Kasutajainfo

Martin Caidin

14.09.1927-24.03.1997

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

Jupiter Five

(jutt aastast 1953)

ajakirjapublikatsioon: «If» 1953; mai [pealkirjaga «Jupiter V»]
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (7)

Professor ühes kahe üliõpilasega uurimas Jupiteri viiendat kaaslast, mis lähemal vaatlusel Marsile välja surema tulnud reptiilse tsivilisatsiooni tähelaevaks osutub. Sündmuspaika satub ka üks teine seltskond, mille juhiks on Maysi nimeline populaarteaduslike raamatute autor. Viimased panevad enne lahkumist tähelaevast pihta üha väärtusliku kuju. Vargapoiste lahkumist nende laeva kütusestsalaj tühjakspumpamisega takistanudProfessor & Co. laseb vangistada läbirääkimistele tulnud Maysi ja mõtleb kuju tagasisaamiseks välja väljapressimisskeemi, mille aluseks oli kirjaniku sõnul viisteist lehekülge arvutusi.Oleks ju muidu kena puzzle, kuid täiesti vastuvõetamatuks teeb jutu mingi hoolitsev vanaisalikkus, millega sisuliselt täiskasvanud inimestele määritakse kaela eelpuberteetidele omast käitumist ja mõtlemist.
Teksti loeti inglise keeles

Mind nagu ei häirinud selle jutu puhul eelmainitud nn. "vanaisalikkus". Selle hiigelsisaliku kuju tagasi saamiseks teostatud väljapressimine oli päris kaval: kurikael lennutati Jupiter Five orbiidile, kust Jupiter ta mõne aja pärast "alla" oleks tõmmanud. Nii aga ei läinud muidugi: "head" said oma kuju tagasi, "pahad" aga oma bossi orbiidilt kätte.
Teksti loeti inglise keeles

Arthur C. Clarke on ikka kummaline kirjanik küll...

Ideed on Clarke`il tavaliselt väga head, aga kuidas ta neid teostab? Jube!!!

Eelkõnelejad on sisust juba üsna palju rääkinud, ega siin midagi eriti lisada polegi... idee on hästi paigas... minajutustajast praktikant enam mitte nii väga. Jutu algus kirjeldab ACC peategelast, kui mingit suht nõmedat töllmokka, jutu lõpuks saab meie noorest kangelasest tõeliselt vinge tegija, kel pole võõrad isegi psühholoogilised vaatlusoskused (vt. kohtumine muuseumis Maal). Sorry, aga sel muretul lupardil polnud mingit põhjust muutumiseks... ja kui see kõik temas olemas oli, siis jättis kirjanik jutu alguses sellele vihjamata ning seetõttu mõjub peategelane väheveenvalt!

Ka professori kuju on kummaline – pole küll päris mad scientist, aga veidrik küll, suisa suur veidrik... Ma ei tea, kas see oli ACC-i eesmärk, aga minule mõjus see professor sellise suure ja tujuka lapsena, kes iga hinna eest peab oma tahtmise saama... Millegipärast ootaks ma Arthur C. Clarke`ilt märksa normaalsemat teadlesekäsitlust...!

Tekst mõjubki (IMHO) sellise lõpuni välja arendamata naljaloona, mille kolmest päästab vaid hea kogus sense of wonderlikku settingut ja kirjeldusi. Lugesin jutustust esmakordselt 1985. a. ning tunnistan, et ülelugemisel ta nii kohutav ei tundunudki, kui mäletasin...

Teksti loeti inglise ja vene keeles

Ei nõustu professori hullu teadlasega võrdlemisega (ei teinud ta ju lõpuks nii hullu ju midagi ning vastaspoolelt mängiti ikka siga kah), kuid ülejäänud kriitikale tuleb alla kirjutada.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte kunagi ei lähe mul meelest millise tunde jättis mulle "City and the Stars". See oli t6eline "sence of wonder". See fiiling oli siin säilitatud. Ei oska norida, meeldis. Peale selle meeldis ka asjaolu, et kuiv6rd Clark`ile teadus päris v66ras ei ole suutis ta ka k6ik kenasti ära p6hjendada ja vähemalt esimesel vaatlemisel ei leidnud yhtegi VÄGA kriiskavat lollust.
Teksti loeti vene keeles

No paneme nelja. Kuigi tegelikult mulle lugu täitsa meeldis. Eriti lõpplahendus. Tahtmatult meenutab see lugu mulle ühte teist romaani - "Kohtumine Ramaga nimelt".
Teksti loeti inglise keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

No midagi pole teha, mul on sellest raamatust vaimustumiseks vale kujuga pea. Kuid -- nagu eelarvustajadki märkinud -- "Deserteerimine" on hea, ja seda just "Horisondis" ilmununa. A' võib-olla ongi asi tõlkes?
Teksti loeti eesti keeles

Vaatasin esmakordselt sellele kogumikule täiskasvanuna otsa ja üllatusin. Positiivselt, kui mitte päris meeldivalt. Ärge otsige siit mingit fantastikat. Võtke seda kui olukirjelduste sarja teemal "Teaduse ja tehnika eesliinil", ja pilt muutub. Vaatame jutud järjekorras läbi.
1. "Uus planeet". Ennustatakse Maa uurimist tehiskaaslaste abil, mis avab hoopis uue vaatenurga. Realiseeritud.
2. "Zoja Vinogradova päev". Ennustatakse isejuhtivaid autosid, nutimaju ning tööstuslike seadmete automatiseerimist ja juhtimist üle võrgu. Esimesel suunal tehakse mõningaid edusamme, teisel isegi rohkem (kuigi nende mõtttekus jääb küsitavaks) ja kolmas on piisavalt realiseeritud.
3. "Objekt 21". Ennustatakse loodete-elektrijaamu ja ülitõhusat energiasalvestusmeetodit. Esimese realisatsioone esineb, teisega on nigu on, liitiumakudest hoolimata. A' noh, enam-vähem realiseeritud.
4. "Sinilind". Kogumiku nõrgim lüli, arutletakse lindude orienteerumismehhanismi ja selle praktilise kasutatavuse üle. Realiseerimata ja nii vist jääbki.
Nii et -- mida virisete? Eriti arvestades seda, et üheski jutus pole välismaa spiooni, kellel taskud 25-dollarilisi täis, pole ühtki ebateadlikku kodanikku, keda usin kollektiiv ümber kasvatab, ega -- kui õigesti mäletan -- ühtki Stalini tsitaati.
Tehke järele.
Teksti loeti eesti keeles

Kuivõrd mul on vist juba imikueast nõrkus kõiksugu masinate, aga eriti autode vastu, siis tundus see lugu seitsme-kaheksaselt lugedes ilgelt pônev. Mistõttu saab lisapalli.

P.S. Limusiiniga polnud vähemalt eestikeelse väljaande piltide järgi otsustades sel autol küll mingit pistmist. A' see ongi vist meile ida poolt tulnud komme kõiki ilusaid ja  läikivaid autosid limusiinideks kutsuda. Ma olen miskis ajalehes või ajakirjas isegi kabrioletti näinud nii nimetatavat.

Teksti loeti eesti keeles

Kuulge, kallid eelarvustajad! Sihuke keskmine hinne (3,0) paneb mõne inimese veel seda raamatut lugema ... me ei taha ligimeste kallal vaimset vägivalda tarvitada, ega?
Minu arvates kuulub "Teed sügavusse" vene kommunistliku saasta kõige alumisse kihti. Igatahes meeldis lapsest peast mulle "Polaarunistus" märksa rohkem, ja "220 päeva tähelaevas" oli suisa kirjandusteos "Teede..." kõrval.
Teksti loeti eesti keeles

Einojah, romaan saab minult kõrgeima hinde, selles pole kahtlust. Kuid ma pole siiani mõistnud, mida ACC selle kirjutamisega tahtis öelda, ja võimalikud on variandid.
A. Ülimalt helge nägemus inimkonna tulevikust -- meie kuulume äravalitute hulka ja meie päralt on ... universum.
B. Nägemus inimkonnast kui ahjul istuvast Ivanuška-duratšokist, kellele (kui ta ahju mööda kobades kogemata noa on kätte saanud) pannakse kohe saba, tiibade ja sarvedega njanja juurde, et imelaps ometi endale kogemata viga ei teeks, enne kui printsessi (Overmindi) juurde lubatakse.
C. (Tegelikult A teisendus). Kaastunne Ülemvalitsejatele, kes näevad midagi ülevat ja aitavad sellele kaasa, kuid iial selleni ei jõua (see on romaanis ka kõige otsesemalt välja öeldud).
D. Progressorlus või antiprogressorlus, võtke kumbapidi teil tuju parajasti on. Kas kõrgema astme tsivilisatsioon võib suunata madalama astme tsivilisatsiooni arengut? (Vt. ka Vendade vastavaid teoseid). 
Jne., jne. A' eks ta seepärast hea raamat ongi, et ei too kõike sinise lindiga kandikul ette. Pealegi ilmus
4 aastat enne esimest Maa tehiskaaslast,
8 aastat enne inimese esimest kosmoselendu,
16 aastat enne inimese esmakordset astumist teisele taevakehale.
P.S. Kohe saab 50 aastat sellest, kui inimesed esmakordselt pidasid jõule väljaspool Maad. Nii et Ülemvalitsejad on kuidagi hiljaks jäänud, kuid oma käitumisega oleme selle möödunud poolsajandi jooksul neid edukalt asendanud.    
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Just selle loo puudumine vähendab kogumiku "Kadunud robot" väärtust,, kuid ega seda vene võimu ajal avaldada poleks saanud...
Teksti loeti inglise keeles

Kaur Virunurm 15 aasta tagant -- kui see jutt on teismelistele, siis on suur osa mu 63-aastasest kerest ikka veel teismeline... kuid see polegi tähtis. Andke inimesele, mis inimlik ja robotile, mis robotlik. Ehk: ärge pugege masinate seljataha.
Teksti loeti eesti keeles