Kasutajainfo

Robert Silverberg

15.01.1935-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

Thomas the Proclaimer

(lühiromaan aastast 1972)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (3)

Thomas on ümberkasvanud kurjategija, kellele end jumal ilmutanud. Tema ümber koguneb jüngreid - nende seas keegi Saul Kraft näikse olevat uue kultuse tegelik vaimne isa - ja hakkab kuulutama vajadust uuest lähedusest jumalale. Tegevus toimub 1999, mil maailma tabanud sotsiaalsed-poliitilised-ökoloogilised kataklüsmid teevad maailmalõpu ideed tõesti aktuaalseks.

Thomas kuulutab mahedat oikumeenilist (ja seega globaalselt mõistetavat) sõnumit - jumal avaldas talle, et pöörake oma pale minu poole, puhastage endeid, unustage kurjus ja ma saadan teile Märgi. Ülemaailmne palvetusaktsioon lõppebki Märgi saabumisega - Maakera peatab ööpäevaks oma pöörlemise.

Looduslikke katastroofe ei järgne; teadlsed on hämmingus, tõepoolest sündis ime! Ent ime tagajärjed on hukutavad; sotsiaalsed pinged sellest ainult kasvavad. Endise skeptikust teadlase William Diffordi ümber koguneb uus mõttevool - kui jumal on tõeline, siis peame otsima ratsionaalseid vahendeid, kuidas temaga suhelda; mõttetute kultuste ja teenimiste ja kummardamise aeg on ümber. Kuid ka see liikumine ei suuda peatada imest vapustatud inimeste hüsteeriat. Ka Thomas pole enam oma missioonis veendunud, ta tahab rongilt maha minna. Salapärasel Saul Kraftil on aga omad plaanid.

Hea ja huvitav lugu; neutraalselt kirja pandud; mõtisklus usust; jumala ja inimese vahekorrast. Tekst on katkendlik, antud edasi väga erinevatest vaatenurkadest, mis asjale kasuks tuleb. Väga tugev “neli”.

Teksti loeti inglise keeles

Olen eri ajastutel kirjutatud tulevikuainelist (ja eriti lähituleviku-ainelist) teaduslikku fantastikat lugedes märganud järgmist tendentsi: autorid võtavad tulevikku kujutades aluseks oma ajastu suundumused, olgu siis teaduslikud, sotsiaal-poliitilised, ökoloogilised või muud - ja võimendavaid neid äärmustesse, luues selle võimendamise abil pildi tulevikust. Ehk siis tulevikku kujutatakse sellisena, kus kõik asjad lähevad täpselt sellises suunas, kus teose kirjutamise ajal... ja jäävadki minema. Seetõttu pakub tulevikuulme tihti head pilti just kirjutamisajastu hirmude ja lootuste kohta. 
1970. aastate algust võib läänemaailma jaoks tagantjärele muretuks hipiajastuks pidada, ent nagu selgub Silverbergi eessõnast tema eestikeelsete "Valitud teoste" äsjailmunud kolmandale köitele, oli see vähemalt USA jaoks tegelikult üsna pingeline periood. Vietnami sõjale ja rassidevahelistele pingetele lisandus ka kasvav teadlikkus inimkonda ohustavatest globaalprobleemidest. Ka kõiksugu apokalüptilised sektid (meenutagem või Charles Mansoni jõuku) polnud tolleaegsele USA-le võõrad. Silverbergi kirjeldus lähitulevikust (aastast 1999) on vägagi kirjutamisaja ja selle murede nägu-sõjad, ökoloogilised probleemid, ülerahvastatus, apokalüptiliste sektide märatsemine... (Minu mälu järgi on Silverberg sarnast võtet-viimsepäevaootuses märatsevaid sekte 1999. aastal-kasutanud vähemalt veel ühes oma teoses, nimelt romaanis "Aja maskid").
Hinde osas otsustasin mõningase kaalumise järel maksimumi kasuks, ehkki lõpuosast oodanuks vast üllatavamat puänti. Hea ideega, võimas ja mõjuv lühiromaan. Temaatikalt ja ülesehituselt meenutas veidi Spinradi "Katkuaastate päevikuid"-katastroofist laastatud lähituleviku-USA ja sündmuste nägemine erinevate jutustajate pilgu läbi. 
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevas sisukas arvustuses võrreldakse käesolevat lühiromaani "Aja maskidega". Minu arvates on vähemalt samavõrd õigustatud võrdlus varem eesti keeles ilmunud jutuga "Mis juhtus siis, kui tulevik taganes" ( http://baas.ulme.ee/?autor=22&teos=1177 ). Mõlemad tegelevad masside psühholoogiaga ning on usutavalt pessimistlikud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Mind teevad tigedaks kaht liiki lood. Esimene liik on lihtne: ilukirjanduslikuks tegevuseks võimetu isend on mingi jampsi kokku keeranud ja vastutustundetu toimetaja või kirjastaja selle avaldanud. Kui küpsisekarbist küpsiste vahelt koerajulk leida, siis see on mõnevõrra häiriv, eks ole.
 
Teise liigiga on keerulisem. Siia kuuluvad suurepäraselt arendatud tekstid, mis lõpuks keeratakse täielikult kraavi. "State Change" on teist liiki käkk. Peaaegu 13 meisterlikku lehekülge ja siis 14., millega kõigele eelnevale vesi peale tõmmatakse.
 
Sisust: inimesed sünnivad koos nende hinge sisaldavate esemetega. Kui hing otsa saab, siis inimene sureb. Nii näiteks sündis tuntud ameerika luuletaja Edna St. Vincent Millay koos küünlaga, mille pani iga kord, kui luuletust kirjutas, mõlemast otsast põlema. T. S. Eliot sündis koos kohvipulbri topsiga, kust lonkshaaval kohvi keetis. Peategelase kolledžiaegne toakaaslane sündis koos sigaretipakiga. Peategelane ise sündis jääkuubikuga, mida pidi iga hinna eest külmikus hoidma või siis vähemalt termoses. Hing peab igal juhul inimese ligidal püsima ning tööle minnes veab ta termost kaasas ja torkab kuubiku selleks otstarbeks tema kabinetti üles pandud külmkappi.
 
Konks seisneb selles, et oma hinge kujutavat asja tarvitades löövad inimesed neile ainuomaselt särama. Nii et valik on lihtne: kas elada pikk ja väga hall elu (vist mitte siiski igavene?) või siis võtta aeg-ajalt lonks kohvi või sigaret ja teha midagi võimast, mida ainult sina suudad teha. LeGuinil on üks jutt sama liini pidi, kus esinevad lendavad inimesed, kes aga võivad keset lendu taevast alla kukkuda. Turvalisem oleks kogu elu maad mööda ronida.
 
Aga Liu juurde tagasi. Nagu öeldud, on kõik see väga kõrgel tasemel kirja pandud. Lõpuks juhtub aga kaks asja: jääkuubik sulab ära ning sigaretikarbi tibi saadab peategelasele kirja, milles informeerib teda, et suitsud on küll otsas, aga karp alles ja tema elab edasi - muutununa, täiskasvanuks saanuna. Võib aru saada, et sama võiks juhtuda ka peategelasega, kelle kuubikust jäi ka vesi ju alles.
 
Paraku aga jääb see viimane lehekülg eelnevaga täielikult seostamata. Need teised tüübid, Edna Millay ja T. S. Eliot, need ju surid ära? Või alustas T. S. Eliot vapralt uut ja hoopis sisukamat elu, kui kogu ta kohv oli kuseks muutunud ja kui vahepeal surnud pole, elab tänapäevalgi??
 
Kõige nõmedam lugupidamatus lugeja vastu on oma teoses loodud maailmasüsteem või mängureeglid niimoodi lihtsalt laiali lükata. Võrreldav sellega, kui mõne Agatha Christie romaani lõpuks maanduks häärberi ette murule lendav taldrik, kust väljuks roheline mehike ja mõrva omaks võtaks.
 
Ja selle eelneva 13 lehekülje pärast ei saa rahuldavast nõrgemat hinnet ka panna...
Teksti loeti inglise keeles

LeGuin nimetas selliseid jutte psühhomüütideks, Lemil on neid omajagu ja veel hulgal teistelgi. Seesinane ei paista eriti millegi poolest silma: keskpäraselt hea või hästi keskpärane, kuidas võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Valik lühiproosat kogumikust "Mortal Engines" (1977). Sarja "Penguin Modern" 9. anne - üks 50-st märkmikuformaadis vihikust klassikutelt üle maailma, 1 £ tükk. Formaat meeldib mulle ning tekstid on ka sümpaatsed (kuigi mitte kõik viit väärt) ja suurepäraselt tõlgitud. Lemilikud mõistujutud, millesarnaseid LeGuin psühhomüütideks nimetas.
Teksti loeti inglise keeles

Mida keerulisemate aktsioonideni lugu jõuab, seda reljeefsemalt ilmneb autori võimetus. Alguses, kui ainult poiss, vanaisa ja metsaonu ringi tuterdasid, suutis autor lugeja mingil määral ära petta - et äkki oskabki natuke kirjutada. Kui tegelased suurde maailma jõudsid, sai selgeks, et ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Pika talve ilgus... Nagu ülal öeldud, kehva, trafaretse ning pooliku romaani avapeatükk. Vaevalt seda asja enam juurde tuleb ja senise põhjal võib öelda, et hea ongi.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu Jyrka ütles, miinuseks on sisu või siis selle puudumine... Väga nõrk rahuldav. Kuidagi halb tunne on sellele tükile sama hinnet panna kui samas kogumikus ilmunud Veskimehe tekstile, aga mis seal ikka.
Teksti loeti eesti keeles

Rahuldava hinde saab lühiromaan kahel põhjusel. Esiteks Veskimehele omane kohmakas jutustamisstiil ning kalduvus lehekülje või poolteise pikkuseid pseudofüüsika või -inseneeria loenguid pidada. Teiseks kergus, millega Viiekümnetunnine sõda võidetakse. Kui asi on läinud juba tuumapommide loopimiseni, siis ei anna suurriigid alla lihtsalt selleks, et mõnd tuhandet meremeest veest hulpimast ära päästa. Sõja realistlik kulg pidanuks kirjeldatud jõudude vahekorra juures olema selline, et kõik Ordu tugialad Maal vallutatakse ning selle liikmetest suurem osa tapetakse või vangistatakse. Osa jääb põrandaalustes võrgustikes ellu, aga see on juba teine teema. Peategelased tegid satelliitide hävitamisega kindlasti tubli tüki tööd ära ning põhjustasid vaenlasele suurt kahju, aga nende likvideerimine ei muuda ühtegi armeed kurdiks ega pimedaks.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, jutustus on väga hakitud ja kõige paremat hinnet ei vääri seepärast kuidagi.
 
Antakse edasi kaks alternatiivset 1997. aasta 7. novembri pildikest. Esimeses saab minategelane kokku USA ülikoolist laekunud ammuse sõbraga, võtab temaga koos öö otsa viina ja targutab. Sõbral on kaasas aspiranditibi, kes jääb episoodiliseks tegelaseks. Teises (palju paremas) läheb minategelane sama sõbra juurde, kes töötab sotsialistlikul kodumaal instituudi juhina, palub talt veidi tööalast abi ning osaleb pärast revolutsiooni aastapäeva tähistamises. Tutvub seal aspiranditibiga ja läheb tollele ööseks külla.
 
Lisaks jutustatakse ümber Tolkieni pilastavat arvutimängu, mille erinevaid salvestusi (ja sellega koos süžeeliine) minategelane lappab. Kui nüüd selle loogikaga kaasa minna ja arvata, et kaks väga erinevat revolvripüha on ühe ja sama väga komplekse arvutimängu erinevad süžeeliinid, tekib küsimus mängijast. Ju selleks on aspiranditibi ning ringi kuukavad teaduste kandidaadid ja doktorid NPC-d.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kobe, kuigi autorile omaselt kohati veidi raskesti jälgitav.
 
Veskimees pole muidugi George R. Martin. Kui bahaduri pärast tibi päästmist mitmetunnine nõrkusehoog tabaks ja ta tibi selleks ajaks enda tuppa jätaks, siis intriigide ja alatuste peale maiama autori jutus saaks ta surma. "Kuldhordi teine tulek" on kõigest hoolimata siiski üsna lihtsameelne tekst. Stalker oli sel aastal ilmunut vaadates siiski ära teenitud: "Inglist ja kvantkristallist" on jutustus tõesti palju parem.  
 
Evolutsiooniga pole sel kõigel aga vähimatki pistmist.
Teksti loeti eesti keeles

Ülal on hoolega sakitud... Minu meelest on see aga üks VB paremaid jutte ja talle pigem ebatüüpiline. Üsna üllatuslik leid.
Teksti loeti eesti keeles

Jama see muidugi on, alustades kasvõi sellest, et nood minevikku siiratud aparitsioonid ei saanud küll midagi katsuda ega uksele koputada, kuid kohalikele kuuldavalt rääkida millegipärast said. Või siis sellest, et kui neist särtsu sai, pidanuks neil rahvarohkemates kohtades liikudes igasuguseid probleeme tekkima.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene, topistega lugu oli lahedam. See siin oleks võinud niisama hästi ka olemata olla.
 
Aga kahju ikkagi, et autor kopsuvähki suri. Eeldusi oli.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ulme ei ole, siis põhimõtteliselt ei kommenteeri... Aga ma saan muidugi aru, miks need kaks juttu "Täheajas" koos avaldati. Rauli arvustuses tõstatatakse asjakohane küsimus.
Teksti loeti eesti keeles