Kasutajainfo

Georgi Martõnov

15.10.1906–26.10.1983

Teosed

· Georgi Martõnov ·

220 dnei na zvjozdoljote

(romaan aastast 1955)

eesti keeles: «220 päeva tähelaevas», Tallinn, ERK, 1960

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
1
3
7
6
Keskmine hinne
2.111
Arvustused (18)

Üldiselt on 1 erakordne hinne, mille saavad ainult raamatud, mis on mind tõsiselt endast välja viinud. Närvi ajanud, st. ''220 päeva tähelaevas'' on käkk igas elemendis. Teaduslikult abitu, kirjanduslikult sisutu, ideoloogiliselt fikseeritud. Raamatu eesmärgiks näib olevat tõestada vene inimese ja kommunistliku riigikorra ülimust. SSSR-i paremust on tõestama valitud fakt, et Nõukogude mehitatud rakett jõuab Marsile varem kui Ameerika analoog. Hoolimata kõikvõimalikest alatutest nippidest, mida imperialismi käsilased kasutavad. Ja muidugi, kui nõukogude inimesed on mehised, ausad ja inimlikud, siis Ameerika rakett kannab endas kahte inimest, kellest üks on hull teadlane, teine alkohoolikust ajakirjanik. Inimlikud jooned on mõlemad kapitalistliku riigikorra tingimustes täielikult minetanud. Tegu on võib-olla et etaloniga halvast Nõukogude ulmest. Vältida, vältida, vältida.
Teksti loeti eesti keeles

No nii pahasti, et kohe iga hinna eest vältida mina selle tyki kohta ka ei ytleks. Kunagi sygavas lapsepõlves kui teda loetud sai, ei paistnudki asi kõige jubedam. Samas, paara aastat tagasi jäi see raamat mull yhel synnipäeval riiulis silma ja sai paari esimest lehekylge uuesti proovitud. Mnjahh.. tänapäeval võib seda vist siiski ainult anektoodina lugeda. Ja sellisena ta äkki ei olegi *kõige* hullem.
Teksti loeti eesti keeles

No mida ikka hindeks panna kui kohe üldse ei meeldi. Eks loomulikult 1. Vähemalt mulle tundus antud teos küll üheselt hinnatav. Mitte midagi erilist peale sellesamuse punase ideoloogia ta ei sisaldanudki (peaaegu). Juba alguses kätte võttes võis aimata, millega teos lõpeb (võimalike variatsioonidega). Põnevust sellepärast seal ka peaaegu et ei olnud. No mida selle teose kohta veel öelda. Punane ta ju oli nigu peet ja otse loomulikult tundus see tegevus seal suht absurdne. Praegu tundub küll et vene ja ameerika kosmosetegevuses on suhtumine veidi vastupidine olnud kui antud teoses, aga no see selleks. Kuidagi imal tundub see jutt, et venelased on nüüd oioioi kui head ja ameeriklased niiiiii pahad. Tegelikult ei viitsi rohkem viriseda ka. Kuid tegelikult oli seal üks hea koht kah, nimelt suhteliselt alguses. Selle lause peale irvitas meil millegipärast kogu selyskond. Lause kõlas sedasi: Järgmisel hommikul ütlesin toimetajale, et olen valmis lendama ükskõik kuhu. Vat niipalju siis sellest raamatust. Teist korda lugeda ei kavatse. Teistele ka ei soovita.
Teksti loeti eesti keeles

Idee - külastada kaht planeeti ühe korraga, polegi nii paha. Tegelikult tänapäeval umbes-täpselt nii tehaksegi. Eks selle taevamehaanikat puudutava osa eest raamat kahe saabki. Mis muud "teaduslikku" osa puudutab, siis paistab autori eesmärgiks olevat nõukogude astrobioloogia "isa" Tihhovi vaadete propageerimise. Üsna üheülbane ja lame sealjuures. Kui aga rääkida raamatus ohtralt esinevast "raudbetoonist", siis on seegi nii klisheedest kubisev, et ei viitsi isegi kiruda.
Teksti loeti eesti keeles

Olge nüüd, poisid. Kas teil on Kandõba/Lukin/Ohhotnikov meelest läinud. Nende «kotkaste» kõrval on ju Martõnov suisa sõnameister. Meenutage või Vjatsheslav Palmani ja tema debüütromaani «Ershoti kraater», mis ilmus Martõnovi oopusest ju kaks-kolm aastat hiljem.

Ka «220 päeva tähelaevas» on debüütromaan, aga minu arust on see Palmanist tunduvalt kaasaegsem. Loomulikult on see punane raamat, aga ilmus ju 1955. aastal. Loomulikult on jänkid ebaelulised karikatuurid, aga millised nad sel ajal Nõukogude Liidu kirjanduses üldse veel tohtisid olla. Loomulikult on vene (korrektsem oleks öelda, et nõukogude) inimesed igasuguste ülluste kogumid, suisa elus pühakud. Loomulikult on see hüppav sisalikulaadne seal Marsil üks ilge pulpklishee, mis muide selleaegses vene ulmes võis üsna värskelt mõjuda. Aga lugeda ju kõlbas, üsna hoogsalt (ajuti muidugi) läks ju edasi. Seiklusromaan ta ju on.

Igatahes lugesin ta hiljuti üle ning hing sees ja puha, naersin mitu korda üsna laia suuga. Ilmselt autor neid kohti ju naljakateks ei mõelnud, aga see on ikka nii, et ettenähtud naerukohad pole pooltki nii naljakad, kui need teised...

Vene nõukogude kirjastuselus on romaanil veel üks lisaväärtus: sellega algas ulmekirjanduse taasavaldamine Leningradi kirjastustes. Asjaks seegi.

Igatahes on see romaan ulmekirjanduse ajaloo (ilgema poolega) tutvumiseks märksa tervislikum, kui Fjodor Kandõba «Kuum maa» või Aleksandr Kazantsevi «Polaarunistus». Nikolai Lukini suurromaanist «Leiutise saatus» ma parem ei räägigi.

Teksti loeti eesti keeles

Jaburus jääb jaburuseks, kuid erinevalt mõnest muust analoogilisest taiesest tundub autoril paras annus absurditaju olevat. Ka ei pea ma seda raamatut kehvemaks tavalisest läänes ilmuvast pahnast. Mis vahet seal - on vaenlaseks astronaudist alkohoolik või kaugelt planeedilt pärit ablas kaslane, kuni jutustus jääb ainult midagi kirjeldama, puudub temas jääv väärtus.
Teksti loeti eesti keeles

8-aastaselt: igavesti äge raamat,... küll need nõukogude inimesed on ikka targad & tublid! 15-aastaselt: saasta etaloon. (millalgi hiljem): lugege seda, kuidas usamaa ajakirjanik napsi kosmoselaeva pardale smugeldab. 11.08.2021: olen siit Baasist lugenud, justkui oleks kõnealuses raamatus astronavigatsioon õige tõepäraselt esitatud. See on puhas jama. 1. Jah, üks Marsi ja Maa vaheline trajektoor käib tõesti Veenuse kaudu, kuid ainult sellepärast, et Veenust saab kiirendina kasutada. Martõnovi laev lendab kohale, pidurdab ja siis kiirendab uuesti. Energeetilist kasu ei mingisugust, pigem vastupidi. A' noh, Veenus sai ära vaadeldud. 2. Mis kõige hullem, autor võis ju elliptilisi trajektoore joonistada, aga kosmoselennust ta ikka aru ei saanud küll. Tema jutu järgi on kosmoselend midagi autovõidusõidu taolist -- kuna venelaste laeva kiirus on 28 km/s, Maa kiirus orbiidil aga 30 km/s, siis laev Maale järele ei jõua... Tegelikult peab Marsi-laev ületama vaid Maa ja Marsi orbitaalkiiruste vahe, mis on 30 km/s - 24 km/s. Nii et vajalik delta-vee on ülimalt 6 km/s. Ühe reisi kestel kuus korda 28 km/s arendava laevaga (delta V = 168 km/s) poleks mingi Marsi-ots üldse probleem. Mis tähendab, et ka selle vooruse võib raamatu küljest ära raputada. Miinimumhindest ühe palli kõrgemale viib hinde endiselt raamatu jaburus. Minu jaoks oli teose tipphetkeks ajakirjanik Melnikovi lause "Palja silmaga võib näha, et üks täht on lähemal, teine kaugemal". 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

1 boonuspunkt põnevuse eest mida see raamat kunagi ammu-ammu pakkus. Muidu oleks 1, nüüd on 2.
Teksti loeti eesti keeles

Teos on üldjoontes küllalt hästi meeles ka aastakümnete järel. Hindamisel võtsin arvesse, et paar Asimovi romaani olid saanud hindeks 2, ja et vaadeldav kirjatöö on igatpidi mitu suurusjärku nõrgem. Järelikult 1.
Teksti loeti eesti keeles

Hehee, raske kohe midagi öeldagi. Esmakordselt loetud miski paarkümmend aastat tagasi. Ja juba sel ajal suutsin raevu minna. Eriti jäi meelde miski koht, kus keegi tegelane parasjagu filmis midagi huvitavat, siis tõmbas mingi muu värk hetkeks ta tähelepanu kõrvale ning ta "lakkas filmikaamera vänta pööramast".Hei-hei! Usun, et isegi viiekümne viiendal oli olemas ilma vändata kaameraid. A võib-olla venes põld. Hiljaaegu üritasin üle lugeda, sisendades endale, et autor ongi mõelnud asja paroodiana. Krt võtaks, isegi siis oli jube! Jyrka vedas paralleele "Kuuma maa", "Ershoti kraatri" ja "Polaarunistusega"... Veider, ka need on hämaras lapsepõlves läbi käidud, aga absoluutselt ühtegi mälestust pole. Isegi ähmaselt ei suuda meenutada, millest need võisid rääkida. Et äkki peaks üle lugema vä...?
Teksti loeti eesti keeles

Mulgi viimne lugemine kusagil 10-15 aasta tagune. No oli ikka asi kyll, siiamaani ei tea kas nutta või naerda. Pigem tuleb kyll nutt peale. Vat ei saa aru, mille poolest ta "Ershoti kraatrist" või "Kuumast maast" prem oli. "Leiutise satusega" läks mul hästi, nimelt läks see kuidagist hämaral viisil kaduma, kui ma teda kunagi lugema akkasin. Ausalt, ise läks. Ma siiamaani arvan, et ehk hakkas paberil enda peale trükitu pärast häbi. Algus oli igal juhul jube kyll. Samas nõustun, et ega va jänkilandi pahnameistrid sugugist paremad põle.
Teksti loeti eesti keeles

Varajases teismeliseeas korduvalt loetud (koos triloogia järgnevate osadega), lugesin ka praegu, enne arvustamist, üle. Ja ellu jäin, otsin nüüd järgesid (mis vahepeal kaduma on läinud ja on mälu järgi märgatavalt paremad).

Selle loo juures tuleb arvestada aega, millal see kirjutatud on - 1954 (ilmus 1955). Tol ajal ei saanudki teisiti kirjutada. Heal juhul ei avaldtatud, halbadest juhtudest teavad tollel ajal elanud inimesed paremini. Ideoloogiline jah, aga kogu romaani tekstis on vaid _üks_ lühike Stalini tsitaat. Ning see on ka kõik, ei _mingit_ järgnevat ega eelnenud KPSS ja Sotsialistliku Paradiisi kiitmist - lihtsalt seiklused kosmoses. Kapitlalistid on tõesti kujutatud karikatuurselt ja tendentslikult. Kuid just nii neid kujutati tollel ajal igal pool sotsialismilaagris, muud võimalust lihtsalt ei olnud. Mis puutub aga "filmikaamera vända pööramise lõpetamisesse", siis see on kivi tõlkijate, mitte autori kapsaaeda. Originaalis sellist kohta küll ei olnud.

Kui nüüd selle ajastu poliitika kõrvale heita, pole sellel lool väga hirmsasti häda midagi. Kujutletetakse tegelikult üsna lähitulevikku, ja seda isegi küllaltki realistlikult. Suur tähelepanu on taevamehhaanikal ja planeetide ning kosmoslaevade liikumisel, ja need on olulised ka kõige viimaste Päikesesüsteemi uurivate zondide juures. Huvitav, et ameeriklaste esimene kosmoselend oligi (nagu raamatus kirjeldatud) mitte lend ümber maa, vaid lühke ballistiline lend. Midagi liigset "leiutatud" ei ole ja see on suureks plussiks. Näiteks Strugatskid kasutasid (mitu aastat hiljem kirjutatud) romaanis "Purpurpunaste pilvede maa" lennuks Veenusele footonraketti, millega nad väga kõvasti pange astusid. Teoreetiliselt võimalik, kuid praktiliselt vaevalt et kunagi realiseeritav. Tänpäevalgi pole näha mingeid teid ületada põhimõttelisi tehnilisi (tehnoloogilisi) raskusi taolise raketi loomisel. Ja üks autoritest astronoom, sega reaalainete teadlane! (Keda see footonrakettide probleem huvitab, võib lugeda J.Shklovski raamatut "Vselennaja, zhizn, razum", kirutatud kah umbes samal ajal). Ega asjata pole footonraketid ulmest ammu kadunud kui (praktiliselt) võimatud.

Kokkuvõttes oma ajastu mälestusmärk ja sugugi mitte kõige hullem. Lisaks avaromaan kokkuvõttes märgatavalt paremas triloogias. Kokku veab küll miinusega, aga kolme välja.

Teksti loeti vene keeles

raudne viis. iga asja tuleks hinnata ikka selles kategoorias kuhu ta kuulub. see on äraspidine lugemisnauding ja ideed mida mees välja käib on ehtsad vene hullumeelsused. ameeriklane kes vahetab omatahtsi raketis hapniku viski vastu. kosmoselaev, milles realiseerub vene inimese unistus - miski millega on kaasas nii palju varuosi, et neist võiks kolm samasugust miskit kokku panna (eksole, maakera, mille sees on teine, suurem ja kandiline). nõukogude teadlane, kes tõmbab käega matemaatiliselt perfektse ringjoone. loed ja oled kõveras laua all. zhanrimääratlus võiks olla ehtne vene camp. ja camp on nauditav teatavasti ainult siis, kui me oleme lineaarsetest ja tõsistest väärtushinnangutest suutnud loobuda ja oskame lugu pidada nihestuste ja läbikukkumiste ilust (eksole, campi lihtsaim definitsioon on _suurejooneline_ läbikukkumine)
Teksti loeti eesti keeles

Kui camp, siis jah, ehk saaks isegi "2", aga on teist keegi üritanud seda soperdist viimasel ajal lugeda? Ei ole naljakas, tekst on mõeldud täpselt sellena, mis ta on, poliitilise üllitisena kitsapiirilises kontekstis. Õigus kirjutamata jätta oli kõigil ja kuna see ilgus olemas on, on tegu kuriteoga inimsuse vastu.
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen ausalt, panen hinde lapsepõlve mälestuste järgi ning ei kavatsegi üle lugema hakata. Teismelisele poisile oli see antud ajal päris hea lugemine ja sai ka ise paar-kolm korda üle loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole tegelikult ulme. Krimka hoopis. Ja pealegi nii kunstliku süžeega, et pigem tekitab mitte põnevust ja vaimustust, vaid hämmastust. No ei saa kõike nii detailselt ette planeerida ja siis täpselt nii ka läheb. Elus nii ei käi.
Teksti loeti eesti keeles

Päris originaalne lugu, aga oleks võinud veel veidi viimistleda. Jättis vähe kiirustades tehtud kirjatüki mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Viis miinusega
Miinusega sellepärast, et tegelikult on ju mõte iseseisva mõistusega kättemaksuhimulisest tuulest päris tobe. Aga milline teine kirjanik suudaks sellise tobeda mõtte nii elegantselt välja mängida, et tulemuseks on nauditav ja põnev jutt? Väga vähesed, ma pakun. Kui üldse...
Teksti loeti eesti keeles

Viis miinusega. Mulle selline stiil sobib. On huvitavat madinat, salapära, huumorit, ei muututa paatoslikuks. Eriti meeldis see, et inimesed, olukorrad, asjad ja arusaamad ei ole kivisse raiutud, vaid võivad mõne aja pärast paista hoopis teistsugustena. Lahe. Mis aga mõnevõrra häiris seoses praeguse Vene sõjaterroriga Ukrainas, oli see peategelase (ja ma oletan, et ka autori) mitte otsene, aga siiski tunnetatav suurvene šovinism ja nõukogude liidu taganutmine. Sellistele on Harkov tõesti samasugune Vene linn nagu Moskva ja Orjol. Selles mõttes oli "kangelane" ikka vatnik mis vatnik, ainult leebemal kujul, mitte nii reljeefselt. Ja sellised usuvadki, et päästavad maailma, tegelikult seda p*** keerates. Ehk nagu öeldakse, põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.
Teksti loeti eesti keeles

Neli miinusega selle paroodia eest. Kui see raamat on aga tõsimeelselt kirjutatud, siis ta on küll iseenese paroodia. 
Kokkuvõttes, see teos on paroodia noorsookirjandusest, põnevikust ja krimikirjandusest. Üks paras kompottparoodia. Sellisena isegi täiesti aktsepteeritav. Parajalt lahe ja kiire lugemine selle tobeda ja ajuvaba maailma ning seltskonna kohta. Kõik on kõvasti üle vindi keeratud.
Teksti loeti eesti keeles

Nõrgapoolne neli. Stiili on ja huvitavaid detaile on ja tegevus jookseb ka hästi, aga on üks suur miinus - mitte ühegi tegelasega ei taha samastuda ega seega ka kaasa elada, sest kõik on ebasümpaatsed. Kõik viimseni. 
Teksti loeti eesti keeles

Kohutavalt igav teos. Olgugi, et lühike, ma pidin hambad ristis lõpuni läbi punnitama. Juba situatsioon on jabur: keegi kuuleb kuskilt kosmosest, et lauldakse ja hüütakse appi. Selle peale aktiveerub kogu universum päästeoperatsiooniks. Autor armastab keerulisi võõrsõnu, see ei muuda lugu arusaadavamaks ja loetavamaks. Lisaks hüpleb sõnavulin kogu aeg liinist kõrvale, et sealt veelgi kõrvalhüppeid teha. Näib, nagu oleks kirjanikul olnud suhtlemisvaegus ja ta on kogu jutuvada korraga välja pahvatanud, hoolimata sellest, kas vestluspartner suudab seda vada ka jälgida.
Teksti loeti eesti keeles

Moodne teadus versus iidsed teadmised. Hoogne lugu, mis kulgeb ladusalt. Autor on püüdnud jälgi segada jeti-liini sissetoomisega, mis muudab jutu tagantjärgi segaseks. Puänt on ka selline, et no ei tea... Aga ega see lugu ära ka ei rikkunud just. Seos ulmega siin jällegi küsitav. 
Loo moraal: Kuula, mis targematel öelda on.
Teksti loeti eesti keeles