Kasutajainfo

Robert Silverberg

15.01.1935–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

Valitud teosed 2: Öösse kaduv tee

(kogumik aastast 2016)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (4)

Pean tunnistama, et Silverbergi valitud teoste eelmise köite lugemise järel võtsin järgmise kätte üsna suure vastumeelsusega, kuna kartsin, et tegemist on samasuguste banaalsete jutukeste kogumikuga. Õnneks pidin pettuma. "Öösse kaduv tee" koondab jutte Silverbergi loomingu järgmisest perioodist ning siin on juba tunduvalt küpsemad teosed. Siiski kulges lugemine milllegipärast küllalt aeglaselt ning raamatuga ühele poole saades olin esimeste juttude sisu juba unustanud. Kuid kuna mul polnudki plaanis üksikuid lugusid arvustada, toon siin välja vaid mõned enim ja vähim meeldinud lood.
Esimesele kohale paigutaksin kahtlemata lühiromaani "Hawksbilli jaam". Eelkõige nautisin ideed kuid ka tegevus ise ning peategelase dilemma olid põnevad lugeda.
Enne selle lugemist kuulus mu sümpaatia jutule "Suvelaulud". Mõnus patsifistliku alatooniga ja õnneliku lõpuga jutt, kus kuri saab oma teenitud palga.
Siis oli hulk selliseid jutte, mis kõik andsid lugemisel hea emotsiooni NING peitsid endas ka mingit pointi. Erinevalt eelmise kogumiku seiklusjuttudest, mis olid kah lobedalt loetavad aga absoluutselt sisutühjad.
"Päikesetantsu" kiitis Silverberg ise oma eessõnas väga ja kuna "Reisijad", millega koos see omal ajal Nebulale kandideeris, meeldis mulle väga, ootasin ka siit midagi sama ägedat. Paraku pidin pettuma - peale huvitava kirjandustehnilise võtte kirjutada vaheldumisi esimeses, teises ja kolmandas isikus - eriti kihvt oli teises isikus kirjutamise kasutamine - ei leidnud ma sealt midagi. Mulle kohe ei istu sellised lood, kus lõpuks jääb mulje, et kokkuvõttes oli tegemist ühe narkoiuma või unenäo kirjeldusega.
"Kui müüdid läksid koju" oli kah küllaltki tüütu lugemine kuid polnud midagi võrreldavat looga "Rõõm nende seltskonnast" oli minu jaoks isiklikult "Piin nende seltskonnast". Maapakku läinud presidendi ja kuue holograafilise isiksuse, kellest pooled olid kas ajaloolised või müütilised tegelased, omavahelise dialoogi lugemine oli tõeline kannatus. Jah, mingit tegevust selles loos sisuliselt pole, vaid puhas dialoog. Ja sealjuures halb.
Nii et paar väga head lugu, paar-kolm kehva lugu ja rohkem kui kümmekond head lugu - kokkuvõttes hea kogumik. Ja aitab rohkem mõista esimese köite kehvust - ju see siis selline pidigi olema, kui kolme köite ühiseks eesmärgiks on anda lugejale ülevaade Robert Silverbergi kui ulmekirjaniku arengust.
Teksti loeti eesti keeles

Olin varem kuulnud väidet, et kogumiku esimeses pooles on rohkelt pulpilikke tekste. Minu meelest neid siin nagu väga pole (kui "Päikesetõus Merkuuril" ja ehk ka "Absoluutselt resoluutne") välja jätta. Pigem paistab suur osa esimesest üheteistkümnest loost silma sellega, et noor autor on püüdnud väga "tõsistel" teemadel kirjutada, mis on kohati üsna igavalt välja kukkunud. Alates kogumiku kaheteistkümnendast loost, 1964. aastal ilmunud "Naabrist" läheb aga kogumiku keskmine tase kõvasti kõrgemaks.
Sarnaselt eelarvustajale on mu lemmiklooks käesolevas kogumikus mõistagi "Hawksbilli jaam".
Teksti loeti eesti keeles

Siia on siis Silverberg koondanud esiteks noorepõlve lood, mida kirjutades püüdis kunsti teha, mitte lihtsalt dollarit teenida, teiseks lood, mille Pohl talt blankoveksliga ära ostis ja kolmandaks veel mõned küpsemad tekstid, mis näitavad, kuhu ta 1970-ndate alguseks jõudnud oli. Nende hulka kuulub ka kogumiku parim lugu, mis sisukorras viimasel real asub. Oma loomingu selline süstematiseerimine on sümpaatne ja otstarbekas: tõesti on 2. köide kirjanduslikult oluliselt tugevam (minu keskmine hinne 3.66, 1. köitel 2.55). Eestikeelse raamatu hindamisel pole keskmine hinne muidugi argument, tegemist väärisid "Valitud teoste" mõlemad köited igal juhul. Kui kirjastusel õnnestuks veel leida eesti keelt kõrgtasemel valdav keeletoimetaja, ei olekski midagi ette heita.
Teksti loeti eesti keeles

 
"Öösse kaduv tee" on teine köide Raul Sulbi koostatud Robert Silverbergi lühiproosa tõlkekogumikest "Valitud teosed". Tegemist on projektiga, mis peaks andma ülevaate Silverbergi kogu loomeperioodist ning teine köide koondab siin autori esimest tõsisemat loomingut alates 50ndate lõpust kuni 60ndate lõpuni.
 
Tegemist on perioodiga, kus Silverberg on astunud sammu edasi 50ndate pulp-fiction tüüpi ulmekirjandusest, millega ta oma tööd alustas. Seda on näha lugude üsna ühtlases tasemes, mis vastandub ka järgnevale, 70ndate perioodile, mis on mitmel erineval põhjusel oluliselt heitlikum ja mitmekesisem
 
Lugude "The Road to Nightfall", "Absolutely Inflexible" "There Was an Old Woman—", "The Pain Peddlers", "The Sixth Palace" ja "The Reality Trip" osas kasutan uuesti seda, mida kirjutasin juba Silverbergi kogumikule "Needle in a Timestack". On aga ka sümboolne, kui paljud lood just siinsest perioodist ikka taastrükkimist leiavad.
 
1. Öösse kaduv tee (1958) 7/10
 
Pärast tuumasõda on maailm laastatud. New Yorki varemetes nälgivale rahvale antakse teada, et toidunormi enam ei anta - ning ei lähe kaua, enne kui hulkuvatele koertele lisaks hakatakse tänavatel püüdma inimesi...
 
See lugu on natuke kohmakalt teostatud, kuid selle lohutu õuduse õhkkond on tähelepanuväärselt tugev. Silverbergil oli omal ajal raskusi sellele avaldaja leidmisega ning kuigi tänapäeval võib selle asjaolu üle muiata, on siin loos tõesti midagi kirjeldamatult kõhedat.
 
2. Absoluutselt resoluutne (1956) 4/10
 
Ajarännud töötavad - aga ainult suunaga tulevikku. 28. sajandis ollakse hädas minevikust tulijatega, kes kannavad tapvaid viiruseid, mille vastu inimestel enam kaitset pole. Kuid nüüd väidab üks, et temal on ajarännu-seade, mis töötab ka tagurpidi...
 
Silverbergile ilmselgelt meeldivad ajarännu-lood, aga see (üks tema varasemaid) ei ole just hilisematega päris samal tasemel. Hoolimata toredast jutust on siin sisu poolest tohutuid loogikaauke, millest lihtsalt üle ja ümber minnakse.
 
3. MacAuley skeem (1956) 6/10
 
Lugu jutustab üks 23. sajandi muusika-arranžeerija, kes tegeleb muuhulgas vanade meistrite muusikateoste ümberpanekuga arvutitesse. Ühel päeval segab tema tööd kaks vastandlikku juhust - üks tehnik toob talle uue heliloomingu-skeemi ning üks vana pianist süüdistab teda muusika hävitamises.
 
Mulle meeldib see, kui palju Silverberg on oma lugudes muusika-teemat kasutanud. Siinne lugu on ka teiste varasematega sarnaselt pisut heitlik, aga erinevatelt positsioonidelt lähtuvad mõtted sellest, mis on muusika, on täitsa head. Praeguseks on muidugi muusikat kirjutavad programmid ka reaalsed, mis lisab veelgi relevantsust. 
 
4. Suvelaulud (1956) 7/10
 
35. sajandiks on inimkonnast järel vaid väikesed küttide-korilaste salgad. Üks selline koguneb kusagil Põhja-Ameerikas, et läbi viia Suvelaulude rituaal, kui nende hulka satub seletamatul kombel mees 1950ndatest aastatest. Minevikumees näeb kohe võimalust leebete ja vägivalla ammu unustanud tulevikuinimeste kuningaks hakata.
 
Tõesti hea lugu - isegi, kui see võlgneb palju H. G. Wellsi romaanile "Ajamasin". Mulle meeldib, kuidas Silverberg on siin oma tuleviku-eloide saatusele väikese puändi lisanud, mis oli küll üsna selgelt ette mängitud aga samas ka parajalt ootamatu.
 
5. Päikesetõus Merkuuril (1957) 5/10
 
Kosmoselaeva meeskonnal on pealtnäha lihtne ülesanne - panna Merkuuri videvikuvööndisse üles uus radarijaam. Kuid juba enne kohale jõudmist läheb üks meeskonna liige närvipingest hulluks - ning see on alles meeskonna probleemide algus.
 
Üldiselt algab see lugu täitsa toredalt, isegi kui see on natuke nagu autori vanemas pulp-stiilis seiklus. Süžeepööretega soolatakse siin aga natuke üle ning loost endast selle kõrval ei jäägi nagu midagi erilist alles.
 
6. Soe inimene (1957) 7/10
 
Ameerika väikelinna saabub üks vanem härrasmees, kes seab ennast sisse pikalt tühjana seisnud majas. Linnarahva hulgas saab ta hetkega tuntuks kui suurepärane kuulaja, samas ei räägi ta iseendast kunagi ega kutsu ka ühtegi inimest oma ukselävest edasi astuma.
 
Sisulisest on see üks väga nutikalt tagurpidi pööratud vampiirilugu, mille sarnast ma vastavate müütide ja töötluste hulgas polegi varem kohanud. Väikelinn oma rahvaga on pisut klišeelik, aga ainuüksi juba idee eest väärib jutt korralikku tunnustust.
 
7. Mees, kes midagi ei unustanud (1958) 8/10
 
Loo jutustajaks on täiusliku mäluga mees - kuid see anne pole talle õnne toonud. Selle asemel on teda peetud veidrikuks ja tõrjutud, kuni ta lõpuks teismelisena kodust põgenes ja hulkuriks hakkas.
 
Väga hea lugu, üks parimaid selles kogumikus. Autor märgib eessõnas, et hiljem kasutas ta sarnaseid teemasid oma romaanis "Dying inside", mis on ka fantastiliselt hea ja ehk minu lemmik Silverbergilt üldse.
 
8. Elas kord üks naine (1958) 7/10
 
Geniaalsest bioloogist naisel on oma kindel teooria inimolemuse kohta ja ta kavatseb seda tõestada enneolematu eksperimendiga. Ta saab salaja kolmkümmend üks identsest mitmikust poega ja kasvatab igaühe neist üles kindla ülesandega...
 
Üllatavalt hea lugu. Siin on hästi natuke tunda veel noore kirjaniku lihtsakoelisust (eriti loo põhilise konflikti juures), kuid idee on väga tugev ja lahenduses on sellist aegumatut sümboolikat, et tuleb ainult kiita.
 
9. Raudne kantsler (1958) 6/10
 
Jõukas mees ostab oma perele uue robotkoka, tehnika viimase sõna. Tead paelub muuhulgas ka dieediprogramm, mida tema arvates tervel perel vaja oleks. Kuid tal pole aimugi sellest, kui rangelt robot programmi kontrollima hakkab.
 
See lugu on tegelikult üks suhteliselt jabur anekdoot, kus on täpselt üks idee. Üllataval kombel tundub aga, et mida rohkem seda lugeda, seda naljakam see paistab. See viib isegi natuke kimbatusse, sest mul pole võimalik seletada, miks see mulle meeldib, peab ainult nentima, et midagi peab selles siis olema.
 
10. Teisik (1959) 6/10
 
Allakäinud näitleja juurde tuleb teadlane ning teeb talle pakkumise osaleda eksperimentaalteraapias. Selle käigus salvestatakse isiku terve elukogemus ning siirdatakse see siis teisele - ja vastupidi. Näitleja nõustub ja tänu teraapiale saab temast taas superstaar. Siis aga hakkab ta otsima inimest, kes tema elukogemuse sai...
 
Iseenesest on see täiesti hea lugu ja köitvalt jutustatud veel pealegi, kuid loo kaks peategelast olid kujutatud üsna kehva kombinatsioonina igavast ja ebameeldivast. Vahest oleks sellele loole paremini sobinud mingi pikem vorm, kus tegelastele oleks rohkem ruumi jäänud? Hetkel jääb siin natuke kasutamata potentsiaali mulje.
 
11. Kannatustega kaubitsejad (1963) 5/10
 
Tulevikus on televisioonisaated võimelised edasi andma ka otseseid tundeid. Populaarseks on nii saanud tõsielusaated, mis edastavad surijate agooniat (ning agendid otsivad pidevalt sobivaid kandidaate)...
 
Korralikult kirjutatud lugu, aga paljuski (eriti lõpplahenduse poolest) ikka päris trafaretne. Samas võib lugu kiita tõsielusaadete olemuse vastikumate aspektide ette aimamise eest.
 
12. Naaber (1964) 6/10
 
Kuskil kaugel planeedil on kaks suurmaaomanikust naabrit vastastikku juba pea sajandi jagu viha pidanud - eelkõige selle tõttu, et nende mõisad teineteise nägemisulatuses on. Ootamatult aga saadab üks neist teisele küllakutse!
 
Üsna lihtne lugu, natuke isegi kunstmuinasjutu tüüpi. Samas kirjutatud on see autorile omasel heal tasemel ja eestlasest lugeja saab siit kindlasti natuke rohkem äratundmist tänu siinmail ringlevatele naabri-stereotüüpidele.
 
13. Kuues palee (1965) 7/10
 
Muidu elutul planeedil asub kindlus täis uskumatuid aardeid, mida valvab robot. Kui keegi tuleb aardeid võtma, esitab robot talle küsimusi ja hävitab igaühe, kes valesti vastab. Kaks seiklejat on teinud plaani robotist mööda pääsemiseks...
 
Lihtsalt hea lugu - oleks natuke nagu lihtne töötlus tuntud muistendist, aga siiski väikese zen-tüüpi pöördega. Ülesehitus on hea, lõpplahendus on hea, jutule polegi nagu midagi ette heita. Suuremate töödega võrreldes on see lihtsalt veidi kergekaaluline.
 
14. Hawksbilli jaam (1967) 9/10
 
21. sajandil Maad valitsev diktatuur on tänu ajarändude tehnoloogia leiutamisele leidnud suurepärase vahendi poliitvangide küsimuse lahendamiseks - nad saadetakse miljardi aasta tagusesse minevikku, hiliskambriumi ajastusse.
 
Uskumatult hea lugu ja selgelt kogumiku parim. Kambriumi-ajastu õhkkond on suurepärane, (vasakpoolsete) poliitvangide elu on märkimisväärselt sünge kuid sisaldab ka parajat hulka võllahuumorit. Keskne tegelane, laagri juht Barrett on selline karakter, kes kogu loo elama paneb. Mul on hea meel, et just see lugu 2017. aastal ulmefännidelt "Stalkeri" auhinna võitis.
 
15. Päikesetants (1969) 8/10
 
Loo peategelaseks on põlisameerika-indiaani juurtega Tom, kelle tööks on ühte võõrast planeeti inimestele koloniseerimiseks ette valmistada. Planeedil elab tohututes kogustes ühte taimetoidulist loomaliiki, mis ei oleks inimestele isegi ohtlik, aga kuna nad on lihtsalt jalus, siis tuleb nad hävitada. Kuid kas need on ikka mõistuseta loomad?
 
Väga hea lugu, jälle üks kogumiku parimate seast. Mulle meeldib väga, kuidas siit paistab juba ette 70ndate Silverbergi lugudes esile tõusnud reaalsust lagundavat-painutavat võtet (näiteks ajarännu-teemat samamoodi väänav lugu "Many Mansions" (1973) meeldis mulle tohutult). Sirgjoonelisena oleks see jäänud pateetiliseks, aga praegu on see tõesti mõjus.
 
16. Kui müüdid läksid koju (1969) 7/10
 
Ülikauges tulevikus, 121. sajandil suudab inimkond minevikust välja kutsuda keda iganes. Kui ajaloolistest isikutest (Caesar, Napoleon) tüdinetakse, hakatakse kutsuma müütilisi tegelasi (Achilleus, Taani Holger, Püha Jüri). Mingil hetkel tüdinetakse ka sellest mängust ja müüdid topitakse tagasi ajamasinasse, kuigi nad hoiatavad läheneva õnnetuse eest...
 
Lihtsalt ilus lugu ja sarnaselt loole "Kuues palee" on see hästi müütilis-muinasjutulise õhkkonnaga, millest lähtub ka puänt oma tragöödiaga. Hindan kõrgelt sellise asja oskuslikku teostust, ning minule näitab see Silverbergi kirjanikuhaarde märkimisväärset ulatust.
 
17. Rõõm nende seltskonnast (1970) 6/10
 
Ühe planeedi president põgeneb kosmoselaevaga sõjaväelise putši eest, jättes maha sõbrad ja isegi perekonna. Seltsiks on ta aga arvutisse salvestanud perekonna-sõprade virtuaalteisikud, lisaks veel hulga ajaloolisi tegelasi (Aleksander Suur, Shakespeare), kellega pikal kosmoseteekonnal juttu ajada.
 
Lugu ise on siin täitsa korralik ja oma selge mõttega (arvuti teeb seda, mida sa käsid tal teha, ükskõik kas sa ise saad sellest aru või mitte). Samas ei olnud selle mõtte jaoks kogu seda ajalooliste tegelaste seltskonda üldse vaja ning see tundus nagu lihtsalt ruumitäiteks lisatuna.
 
18. Külaskäik reaalsusse (1970) 8/10
 
Ühes viletsas New Yorki hotellis elab juba aastaid krabitaoline tulnukas. Inimkujulise robotkeha sisse peitunult on tema ülesandeks vaadelda inimesi ja teha ettekandeid koduplaneedile. Kuid mis juhtub siis, kui teda märkab samas hotellis elav naine, kellel on tõmme veidrikest meeste vastu?
 
Jälle väga hea lugu, tõenäoliselt kõige naljakam terves kogumikus. Muidugi on huumor siin jälle ainult musta tooni, kuid peategelased on kõige selle juures omamoodi siiralt armsad ning see ei lase tervikul mingiks rumalaks jandiks muutuda.
 
Üldiselt peab kõigi juttude peale kokku siiralt nõustuma Silverbergi enda mõttega, kes on öelnud, et just sellel perioodil sai temast päris kirjanik. Juba käsitööoskuste poolest on päris suur vahemaa selliste lugude nagu 1958. aasta "Öösse kaduv tee" ja 1967. aasta "Hawksbilli jaam" vahel.
 
See ei tähenda siiski, et ajaliselt varasemad ja kohati kohmakamad lood kehvad oleksid, sest mingi baastase on Silverbergil alati märkimisväärselt kõrgel. Isegi ainus lugu kogumikus "Absoluutselt resoluutne", mille tase on alla keskmist, on tegelikult ikkagi hoogne, lahe ja mingi mõttega pala.
 
Kui üldse midagi välja tuua, siis seda, et päris tipplugusid on siin ikkagi vähe. Täitsa huvitav, et kui mõned teised tippkirjanikud on oma parimad lühilood just nooruse õhina pealt kirjutanud, siis Silverbergil läks selleks aastaid tihedat ja mõtestatud tööd. Tuleb ainult õnne tänada, et ta seda kõike pooleli ei jätnud.
 
Hinnang: 8/10 (vähem ei pane sellisele kogumikule põhimõtteliselt)
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuni 2024
mai 2024
aprill 2024
märts 2024
veebruar 2024
jaanuar 2024

Autorite sildid: