"The Lovecraft Squad" on neljaosaline sari, millele pani aluse ja oli kolme osa koostajaks Stephen Jones. Vähemalt "Waiting'us" näivad olevat teema piiritlemiseks järgmised juhised: a) lähtumine H. P. Lovecrafti loomingust eeldusel, et HPL kirjutas tegelikult juhtunud asjadest, mis talle nägemusena ilmusid 2) ajalisteks piirideks on Edgar Hooveri valitsemisaeg julgeolekuteenistuse juhi ja asejuhina 3) FBIs on moodustatud erigrupp Cthulhu Mythose olevustega võitlemiseks. Mitmes jutus on tegutsemas HPL - Human Prorection League, mis on FBI allüksus ja võrdub sarja pealkirjas nimetatud squad'iga. Mitmest kohast kajab läbi ka Hooveriga seostatud kommunistide-vastane võitlus ja kahtlustused patriotismi puudumises.
Et lugudes ajavad asju sageli jõulise riigistruktuuri esindajad ja vastased pole ka papist poisid, siis on ootuspäraselt palju hoogu ja action'it, aga ka huumor pole mõnele autorile otsas. Esindatud autorid on aga kõik tippklassi tegijad ja küllap see on üks põhjus, mis tingib antoloogia kõrge taseme. Raamatu esimene ja viimane jutt on serveeritud proloogi ja epiloogina, kõik jutud on nummerdatud ega sisalda pealkirja juures autori nime ja raamatul puudub sisukord, mistõttu vormiliselt jätab kõik see mulje romaanist. Aga romaan see ei ole, sest juttudel puudub vastastikune narratiivne seos.
Proloog, Angela Slatteri "Howard's Way" on ängistav-nukra tooniga lugu Lovecrafti noorpõlvest: haige ema, isa, vanaisa, tädid, koolikiusamine, Howardi enda vilets tervis. See on väga sugestiivne lugu, mille keskmeks on üleloomulik episood, mis näitab, kuidas kirjaniku teadvusse/unenägudesse ilmusid kõik need asjad, millest ta hiljem kirjutas.
Brian Hodge'i "Shadows Over Innsmouth" on järg Lovecrafti samanimelisele loole. FBI agent saadetakse vaimuhaiglasse vestlema ühe hulluga, kelle lugu sarnaneb vägagi Olmsteadi omaga. (Olmstead oli Lovecrafti jutu minategelane.) Üks sündmus viib teiseni ja päädib FBI reidiga rannikulinnakese amfiibsete värdolevuste vastu. Üldiselt on tegu laiendusega Lovecrafti lühiromaanis napilt mainitud sündmustest.
Reggie Oliveri "Ec'h-pi-el/The Armies of the Night" on kahest peatükist koosnev lühiromaan, millel puudub ühendav pealkiri. Eraldi juttudena neid võtta nagu ei saa, sest poolitatud on need tekstiühikud suvaliselt loo keskel. Siin on keskne kuju FBI agent Nathan Brady (keda on mainitud ka mõnes teises antoloogia loos). Brady armastab lugeda õuduskirjandust ja talle torkab silma, et Lovecrafti mitmed lood on väga täpsed ümberkirjutused juhtumitest, millega julgeolekuteenistus on tegelenud: "Horror at Red Hook", "Call of Cthulhu", "Dunwich Horror". Ta veenab Edgar Hooverit, et tuleks uurida seda kirjanikku ja selgitada, et milles asi. Eelkõige võiks kirjutajast olla kasu tuleviku rünnakute tõrjumisel. Agent serveerib ennast Lovecraftile kui tema loomingu fänni ja hakkab uurima kirjaniku unenägusid. Ühes HPLi nägemuses hakkab midagi toimuma ühes Broadway teatris. See viib kahe maffiagrupeeringu vahelise võitluse keskele, kus päris vastasteks on siiski ihtüoidsed olevused Mythose maailmast. Loos on kasutatud kuulujutte Hooveri tõenäolisest homoseksuaalsusest ja et jutt lõpeb HPLi surmaga 1937. aastal, siis jääb sellest pigem nukker alatoon, ehkki vaimukusi teksti sisse jätkub. Tegu ei ole kidlasti Reggie Oliveri parima looga, kuigi ma pean teda üheks parimaks elusolevaks õudusautoriks.
Michael Marshall Smithi jutus "The Olde Fellowes" püüab üks Human Proection League'i agent kätte saada ja siis ära veenda ühte rikast daami, kes rahahätta sattununa tahab maha müüa oma kinnisvara. On aga teada, et, et ostjateks on aga hoopis need, kes esindavad inimkonnale hävingut toovaid olevusi (Olde Fellowes). Ei õnnestu.
Steve Rasnic Tem ja "Randolph Carter, Secret Agent". Boheemliku olemisega agent on võimeline suunduma oma teadvusega unenäostikesse (dreamscapes). Seda kasutatakse inimkonnale vaenulike jõudude ennetustegevuses. Nüüd on aga tema käimisega "teises maailmas" meie maailma sisse lastud Miski, mille olemus pole täiesti selge. Küll aga on muljetavaldav selle avaldumisvorm, kui Washingtoni vaesterajooni elanikud juskui zombistuvad ja moodustavad inimpüramiiditaolise liikuva kuju, mille vastu saadetakse politsejõud. Kahtlustan, et autoril on meeles mõlkunud Clive Barkeri vinge lugu "In the Hills, the Cities" (1984).
Peter Atkinsi "The Stuff That Dreams Are Made of..." on antoloogia kõige vaimukam lugu ja ainuüksi seetõttu tekkis mõte autori loominguga rohkem tutvuda. Mulle üldjuhul ei meeldi üleliiane vaimutsemine. Esialgu näib, et siin algab kõik lihtsast baarikonfliktist, kus mõnel tüübil on kõrge enesehinnangu ja viletsa huumorimeele tõttu lühike süütenöör, ent ootamatult kasvab see üle justkui maagide duelliks. Kogemata sündmuste keskele sattunud mees (vist eradetektiiv) saab aru, et mingi seltskond - või kaks seltskonda - ajab taga mingit üleloomulikku kujukest, ent mis see kõik tähendab - väga segane.
Richard Gavini "Junior G-Men vs. the Whisperers in Darkness" on samuti suurepärane lugu. Mitfordi linnakeses tegutseb noorukestest poistest FBI toetusgrupp (või noortekogu), kes täidab lihtsamaid ülesandeid. See on pooleldi tõsine, pooleldi mänguline üritus. Seekord tuleb lahendada ühe mahajäetud maja (Witch House) uute elanike saladus. Need näivad olevat vene rahvusest paar, kelle taustaks on justkui varasem mustkunsti-show. Loos on mitmeid topeltmängijaid.
Jay Russelli "At the Hills of Hollywood" peategelaseks on üks seksijanune turvamees, kes liigub ringi filmimaailmas. Seksuaalse alatooniga lugu keerleb televisiooni ja õudusfilmide ning selle ümber, kuidas neid saavad ära kasutada ka Lovecrafti maailmast tuntud olevused. Jällegi vaimukustest tulvil lugu ja mitte vilets.
Thana Niveau "Arkham House on Haunted Hill" on vormiliselt Maja, Kus Kummitab tüüpi lugu. Värske majaomanik on palganud turvamehe, selgeltnägija ja kaks tondikütti, et need veedaks paar ööd tema uues kinnisasjas. Nii pikaks nagu kaks ööd see asi siiski ei lähe, sest juhtuma hakkab peaaegu otsekohe ja pooled majja saabunutest lahkuvad teise ilma. Oletan, et autor on tahtnud kasutada kirjastuse Arkham House nime pealkirjas, et siis selle ümber kirjutada mingisugune lugu. Ei ole midagi originaalset selles.
Stephen Baxteri jutus "The Colour Out in Space" on aasta 1963 ja väike kahe naiskosmonaudiga USA kosmoselaev sõidab "üles", et päästa seal väidetavalt hädasse sattunud Juri Gagarin. Nõukogude pool olevat "asjaga kursis". Minajutustajal tekivad kohe kahtlused teise piloodi suhtes (keda ta näeb alles laeva minnes), kellel on kaasas taktikalist tuumarelva meenutav ese. Lugu pulbitseb Cthulhu Mythosest ja võib-olla on sellega veidi üle pingutatud. Jutt lähtub Lovecrafti loost "Colour Out of Space", eelkõige vist sellest kohast, kus 1882. aastal Nahum Gardneri farmi territooriumile maandunud Värvust nähti hiljem tagasi ilmaruumi sööstmas. Loos on ka kosmoselendude ajalugu kõvasti ümber kirjutatud.
Epiloog on lühike "The Shadow Across 110th Street", autor Kim Newman. New Yorgi voodoo-templis on toime pandud tõeline veresaun, kus ilmselt ohverdamisrituaali ajal on tapetud kümneid mustanahalisi osalisi. Aga see on vaid üks paljudest lähipäevadel toimunud apokalüptilistest juhtumitest suurlinnas. Vähene politseigrupp saabub kohale ja kratsib kukalt. Üldiselt on see lugu selline haltuuramaiguline, aga võib olla, et ma lihtsalt ei saanud puändist aru.
Et lugudes ajavad asju sageli jõulise riigistruktuuri esindajad ja vastased pole ka papist poisid, siis on ootuspäraselt palju hoogu ja action'it, aga ka huumor pole mõnele autorile otsas. Esindatud autorid on aga kõik tippklassi tegijad ja küllap see on üks põhjus, mis tingib antoloogia kõrge taseme. Raamatu esimene ja viimane jutt on serveeritud proloogi ja epiloogina, kõik jutud on nummerdatud ega sisalda pealkirja juures autori nime ja raamatul puudub sisukord, mistõttu vormiliselt jätab kõik see mulje romaanist. Aga romaan see ei ole, sest juttudel puudub vastastikune narratiivne seos.
Proloog, Angela Slatteri "Howard's Way" on ängistav-nukra tooniga lugu Lovecrafti noorpõlvest: haige ema, isa, vanaisa, tädid, koolikiusamine, Howardi enda vilets tervis. See on väga sugestiivne lugu, mille keskmeks on üleloomulik episood, mis näitab, kuidas kirjaniku teadvusse/unenägudesse ilmusid kõik need asjad, millest ta hiljem kirjutas.
Brian Hodge'i "Shadows Over Innsmouth" on järg Lovecrafti samanimelisele loole. FBI agent saadetakse vaimuhaiglasse vestlema ühe hulluga, kelle lugu sarnaneb vägagi Olmsteadi omaga. (Olmstead oli Lovecrafti jutu minategelane.) Üks sündmus viib teiseni ja päädib FBI reidiga rannikulinnakese amfiibsete värdolevuste vastu. Üldiselt on tegu laiendusega Lovecrafti lühiromaanis napilt mainitud sündmustest.
Reggie Oliveri "Ec'h-pi-el/The Armies of the Night" on kahest peatükist koosnev lühiromaan, millel puudub ühendav pealkiri. Eraldi juttudena neid võtta nagu ei saa, sest poolitatud on need tekstiühikud suvaliselt loo keskel. Siin on keskne kuju FBI agent Nathan Brady (keda on mainitud ka mõnes teises antoloogia loos). Brady armastab lugeda õuduskirjandust ja talle torkab silma, et Lovecrafti mitmed lood on väga täpsed ümberkirjutused juhtumitest, millega julgeolekuteenistus on tegelenud: "Horror at Red Hook", "Call of Cthulhu", "Dunwich Horror". Ta veenab Edgar Hooverit, et tuleks uurida seda kirjanikku ja selgitada, et milles asi. Eelkõige võiks kirjutajast olla kasu tuleviku rünnakute tõrjumisel. Agent serveerib ennast Lovecraftile kui tema loomingu fänni ja hakkab uurima kirjaniku unenägusid. Ühes HPLi nägemuses hakkab midagi toimuma ühes Broadway teatris. See viib kahe maffiagrupeeringu vahelise võitluse keskele, kus päris vastasteks on siiski ihtüoidsed olevused Mythose maailmast. Loos on kasutatud kuulujutte Hooveri tõenäolisest homoseksuaalsusest ja et jutt lõpeb HPLi surmaga 1937. aastal, siis jääb sellest pigem nukker alatoon, ehkki vaimukusi teksti sisse jätkub. Tegu ei ole kidlasti Reggie Oliveri parima looga, kuigi ma pean teda üheks parimaks elusolevaks õudusautoriks.
Michael Marshall Smithi jutus "The Olde Fellowes" püüab üks Human Proection League'i agent kätte saada ja siis ära veenda ühte rikast daami, kes rahahätta sattununa tahab maha müüa oma kinnisvara. On aga teada, et, et ostjateks on aga hoopis need, kes esindavad inimkonnale hävingut toovaid olevusi (Olde Fellowes). Ei õnnestu.
Steve Rasnic Tem ja "Randolph Carter, Secret Agent". Boheemliku olemisega agent on võimeline suunduma oma teadvusega unenäostikesse (dreamscapes). Seda kasutatakse inimkonnale vaenulike jõudude ennetustegevuses. Nüüd on aga tema käimisega "teises maailmas" meie maailma sisse lastud Miski, mille olemus pole täiesti selge. Küll aga on muljetavaldav selle avaldumisvorm, kui Washingtoni vaesterajooni elanikud juskui zombistuvad ja moodustavad inimpüramiiditaolise liikuva kuju, mille vastu saadetakse politsejõud. Kahtlustan, et autoril on meeles mõlkunud Clive Barkeri vinge lugu "In the Hills, the Cities" (1984).
Peter Atkinsi "The Stuff That Dreams Are Made of..." on antoloogia kõige vaimukam lugu ja ainuüksi seetõttu tekkis mõte autori loominguga rohkem tutvuda. Mulle üldjuhul ei meeldi üleliiane vaimutsemine. Esialgu näib, et siin algab kõik lihtsast baarikonfliktist, kus mõnel tüübil on kõrge enesehinnangu ja viletsa huumorimeele tõttu lühike süütenöör, ent ootamatult kasvab see üle justkui maagide duelliks. Kogemata sündmuste keskele sattunud mees (vist eradetektiiv) saab aru, et mingi seltskond - või kaks seltskonda - ajab taga mingit üleloomulikku kujukest, ent mis see kõik tähendab - väga segane.
Richard Gavini "Junior G-Men vs. the Whisperers in Darkness" on samuti suurepärane lugu. Mitfordi linnakeses tegutseb noorukestest poistest FBI toetusgrupp (või noortekogu), kes täidab lihtsamaid ülesandeid. See on pooleldi tõsine, pooleldi mänguline üritus. Seekord tuleb lahendada ühe mahajäetud maja (Witch House) uute elanike saladus. Need näivad olevat vene rahvusest paar, kelle taustaks on justkui varasem mustkunsti-show. Loos on mitmeid topeltmängijaid.
Jay Russelli "At the Hills of Hollywood" peategelaseks on üks seksijanune turvamees, kes liigub ringi filmimaailmas. Seksuaalse alatooniga lugu keerleb televisiooni ja õudusfilmide ning selle ümber, kuidas neid saavad ära kasutada ka Lovecrafti maailmast tuntud olevused. Jällegi vaimukustest tulvil lugu ja mitte vilets.
Thana Niveau "Arkham House on Haunted Hill" on vormiliselt Maja, Kus Kummitab tüüpi lugu. Värske majaomanik on palganud turvamehe, selgeltnägija ja kaks tondikütti, et need veedaks paar ööd tema uues kinnisasjas. Nii pikaks nagu kaks ööd see asi siiski ei lähe, sest juhtuma hakkab peaaegu otsekohe ja pooled majja saabunutest lahkuvad teise ilma. Oletan, et autor on tahtnud kasutada kirjastuse Arkham House nime pealkirjas, et siis selle ümber kirjutada mingisugune lugu. Ei ole midagi originaalset selles.
Stephen Baxteri jutus "The Colour Out in Space" on aasta 1963 ja väike kahe naiskosmonaudiga USA kosmoselaev sõidab "üles", et päästa seal väidetavalt hädasse sattunud Juri Gagarin. Nõukogude pool olevat "asjaga kursis". Minajutustajal tekivad kohe kahtlused teise piloodi suhtes (keda ta näeb alles laeva minnes), kellel on kaasas taktikalist tuumarelva meenutav ese. Lugu pulbitseb Cthulhu Mythosest ja võib-olla on sellega veidi üle pingutatud. Jutt lähtub Lovecrafti loost "Colour Out of Space", eelkõige vist sellest kohast, kus 1882. aastal Nahum Gardneri farmi territooriumile maandunud Värvust nähti hiljem tagasi ilmaruumi sööstmas. Loos on ka kosmoselendude ajalugu kõvasti ümber kirjutatud.
Epiloog on lühike "The Shadow Across 110th Street", autor Kim Newman. New Yorgi voodoo-templis on toime pandud tõeline veresaun, kus ilmselt ohverdamisrituaali ajal on tapetud kümneid mustanahalisi osalisi. Aga see on vaid üks paljudest lähipäevadel toimunud apokalüptilistest juhtumitest suurlinnas. Vähene politseigrupp saabub kohale ja kratsib kukalt. Üldiselt on see lugu selline haltuuramaiguline, aga võib olla, et ma lihtsalt ei saanud puändist aru.