Kasutajainfo

Vassili Zahhartšenko

19.07.1915–22.10.1999

Teosed

· Vassili Zahhartšenko ·

Putešestvije v Zavtra

(lühiromaan aastast 1950)

ajakirjapublikatsioon: «Tehnika – molodjoži» 1950; nr. 1–4, 6, 8
♦   ♦   ♦

eesti keeles: "Teekond homsesse", Tallinn, ERK, 1953 (kui V. Zahhartshenko)

Hinne
Hindajaid
0
0
0
0
5
Keskmine hinne
1.0
Arvustused (5)

Nonii. Nüüd siis materialistidele ka üks ääretult tore teos. Aga kuna ma ei ole materjalist (eriti. Ulme alal küll mitte), siis ei jää üle muud kui kohe ruttu üks ära panna. Kuid mitte ainult sellepärast. Küllap teadsid ka selle loo toimetajad et ta üks niru teos on ja jätsid kõik originaaliandmed targu välja panemata. Võibolla et taipas ka autor ise et tegu on jamaga ja pani varjunime. Kuid ta ei teadnud ette näha et kurjad imperialistlikud eestlased pahatahtlikult ka tema õige nime avaldavad (V. Dmitrijev). Kuid asuks nüüd selle teose lahkamisele. Ette võib juba öelda et seal lahata tegelikult suurt midagi ei olnudki. Omaette jäävad muidugi nii eessõna kui ka epiloog. Sisu oli täiesti omalaadne ja täiesti nüri, nagu juba eespool ütlesin, täielikult materialistlik raamat. Mida tast ikka rääkida, on ju ilmunud vanal vene ajal (e.k. 1953). Küllap siis oli see maailmavaade sajaprotsendiliselt materialistlik. Sellest saab seda teost lugedes tõesti sotti. Tore on lugeda raamatut, kus küll tegutsevad inimesed (kuigipalju), kuid milles on juttu ainult `meie` saavutustest ja plaanidest jne jne. Kogu jutt koosnes ainult igasugu teaduse ja tehnika kirjeldamisest. Ei mingeid isiklikke suhteid. Ainult `tere` ja siis läks lahti: sellega on sedaviisi ja tollega todaviisi, see töötab niipidi ja too töötab naapidi, kõik automatiseeritud. Ja sellises tempos kogu see jutt kuni maavarade ja kosmoseni välja. Arvake ära millest räägivad praktikale sõitvad üliõpilased... Aga muidugi ainult nende tulevase töö perspektiividest.; Ja seda ilmselt tundide kaupa. Lugedes jäi mulje, et autor on kas suurim materialist kirjanikest või lihtsalt hull. Niipalju siis sellest. Asuks heameelega nüüd muude asjade kallale. Kogu raamat oli täis igasugu jooniseid ja pilte. Informeeriv tõesti, nigu käsiraamat kohe. Ent kohati oli see tehniline osa selline imelik. Isegi sai mõeldud et sedasi ja teistmoodi ei tule sellest ja tollest head nahka. Aga see selleks. Ja muidugi võite te arvata kas kosmosest vaadates torkas peategelasele silma kui tore on maa ülevalt vaadates??? Ei ....loomulikult mitte ... Ta suutis näha AINULT suuri ehitisi siin ja seal. Millised toredad suured tehased küll sealt ülevalt paistsid. Kogu teos pikitud ideega: Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame need ise. Parandamatu. Samas pean vabandama mõnest kohast ülelibisemise eest, kuna oli selge juba mis seal toimub. Raamatu stiilist saab täie selguse juba esimesest peatükist. Edaspidi seal midagi ei muutu. Kes kogu selle saasta välja suudab kannatada, on küll kangelane. No kui nüüd omaette eessõnast ja epiloogist, siis ... need on veel hullemad. Niiiiii punane ja niiiiii helge on meie tulevik. Ja seisab siis Wells segaduses Nõukogude Liidu kaardi ees, vaadates arusaamatult talle taipamatuid kogu suurt maad täitvaid märke, mis tähistavad igasuguseid tehaseid ja muid jurasid. Mu noor sõber, nüüd on siis see meie lugu otsas ja sa võid rahus uinuda, nähes kuidas selles raamatus kirjeldatud asjandused juba homme kujundavad meie suure kodumaa palet. Hoiatus: Ärge lugege kui võimalik. Või tegelikult: kui olete masohhist, siis lugege, kui olete sadist, siduge inimesed tooli külge ja lugege valjusti ette, kui olete huviline, siis lugege puht huvist, kui,olete ajudega, siis vältige. Lugege parem midagi muud.
Teksti loeti eesti keeles

Mu noor sõber, ütlen, et SEDA RAAMATUT POLE VÕIMALIK LUGEDA!!! Olen kunagi mingil meeltesegaduse ajel selle volume läbi saanud... nüüd proovisin uuesti ning - ausõna - panin pildi tasku. Tegelikult polegi see vist päris puhas ilukirjandus, pigem sihuke esseistlik olukirjeldus, aga tänapäevase lõtvade zhanripiiride alusel võib seda isegi lühiromaaniks lugeda. Herr Salundi on üsna täpselt (ja asja eest) seda üllitist tõrvanud. Lisaks vaid niipalju, et kui mõni raamat saab olla kahjulik, siis see on seda... hoida laste ning nõrga psüühikaga indiviidide eest peidus!!! Mulle kinkis selle üllitise mingi perverse huumorimeelega narr... tore on, muidu oleks võibolla ise selle peale raha raisanud. Parafraseerides Kremli Unistajat Leninit: "Vältida! Vältida! Vältida!"
Teksti loeti eesti keeles

Naljakas, nii paljud seda lugenud... mina lugesin seda siis kui tatikapõlves luurekat mängisime. Jäime küünilakka vihmavangi ja tegeime aega parajaks. Siiamaani on meeles! Vinge!!!
Teksti loeti eesti keeles

Ehh, stalinistlik ulme:-) See on selline pikantne delikatess, umbes nagu kasside lemmik, viie meetri kauguselt hinge kinni löövad roiskunud kalarapped. Minu loetud eksemplari ostis mu isa noorpõlves sõnaraamatute ja elektroonikakäsiraamatute vahele; kas ta seda kunagi luges ka, ei tea. (Köide on heas korras ja muljumisjälgedeta, nii et ilmselt mitte.)

Ei, ma usun, et on hullematki kirjutatud ja ehk maakeeldegi tõlgitud, aga mingi armetu 220 päeva ega kahe ilmamere saladus selle teksti vastu ei saa. Autori jaoks on peaasi meie ülikauni tuleviku imesid kirjeldada, ühtegi tegelast siin pole, isegi süžee puudub. Tuiab üks pruuni ülikonnaga Moskva ajakirjanik N. Liitu mööda ringi ning laseb mugavaid ja praktilisi halle tunkesid kandvatel lihtsatel tööinimestel endale kõike lahti seletada. Vaene pealinlane ei tea millestki ööd ega mütsi ja vahib, suu ammuli, kõige elementaarsemaid asju. Mingi hale loogika ei suuda autorit takistada endale vett peale tõmbamast: olles alguses kirjeldanud, kuidas kõik autod sõidavad teesse paigutatud kaablist elektriväge ammutades, viib ta meid paar peatükki hiljem autotehasesse. Sellisesse, kuhu ühest otsast paned sisse maagi, koksi, liiva ja kasvõi saepuru ning siis teisest otsast tuleb lõpp-produkt välja. Vaadake, nali on selles, et see tehas toodab hirmsas tempos sisepõlemismootoriga autosid…

Lõpus pakutakse meile, nagu tollal tavaks, lendu nõukogude tööstuse barankakujulisele suursaavutusele, kosmosejaama K. E. Tsiolkovski (või mis iganes selle nimi oli, mul pole raamatut praegu käepärast); see on vast raamatu kõige mõistlikum osa, kui sellist kategooriat siin üldse kasutada annab.

Teksti loeti vaevu roopi tagasi hoides, väga naljakas eesti kee
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2023
november 2023
oktoober 2023
september 2023
august 2023
juuli 2023

Autorite sildid: