Pean tunnistama, et Silverbergi valitud teoste eelmise köite lugemise järel võtsin järgmise kätte üsna suure vastumeelsusega, kuna kartsin, et tegemist on samasuguste banaalsete jutukeste kogumikuga. Õnneks pidin pettuma. "Öösse kaduv tee" koondab jutte Silverbergi loomingu järgmisest perioodist ning siin on juba tunduvalt küpsemad teosed. Siiski kulges lugemine milllegipärast küllalt aeglaselt ning raamatuga ühele poole saades olin esimeste juttude sisu juba unustanud. Kuid kuna mul polnudki plaanis üksikuid lugusid arvustada, toon siin välja vaid mõned enim ja vähim meeldinud lood.
Esimesele kohale paigutaksin kahtlemata lühiromaani "Hawksbilli jaam". Eelkõige nautisin ideed kuid ka tegevus ise ning peategelase dilemma olid põnevad lugeda.
Enne selle lugemist kuulus mu sümpaatia jutule "Suvelaulud". Mõnus patsifistliku alatooniga ja õnneliku lõpuga jutt, kus kuri saab oma teenitud palga.
Siis oli hulk selliseid jutte, mis kõik andsid lugemisel hea emotsiooni NING peitsid endas ka mingit pointi. Erinevalt eelmise kogumiku seiklusjuttudest, mis olid kah lobedalt loetavad aga absoluutselt sisutühjad.
"Päikesetantsu" kiitis Silverberg ise oma eessõnas väga ja kuna "Reisijad", millega koos see omal ajal Nebulale kandideeris, meeldis mulle väga, ootasin ka siit midagi sama ägedat. Paraku pidin pettuma - peale huvitava kirjandustehnilise võtte kirjutada vaheldumisi esimeses, teises ja kolmandas isikus - eriti kihvt oli teises isikus kirjutamise kasutamine - ei leidnud ma sealt midagi. Mulle kohe ei istu sellised lood, kus lõpuks jääb mulje, et kokkuvõttes oli tegemist ühe narkoiuma või unenäo kirjeldusega.
"Kui müüdid läksid koju" oli kah küllaltki tüütu lugemine kuid polnud midagi võrreldavat looga "Rõõm nende seltskonnast" oli minu jaoks isiklikult "Piin nende seltskonnast". Maapakku läinud presidendi ja kuue holograafilise isiksuse, kellest pooled olid kas ajaloolised või müütilised tegelased, omavahelise dialoogi lugemine oli tõeline kannatus. Jah, mingit tegevust selles loos sisuliselt pole, vaid puhas dialoog. Ja sealjuures halb.
Nii et paar väga head lugu, paar-kolm kehva lugu ja rohkem kui kümmekond head lugu - kokkuvõttes hea kogumik. Ja aitab rohkem mõista esimese köite kehvust - ju see siis selline pidigi olema, kui kolme köite ühiseks eesmärgiks on anda lugejale ülevaade Robert Silverbergi kui ulmekirjaniku arengust.
Esimesele kohale paigutaksin kahtlemata lühiromaani "Hawksbilli jaam". Eelkõige nautisin ideed kuid ka tegevus ise ning peategelase dilemma olid põnevad lugeda.
Enne selle lugemist kuulus mu sümpaatia jutule "Suvelaulud". Mõnus patsifistliku alatooniga ja õnneliku lõpuga jutt, kus kuri saab oma teenitud palga.
Siis oli hulk selliseid jutte, mis kõik andsid lugemisel hea emotsiooni NING peitsid endas ka mingit pointi. Erinevalt eelmise kogumiku seiklusjuttudest, mis olid kah lobedalt loetavad aga absoluutselt sisutühjad.
"Päikesetantsu" kiitis Silverberg ise oma eessõnas väga ja kuna "Reisijad", millega koos see omal ajal Nebulale kandideeris, meeldis mulle väga, ootasin ka siit midagi sama ägedat. Paraku pidin pettuma - peale huvitava kirjandustehnilise võtte kirjutada vaheldumisi esimeses, teises ja kolmandas isikus - eriti kihvt oli teises isikus kirjutamise kasutamine - ei leidnud ma sealt midagi. Mulle kohe ei istu sellised lood, kus lõpuks jääb mulje, et kokkuvõttes oli tegemist ühe narkoiuma või unenäo kirjeldusega.
"Kui müüdid läksid koju" oli kah küllaltki tüütu lugemine kuid polnud midagi võrreldavat looga "Rõõm nende seltskonnast" oli minu jaoks isiklikult "Piin nende seltskonnast". Maapakku läinud presidendi ja kuue holograafilise isiksuse, kellest pooled olid kas ajaloolised või müütilised tegelased, omavahelise dialoogi lugemine oli tõeline kannatus. Jah, mingit tegevust selles loos sisuliselt pole, vaid puhas dialoog. Ja sealjuures halb.
Nii et paar väga head lugu, paar-kolm kehva lugu ja rohkem kui kümmekond head lugu - kokkuvõttes hea kogumik. Ja aitab rohkem mõista esimese köite kehvust - ju see siis selline pidigi olema, kui kolme köite ühiseks eesmärgiks on anda lugejale ülevaade Robert Silverbergi kui ulmekirjaniku arengust.