsiks ja sellel on omad kindlad kohustused. Determineerituse teemal saaks juba mõtteid arendada. Aga ilmselt mitte seda tüüpi romaanis. Nelja panen võrreldes raamatu järjega, mis on paremini kirjutatud.
Teksti loeti vene keeles

Herry ja Edith Wetter, õde ja vend, on heliloojad. Neid seob eriline vaimne lähedus, mistõttu nad mõistavad teineteist peaaegu ilma sõnadeta. Telepaatia leebem vorm, võiks öelda.Juhtub, et nad lähevad nädalavahetuseks koos seltskonnaga maale ühte vanasse majja, mille keegi seltskonnast enesele päranduseks saanud on. Maja kunagised asukad - ka õde ja vend - lahkusid majast mingitel segastel asjaoludel: vend lõi õe maha, mille eest ta hullumajja pandi. Majasse on jäänud selle loo kohtuprotsessi paberid. Heliloojatel tuleb mõte kirjutada sellele loole muusika ja sõnad, st. luua ooper. Selle loometöö käigus ärkab minevik taas ellu, loojad hakkavad samastuma oma kangelastega. Edasi võiks lugu ootuspäraselt kulgeda lõpuni, mil jääks kaks põhilist valikut - kas kõik läheb nagu minevikus, või mitte. Aga ei. Juhus sekkub asjade kulgu ja ...Jällegi, ulme pärast ei tasu seda raamatut küll kätte võtta.
Teksti loeti eesti keeles

Kummaliselt hea raamat. See, mis siin hea on, pole mitte süzee, vaid viis kuidas see mõjub. Wagneri muusika ja matemaatika, ruletilaud ja alkeemia, ühtse teaduse idee ... (Meenutab kõik kokku pisut "Klaaspärlimängu").Neist kõigest on siin ainult vihjamisi räägitud, ent see polegi eesmärk omaette.Meeldib see, et alati on saabumas (või just kätte jõudnud) öö, mida valgustab särav külm täiskuu... Tekitab sellist pinget, õõva. Või siis see unenäolisuse tunne ...Kuu peaks alkeemias üsna oluline ese olema. Gerhard Mercator on keskaja matemaatik ja geograaf, kes mõtles välja, kuidas sfäärilist pinda saab tasasele kaardile märkida. Just sellised detailid annavad palju juurde.Neile, kes peamiselt ulmet otsivad, paraku raamatut küll soovitada ei julge, sest seda on siin vaid näpuotsaga. Kuid see polegi oluline. Minu jaoks.
Teksti loeti eesti keeles

Neist Clarke`i raamatuist, mida lugenud olen, on "Earthlight" kõige väiksema fantaasialennuga, kõige realistlikum. Umbes niisugune võikski tulevik kunagi (lähiaastasadadel?) välja näha - väikesearvulised kolooniad päikesesüsteemi planeetidel inimasustuse piire edasi nihutamas, põhiasustus siiski veel emakesel Maal. See tulevikurealism on ühest küljest igav, ent teisalt - kõik toimuv on hästi põhjendatud, pole ohtu, et lugeja peaks koos autoriga äkki mingi järsu loogikahüppe sooritama.Raamatu peakangelase, vastuluureagent Sadleriga, on üsna raske samastumises kaasa minna, sest puudub selgus ta tegevuse õigsuse suhtes - kummal siis ikkagi õigus on, Maal või Föderatsioonil? Ka Sadler ise kahtleb. (Siin väike faktiline parandus Raul Sulbi arvutuse suhtes: ei sõdinud mitte Maa ja Kuu, vaid Maa ja Kuu vs. Föderatsioon, mille moodustasid muud päikesesüsteemi planeedid).Hetkest, kui Föderatsiooni laev peale lahingust tagasipöördumist on sunnitud Maa reisilaeva abi paluma, selgub ka raamatut läbiv moraal, mis võiks kõlada umbes: üheskoos on ikka parem pikki progressi teed sammuda. Mis on ka ilmselt õige.
Teksti loeti inglise keeles