Kasutajainfo

Martin Caidin

14.09.1927-24.03.1997

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

The Dying Night

(jutt aastast 1956)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1956; juuli
Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
1
3
1
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (5)

Taas 1ks Asimovi crime-story. Taustaks tulevik ja lahendus ka tuleviklik. Samas ei ole nagu ju loos ei krimiloo 6hustikku ega ulmelisust piisavalt, et neid segades midagi head v2lja ka tuleks. Vabandust, h2rra A, aga sellise segu jaoks oleks vaja nagu pikemat teost. "Steel Caves" ja Bailey olid selles valdkonnas tunduvalt etemad. Loost n6nda palju, et tapetakse yks teadlane, ja kahtluse all on ta 6pilased. Kaduma l2inud on 1htlasi mikrofilmi t1kike loos teadlase valemitega.
Teksti loeti inglise keeles

Maailmakuulus teadlane Romero Villiers kutsub endale külla kolm kolleegi, keda ta vihkab, et teatada neile oma uusimast avastusest - teleportatsioonist. Hommikul aga leitakse Villiers surnuna ning ka tema joonised on kadunud. Loomulikult kahtlustatakse selles tema kolleege, aga keda just täpselt? nii pöördutaksegi kohaliku detektiivi poole, kes oma foobiaga meenutab Rex Stouti Nero Wolfe`i. Nimelt ta kardab oma majast lahkuda, aga sellest hoolimata ta lahendab mõistatuse. Ulmeline element on antud loos kõrvaline, aga ka kriminaalloo õiget õhustikku pole. Sellest ka "3".
Teksti loeti inglise keeles

"The Dying Night" on üsna tavaline kriminaallugu nõrgalt ulmelises kastmes. On üks mõrv, on rida kahtlusaluseid ning on ka üks geniaalne detektiiv, kes juhtumi ilma erilise vaevata ära lahendab. Ulme on selle jutu juures igati teisejärguline, kuid omab lõpplahenduse juures siiski mingit tähtsust. Mulle sellised pool-kõvad Christie-likud detektiivikad ei meeldi. Otsitud sü˛ee ja otsitud lahendused ning kõik jätab üsna toore mulje. Asimov on ka paremat kirjandust tootnud. Sellepärast ka kolm
Teksti loeti inglise keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

No midagi pole teha, mul on sellest raamatust vaimustumiseks vale kujuga pea. Kuid -- nagu eelarvustajadki märkinud -- "Deserteerimine" on hea, ja seda just "Horisondis" ilmununa. A' võib-olla ongi asi tõlkes?
Teksti loeti eesti keeles

Vaatasin esmakordselt sellele kogumikule täiskasvanuna otsa ja üllatusin. Positiivselt, kui mitte päris meeldivalt. Ärge otsige siit mingit fantastikat. Võtke seda kui olukirjelduste sarja teemal "Teaduse ja tehnika eesliinil", ja pilt muutub. Vaatame jutud järjekorras läbi.
1. "Uus planeet". Ennustatakse Maa uurimist tehiskaaslaste abil, mis avab hoopis uue vaatenurga. Realiseeritud.
2. "Zoja Vinogradova päev". Ennustatakse isejuhtivaid autosid, nutimaju ning tööstuslike seadmete automatiseerimist ja juhtimist üle võrgu. Esimesel suunal tehakse mõningaid edusamme, teisel isegi rohkem (kuigi nende mõtttekus jääb küsitavaks) ja kolmas on piisavalt realiseeritud.
3. "Objekt 21". Ennustatakse loodete-elektrijaamu ja ülitõhusat energiasalvestusmeetodit. Esimese realisatsioone esineb, teisega on nigu on, liitiumakudest hoolimata. A' noh, enam-vähem realiseeritud.
4. "Sinilind". Kogumiku nõrgim lüli, arutletakse lindude orienteerumismehhanismi ja selle praktilise kasutatavuse üle. Realiseerimata ja nii vist jääbki.
Nii et -- mida virisete? Eriti arvestades seda, et üheski jutus pole välismaa spiooni, kellel taskud 25-dollarilisi täis, pole ühtki ebateadlikku kodanikku, keda usin kollektiiv ümber kasvatab, ega -- kui õigesti mäletan -- ühtki Stalini tsitaati.
Tehke järele.
Teksti loeti eesti keeles

Kuivõrd mul on vist juba imikueast nõrkus kõiksugu masinate, aga eriti autode vastu, siis tundus see lugu seitsme-kaheksaselt lugedes ilgelt pônev. Mistõttu saab lisapalli.

P.S. Limusiiniga polnud vähemalt eestikeelse väljaande piltide järgi otsustades sel autol küll mingit pistmist. A' see ongi vist meile ida poolt tulnud komme kõiki ilusaid ja  läikivaid autosid limusiinideks kutsuda. Ma olen miskis ajalehes või ajakirjas isegi kabrioletti näinud nii nimetatavat.

Teksti loeti eesti keeles

Kuulge, kallid eelarvustajad! Sihuke keskmine hinne (3,0) paneb mõne inimese veel seda raamatut lugema ... me ei taha ligimeste kallal vaimset vägivalda tarvitada, ega?
Minu arvates kuulub "Teed sügavusse" vene kommunistliku saasta kõige alumisse kihti. Igatahes meeldis lapsest peast mulle "Polaarunistus" märksa rohkem, ja "220 päeva tähelaevas" oli suisa kirjandusteos "Teede..." kõrval.
Teksti loeti eesti keeles

Einojah, romaan saab minult kõrgeima hinde, selles pole kahtlust. Kuid ma pole siiani mõistnud, mida ACC selle kirjutamisega tahtis öelda, ja võimalikud on variandid.
A. Ülimalt helge nägemus inimkonna tulevikust -- meie kuulume äravalitute hulka ja meie päralt on ... universum.
B. Nägemus inimkonnast kui ahjul istuvast Ivanuška-duratšokist, kellele (kui ta ahju mööda kobades kogemata noa on kätte saanud) pannakse kohe saba, tiibade ja sarvedega njanja juurde, et imelaps ometi endale kogemata viga ei teeks, enne kui printsessi (Overmindi) juurde lubatakse.
C. (Tegelikult A teisendus). Kaastunne Ülemvalitsejatele, kes näevad midagi ülevat ja aitavad sellele kaasa, kuid iial selleni ei jõua (see on romaanis ka kõige otsesemalt välja öeldud).
D. Progressorlus või antiprogressorlus, võtke kumbapidi teil tuju parajasti on. Kas kõrgema astme tsivilisatsioon võib suunata madalama astme tsivilisatsiooni arengut? (Vt. ka Vendade vastavaid teoseid). 
Jne., jne. A' eks ta seepärast hea raamat ongi, et ei too kõike sinise lindiga kandikul ette. Pealegi ilmus
4 aastat enne esimest Maa tehiskaaslast,
8 aastat enne inimese esimest kosmoselendu,
16 aastat enne inimese esmakordset astumist teisele taevakehale.
P.S. Kohe saab 50 aastat sellest, kui inimesed esmakordselt pidasid jõule väljaspool Maad. Nii et Ülemvalitsejad on kuidagi hiljaks jäänud, kuid oma käitumisega oleme selle möödunud poolsajandi jooksul neid edukalt asendanud.    
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Just selle loo puudumine vähendab kogumiku "Kadunud robot" väärtust,, kuid ega seda vene võimu ajal avaldada poleks saanud...
Teksti loeti inglise keeles

Kaur Virunurm 15 aasta tagant -- kui see jutt on teismelistele, siis on suur osa mu 63-aastasest kerest ikka veel teismeline... kuid see polegi tähtis. Andke inimesele, mis inimlik ja robotile, mis robotlik. Ehk: ärge pugege masinate seljataha.
Teksti loeti eesti keeles