Kasutajainfo

Robert Silverberg

15.01.1935–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

Valitud teosed 4: Lood Venia metsadest

(kogumik aastast 2023)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (3)

Suurtest ulmekirjanikest rääkides ei tuleks Robert Silverbergi nimi tõenäoliselt jutuks päris esimeste hulgas – kuigi tegelikult võiks, arvestades tema loomingu märkimisväärset mahtu. Lisaks on imetlusväärne ka tema stabiilsus, Silverberg on kirjutanud pea katkematult 50ndatest kuni 2000ndateni ning võitnud kõik olulisemad ulmeauhinnad.
 
Seda kõike arvestades on teenimatult vähe tähelepanu saanud Silverbergi lühiproosa tõlkekogumike ilmumine, mis on väikeste vaheaegade järel Eesti lugejateni jõudnud juba 2016. aastast. See on olnud fänniprojekt sõna kõige paremas mõttes, sest tõlgete sari on olnud alates kureerimisest kuni konkreetsete lugude valikuni selle koostaja Raul Sulbi teha.
 
Omaette julgeks ja kompromissituks võtteks on nende kogumike juures koostaja lähenemine, mille järgi iseloomustab sarja iga köide autori mõnda erinevat loomeperioodi. Näiteks keskendub esimene köide ainult 50ndate väheväärtuslikule pulp-ulmele, mis tähendab, et selle taseme vahe teise, 60ndate tõsisemale perioodile keskenduva köitega on märkimisväärne.
 
Midagi sarnast võib öelda ka järgneva kahe köite kohta. 70ndate eksperimentaalsemale perioodile keskenduva kolmanda köite lugudes on nii selgeid õnnestumisi kui ka jutte, mida saab lugeda pigem katsetusteks. Käesolev, neljas köide "Lood Venia metsadest" koondab 80ndate küpse perioodi töid ja on meeldivalt ühtlase, tugeva tasemega.
 
1. Normaaljaotuse paremal nõlval 8/10
 
Millalgi tulevikus on leiutatud viis ajarändudeks minevikku, mida rikkad kasutavad lõbusõitudeks ajaloo pöördepunktide juurde. Kaks sellist ajarändurit kohtuvad Sarajevos ertshertsog Franz Ferdinandi mõrvamise juures ning jätkavad seejärel oma reise paarina. Kuid mõne aja pärast hakkab meest närima armukadedus ja ta plaanib ajarändude ühe reegli rikkumist.
 
Ajarännud on Silverbergi üks meelisteemasid ning kogumiku avalugu iseloomustabki autorit väga ehedalt, kuigi võib vaielda lõpplahenduse loogika üle. Vähemalt osaliselt on autor siinseid mõtteid ja teemasid edasi töötanud mõni aasta hiljem ilmunud ja veel paremas lühiromaanis "Teekond Bütsantsi".
 
2. Kesköötund palees 8/10
 
Meie aja maailmatsivilisatsioon on mingil hetkel kokku varisenud ning Ameerika Ühendriikide varemetele on tekkinud sadu tülitsevaid riigikesi. Peategelane, San Francisco keisririigi välisminister peab loos kohtuma Monterey vabariigi saadikuga, kes toob talle rahutust tekitavaid uudiseid.
 
Kuigi siin loos on eelkõige uute riikide kirjelduses mõningast musta huumorit, on see eelkõige siiski sügavalt melanhoolne olustikupilt tsivilisatsioonide haprusest. Silverberg viitab siin tekstis otseselt Rooma keisririigi temaatikale ning võrdlusi näiteks ajaloolise 3. sajandi kriisiga ei ole raske näha.
 
3. Mees, kes uitas ajas 6/10
 
Ühe kirjaniku juurde saabub veider väike vanahärra, kes palub ta abi oma mälestuste kirja panemiseks. Väidetavalt suudab vanahärra mõttejõul ajas liikuda, mida kirjanik ei usu, aga tema jutu paneb kirja sellegipoolest. Kuid lõpuks, natuke aega pärast vanahärra surma saab kirjanik salapärase ümbriku.
 
Tegemist on üsna lihtsa ajarännulooga, kus Silverberg kasutab mitmeid teistest lugudestki tuttavaid pildikesi. Siiski on see meeldivalt jutustatud ning lõpplahenduse mõte tõstab selle keskmisest tasemest kõrgemale.
 
4. Gianni 7/10
 
Leiutatud on viis asjade minevikust tänapäeva transportimiseks, kuid võimalused seda ajalugu rikkumata teha on piiratud. On algatatud suur pilootprojekt vaid 26-aastasena surnud Itaalia barokkhelilooja Giovanni Battista Pergolesi päästmiseks surivoodilt. Kuid mis saaks temast tulevikus?
 
On huvitav, et just muusika võib olla üks väiksematest Silverbergi meelisteemadest. See lugu pole päris nii hea kui Silverbergi ja Harlan Ellisoni ühiselt kirjutatud vaimustav "Laul, mida laulis zombi", kuid väga korralik on see sellegipoolest.
 
5. Šimpanside paavst 6/10
 
Grupp teadlasi on juba mõnda aega töötanud looduses ühe eriliselt intelligentse šimpansikarjaga, kellele nad on viipekeelt õpetanud. Šimpansid on hakanud inimesi mingit tüüpi jumalateks pidama – kuid mis juhtub siis, kui üks teadlastest jääb haigeks ja sureb?
 
See lugu on temaatiliselt hea, kuid teostuselt pisut liiga sirgjooneline – siin juhtuvad täpselt need asjad, mida teemat nähes ette arvata võib. Sarnane teema on autoril palju löövamalt ja lühidamalt lahendatud näiteks loos "Head uudised Vatikanist".
 
6. Thesme ja geirog 8/10
 
Majpoori-nimelise hiigelplaneedi on inimesed koloniseerinud juba ammu, kuid nüüd on lähikosmosest hakanud sinna saabuma ka teisi mõistuslikke liike. Nõnda kohtab isepäiselt kodulähedasse metsa kolinud tütarlaps Thesme sisalikulaadsete geirogide liiki kuuluvat Vismaani, kes on rännates jala murdnud.
 
Selle loo tegevus toimub autori ühe tuntuima ja ehk lugejasõbralikuima romaani "Lord Valentine's Castle" maailmas. Peab ütlema, et nimetatud romaani tunnetusega sobib see täiuslikult kokku ning alati on hea meel näha noortekirjanduse teemasid kasutavaid lugusid, mis tuletavad lõpuks meelde, et enamus noorte probleeme eksisteerivad ainult nende enda pea sees.
 
7. Jenniferi armuke 5/10
 
Loo peategelane on müügimees, kes käib tihti ärireisidel. Ühel hetkel hakkab talle tunduma, et tema naisel on armuke. Siiski, kui kavalalt ta ka ei püüaks oma naist ja oletatavat armukest vahele võtta, et õnnestu see tal kunagi – kuni ühe õhtuni.
 
Tänu Silverbergi kirjanikuoskustele on see jutustus täiesti loetav, kuid mingit meeldejäävamat mõtet siin ei leidu. Teiste juttude kõrval jääb see üheks nõrgemaks.
 
8. Nad pole meie vend 8/10
 
Ameerika kollektsionäär, kes armastab Mehhiko rahvakultuuri maske, juhatatakse sealkandis kogumisreisil olles ühte kolkakülasse, kus vanad kombed on väidetavalt veel täiesti elus. Sealses võõrastemajas aga peatub veel üks Ameerika turist, salapärane naisterahvas.
 
Siin on veidi üllatuslikult tegemist stiilipuhta õuduslooga, mis on Silverbergi loomingus haruldane, kuid teostatud on see väga hästi. Loosisesed viited Mehhiko surnutepäevale (Día de Muertos) võivad märkida ka kummardust Ameerika ulmeklassikule Ray Bradburyle, kes on seda temaatikat palju kasutanud.
 
9. Madu ja ookean, ookean ja madu 7/10
 
Peategelane on siin loos tavalist elu elada püüdev mees, kes on ka telepaat. Oma võimest pole tal mingit erilist kasu, pigem hoiab see teda ülejäänud inimestest teatavas eralduses. Kuni ühel päeval, saab ta telepaatilise sõnumi kelleltki teiselt.
 
Teema on siin taas hästi valitud, kuid muus osas liigub lugu üsna kindlat rada mööda. Sarnasest valdkonnast on autor kirjutanud ka imehea romaani "Dying inside", mis vaatab telepaatia-ideed palju nukrama pilguga.
 
10. Äravahetatud 9/10
 
Turistina Mehhikos püramiide vaatav ameeriklane tunneb hetkeks peapööritust. Seejärel tuleb tema juurde ta abikaasa, et viia ta tagasi hotelli. Probleemiks on ainult asjaolu, et peategelane pole abielus ning selles hotellis pole ta kunagi peatunud.
 
Silverberg on selle loo pühendanud teise Ameerika ulme suurkuju Philip K. Dicki mälestusele ning see näitab, kui oluline on selliste tribuutteoste puhul õige tunnetus. Erinevalt näiteks sarnasel viisil kuulsale ulmekirjanikule Roger Zelaznyle pühendatud loost "Call me Titan", ei viita siin jutustuse sisus Dickile eriti midagi, kuid viimasele iseloomulik painajalik atmosfäär on ilmselge ja lahendus isegi lohutum kui Dick oleks võinud ise kirjutada. See on selgelt kogumiku parim lugu.
 
11. Väärisasjad 7/10
 
Tulnukad on jõudnud Maale ning käivad siin nii lõbureisidel kui ka kauplemas, kusjuures eriti huvitavad neid kunstiesemed. Kunstiesemete müük tulnukatele on muidugi rangelt piiratud, kuid sellest hoolimata õitseb ulatuslik must kunstiturg. Nõnda tulnukatele kunsti müüv mees aga plaanib seekord küsida ühe maali eest erilist vahetuskaupa.
 
Hea lugu, mis puudutab nii majanduslikku kolonialismi kui seksuaalset enesehävituslikkust. Need mõlemad teemad on seotud ka näiteks ühe väga omanäolise ulmekirjaniku James Tiptree Jr. hästi sarnase, kuid veel löövama looga "And I Awoke and Found Me Here on the Cold Hill's Side", mis võib olla mõjutanud ka siinset lugu.
 
12. Sümbiont 6/10
 
Inimeste galaktilises sõjas ühe veidra tulnukarassi vastu kasutavad mõlemad pooled ulatuslikult bioloogilisi relvi. Aastaid hiljem kohtub üks endine sõdur kunagise relvavennaga, kes omal ajal nakatati lahingus tulnukate parasiitrelvaga.
 
Selle loo kohta on ka autor ise maininud, et see valmis tal väikese tagasivaatena oma 50ndate pulp-ulme perioodile ning mingis mõttes võikski seda sisult ja õhustikult võrrelda näiteks autori kunagise looga "Cutwoldi kütid". Sellisena võttes on see ka täiesti korralik lugu.
 
13. Gilgameš kõnnumaal 8/10
 
Põrgu on tõeliselt olemas ja see on lõputu kõnnumaa, mis ei saa kunagi täis. Terve inimajaloo jooksul on sinna saabunud kangelasi ja lurjuseid, kuningaid ja kirjanikke, kes kõik jätkavad lõputult sedasama, mida nad on eluajalgi teinud. Vanim neist kõigist, Uruki kuningas Gilgameš, on pärast aastatuhandeid sellest kõigest väsinud.
 
Tegemist on kogumiku ainsa auhinnatud looga (ulmekirjanduse tähtsaimaks auhinnaks peetav Hugo). Tõesti, kuigi teoreetiliselt tundub jaburana selline popurrii, kus esinevad näiteks kirjanik H. P. Lovecraft, doktor Albert Schweitzer ja legendaarne valitseja preester Johannes, paneb Silverberg selle toimima. Lugeja ei tohi kõike lihtsalt päris tõsiselt võtta.
 
14. Raudtäht 6/10
 
Neutrontähte uurima saadetud inimeste uurimislaev kohtub sihtpaika jõudes tulnukate uurimislaevaga. Nagu ilmneb, on viimasel oma seos tähe läheduses asunud hävinenud tsivilisatsiooniga, mille inimesed on just avastanud.
 
Tegemist on looga, mis autori märkuste järgi on algselt kirjutatud populaarteaduslikku raamatusse. Seda on oluline silmas pidada, sest lugu on küll täiesti korralik kuid väga palju enamat ei paku.
 
15. Mööda kiipi edasi ja edasi 6/10
 
Psühholoogi juurde tuuakse väga halvas seisukorras anorektiline poiss. Kui spetsialist on poisi lõpuks rääkima saanud, tunnistab too üles midagi veidrat – poiss nimelt näljutab ennast vabatahtlikult, et pääseda ligi arvutikiipide-tasemele.
 
Plusspunktid tuleb selles küberpungi-mõjutustega loos anda haiguse kujutamise ja loo üldiselt painava õhkkonna eest. Nende osavate valikute kõrval aga ei ole siin eriti palju enamat, mida välja tuua.
 
16. Võõral maal 5/10
 
20. sajandi lõpuaega saabub seltskond ajarändureid kaugelt tulevikust. Kuid kui üks neist kohalikku neiusse armub, tekib tal kohe dilemma, sest ta teab, miks nende seltskond parajasti just seda aega ja kohta külastab.
 
Autor on välja toonud, et selle loo on ta kirjutanud ühe esimese tuntuma naissoost ulmekirjaniku C. L. Moore'i loo "Vintage Season" töötlusena. Sellise mõttena on lugu muidugi kena, kuid kahjuks on teostus siin asjatult aeglane ja lohisev. Ka sisuliselt ei erine lugu väga kogumiku palju paremast avaloost "Normaaljaotuse paremal nõlval".
 
17. Lood Venia metsadest 8/10
 
Millalgi 27. sajandil pärast Rooma asutamist leiavad väikesed õde-venda Ülem-Pannoonia provintsis metsas mängides salapärase majakese, kus peidab end veider vanamees. Kuna Rooma keisrite kukutamisest on möödas vaid inimpõlve jagu aastaid ja Teise vabariigi võim pole veel iseenesestmõistetav, võib tegu olla poliitilise probleemiga mitte ainult kohalike jaoks, vaid ka palju suuremas pildis.
 
Alternatiivajaloolised jutustused maailmadest, kus Rooma impeerium on püsima jäänud, on ulmes üsna sagedasti kasutatav teema, vaadates tagasi juba ulmekirjanik Murray Leinsteri teedrajavale lühiromaanile "Sidewise in Time". Silverbergi variatsioon sellel teemal on väga hea ja sobib kenasti kogumikku lõpetama.
 
Kokkuvõttes peab tõdema, et tegemist on täpselt ühe sellise kogumikuga, mida võikski eeldada ühe tuntuima ulmekirjaniku stabiilsest ja küpsest loomeperioodist. Kui seda üldse kritiseerida, siis on siin ehk ühtlaselt tugeva töömaterjali kõrval natuke vähe selliseid tõeliselt säravaid lugusid nagu "Äravahetatud", mis jääksid märkimisväärselt kauemaks meelde.
 
Kuid on selge, et tegemist on teadliku valikuga. Paljud Silverbergi 80ndate lühiproosa tipud on juba tõlgitud – märkida tuleb lühiromaane "Saagu sõdur", "Teekond Bütsantsi", "Kodutee", "Salajane reisija" ja "Meid ootab Pimedus", mis on juba aastakümneid saadaval tänu mikrokirjastuse "Skarabeus" tööle. Olgugi, et nimetatutest mõne lisamine oleks kogumikku selgelt sobinud, tuleb hinnata ka tõlkevaliku laiendamist. See, et pärast järgmise köite ilmumist on meil omas keeles võimalik lugeda nii põhjalikku läbilõiget Robert Silverbergi loomingust, on tegelikult nagu väike ime.
 
Hinnang: 9/10 (siin sisaldub hinne mitte ainult konkreetsele kogumikule vaid ka kogu sarja projektile tervikuna).
Teksti loeti eesti keeles

Alustan käesolevat arvustust ülestunnistusega, et kuna olin kaht käesoleva kogumiku teksti ("Thesme ja geirog" ja nimilugu) varem eri aegadel inglise keeles lugenud, siis aja- ja huvipuudusel (püüan enne Stalkeri hääletust eelmisel aastal eesti keeles ilmunud huvipakkuvate ulmekatega graafikusse jõuda ja kummastki loost ei jäänud mulle tagantjärele erti sügavat muljet), siis jätsin nende tõlked käesolevas kogumikus üle lugemata.
Mida siis kokkuvõttes öelda? Kindlasti tuumakam kogumik kui autori eestikeelsete valitud teoste kolmas köide, aga teisele jääb minu meelest alla. Keskmiselt paremad lood tulevad köite teises pooles, mu isiklik absoluutne lemmik oli "Sümbiont". Natuke hakkasid tüütama need igale tekstile eelnevad autoripoolsed tutvustused sellest, kuidas lugu täpselt valmis - tihti tekitas selle valmimisprotsessi kirjeldus konkreetse loo suhtes teatud negatiivse eelhoiaku. Või nagu ütleb kõnekäänd - vorste süües on parem mitte teada, kuidas neid täpselt valmistatakse. 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Sellest ajat, kui eelmine "Valitud teosed" eesti keeles ilmus, on ikka selline hulk vett merre voolanud, et ma olin neljandast osa ilmumisest kuuldes üsna üllatunud. Ja kuigi olen vahepeal raamatute ostmisest loobunud ning laenutamisele üle läinud, siis selle otsustasin ikkagi osta.
 
Ja ei pea ostu kahetsema - täitsa kobe tükk. Esimesest ja kolmandast osast mäekõrguselt üle ning tegelikult ka teisest. Praktiliselt kõik lood olid head ning vaid ühe - "Mööda kiipi edasi ja edasi" - kohta kasutaksin seda s-tähega sõna. Saast, noh.
 
Enim meelde jäid ja meeldisid "Gianni", "Äravahetatud" ja nimilugu "Lood Venia metsadest".
 
Lõpetuseks sekundeerin Kristjanile: ka mind hakkasid need sissejuhatavad tekstid tüütama, kuid on ju arusaadav, miks nad seal kogumikes on, seega, kannatame ära.
 
Aitäh kirjastajale, aitäh tõlkijatele. Loodan, et "Valitud teoste" eestindamisega jätkatakse ning ehk ei tule ka enam nii pikka vahet sisse. Mina igatahes ootan, sest selge on see, et 90-ndate Silverberg on tõenäoliselt veel parem, kui 80-nendate oma.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

"Kosmoseodüsseia" kolme esimest romaani sai kunagi ürgammu loetud ja Kubricku kuulsat filmi vaadatud, aga mingeid seoseid käesolev romaan nendega minus ei tekitanud - kui ehk ahvinimeste kokkupuutumise teema kosmilist päritolu anomaaliaga välja jätta. "Aja silm" on hoogsa seiklusliku süžeega (ehk isegi meelelahutuslikult mõjuv) ja paljusid erinevaid teemasid kombineeriv romaan, mille ulmelise ideega analoogset polegi nagu varem kohanud. Ja nagu üks eelarvustaja on seda veidi teiste sõnadega maininud -  olulisi tegelasi, sealhulgas positiivseid, sureb "Aja silmas" umbes sama kiires tempos kui Martini "Jää ja tule laulu" tsüklis, mis on autorite poolt üsnagi üllatav valik.
Kokkuvõttes: hea raamat, ajaloohuvi on selle nautimisel kindlasti plussiks (kõik need arutlused Aleksander Suure, mongolite ja Briti impeeriumide üle), ent tõenäoliselt sobib romaan lugemiseks ka mitte-niivõrd-ajaloohuvilistele ulmelugejatele. Jääme järgmiste osade eestikeelseid tõlkeid ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Lugu koobasplaneedile kolinud ämbliku ja inimese ristandist, kes üritab terroristide käest vabastada oma endise bossi tütart. Päris omalaadse ideega lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Idee poolest meenutas natuke Meyrinki "Violetset surma" - mingi sõna lausumine muudab võluväel kogu inimkonda. Käesolevas loos kaovad nende seljast riided ja pea terve inimkond harjub alastikultuuriga. 
Lugu ise ongi pildike sellest maailmast. Ei olnud otseselt halvasti kirja pandud, aga väga ei köitnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Yzzi lugu on ilma selle pseudonüümi taga peituva autori isikut paljastamata väga keeruline arvustada, kuna see muudab võimatuks paralleelide tõmbamise autori ülejäänud  loomingu ja sellega seotud arengutega. Ent ehk on vihjeks järgmine kokkuvõte loo algusest: minategelaseks on üheksakümnendates eluaastates ja noorendusravi läbi teinud vanamees, kes suundub pensionipõlve pidama Erose-nimelisele planeedile. Sealseks põhiliseks turismimagnetiks on iredeks kutsutud vampiiirikalduvustega humanoidid, kelle emasisendid meenutavad varateismelisi inimtüdrukud ja tunnevad seksuaalset tõmmet Homo sapiens'i meesisendite vastu. Minategelane iresid päris mõistuslikeks eluvormideks ei pea seoses nende düskalkuulsete kalduvustega. Loos endas on rohkelt filosofeerimist ja targutamist hukkamineva maailma teemal ning hebefiilse kallakuga erootikat.
Ehk siis kõik, kes viimase paarikümne aasta jooksul on eesti ulmes toimuvaga kursis olnud ja "Ideaalset kaaslast" lugema satuvad, peaksid suutma aimata, kes selle loo autoriks võiks olla. Võimalik, et paljudele lugejatele tundub tabuteemadega mängimine selles loos kuidagi šokeerivana, aga mind jätab pigem ükskõikseks... eriti, kuna sama autor on samade teemadega mänginud juba üle kahekümne aasta ja ma olen paljusid neist tekstidest ka varem lugenud. Häda on pigem selles, et kui kirjanik (ja see käib enamiku kirjanike kohta) püüab üheaegselt kirja panna põnevat ulmeteost ja mõtlemapanevat maailmaparanduslikku traktaati, kukub ta enamasti läbi oma mõlema eesmärgi puhul. Ja ei, Yzzi pseudonüümi kasutav autor pole kaugeltki ainus eesti ulmekirjanik, kes on sellesse orki astunud - sama viga on teinud paljud kirjanikud nii siin kui välismaal. Lisaks veel autori komme korrata oma erinevates teostes täpselt ühesuguseid stseene (nt minategelase vestlus oma kurja eksminiaga pärineb justkui täpselt ühest ta aastatetagusest romaanist). 
Kokkuvõttes: väga hamba all ei karjunud, aga kokku "3".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu Maalt pärit neiust, kes lapsepõlvest peale ligikaaslastest lahutatuna töötab mittehumanoidsete tulnukate poolt asustatud võõrplaneedil prostituudina. Loo algus mõjus üsna igavana ja tulnukseksi kirjeldused lausa kergelt tülgastavatena. Hiljem läks natuke paremaks, nii et kokku "3". 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab päris eheda erootilise kallakuga Muinas-Eesti õhustikule ja mütoloogiale tugineva fantasy'na. Debüütloo (kui see ikka seda on ja tegu pole mõne varemtuntud autori poolt kasutatava pseudonüümiga) kohta ikka väga hästi kirja pandud, mulle meeldis ausaltöeldes rohkemgi kui nt Mandi samal ainestikul põhinev looming, kuidagi karmim ja ehedam. Jääb loota, et autor jätkab kirjutamise ja avaldamisega. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu Tenerifel matkavast eesti noormehest, kes satub seal kaasmaalastest tüdrukutekamba otsa ja otsustab nendega nende teel liituda, aimamata vähimatki sellest, kellega täpselt tegu on ning mis teda kokkuvõttes ees ootab...
Idee poolest oleks võinud täiesti loetav lugu olla, aga kirjatehniline teostus on kohutav. Reaktori keeletoimetajana püüdsin seda natuke paremaks kõpitseda, nii et tahaksin väga loota, et avalikuks lugemiseks mõeldud versioon loost on natuke parem kui see, mis mulle algses failis ette sattus. (Üldiselt väldin ma enda poolt keeletoimetatud tekstide Baasis arvustamist, kuna tihti tuleb need sellises ulatuses üle kõpitseda, et tunnen end juba peaaegu kaasautorina ega tea enam õieti, millisest vaatenurgast lähtuvalt ja millist varianti tekstist täpselt arvustama peaksin, aga kuna mul paluti spetsiaalselt Reaktori aprillikuu erinumbri tekste arvustada, tegin siinkohal erandi). Lohakavõitu slängisegune kõnekeel võiks olla põhjendatud dialoogides, kui tegelased omavahel niimoodi räägivadki, aga käesolevas loos hõlmab see kogu teksti, sh narratiivset osa, ja jätab tervikuna nii halva mulje, et kõrgemat hinnet ma sellele loole anda ei suuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Omalaadne poeetiline heietus apokalüptilisest lähitulevikumaailmast, mida kummitavad lõputu vihm ja globaalne uputusoht. Mittte just tüüpilise teostusega ulmejutt, aga kahtlemata omapärane. 
Teksti loeti eesti keeles

Martini "Tuhande maailma"-tsükli tekstide täieliku (kui eraldi eesti keeles ilmunud romaan "Valguse hääbumine" ja lühematest tekstidest kombineeritud kollaažromaan "Haviland Tufi reisid" välja jätta) eestikeelse kogumiku avaldamine on kahtlemata kiiduväärne saavutus... eriti arvestades seda, et kuuldavasti pole analoogset kogumikku inglise keeleski olemas. Paar vormistuslikku viga (sisukorrast puudub "Ussikojas" ja "Tähenaise" tõlkes on küljendusvea tõttu umbes pool lauset teksti kaduma läinud) tunduvad selle hiigelsaavutuse kontekstis pigem pisiasjadena.
Mida siis kokkuvõttes kõigi nende lugude kohta öelda? Nagu arvustustes eraldi juba mainitud, tulid autoril minu meelest paremini välja fantasylikuma õhustikuga lood - tehnoulmelisemad tekstid on keskmiselt vähemütlevamad, neis on vähem autorile iseloomulikku omapära ja need on justkui rohkem ajale jalgu jäänud ("Liivakuningad" on siinkohal muidugi suureks erandiks, nagu ka "Greywateri jaama mehed"). Teiseks, erootikat on neis lugudes hästi palju. Võib-olla torkas silma seoses sellega, et erootika vajalikkus ulmekirjanduses on viimasel ajal mu tutvusringkonnas ägedaid diskussioone tekitanud, aga võrreldes 1970. aastate ingliskeelse ulmega (mitte ainult Martini, vaid ka nt Silverbergi tollase loominguga) tundub tänapäevane ulme lausa süütult viktoriaanlikuna. Ilmselt oligi tegu hipijärgsele ja AIDS-i-eelsele lühikesele perioodile omase suundumusega.
Lood ise on sellised nagu need on, mõned suurepärased, teised natuke kehvemad. Ühtki päris halba teksti siin kogumikus minu meelest siiski polnud.   
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord - meeldis ja väga. Noorele Martinile omasele viisile kirjutada kosmoseulmet müütilis-muinasjutulisel viisil lisandub tuleviku kosmosemaailma huvitav kujutamine. Maailm, kus mõistuslike tulnukate rasse on nii palju, et keegi neid peast ei teagi, ja mille mõistuslike elanike maailmatunnetus on pigem antiik-, kesk- või varauusaegsete inimeste kui meie tänapäeva lõplike piiridega maailma elanike moodi. Nimelt paiknevad inimestele tuntud universumi servades justkui valged laigud, kus paiknevad kõrgtehnoloogilised tsivilisatsioonid on tulevikuinimestele sama tundmatud kui näiteks Vaikse ookeani avarused 15. sajandi eurooplastele. Sellega kaasneb ka teatud maadeavastuste ajastu vaim, mis lugu ennast ja selle peategelase mõttemaailma nö punase niidina läbib. Lisaks veel planeet Maailmaderisti kafkalik õhustik - maailm, kust pole võimalik lahkuda, sest välimuselt rebaseid meenutavad mittehumanoidsed bürokraadid mingitel jaburatel ettekäänetel lihtsalt ei lase, tõi millegipärast meelde Strugatskite "Teo nõlvakul".
Kosmoselaeva meeskonnaliikme Ian MacDonaldi nimi meenutas sarnase nimega põhjaiiri ulmekirjaniku, ent ilmselgelt pole tegu metakirjandusliku vihje, vaid juhusliku kokkusattumusega, kuna "Kivilinna" esmailmumise ajal oli viimane umbes 17-aastane nooruk, kelle ilukirjandusliku debüüdini jäi veel 11 aastat. Ilmselt on tegu lihtsalt keldi maailmas levinud nimekombinatsiooniga. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. See noorele Martinile omane oskus kirjutada kosmoseulmet ülipoeetilises stiilis ja fantasylaadse - võiks isegi öelda, et müütilis-muinasjutulise õhustikuga. Pluss transhumanistlikud teemad, mis mind ulmes alati köidavad. 
Teksti loeti eesti keeles

"Laulus Lyale" on kasutatud üht ingliskeelses ulmes levinud võtet - kauges tulevikus toimuvas loos viidatakse mingile ingliskeelse kirjandusklassika teosele, mis on sajandite või aastatuhandete pärast endiselt populaarne ja mida loo tegelased ka lugenud on. Tihtipeale on tegu mingite tektidega, mis on ilmselt natukenegi haritumatele brittidele või ameeriklasele juba koolipõlvest tuttavad, ent väljaspool anglosfääri pea täiesti tundmatud. Käesolevas lühiromaanis on selleks inglise luuletaja Matthew Arnoldi 1859. aastast pärinev poeem "Dover Beach", millest pärineb ka Philip Reeve'i romaani pealkirja inspireerinud fraas a darkling plain ehk "pimenev tasandik".
"Laulus Lyale" kirjeldatud tulnukmaailm ja lühiromaani idee olid päris huvitavad. Mida tahaksin aga ette heita - tekst on liiga pikk ja veniv ning selle lõpplahendus pikalt etteaimatav. Seega maksimumhinnet ma sellele anda paraku ei suuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Nukravõitu lugu kaevandusplaneedilt pärit noormehest, kellel vaatamata kosmoses ringiseiklemisele ja uute elamuste otsimisele armuelus kuidagi vedama ei kipu. Sarnaselt lugudele "Keegi ei lahku New Pittsburgist" ja "Katkestus" on ka "Lihamaja mehes" oluline roll kaugjuhitavatel robotzombidel, keda sedapuhku kasutatakse teenindava personalina bordellides. 
Ei olnud paha lugu, aga üldiselt meeldivad mulle Martini noorpõlveloomingust pigem natuke fantaasiarikkamad ja müütilisema hõnguga tekstid. 
Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt loole "Keegi ei lahku New Pittsburgist" keskendub ka "Katkestus" robot-zombide ja nende käitlemisele spetsialiseerunud kooljatalitajate teemale, sedapuhku on tegevuskohaks õhustikult veidi Metsikut Läänt meenutav kaevandusplaneet ning loo keskmes kooljatalitajate ja nende vaenlaste omavahelised intriigid. Võrreldes "New Pittsburgiga" meeldis nagu natuke rohkem, ehkki tuleb nentida, et aastal 1973 jäi toonase noorkirjaniku Martini parimate tekstide ilmumine veel tulevikku.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kaevandusplaneedist, kus zombideks muudetud kurjategijaid kasutatakse odava tööjõuna, võis ju omas ajas päris karmi tekstina tunduda, aga praegu paneb nagu veidi õlgu kehitana. Hindeks "3+"
Teksti loeti eesti keeles

Pikemate ja rohkem maailmaloomele keskenduvate Martini lugude vahel mõjub "Põgenejad" natuke kergema vahepalana. Lugu keskendub telepaadist kosmosedetektiivile kaugtulevikus ja tema kokkupuutele jälitusmaania all kannatavate inimeste mõttemaailmaga. Omalaadne lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu näib olevat mingil määral inspireeritud Kesk- ja Lõuna-Ameerika kõrgtsivilisatsioonide vallutamisest Hispaania konkistadooride poolt 16. sajandi alguses... või sellega seotud ajaloomüütidest ja -legendidest. 
Martini loos on sõjakas Bakkaloni Laste ususekt otsustanud vallutada Coriolise planeedi, mille põliselanikeks on jaenšideks kutsutud pisikesed hallikarvalised mõistuslikud humanoidid, kes valmistavad harukordseid kunstiteoseid ja kummardavad jumalaid, keda usuvad elavat metsikus looduses paiknevate püramiidide sees. Bakkaloni Lapsed käivitavad nende vastu massilise terrori, lõhuvad püramiide ja hukkavad kättemaksuks iga tapetud inimkolonisti eest massiliselt jaenšide lapsi (see detail, millele vihjab ka loo pealkirjana kasutatud Rudyard Kiplingi tsitaat, tõi mulle meelde seaduse saja indiaanlase tapmise kohta karistusena iga nende tapetud hispaanlase eest 16. sajandi Ameerikates). Jaenšide kunstiga äritsev kõhukas kosmosekaupmees Arik neKrol (kes meenutab veidi sama autori loomingust tuntud Haviland Tufi) püüab Coriolise põliselanikke oma liigikaaslastest usuhullude eest kaitsta, ent paraku kipuvad ta käed Bakkaloni Laste taltsutamisel lühikesteks jääma...
Korralik jutt, aga väga nagu ei vaimustanud. Võib-olla seetõttu, et siin loos polnud nagu eriti kellegagi kaasa elada - pahad tegelased olid üdini pahad, positiivsed kas tulnuklikult võõrikud (jaenšid) või siis lihtsalt kujunenud olukorras abitud ja saamatud (loo kaks positiivset inimtegelast). 
Teksti loeti eesti keeles

Loo minategelasest kosmoserändur on pärast lahkuminekut oma pikaajalisest armsamast ja rännukaaslasest Jamisoni Maailmas isoleerunud sealsest ürgmetsast leitud iidvanasse tuhakarva tornhoonesse ning tegeleb hiiglaslike ulmaämblike, kelle mürgipaunad sisaldavad kallihinnalist narkootilist ainet, küttimisega. Paraku ei taipa ta endine kallim ja tolle uus väljavalitu teda tema vabatahtlikus erakluses rahule jätta...
Autor on taaskord loonud ühe huvitava maailma koos veidrate koletiste kirjelduste ja intriigiga, mille armukolmnurk meenutas mulle millegipärast natuke sama autori romaani "Valguse hääbumine". Hindeks kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Alustaksin sellest, et käesoleva loo kogumikus "Tuhande maailma lood" ilmunud eestikeelses tõlkes on küljendusvea tõttu üks tekstijupp kaduma läinud. Raamatu 148. lehekülg lõppeb sõnadega "Kuid siin, siin oli ainsateks märkideks säravad" ja 149. lehekülje algusest leiab juba lause "Karvane Hal teadis, et argimöll jäi mujale." Ilmselt ei ole kadumaläinud tekstiosa eriti pikk. Püüdsin leida võrgust loo ingliskeelset originaali, ent seda ei paista kusagil legaalselt ja tasuta kättesaadaval olevat, nii et kadumajäänud koht loost jäigi minu jaoks vähemalt esialgu kadunuks. 
Loo tegevus toimub kuritegelike jõukude poolt kontrollitud Thisrocki-nimelise elutu taevakeha sisse uuristatud koridorides, kus oluliseks ettevõtlusvaldkonnaks on eksootilise välimusega mõlemast soost inimeste või humanoidide kupeldamine. Kõlab tuttavalt? Jah, sarnastest ulmelistest keskkondades on kirjutatud hilisemal ajal ja märksa paremini küberpungiliku õhustikuga kosmoseoopereid (kohe meenub näiteks James S. A. Corey "Leviathan Wakes"). Martini 1976. aastal ilmunud lugu mõjub nagu enneaegse katsena midagi sarnast kirjutada, aga ilmselgelt polnud kirjutamisaeg veel hullumeelsetel küber- või bioteemadel fantaseerimiseks küps. Hoolimata karmide teemade käsitlemisest mõjub "Tähenaine" pigem tuimalt ja igavalt ning ka slängi kasutamine dialoogides tundub pigem ülepingutatuna. Võimalik, et kirjutamisajal oli tegu igati ägeda ja võimsa looga, ent praegu tundub see selgelt ajale jalgu jäänud olevat. 
Teksti loeti eesti keeles

Klaustrofoobse õhustikuga lugu sureva musta päikese all veidras võõrmaailmas maa-alustes koobastes elavast inimtõust ehk "ussilastest", nende võikalt julmast ja dekadentlikust kultuurist ning suhetest teiste sealsete mõistuslike ning mittemõistuslike eluvormidega.
 Kui Martini varasemat loomingut võib suures osas kirjeldada kui õhustikult fantasy't meenutavat teaduslikku fantastikat, siis käesolevas lühiromaanis on lisaks veel tugev õuduselement (ehkki midagi üleloomulikku siin pole, sisuliselt on ikkagi tegu žanripuhta teadusliku fantastikaga). Ise arvasin siin ära tundvat vihjeid Poe loomingule (novellile "Punase surma mask" ja luuletusele "Võitja uss"), sarnasusi oli ka Lovecrafti ja Moorcocki teostega ning võib arvata, et autorit olid selle maailma loomisel mõjutanud veel mingisugused teosed, mida ma lugenud pole. 
Kokkuvõttes võimas lugu... kohati üsna julm ja võigas, nii et nõrganärvilisematele lugejatele vast soovitada ei julgeks, aga hindeks kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Lugema hakates tundus see lugu mulle peaaegu täiusliku tekstina - kargelt poeetiline talvemaailma kirjeldus ja teaduslik-fantastilise taustamaailmaga kombineeritud fantasy'le omane õhustik. Üks neid Martini lugusid, mida lugedes tekib tunne, et "Jää ja tule laulu" tegevusmaailm võib tõesti olla kuidagi seotud tema varasema teaduslik-fantastilise loominguga.
Paraku keeras loo sündmustik mingil hetkel traditsioonilise muinasjutu radadele ja ei jõudnud eriti kuhugi välja, mis mulle kerge pettumuse valmistas. Oma osa mängis siin ka see, et pidasin "Kärekannisid" ekslikult palju pikemaks tekstiks, kuna järgnev jutt "Ussikojas" on eestikeelse Martini kogumiku sisukorrast eksikombel välja jäänud. "Kärekannide" hindeks jääb siis "4" tugeva plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Loo sündmustik areneb niiskel ja soisel Greywateri planeedil, mille domineerivaks eluvormiks on üliohtlik kollektiivmõistuslik seen. Planeedi ainsad inimestest asukad, kohaliku uurimisjaama teadlased, seisavad silmitsi ränkade valikutega, kui keset kosmosesõda kukub Greywateri sohu vaenlaste kosmoselaev. Püüda kosmosehädalisi päästa või mitte - arvestades seejuures variandiga, et nad on ilmselt hambuni relvastatud ja võivad olla seenega nakatunud, mille ainsaks teadaolevaks ravivahendiks oleks hädatapmine...?
"Meestes Greywateri jaamast" kordub teistest Martini kosmoselugudest tuttav bioloogilise sõja teema. Taaskord on ta loonud ühe värvika ja võõrapärase maailma, mis sedapuhku meenutab natuke vanade ulmejuttude Veenust (seeneteemaga meenusid kohe Weinbaumi Veenuse-lood, Martini seen on küll märksa kurjem ja intelligentsem). Kokkuvõttes igati võimas lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmumisaastat vaadates tekkis kohe mõte, et ilmselt on see lugu mingitpidi inspireeritud Vietnami sõjast. Korralikult kirjapandud, aga ei midagi vapustavat ega originaalset, millegipärast meenus Sergei Kazmenko lugu "Kaitsjad". 
Teksti loeti eesti keeles

Lühike lugu galaktilises sõjas osalevast tähelaevast, mille tulnukate biorelva kätte koolevast meeskonnast on ellu jäänud vaid üks mees. Lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles