Kasutajainfo

Joe Haldeman

9.06.1943-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Joe Haldeman ·

The Forever War

(romaan aastast 1974)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
4
3
0
0
Keskmine hinne
4.231
Arvustused (13)

Enne selle raamatu lugemist, arvasin, et parim military sci-fi on Orson Scott Cardi ''Ender''s Game". Nüüd tundub mulle, et Ender''s Game jääb Haldemani romaanile alla. Juba raamatu idee on kaasahaarav. Willam Mandella saab sõjaväekutse Maa sõjajõududesse ja ta saadetakse kaugetele tähtedele võõrast rassi võitlema. Sõit toimub valgusest kiirematel laevadel, ja kui Mandella jaoks toimub see sõda kuude jooksul, mööduvad Maal sajandid. Humoorikas, kohati irooniline, selgelt ja vahvalt kirjutatud ja lisaks kõigele intelligentne sõja käsitlus. Kahtlemata on "The Forever War" Vietnami sõjast mõjutatud (Haldeman oli Vietnamis) ja sealt tuleb ehk ka raamatu käsitlus sõjast kui mõttetusest. Pole ime. See on raamat sõjast, mis on olnud nii pikk, et kumbki vastane enam ei mäleta, miks nad sõdivad. Ja kas see vaenlane on tõepoolest nii õudne, nagu seda Maa sõduritele kirjeldatakse... See pole mingi "Starship Troopers", see on mõtleva inimese raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sealt, kus eelkirjutanu lõpetas... Ma ei tea mida tähendab formuleering, et mõtleva inimese raamat... kindlasti pani see raamat mõtlema ning kindlasti tekitas see raamat ka mõtteid, aga samas oli see ka lihtsalt põnev, võimas ja (mis seal salata) military action. Tegelikult on see romaan kokkukirjutis (fix-up) neljast jutust: "Hero" ("Analog" 1972; juuni), " We Are Very Happy Here" (" Analog" 1973; november), "This Best of All Possible Worlds" ("Analog" 1974; november), "End Game" ("Analog" 1975; jaanuar). Rõõmustab, et romaan mõjub kokkukirjutisena üsna ühtse tekstina. Romaan ühest lõputust sõjast ning ühest sõdurist selle mõttetuse keskel. Jah, Haldeman oli Vietnamis (nagu ka paljud teised tema põlvkonnast, sealhulgas ka tulevased ulmekirjanikud), aga ma ei pedaaliks seda Vietnami värki nii väga. Kuigi tuleb tunnistada, et Haldeman ei eita isiklikkude militaarmuljete mõju oma loomingule. Tasub kindlasti lugemist, kuigi ma ei veaks sedavõrd ranget eraldusjoont tema ja RAHi "Troopersite" vahele. Samas ei saa ka salata, et miski poleemika nende teoste vahel käib. Kõige jõhkram ongi asja juures see, et keegi ei mäleta, miks see sõda õieti algas ning üsna ootamatu ja jõhker on see põhjus, mis romaani lõpus selgub... ei tahaks siin seda puänti ümber jutustada, lugege ise! Samas võiks öelda, et (laias laastus) on see kõigi sõdade põhjus. Mitmes keeles lugemine tähendab antud juhul seda, et jutustust "Hero" olen ma kõigepealt ühes Terry Carri antoloogias inglise keeles lugenud ning siis hiljem kogu romaani vene keeles... "Hero" oli ka üks neist lugudest, mille avaldamisega ulmeajakirja "Analog" (tollane) värske peatoimetaja Ben Bova konservatiivsete fännide pahameele pälvis... kuid visioon oli võimas (ja uue laine tormid olid juba olnud) ning Ben Bova jätkas oma toimetajakohal. Kui Teil õnnestub see raamat kätte saada, siis lugege kindlasti, väärt teos ning üsna vaieldamatult seni ka autori üks parimaid. Aga lugege ikka "Trooperseid" ka....
Teksti loeti inglise ja vene keeles

Raamat sai nii Hugo kui ka Nebula ja püüab ulme vahenditega näidata kui kole ja vastik on sõda. Romaan saavutas oma eesmärgi: keegi ei suuda teost lugeda põneva sõjaloona. Küll sõda on vastik! Me teadsime seda ennegi ja kuigi romaani sõjavastasus on suureks plussiks, ei hinda ma teost kirjanduslikult eriti kõrgelt. Ma ei taha seda mitte uuesti lugeda, kuigi esmakordsest lugemisest on läinud kuus aastat. Seepärast 3.
Teksti loeti soome keeles

Huvitav jutustus galaktika mastaabis sõjapidamisest, millesse relatiivsusteoori toob harilikuga võrreldes huvitavaid nüansse. Et kui ikka peale järjekordset lahingut koju saabudes on jälle paarsada aastat möödunud.. tehnika ja meditsiin edasi arenenud.. ja lapitakse sind jälle kokku ja saadetakse uuesti sõdima, kusjuures MIKS sõda algas ei tea keegi täpselt.. aga no mis siis, vähemalt on inimestel mille nimel elada...
Teksti loeti inglise keeles

Ender`s Game ja Starship Troopers kui võrdlemisi sarnased raamatud, on ülalpool juba ära mainitud. Kui Enderit kannab haarav eetiline konflikt ning Heinleini jutluses arvestatav süzhee praktiliselt puudub, siis käesolev romaan sibab kuidagi kahe eelmise vahel - on nagu mingi tulevikuvisioon, mingid lahingustseenid, mingid tegelased, kuid kõik see on kuidagi nüri ja ilma erilise energiata.Lugu sõja kestuse ja raskusastmega on küllaltki suhteline. Peategelane osaleb esmalt (tapjana) ühepoolses tapatalgus, siis mingis lahingutegevuseta ümberpaiknemises, lõpuks ka milleski tõsisemas. Kõike seda aastapikkuste vahedega. Ei jätnud eriliselt kurja muljet.Samuti, oletan, jäi maa elanikele kusagil kosmoses toimuv sõda üsnagi kaugeks. Välja arvatud mõjud igapäevastele elamistingimustele.Parim osa raamatust minu jaoks oligi võib-olla peategelase esimene tagasitulek maale, kui elus olid veel sugulased, kuid kunagine koduplaneet tundmatuseni muutunud ning vältimatu teenistusse naasmine.Üldiselt ei ole "Igavene sõda" väga nõrk raamat, kuid kokku jääb selline õõnsa lobisemise tunne, milles oma osa on selles, et ma lihtsalt ei jaksa huviga lugeda pikki lõike lahingute või õppuste kirjeldustest. Pole nagu eriti huvitav.
Teksti loeti inglise keeles

Kõigutaks natuke Jyrka seisukohta, nimelt oli pihus `99 aasta väljaanne, mille ees autor selgitab, et viimaks ometi on lugu kaante vahel nii, nagu ta alguses plaanitsenud. Et siis oli mõeldud romaanina, aga kuna ei läinud kaubaks - kõik niigi Vietnamist tüdinud - avaldas Bova jupikaupa. Ja üks jupp läks esimestes trükkides vahetusse: autori versiooni keskosa on varem ilmunud nime all "You Can Never Go Back". Ning juppide nimed on üldse eraldi avaldamiseks siukesed kunstlikud. Sest selles "autori versioonis" on peatükid auastmete järgi - reamees, seersant, leitnant, major.
Uudne ulmeline moment on vast selles, et niisuguse igavese sõja korral, kus transtport suhteliselt vähe aega võtab, pole kuhugi vallutama jõudes sugugi kindel, kas vaenlasel on sinu omast kakssada aastat vanem või uuem tehnika kasutusel. Aga sõja mõttetus on õnnestunult edasi antud küll. Treenitakse tükk aega, saadetakse kuhugi dessanti tegema, veel enne maandumist lastakse jalg alt - korjatakse üles, kasvatatakse uus jalg, antakse kõrgem auaste treenitakse veel ja saadetakse järgmisse kohta... Vietnami põlvkonna puhul tuli vist senisest teravamalt esile võimetus uuesti tsiviilellu lülituda. Sellest siis ka üpris vastikud kujutlused muutustest maal, kuni poisid-tüdrukud sõda peavad.
Olen nõus nendega, kes peavad seda väga heaks raamatuks - sest autor on õnnestunult väljendanud seda, mida ta väljendada tahtis. Üldistatult, põlvkonnaomaselt jne. Ent samas olen nõus ka nendega, kes arvavad, et väga tihti seda nagu üle ei loeks...
Teksti loeti inglise keeles

Saamata aru, mille poolest käesolev teos rohkem "mõtleva inimese" raamat on kui Starship Troopers.. Ah, misiganes. Head raamatud mõlemad.
Teksti loeti vene keeles

Saab kord ka oma arvustajanime õigustada... Uimane ja pingevaba oli see kosmosesse teisendatud Vietnami-meenutus! Ma saan muidugi aru, miks sedasorti teos ameeriklastele tohutult peale läks ja korraga nii Hugo kui Nebula teenis, ainult et... ma ise pole kahjuks ameeriklane. Nii et need aurahad tõestavad minu meelest vaid seda, kui oluline on ühe või teise teose retseptsiooni puhul ajaloolis-riiklik-kultuuriline jne. taust.

Ei ole selles romaanis ei põnevust ega sügavamat plaani, on vaid allusioonid. Tehniliselt korrektselt vormistatud, mille eest ka kokku 3.

Teksti loeti inglise keeles

Tuimad lahingu- ja õppustestseenid vahelduvad pisut huvitavamate vahepaladega muutunud Maast.Üks eelmine arvustaja on juba tabavalt ära öelnud:otseselt nagu midagi viga polnudki,aga teist korda enam üle lugeda ei taha.
Teksti loeti inglise keeles

Nojah, selge, et seda raamatut on lugenud kogu kohaliku ulme raskekahurvägi, nii et mida uut siin ikka öelda...

Mis oli juba enne lugemist teada ja milles ei ole vähimatki kahtlust -- tegemist on sõjavastase romaaniga. Kõik, mis toimub, alates esimestest lehekülgedest kuni lõpplahenduseni, on allutatud sõja mõttetuse demonstreerimisele. Samas kirjutab JH ikka kuradi hästi ja kuigi ta oma eesmärgi kahtlemata saavutab, läheb vast ainult esimese tagasituleku kirjeldus umbseks virisemiseks. Kokkuvõttes aga tuleb hinne kokku samadel kaalutlustel kui nii mõnedelgi eespool -- vaevalt ma seda enam kunagi loen.

Teksti loeti inglise keeles

Kunagi aastaid tagasi lisasin selle teose oma kohustusliku kirjanduse nimekirja, sest tundus intrigeeriv. Nüüd avanes võimalus nimekirja linnuke teha, aga... Vahepealsete aastate jooksul on paraku mulle ette sattunud mitmed eespool juba nimetatud militaarulme ilmasambad, aga miks mitte meenutada ka kohalikke tegijaid nagu näiteks Siim Veskimees. Selle kõige taustal ei tundunud Haldeman enam eriti erakordne, aga väga suurt pettumust õnneks ka ei valmistanud. Täiesti uskumatu tundus ainult viis, kuidas sõda viimaks lõppes.
Teksti loeti inglise keeles

William Mandella ja sajad teised selle raamatu noored võeti Taura`lasteks (ingli.k. Tauran) nimetatud rassi vastu sõdima sundmobilisatsiooni korras. Autori poolt kasutatud sõna draft on see, mis USA`s võrdub sundmobilisatsiooniga. Nii viidi omal ajal noored mehed Vietnamisse. Raamatu seostest tolle sõjaga (protest sõja vastu) on olnud juttu ülalpool. Mulle aga tundus lugedes, et tegelikult ei olnudki selle raamatu puhul tegemist ühe sõjaloo jutustamisega.

Raamat koosneb neljast episoodist: reamees, seersant, leitnant ja major Mandella. Kusjuures ükski väljaõppe ega sõjaepisood ei kesta kaua. Mina vähemalt leidsin end (ilmselt adekvaatsema puudumisel) teost kõrvutamas Kunnase Gort Ashryniga ja tegelikult ka - kui leidsin viimase olevat loetava ja huvitava, siis ehk ei üllatagi nii väga, et Haldemani sõja- ja riistvara kirjeldused on suhteliselt "söödavad". Ilmselt mõningane selline tülpimus, mis õhkub teose üldolemusest (sõda on mõttetu, eks!?) on ka see, mis võtab totaalselt lugemisõhinalt mõne tuuri maha ning see masenduseõhkkond on ka peamine põhjus, miks ma ei pane hindeks viit. Raamatust lihtsalt puudub see Suur Idee või Kriiside-Kriis, mille ümber sündmustik kulmineerub. Lihtsalt üks mõttetu sõjapidamine, milles osalejad relatiivsusteooria kohaselt kaotavad tähtede vahel hüpeldes aastakümneid ja sajandeid.

Omaette teema on raamatus see, mis toimub vahepeal Maal ja hiljem inimtsivilisatsiooniga tervikuna. Kuigi paraku kosmosekolonisatsioonile palju tähelepanu ei pöörata. Põhiline: veteranid, kes sõjast naasevad, on võõrad maailmale ja maailm on võõras neile. Sellest tuleneb paratamatu konflikt. Armee on neile tuttav, turvaline varjupaik.

Lõpuks on isegi väike õnnehetk, paar olulist selgitust sõja kohta ning tegelikult lõppes kõik otsa enne kui ootus, et nüüd kohe-kohe juhtub midagi tõeliselt huvitavat, olulist täidetud sai.

Teksti loeti inglise keeles

The Forever War on sõja-ulmelugu. Millalgi 1990ndatel on Külm sõda läbi, maailm ühendatud ÜRO juhtimise alla ja tehakse esimesi samme kosmose avastamiseks. Nimelt on leitud, et kokku kukkunud tähed ehk kollapsarid painutavad aegruumi sedavõrd, et nende juures on võimalikud ülevalguskiirusel tehtavad hüpped galaktika teistesse osadesse. Kuid praktiliselt kohe pärast esimesi hüppeid põrkab inimkond kokku Sõnni tähtkuju kandist pärinevate tulnukatega, kes on samamoodi oma mõjuala laiendamas - ning juba esimesed kokkupuuted lõpevad vastastikuste rünnakutega.
 
Nõnda mobiliseeritaksegi peategelane William Mandella just loodavatesse kosmosevägedesse ja pärast karmi väljaõpet osaleb ta kõige esimeses päris lahingus. Inimesed võidavad selle kergelt, kuid (tähtkuju järgi nimetatud) tauranid õpivad väga kiiresti. Juba järgmine lahing kus Mandella osaleb, kaotatakse. Kuigi inimeste leidlikus ja paindlikus on suurem, on tauranite käsutuses suuremad ressursid ja neid ei ole võimalik kunagi rohkem kui üks kord üllatada. Kõige hullem on asjaolu, et nendega tundub olevat võimatu suhelda. Nõnda sõda muudkui jätkub ja jätkub.
 
Eriliselt huvitavaks teeb asja see, et väljaspool kollapsaride hüppeid kulutavad kosmoselennud suhtelist aega. Nõnda leiab Mandella pärast esimest kahte lahingut tagasi Maale jõudes, et möödunud on aastakümneid ja maailm on muutunud. Pärast uuesti sõjaväega liitumist ja kolmandat lahingut on möödas juba paar sajandit ning muutused on nii radikaalsed, et Mandella jaoks poleks Maa ühiskonnas enam mingit kohta. Tema ainus lohutus on Marygay Potter, tema kaasvõitleja ja armastatu juba väljaõppe ajast. Kuid siis saadetakse nad eraldi neljandale missioonile...
 
Ma olen kunagi varem öelnud, et Robert A. Heinleini kuulus sõja-ulmeromaan "Tähesõdalased" on kõige olulisem raamat, mis selles alamžanris kunagi kirjutatud on. Seda seetõttu, et ükski sellele järgnenud sõja-ulmeromaan ei ole saanud seda ignoreerida, vaid on olnud sunnitud olema sellega kas dialoogis või opositsioonis. See kehtib ka Haldemani romaani puhul, kuid siinkohal ma väidaks, et ta on loonud midagi sellist, mis seisab Heinleini kõrval praeguseks juba samasuguse mõjuga - aga tegemist ei ole siiski "Tähesõdalaste" antiteesiga, nagu tihti arvatakse.
 
On kindlasti selge, et midagi sellist nagu Heinleini romaani ideaalselt täiuslik militarism ei olnud võimalik enam pärast Vietnami sõda kirjutada. Haldeman, kes ise Vietnamis teenis, ongi kirja pannud palju mitmekesisema pildi. Kuid isegi arvestades lõpu-puänti, ei saa seda lugeda päriselt sõjavastaseks. Vähemalt mitte sellisel viisil, nagu on näiteks Jaroslav Hašeki "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", Erich Maria Remarque "Läänerindel muutuseta" või Joseph Helleri "Nõks-22", mis kujutavad sõda kui täielikku absurdi.
 
Nimelt on siin teoses kogu sõjaväe ülesehitus täiesti kompetentne, kohati lähenedes rohkem idealismile kui realismile. Loomulikult on see täielikult dehumaniseeritud ning sõdurite elusid arvestatakse ainult ressursina, mida tuleb igal viisil maksimaalselt ära kasutada. Samuti tähendab erinevate lahenduste katsetamine seda, et mõnikord põhjustab see rohkem kaotusi kui tauranite tegevus. Siiski puudub siit praktiliselt kogu inimlik julmus, väiklus ja rumalus, millest sõjavastased teosed tavaliselt ainest ammutavad. Heinleiniga on siin selle poolest rohkem sarnasusi kui erinevusi.
 
Üldises pildis on aga lihtsalt hea meel näha autorit, kellel on endal nii väljaõppe- kui ka lahingukogemused. On täiesti korrektne, et juba alates väljaõppest pole sõduril rohkem kui 90% ajast otsese lahinguga midagi pistmist - ja kui lahing lõpuks tuleb, siis on see tavaliselt väga kiiresti möödas (kas ühel või teisel viisil). Samuti on õige see, kui palju vaeva tuleb näha sellega, et hoida kõiki sõdureid kogu selle aja jooksul käigus nii, et nad ei kaotaks teravust aga ei vajuks samas rutiini, saaksid puhata aga ei hakkaks samas igavusest lollusi tegema...
 
Eraldi peab siin välja tooma seksuaalse frustratsiooni, mille lahendus (ja selle muutumine ajas) on siin lahendatud üsna huvitavalt. Mõni võiks selle kohta öelda, et tegemist on halvasti vananenud osaga, kuid minu arvates on siin jätkuvalt palju tähelepanuväärset, mille üle tuleb mõelda isegi siis, kui see ei meeldi. Läbivaks ideeks on siin, et ei ole olemas sellist asja nagu normaalsus, on ainult tavad, mis täidavad mingit eesmärki - ja pole mingit vahet, kas need tavad on kujunenud või kehtestatud.
 
Kui üldse kritiseerida, siis ei ole Mandella oma isiksuse poolest midagi liiga huvitavat, pigem lihtsalt vaatepunkt, mille kaudu lugu liigub. Sellele annab aga natuke juurde tema ja Potteri suhe, mis on kohati lausa üllatavalt romantiline. Ning lõppude lõpuks polegi tegelased peamised, mille tõttu sõjaulmet lugeda. Kui selle asemel vaadata Haldemani ideede tugevust ja tema kujutatud militarismi tõepärasust, siis on tegu vaieldamatult ühe parima selle teema teosega. Isegi siis, kui arvesse võtta, et tegelikult polegi see Heinleini kaanonist nii erinev.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuni 2022
mai 2022
aprill 2022
märts 2022
veebruar 2022
jaanuar 2022

Autorite sildid: