Ilmus kunagi "Postimehes" järgneva jutuna. Tollal jättis päris kena mulje.
Hiljuti sai üle loetud ning juttu tuleb nimetada suurepäraseks. Sellist lausa poeesiaga segatud actionit leiab harva, see on lugu, mis kauaks meelde jääb.
1.
4
3.75
2.
1
5.0
3.
1
3.0
5.
3
1.667
6.
1
3.0
7.
4
3.5
9.
2
3.5
10.
1
4.0
11.
1
5.0
10.
3
3.333
11.
2
3.5
12.
1
5.0
1.
1
5.0
2.
8
4.625
3.
2
3.5
4.
13
3.692
5.
1
5.0
7.
2
4.0
8.
1
4.0
9.
1
3.0
10.
1
5.0
13.
1
5.0
16.
1
3.0
20.
1
4.0
21.
1
5.0
24.
1
5.0
25.
1
4.0
26.
2
5.0
31.
1
5.0
36.
1
5.0
38.
1
4.0
45.
2
5.0
48.
1
5.0
65.
1
4.0
68.
1
5.0
78.
1
5.0
79.
1
4.0
92.
1
5.0
99.
1
5.0
100.
1
4.0
126.
3
4.333
132.
1
4.0
133.
1
5.0
140.
2
3.5
142.
1
3.0
143.
1
4.0
150.
1
3.0
154.
1
5.0
160.
1
5.0
179.
1
4.0
4.
1
5.0
11.
1
5.0
12.
1
4.0
15.
1
5.0
16.
1
5.0
33.
1
4.0
(jutt aastast 1940)
eesti keeles: «Automaatpüstol»; «Postimees» 1991; nr. 115 (20. mai) - nr. 120 (25. mai)
Hiljuti sai üle loetud ning juttu tuleb nimetada suurepäraseks. Sellist lausa poeesiaga segatud actionit leiab harva, see on lugu, mis kauaks meelde jääb.
Jättis kahjuks tobeda mulje juba esmalugemisel «Postimehes», orginaalis üle lugedes ei läinud ka suurt paremaks.
Vahest on viga lihtsalt selles, et Leiberil ei õnnestunud lugeja Raul Sulbile ideed automaatpüstolist, mis selle omaniku tapnud ja relva omastanud pätile üleloomulikult moel otsa peale teeb, originaalse asja pähe maha müüa. Tekitas sellise so what? tunde.
Aga loomulikult tuleb tunnustada Leiberit kui kirjandusliku stiili professionaalset valdajat.