The Forever War on sõja-ulmelugu. Millalgi 1990ndatel on Külm sõda läbi, maailm ühendatud ÜRO juhtimise alla ja tehakse esimesi samme kosmose avastamiseks. Nimelt on leitud, et kokku kukkunud tähed ehk kollapsarid painutavad aegruumi sedavõrd, et nende juures on võimalikud ülevalguskiirusel tehtavad hüpped galaktika teistesse osadesse. Kuid praktiliselt kohe pärast esimesi hüppeid põrkab inimkond kokku Sõnni tähtkuju kandist pärinevate tulnukatega, kes on samamoodi oma mõjuala laiendamas - ning juba esimesed kokkupuuted lõpevad vastastikuste rünnakutega.
Nõnda mobiliseeritaksegi peategelane William Mandella just loodavatesse kosmosevägedesse ja pärast karmi väljaõpet osaleb ta kõige esimeses päris lahingus. Inimesed võidavad selle kergelt, kuid (tähtkuju järgi nimetatud) tauranid õpivad väga kiiresti. Juba järgmine lahing kus Mandella osaleb, kaotatakse. Kuigi inimeste leidlikus ja paindlikus on suurem, on tauranite käsutuses suuremad ressursid ja neid ei ole võimalik kunagi rohkem kui üks kord üllatada. Kõige hullem on asjaolu, et nendega tundub olevat võimatu suhelda. Nõnda sõda muudkui jätkub ja jätkub.
Eriliselt huvitavaks teeb asja see, et väljaspool kollapsaride hüppeid kulutavad kosmoselennud suhtelist aega. Nõnda leiab Mandella pärast esimest kahte lahingut tagasi Maale jõudes, et möödunud on aastakümneid ja maailm on muutunud. Pärast uuesti sõjaväega liitumist ja kolmandat lahingut on möödas juba paar sajandit ning muutused on nii radikaalsed, et Mandella jaoks poleks Maa ühiskonnas enam mingit kohta. Tema ainus lohutus on Marygay Potter, tema kaasvõitleja ja armastatu juba väljaõppe ajast. Kuid siis saadetakse nad eraldi neljandale missioonile...
Ma olen kunagi varem öelnud, et Robert A. Heinleini kuulus sõja-ulmeromaan "Tähesõdalased" on kõige olulisem raamat, mis selles alamžanris kunagi kirjutatud on. Seda seetõttu, et ükski sellele järgnenud sõja-ulmeromaan ei ole saanud seda ignoreerida, vaid on olnud sunnitud olema sellega kas dialoogis või opositsioonis. See kehtib ka Haldemani romaani puhul, kuid siinkohal ma väidaks, et ta on loonud midagi sellist, mis seisab Heinleini kõrval praeguseks juba samasuguse mõjuga - aga tegemist ei ole siiski "Tähesõdalaste" antiteesiga, nagu tihti arvatakse.
On kindlasti selge, et midagi sellist nagu Heinleini romaani ideaalselt täiuslik militarism ei olnud võimalik enam pärast Vietnami sõda kirjutada. Haldeman, kes ise Vietnamis teenis, ongi kirja pannud palju mitmekesisema pildi. Kuid isegi arvestades lõpu-puänti, ei saa seda lugeda päriselt sõjavastaseks. Vähemalt mitte sellisel viisil, nagu on näiteks Jaroslav Hašeki "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", Erich Maria Remarque "Läänerindel muutuseta" või Joseph Helleri "Nõks-22", mis kujutavad sõda kui täielikku absurdi.
Nimelt on siin teoses kogu sõjaväe ülesehitus täiesti kompetentne, kohati lähenedes rohkem idealismile kui realismile. Loomulikult on see täielikult dehumaniseeritud ning sõdurite elusid arvestatakse ainult ressursina, mida tuleb igal viisil maksimaalselt ära kasutada. Samuti tähendab erinevate lahenduste katsetamine seda, et mõnikord põhjustab see rohkem kaotusi kui tauranite tegevus. Siiski puudub siit praktiliselt kogu inimlik julmus, väiklus ja rumalus, millest sõjavastased teosed tavaliselt ainest ammutavad. Heinleiniga on siin selle poolest rohkem sarnasusi kui erinevusi.
Üldises pildis on aga lihtsalt hea meel näha autorit, kellel on endal nii väljaõppe- kui ka lahingukogemused. On täiesti korrektne, et juba alates väljaõppest pole sõduril rohkem kui 90% ajast otsese lahinguga midagi pistmist - ja kui lahing lõpuks tuleb, siis on see tavaliselt väga kiiresti möödas (kas ühel või teisel viisil). Samuti on õige see, kui palju vaeva tuleb näha sellega, et hoida kõiki sõdureid kogu selle aja jooksul käigus nii, et nad ei kaotaks teravust aga ei vajuks samas rutiini, saaksid puhata aga ei hakkaks samas igavusest lollusi tegema...
Eraldi peab siin välja tooma seksuaalse frustratsiooni, mille lahendus (ja selle muutumine ajas) on siin lahendatud üsna huvitavalt. Mõni võiks selle kohta öelda, et tegemist on halvasti vananenud osaga, kuid minu arvates on siin jätkuvalt palju tähelepanuväärset, mille üle tuleb mõelda isegi siis, kui see ei meeldi. Läbivaks ideeks on siin, et ei ole olemas sellist asja nagu normaalsus, on ainult tavad, mis täidavad mingit eesmärki - ja pole mingit vahet, kas need tavad on kujunenud või kehtestatud.
Kui üldse kritiseerida, siis ei ole Mandella oma isiksuse poolest midagi liiga huvitavat, pigem lihtsalt vaatepunkt, mille kaudu lugu liigub. Sellele annab aga natuke juurde tema ja Potteri suhe, mis on kohati lausa üllatavalt romantiline. Ning lõppude lõpuks polegi tegelased peamised, mille tõttu sõjaulmet lugeda. Kui selle asemel vaadata Haldemani ideede tugevust ja tema kujutatud militarismi tõepärasust, siis on tegu vaieldamatult ühe parima selle teema teosega. Isegi siis, kui arvesse võtta, et tegelikult polegi see Heinleini kaanonist nii erinev.
Hinnang: 9/10