Taas tuleb kiita valikut... teist nii head lugu pole ma Aleksandr Kolpakovil veel kohanud... enamus neist ei saa isegi minu käest üle kolme. Aga see jutt on võrratu... minu jaoks on ta miskitpidi (ei tea isegi miks?) kompanjon Poul Andersoni loole "The Longest Voyage". Antud juhul siis ühe viikingipealiku retk üle Pimeduse mere (Atlandi) ning tema tõus Amazonose delta võimsaimaks sõjapealikuks. Lool on pinget, on kiirust ja hoogu, on ka sisu... Läänes oleks seda juttu nimetatud ilmselt Fantasyks, NLiidus oli see ajaloolis-geograafiline ulmejutt. Vastates ülalpool tõstetud küsimusele, et mispidi see ulme on? Eesti keeles on ka ilmunud suht analoogne lugu, ühe prantslase kirjutatud "Viikingite avastusretk". See prantslase lugu põhineb üsna aktsepteeritud hüpoteesil ning püüab ka niivõrd-kuivõrd täpselt taastada ajaloolise õhustiku... Kolpakovi lugu on justkui sellesama hüpoteesi julgem edasiarendus ning on puhas fantaasia. Loomulikult on selle piiri tõmbamine üsna tinglik - enamjaolt sõltub see autori/kirjastaja tahtest. On ju ka ajaloolasest ulmekirjanik Kir Bulõtshov öelnud, et ajalooteaduse seisukohalt on ka enamus ajaloo teemalist belletristikat ulme... On kuidas on, aga "Pimeduse mere taga" on tõeline meistriteos kehvapoolselt autorilt... omanäoline tekst oma ajas ning kindlasti jääb kestma ka kauemaks. Karta on, et Kolpakovi mäletataksegi järgmisel sajandil vaid kui selle jutu autorit.