Romaan ise on tüüpiline teos alamliigist, et tavaline inimene meie maailmast satub võlumaailma ning osutub seal «ebatavaliseks tegijaks». Antud juhul on siis tegu Astrahani kunstniku Andreiga (autori alter ego, ilmselt), kes – olles oma naise ja veel ühe paarikesega puhkusel Baltikumis (oletuslikult Leedus) – satub mingi folkloorifestivali käigus ajaloomuuseumiks kohandatud lossi kaudu sekundaarsesse maailma, kus käib hea kurja võitlus ning temast saab see kõigi alandatute ja solvatute kaitsja lord Skiminok. Pahade Paha on lurjus kuubis, kes omab siiski ka sümpaatseid iseloomujooni... ning et jõud võrdsemad oleks, siis saab Andrei/Skiminok enda käsutusse maagilise artefakti Nimeta Mõõga ja kogub enda ümber kirju seltskonna reisikaaslasi. Quest võib alata!
Ise nimetaksin autorit vene Pratchettiks, kuid teadjad inimesed Venemaal on öelnud, et Andrei Beljanin on vene Robert Asprin. Ei oska sellega nõustuda, või sellele vastu vaielda – lugesin sarja «Müüt» esimesi köiteid peaaegu kümme aastat tagasi ning sedavõrd ammuste mälestuste põhjal jäävad niivõrd suured üldistused tegemata.
Andrei Beljanini plussiks tuleb lugeda head huumorit – naersin ikka üsna sageli valjult ja pikalt. Miinuseks on aga kõigi naljameeste ühine häda, et kui pole naljakas, siis on igav – sisu napib! Samas tuleb öelda, et tegu on sellise pretensioonitu teosega, mis saab küll kolme, aga mida ma olen sel aastal samas ka kaks korda lugenud. Ajaviitena üsnagi talutav. Erinevalt oma Lääne konkurentidest tegeleb tubli kolmandik Andrei Beljanini naljadest nende elunditega, mis jäävad põlvedest ülespoole ja vöökohast allapoole. Moodsale vene naljaulmele omaselt on ka selles romaanis rohkelt blatnoislängi, mille kogus on üsna lähedal inimliku taluvuse piirile.