(romaan aastast 1955)
eesti keeles: «220 päeva tähelaevas», Tallinn, ERK, 1960
Ka «220 päeva tähelaevas» on debüütromaan, aga minu arust on see Palmanist tunduvalt kaasaegsem. Loomulikult on see punane raamat, aga ilmus ju 1955. aastal. Loomulikult on jänkid ebaelulised karikatuurid, aga millised nad sel ajal Nõukogude Liidu kirjanduses üldse veel tohtisid olla. Loomulikult on vene (korrektsem oleks öelda, et nõukogude) inimesed igasuguste ülluste kogumid, suisa elus pühakud. Loomulikult on see hüppav sisalikulaadne seal Marsil üks ilge pulpklishee, mis muide selleaegses vene ulmes võis üsna värskelt mõjuda. Aga lugeda ju kõlbas, üsna hoogsalt (ajuti muidugi) läks ju edasi. Seiklusromaan ta ju on.
Igatahes lugesin ta hiljuti üle ning hing sees ja puha, naersin mitu korda üsna laia suuga. Ilmselt autor neid kohti ju naljakateks ei mõelnud, aga see on ikka nii, et ettenähtud naerukohad pole pooltki nii naljakad, kui need teised...
Vene nõukogude kirjastuselus on romaanil veel üks lisaväärtus: sellega algas ulmekirjanduse taasavaldamine Leningradi kirjastustes. Asjaks seegi.
Igatahes on see romaan ulmekirjanduse ajaloo (ilgema poolega) tutvumiseks märksa tervislikum, kui Fjodor Kandõba «Kuum maa» või Aleksandr Kazantsevi «Polaarunistus». Nikolai Lukini suurromaanist «Leiutise saatus» ma parem ei räägigi.
Selle loo juures tuleb arvestada aega, millal see kirjutatud on - 1954 (ilmus 1955). Tol ajal ei saanudki teisiti kirjutada. Heal juhul ei avaldtatud, halbadest juhtudest teavad tollel ajal elanud inimesed paremini. Ideoloogiline jah, aga kogu romaani tekstis on vaid _üks_ lühike Stalini tsitaat. Ning see on ka kõik, ei _mingit_ järgnevat ega eelnenud KPSS ja Sotsialistliku Paradiisi kiitmist - lihtsalt seiklused kosmoses. Kapitlalistid on tõesti kujutatud karikatuurselt ja tendentslikult. Kuid just nii neid kujutati tollel ajal igal pool sotsialismilaagris, muud võimalust lihtsalt ei olnud. Mis puutub aga "filmikaamera vända pööramise lõpetamisesse", siis see on kivi tõlkijate, mitte autori kapsaaeda. Originaalis sellist kohta küll ei olnud.
Kui nüüd selle ajastu poliitika kõrvale heita, pole sellel lool väga hirmsasti häda midagi. Kujutletetakse tegelikult üsna lähitulevikku, ja seda isegi küllaltki realistlikult. Suur tähelepanu on taevamehhaanikal ja planeetide ning kosmoslaevade liikumisel, ja need on olulised ka kõige viimaste Päikesesüsteemi uurivate zondide juures. Huvitav, et ameeriklaste esimene kosmoselend oligi (nagu raamatus kirjeldatud) mitte lend ümber maa, vaid lühke ballistiline lend. Midagi liigset "leiutatud" ei ole ja see on suureks plussiks. Näiteks Strugatskid kasutasid (mitu aastat hiljem kirjutatud) romaanis "Purpurpunaste pilvede maa" lennuks Veenusele footonraketti, millega nad väga kõvasti pange astusid. Teoreetiliselt võimalik, kuid praktiliselt vaevalt et kunagi realiseeritav. Tänpäevalgi pole näha mingeid teid ületada põhimõttelisi tehnilisi (tehnoloogilisi) raskusi taolise raketi loomisel. Ja üks autoritest astronoom, sega reaalainete teadlane! (Keda see footonrakettide probleem huvitab, võib lugeda J.Shklovski raamatut "Vselennaja, zhizn, razum", kirutatud kah umbes samal ajal). Ega asjata pole footonraketid ulmest ammu kadunud kui (praktiliselt) võimatud.
Kokkuvõttes oma ajastu mälestusmärk ja sugugi mitte kõige hullem. Lisaks avaromaan kokkuvõttes märgatavalt paremas triloogias. Kokku veab küll miinusega, aga kolme välja.