Kasutajainfo

Aleksandr Zolotko

27.03.1963-

Teosed

· Gene Wolfe ·

The Shadow of the Torturer

(romaan aastast 1980)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (6)

See on esimene köide neljaköitelisest “The Book of the New Sun”-ist. “Uue Päikese Raamat” räägib äärmiselt kaugest tulevikust, mil meie Päike on end lõpuni kulutanud, hõõgub juba punasena. Rahvad Maal on õitsenud ja surnud. Kaevandustes kaevandatakse iidsete tsivilisatsioonide jäätmeid. Valitsev klass kasutab igivana kõrgtehnoloogiat, kuid ei suuda luua midagi uut. Ühiskonnasüsteem on tardunud ja näib igavesti antuna. Autarchi tiitlit kandvat absoluutset valitsejat ümbritseb ametnikeaparaat, milline on kasutusele võtnud ametliku vägivalla. Sündmusi kirjeldav Severian on ametilt piinaja ja timukas. Varasest lapsepõlvest alates on ta selleks koolitatud. Selles köites noor Severian armub kõrgemast seisusest naisesse, kes piinatakse peaaegu surnuks. Severian jätab armastatule terariista enesetapu sooritamiseks. Reetes sel kombel timukagildi aukoodeksi, on Severian sunnitud kodust lahkuma. “Uue Päikese Raamat” on Severiani kirjutatud ja Wolfe esitleb end inglise keelde tõlkijana. Wolfe jutustab sageli oma lood selliste isikute kaudu, kelle teadvus on mingil moel muutunud. Severiani nuhtluseks on täiuslik mälu. Ta ei suuda midagi unustada ja seetõttu kahtleb mõnikord oma normaalsuses. See köide tunnistati 1980 maailma parimaks fantasy- romaaniks ja sai World Fantasy Award’i.
Teksti loeti inglise keeles

Sari ise hea, aga esimene raamat venib. Soovitan alustada lugemist teistest osadest, siis saab ka sellest raamatust parema elamuse. Ise alustasin sellega ja tunnistan - esimesed 150 lehekülge kippusid Wolfe`st eemale peletama.
Teksti loeti inglise keeles

Oletasin märksa paremat juttu.
Väga hästi näitab kirjaniku sõnaosavust ja olustiku/õhustiku edasi andmise võimet see, kui kiiresti ma selle maailma/ajastu mõju alla langen. Ja selle koha peal müts maha - paari esimese lausega olin "relvituks tehtud"...

Jah - Sõna Seadmise Kunst on Wolfe`il käpas. Alles siis, kui pool raamatut läbi oli loetud hakkas pisut häirima liigne (pseudo)filosofeerimine igal tasandil (pea iga tegelane, kellele paar lauset suhu pandi, kippisid targutama Maailma Suurte Saladuste kallal, justkui kõigile olekskorraga Kommunism kätte jõudnud ja kellelgi migagi targemat teha polnuks...) ja sellest targutamisest tulenev sündmustiku laialivalguvus ja kaootiline edasi-tagasi hüplemine ajas (minategelase mälestustes sobramine). Pool raamatut raisati pooleteise päeva sündmuste kirjeldamisele! Lõpptulemusena jäigi selline mulje, et "esimene raamat" oli kõigest sissejuhatus pikemale loole, mitte aga iseseisev teos.

Üldiselt aga tuleb mainida, et tegemist igati loetava kirjatükiga ja ega need targutusedki nüüd nii häirivad polnud, et lugemist segaks. Seda enam, et autori Sõnakunst ON kõrgel tasemel. Ainuüksi lugemisnaudingu eest tõstan hinnet 1 palli võrra (nii et igati keskpärase 3 asemel - mis oleks siis ainult sisu/actionit hinnates kukkunud - tuleb tubli 4)

Lugege ja nautige ... kui tahate lugeda tervet sarja!

Teksti loeti inglise keeles

Kui te arvate, et jutt peaks omadega raamatu lõpuks kuhugi ka jõudma - pange see raamat kohe kõrvale.

Severian kirjeldab oma elu. Algab sellest, kuidas ta pea uppus jões, kohtas surnuaias hauarööviga tegelevat kuulsat renegaadi Vodalust. Seejärel kirjeldab elu timukate ordus, põhimõtteid ja igapäeva. Siis tuleb mängu kaunis Thecla, kes Autarchi ebasoosingusse on langenud ja kellesse ta vangistuses armub. Thecla muidugi saab oma karistuse, kuid pääseb kergemalt, kuna Severian talle enesetapuks noa annab.

Alles nüüd, nii poole raamatu pealt, pöörab jutt sinnapoole, mida edaspidi järgitakse. Severian on eksinud gildi tavade vastu, kuid kõrgemalttuleva otsuseta ei saa teda hukata ning kõrgematele sellest apsakast rääkida pole plaanis. Lahendus: Severian saadetakse timukaks Thraxi linna põhjas.

Ülejäänd pool raamatut (või rohkem) kulub Severiani mitemkülgsetele ja segastele seiklustele Nassuse linnas. Raamatu lõpuks jõuab ta linnamüüri läbimiseni.

Severian satub pettusskeemi duelliga, millega kaupmehed loodavad ta timukamõõka endale saada. Sealt pärinebki tutvus Agiaga, kes konsiliaatori küünise varastab ning selle Severiani tasku peidab, teda botaanikaaeda relva järele juhib (kus nad kohtavad Dorcast) ning duelliplatsile viib. Severian aga ei saa surma.

Severian lööb timukana Agiluse venna, petusskeemi kaasosalise ja Agia venna pea maha.

Samal õhtul kohtuvad nad Dorcasega ta Dr. Talose ja ta näitetrupiga. Nendega, muide, on ta jõudnud juba varem linnas kohtuda. Kuna neil on ühine tee põhja poole, jäävad nad kokku. Nii jõuavad nad linna piirini.

Teksti loeti inglise keeles

Romaani esimene kolmandik on kirjutatud enam-vähem traditsioonilises võtmes: Tõe ja kahetsuse otsimise gildi, ehk timukate gildi, algselt õpipoiss, hiljem sell Severian kirjeldab oma elu gildis ja juhtumit renegaadi Vodaluse ning armumist aadlidaam Theclasse, mille tulemusel ta saadetakse maapakku kuhugi kolkasse. Severian kirjutab seda mälestustena, ent ei räägi ümbritsevast maailmast rohkem, kui ta juhtunu ajal teadis, see tähendab, et peale timukatorni lähiümbruse me Urthist (Earth?) kuigi palju teada ei saa. On vist kauge tulevik ja päike on kustumas, iidsetel aegadel on inimkond toonud maale muid eluvorme, ka timukate torn on vist muistne kosmoserakett... kehtib feodaalne-autokraatne riigikord, aga mis elu elatakse hiidlinna Nessuse äärealadel, seda Severian ei tea, kaugematest kantidest rääkimata.

Kaks ülejäänud kolmandikku koondavad paari päeva sündmusi, mil Severian on asunud teele ja kui temalt üritatakse välja petta eriliselt väärtuslikku mõõka. Selle käigus jõuab Severian armuda esiteks petiseneiusse Agiasse ja siis teise kaunitari (oma mälu kaotanud) Dorcasesse ning kohtub kolmest liikmest koosneva dr. Talose rändnäitetrupiga, kellega koos ta nähtavasti edasi reisib. Romaan on väga selgete piiridega, lõppeb väga loogilises kohas – ühest väravast teise; avastseen toimub nekropoliväraval, millest saavad alguse sündmused, mis viivad Severiani jõudmiseni linnaväravani suure Müüri ääres. Nende paari päeva jooksul toimuv on edasi antud tüüpilises Wolfe’i stiilis, st pole just mitte kõige hõlpsam lugemine, tuleb pidevalt nuputada asjade ja nähtuste tagamaade üle ja kujundada arusaamu Nessuse linnast ja Urthi maailmast. Kõrvalisi tegelasi, seiku ja seoseid, mida kirjanik otsesõnu ei ava, igasugu sasipuntraid ja intriige on palju ja vahepeal kipub pilt üsna segaseks minema. Seda eriti võrreldes avaosaga, mis kulgeb igati põnevalt ja arusaadavalt, ja kus fookuses olid muud asjad.

Ma hindan „nelja plussiga”, mis on pisut ebamäärane hinne, aga märgib ilmselt ikkagi seda, et Wolfe’iga ei ole alati lihtne ühel lainel püsida. Samas oli aga piisavalt huvitav ja Wolfe’i meisterlikkus selliste segaste asjade kirjutamisel on saavutus omaette.

Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustust:

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa ei anna ilmselgelt tervest triloogiast täit pilti ja seetõttu loen arvatavasti vähemalt ka teise osa ära. Lugu ise oli hästi kirjutatud.
Minu silmis ainuke kehv asjaolu oli see, et kogu raamat oli moderne koopia vanast heast "Armastuse Käsitöö"-nduslikust stiilist, millele on mul välja kujunenud sügav vastumeelsus.
Teksti loeti eesti keeles