Selle küllaltki õhukese teose näol on siis tegemist otsese järjega romaanile "The Forever War". Võiks panna alapealkirjaks 20 aastat hiljem, kuigi nagu on sarja avateosest selge, siis tulenevalt relativistlikel kiirustel kosmoses kihutamisele ja ussiurgete kaudu kuskil Linnutee pärapõrgus ja teinekord kaugemalgi lahingute löömisele on ajal siin lehekülgedel figureeritvate tegelaste jaoks sootuks teine tähendus kui muidu inimestel.
Igavene sõda on läbi ja paljude veteranide meelehärmiks on inimkond muutunud millekski veidraks - tarumõistuse-laadseks tooteks. Justnimelt laadseks, sest päris kollektiivne see teadvus siiski pole. Aga rohkem või vähem on indiviidid oma isiksustest siiski loobunud. Selliselt on nad muutunud igipõlise vaenlase tauralaste sarnaseks, kellega on rahu tehtud ja nüüd koos eksisteeritakse.
Sõjast naasnud veteranidele pakutakse võimalus Inimeseks saada või siis kolida võrdlemisi arhailise elukorraldusega kehva kliimaga hõredalt asustatud maailma, millele on antud nimeks Keskmine Sõrm. Noh - enam-vähem sedasi lõppes "The Forever War." Ja käesolev teos teeb selle teene, et tuletab need asjaolud kenasti meelde.
Et siis 20 aastat hiljem. William Mandella ja Marygay Mandella toimetavad Keskmisel Sõrmel kolkakülas oma elu elada - William on lisaks kalamehe ametile kohalikus koolis füüsika õppejõud. Neil on kaks last ja pealtnäha pole elul justkui vigagi. Aga... Tunne on selline nagu oleks nad vabakäiguvangid. Hakkavad siis koos teiste rahulolematute veteranidega hauduma plaani, kuidas saada oma käsutusse tähelaev ja mõnede vabatahtlikega (täpsemalt ca 150 inimesega) panna täiel aurul (vabandust - antiainemootori toel) ajama kuhugi sadade valgusaastate kaugusele. Ei mingit konktreetset sihtkohta. Pigem on jällegi küsimus ajas: nad tahaksid mõne laeva-aasta jooksul üldist aega edasi kerida 40 tuhat aastat. Ja naasta lootuses, et see suur Inimeseks olemise kollektiivse teadvuse eksperiment on selleks ajaks ilusasti ümber saanud ja neil õnnestub jälle kenasti vanamoodne 20.saj. USA-laadne tsivilisatsioon üles ehitada. (Jah - mitte päris nii naiivne ja lihtne, aga enam-vähem sellise üldistuse võib teha.)
Loomulikult ei ela ükski lahinguplaan üle esimest kontakti vastastega ja kui kõigi takistuste kiuste nende seltskond tähelaevaga teele asub, siis tuleb välja, et nad sekkusid oma tegevusega sootuks vägevamate ja veidramate jõudude plaanidesse.
Raamatu teine pool on siis paras segu apokalüptilisest düstoopiast, ellujäämisest katastroofis, seiklustest tundmatutel radadel ja kohtumisest (mitme) võõraga. Kui romaani algus ja keskpaik olid sellised suhteliselt tavalised, mõnusalt loetavad (ja pidevalt Heinleinile ja Scalzile mõtlema panevad - kuidagi hästi sarnane mingi mõttes), siis lõpp läks heas mõttes veidraks kätte ära. Nelja saab raamat selle pärast, et algus oli liiga tavaline ja lõpp natuke kiirustav. Oleks tahtnud ehk veidi keerulisemat ja põhjalikumat. Aga muidu täitsa tipp-topp.
Igavene sõda on läbi ja paljude veteranide meelehärmiks on inimkond muutunud millekski veidraks - tarumõistuse-laadseks tooteks. Justnimelt laadseks, sest päris kollektiivne see teadvus siiski pole. Aga rohkem või vähem on indiviidid oma isiksustest siiski loobunud. Selliselt on nad muutunud igipõlise vaenlase tauralaste sarnaseks, kellega on rahu tehtud ja nüüd koos eksisteeritakse.
Sõjast naasnud veteranidele pakutakse võimalus Inimeseks saada või siis kolida võrdlemisi arhailise elukorraldusega kehva kliimaga hõredalt asustatud maailma, millele on antud nimeks Keskmine Sõrm. Noh - enam-vähem sedasi lõppes "The Forever War." Ja käesolev teos teeb selle teene, et tuletab need asjaolud kenasti meelde.
Et siis 20 aastat hiljem. William Mandella ja Marygay Mandella toimetavad Keskmisel Sõrmel kolkakülas oma elu elada - William on lisaks kalamehe ametile kohalikus koolis füüsika õppejõud. Neil on kaks last ja pealtnäha pole elul justkui vigagi. Aga... Tunne on selline nagu oleks nad vabakäiguvangid. Hakkavad siis koos teiste rahulolematute veteranidega hauduma plaani, kuidas saada oma käsutusse tähelaev ja mõnede vabatahtlikega (täpsemalt ca 150 inimesega) panna täiel aurul (vabandust - antiainemootori toel) ajama kuhugi sadade valgusaastate kaugusele. Ei mingit konktreetset sihtkohta. Pigem on jällegi küsimus ajas: nad tahaksid mõne laeva-aasta jooksul üldist aega edasi kerida 40 tuhat aastat. Ja naasta lootuses, et see suur Inimeseks olemise kollektiivse teadvuse eksperiment on selleks ajaks ilusasti ümber saanud ja neil õnnestub jälle kenasti vanamoodne 20.saj. USA-laadne tsivilisatsioon üles ehitada. (Jah - mitte päris nii naiivne ja lihtne, aga enam-vähem sellise üldistuse võib teha.)
Loomulikult ei ela ükski lahinguplaan üle esimest kontakti vastastega ja kui kõigi takistuste kiuste nende seltskond tähelaevaga teele asub, siis tuleb välja, et nad sekkusid oma tegevusega sootuks vägevamate ja veidramate jõudude plaanidesse.
Raamatu teine pool on siis paras segu apokalüptilisest düstoopiast, ellujäämisest katastroofis, seiklustest tundmatutel radadel ja kohtumisest (mitme) võõraga. Kui romaani algus ja keskpaik olid sellised suhteliselt tavalised, mõnusalt loetavad (ja pidevalt Heinleinile ja Scalzile mõtlema panevad - kuidagi hästi sarnane mingi mõttes), siis lõpp läks heas mõttes veidraks kätte ära. Nelja saab raamat selle pärast, et algus oli liiga tavaline ja lõpp natuke kiirustav. Oleks tahtnud ehk veidi keerulisemat ja põhjalikumat. Aga muidu täitsa tipp-topp.