Kirjastus Fantaasia on ilmutanud Silverbergilt kolm jutukogu, see on neist esimene. Antud raamat kajastab lugusid kirjaniku varajasest kirjanikunoorusest, olemuselt on need pigem lihtsamad seikluslood, küpsema Silverbergini on veel aega. Järgmised kogud lähevadki ajas järjest edasi. See raamat räägib päris palju ulmest Ameerikas eelmise sajandi viiekümnendatel, Silverbergi tekstid on aastatest 1955 - 1958.
Juttude alguses on autori enda kommentaar, mis on alati ka loo kohta aga suuremas osas kajastabki tolle ajastu ulmekultuuri. Ning see on ikka pagana põnev, kuidas makstakse jala ukse vahele saanud autoritele üllatavalt heldelt, kuidas toimetajad väga julgelt lugudega ümber käivad, kuidas on täiesti normaalne, et mõne varjunime taga on üle kümne erineva autori, kuidas toimetaja ise valib, et mis varjunime all nüüd järjekordne jutt parasjagu ilmub. Silverberg ise kirjeldabki, kuidas nii mõnigi talle varem meeldinud autor on osutunud väga paljude varikirjanike koostööks, kuidas ta ise saabki mõneks autoriks, kes talle varasemalt on meeldinud. Kogumik lõpebki sellega kuidas üks periood saab USA pehmekaanelises pulpulmes otsa, Silverberg ise mingi hetk avastas end üldse kirjutamas ulmevabasid softcore erootilisi romaane tükki kaks või kolm kuus. Mis oli igatepidi ainult hea kuna läbi rohke kirjutamise ta järjest arenes, lisaks on ju ta hilises loomes erootilist joont (õrnalt) siin ja seal tunda, näiteks “Aja maskides” (üks enda suuri lemmikuid).
Selles kogumikus on koos üheksa pala, ei tahakski neid eraldi lahkama hakata kuna kokku on nad üks hunnik kiiret ja hoogsat lugemist. “Cutwoldi kütid” on üks, mis selgelt teistest eristub moraalse dilemma poolest. “Jaht kosmosenõiale” on uskumatult tihe ja detailne klassikaline kosmoseooper, natuke üle 40lk aga pagana mõnus maailm. Nii on paljude paladega, kasvõi nimilooga kus (tsisteerin nüüd Raul Sulbit): “1950ndate New Yorgist pärit Lloyd Harkins ärkab järsku keset kummaliselt võõrapärast džunglit, kus uitavad ringi hiiglaslikud robotid ning veelgi suuremad kummaliselt võõrapärased humanoidsed olendid, kellest ühe jala külge klammerdudes Harkins oma teekonda selles võõras maailmas alustabki.” Ainult mõnikümmend lehekülge aga kui palju põnevat maailma suudab noor autor sellega lugejale manada!
Eks on muidugi ka igatepidi üsna lihtsaid lookesi paar tükki, nagu näiteks “Astu mu pähe”, mis on enda jaoks huvitavam pigem ajalooliselt, selliseid ampsukesi oli ka “Marduse” algaegadel eesti ulmes päris palju kus küpsema kirjanduse mõistes nagu polegi suurt midagist, natuke tegevust, kulunud puänt ja… kõik.
Nii mõnigi jutt on hiljem kirjanikuhärra poolt leidnud uue ja põhjalikuma vormi, näiteks lühijutt “Uus algus” on tegelikult romaani “Uus teekond” eelkäija. Selle puhul oli põnev lugeda kuidas autor luges märksa hiljem täiskasvanud kirjanikuna üle nii romaani ja lühijutu sisuliselt eraldiseisva lugejana kuna ei mäletanud enam väga midagist. Ning talle meeldis see kõik väga! :)
Endale meenutas see raamat head hakklihakastet. On ju olemas igasuguseid toite ning ka tippkokad alustavad lihtsamate roogadega. Samas saab ka selliseid “labaseid” toite ära rikkuda - või siis valmistada imemaitsvalt. Õitsvas eas Silverbergi noor ulme on just selline mõnus ja maitsev söök, mille valmistamist ning söömist ei pea küll keegi häbenema.
Äge, et kirjastus Fantaasia on võtnud ühe autori niimoodi ette ning ta lühiloomingut kolme raamatuna süstematiseeritult avaldanud. Võtan kindlasti ka järgmised kaks millalgi ette.
