Kasutajainfo

Robert Silverberg

15.01.1935-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

(Now+n), (Now-n)

(jutt aastast 1972)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (3)

Päris vinge jutt, kuigi loomulikult ilmumisest möödunud 40 aastaga veidike vananenud. Samas see kerge vananemine ei sega absoluutselt; väga paljud lood ei kanna ajaproovi välja, selle looga siin seda muret õnneks pole. Paar korda küll jahutakse mingitest 2002. aasta mikrofilmidel ajalehtedest, aga see on mikroskoopiline puudus.

Peategelane on börsimaakler, kellel on hämmastav võime miskite psii-lainete abil suhelda iseendaga 48 tundi minevikus ja 48 tundi tulevikus, siit tuleb ka loo pealkiri. Mineviku mina on (praegu - n) ja tuleviku oma (praegu + n), kusjuures jutu minategelane on (praegu). Oma hämmastavat võimet kasutab vennike lihtlabaseks rahategemiseks. Tulevikus vaatab ta aktsiate tõusud ja langused ära ja siis edastab oma varasemale minale õigeid vihjeid milliseid osta, milliseid müüa, kusjuures (praegu) on keskne tegelane kes vahendab (praegu + n`i) ja (praegu - n`i) infot.

Korraga aga kohtub miljonärist maakler kellegi kirjeldamatult ilusa neiuga, kellesse kohe armub ja kes vastab samaga. Nad on koheselt praktiliselt lahutamatud. Paraku selgub aga õige pea, et neiu kaelas olev metallist talisman blokib efektiivselt igasugused psii-lained ja ilma õigeaegsete vihjeteta on (praegu - n) sama tark kui kõik teised investorid ja (praegu) hakkab progresseeruvas mahus raha kaotama.

Lugu on lahe ja kuigi siin otsest puänti polnud, meeldis mulle kuidagi helge, Silverberglik lõpp. Kuigi ma olen veendunud et rõhuv enamus ulmelugudest, mis on enam kui paarkümmend aastat vanad on lootusetult pahaks läinud ja kuuluvad koheselt äraviskamisele, on mõnus nende seast meeldivaid erandeid leida.

Teksti loeti inglise keeles

Autor tunnistab loo saatesõnast, et tema arusaam huumorist erineb kõvasti keskmise inimese omast ja väidab, et tema meelest on käesolev lugu naljakas. Ilmselt ei jaga ma Silverbergi väidetavat veidravõitu huumorimeelt, sest naljakaks ma seda lugu pidada ei oska. 
Muidu polnud lool väga vigagi, ehkki ma ei oska sellest niipalju vaimustuda, nagu eelarvustaja. 
Teksti loeti eesti keeles

Just nimelt, ei olnud naljakas ja ei oska nii vaimustuda nagu eelarvustajad. Mulle üldiselt eriti ei meeldi lood, milles peategelased on juhmipoolsed ja autoripositsioon ei tundu nende omast erinevat. Raske on sellistele kaasa elada.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Eelnevas sisukas arvustuses võrreldakse käesolevat lühiromaani "Aja maskidega". Minu arvates on vähemalt samavõrd õigustatud võrdlus varem eesti keeles ilmunud jutuga "Mis juhtus siis, kui tulevik taganes" ( http://baas.ulme.ee/?autor=22&teos=1177 ). Mõlemad tegelevad masside psühholoogiaga ning on usutavalt pessimistlikud.
Teksti loeti eesti keeles

Just nimelt, ei olnud naljakas ja ei oska nii vaimustuda nagu eelarvustajad. Mulle üldiselt eriti ei meeldi lood, milles peategelased on juhmipoolsed ja autoripositsioon ei tundu nende omast erinevat. Raske on sellistele kaasa elada.
Teksti loeti eesti keeles

Liblikad on head, krematooriumil polnud ka viga. Autorile on aga kuskil külge hakanud paha komme sõnarohkelt seletada, kui hirmus õudne see ikka on, millest ta kirjutab. Näiteks järgmine lõik:
 
 
"Koeri oli kokku kuus. Nad … Mitte nad, elusolendi kohta käivat sõna ei saanud nende kohta kasutada – need - kujutasid endast suuri, hundisarnaseid ja vasikasuurusi koletisi, kuid, Aldol oli raskusi oma silmade uskumisega – kunagi ehk elavad, kuid nüüdseks täiesti selgelt surnud. Tühjade silmakoobastega ja tuima, ühetaolise raskepärase liikumisega, tekitasid nad Aldos külmi, sisemisi võdinaid. Neis koletistes oli mingi külm aura, mis levis kaugele elukate ümber ja tungis ka läbi akna tuppa, pannes mehe, kes neid sealt vaatas, kananahka. Ta oli millegipärast kindel, et elavad koerad ei olnud teda veel tajunud, kuid surnud juba teadsid, et ta seal on ja neid vaatab. Tahtmatult astus mees aknast eemale, et nende painest vabaneda."
 
 
No mille jaoks kogu seda lora pärast tõdemust, et olid täiesti selgelt surnud, vaja on? Et "Lääne Elus" eraldatud ruum täis saada??
 
 
Järgmisel lausel ei saa aga sedagi vabandust olla: "Valguseta aknad kumasid pimedust ja õõva." Sulaselge jamps.
Teksti loeti eesti keeles

Neid pildi sisse mineku jutte on ilma Kivastikutagi maailmas juba nii palju et...
 
Võiks öelda "ebaoriginaalne" või "andevaene", aga tegelikult pole kumbki neist õige sõna. Õige sõna selle nähtuse kohta on "kolklus". Ainult kirjanduslikus kolkas avaldatakse ja antologiseeritakse ("Eesti novell 2018") niisuguseid tekste. Sama käib näiteks ka Ülo Mattheuse ulmejutu "Minu isa luulud" kohta (1984), mille eest ta Tukla preemiagi sai.
Teksti loeti eesti keeles

Võimalik tõesti, et autoril oli kavas Lovecraftile kummardada - oma nõmeduses ja saamatuses näitas ta aga meistrile paljast pragumenti. Nii läheb, kui inime oma mõõtu ei tunne :(
Teksti loeti eesti keeles

Andekspalumise rituaal on tugev kujund, aga jutu kirjaviis on mõneti raskepärane, nagu ka eelarvustaja märgib.
 
Minu arvates ei ole mõne varasema autori poolt loodud maailma asetatud sündmustiku puhul tema maailmapildi jagamine tingimata kohustuslik. Pastišši puhul oleks, aga pastišš tähendab ka truud stilistilist jäljendamist, mis SV eesmärk ilmselt ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Kitzberg ja Tammsaare siiski küll mitte, aga "Reaktoris" tavaliselt ilmuvate tekstide hulgas paistab silma küll.  Kui see jutt oleks Hargla "Õudse Eesti" koostamise ajal olemas olnud, oleks sinna ka sobinud.
Teksti loeti eesti keeles

Stiilipuhas tekst - peategelane tuleb vanasse talumajja puhkama, hakkab endisaegset rahvast nägema, lõpuks löövad kooljad ümbruskonnas lusti... Ime kohe, et seda seni arvustatud ei ole.
 
Mulle meeldis ühe detaili pärast, lk. 37: "Koolnud kaimud tulid kõik tervitama, hauanaabrid ka. Vanamemm Marie kargles oma pisikese õe Emiliaga ringiratast minu ümber." Sellest, et surnud jäävadki sellesse ikka, milles nad surevad ning mida see nende jaoks tähendada võiks, polegi eesti kirjanduses vist suurt midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah, nii kahetsusväärselt sageli läheb, kui tavakirjanik enda arust ägedat ulmet kirjutab. Totalitaarses tulevikuühiskonnas on üliväga pronataalne perepoliitika - elus edasi jõudmist näitab see, mitmendal korrusel sa elad ja korruseid vahetada saad ainult siis, kui lapsi teed. Kui paar mingi aja jooksul lapsi ei saa, on tulemuseks sundlahutus või siis saavad nad võimaluse ennast koos ära tappa. Kogu skeem on totter jama muidugi paljudel põhjustel, aga üks paistab eriti silma: reproduktiivmeditsiini puudumine.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselgelt rollimängust tõukunud tekst. Sisu poolest trafaretne, kuid autor vähemalt üritab atmosfääri loomisega tööd teha. Ning lõpp vähemalt pole päris selline, nagu eelneva skeemi põhjal arvata võiks. Kolmpluss debüüt ja loodetavasti võtab autor millalgi ette midagi keerulisemat kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Eks sellistel tekstidel ole oma seltskonnas suurem väärtus kui laia publiku hulgas. Kirjaoskus on autoril täiesti olemas.
 
 
Üldiselt on aga ammu juba tähele pandud, et selleks, et juttu lugeda oleks põnev ja huvitav, peab olema gradatsioon. Tegelased peavad sattuma uutesse ja eelmistest ägedamatesse olukordadesse ning siis need varasemast nutikamalt või brutaalsemalt vms. lahendama. 2018. aasta oktoobrikuu "Reaktoris" on kaks rappimislugu (see siin ja J. J. Metsavana oma), milles kummaski vaid ühtlases tempos rapitakse ja mis seetõttu tüütuks muutuvad. Kolmandiku või isegi poole võiks rahulikult maha lõigata ja tekst sellest vaid võidaks.
 
 
Hea keelevaldamise pärast käesolevale loole punkti võrra kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna tegu on debüüdiga, siis veidi pikemalt. Eespool on öeldud hulk asju, millega võib nõustuda - jah, otsene kõne on vähe usutav, jah, pseudodokumentalistlik lõpumärkus võinuks ära jääda. Aga kirjutaja suutis oma teksti koos hoida, ei muutunud ülearu sõnaohtraks ega visanud liiga labast kildu. Lõppki on olemas - mitte küll ülearu vaimukas, kuid siiski lõpp. Kuskilt "Years Best of..." kogumikust mäletan juttu, milles tulnukad samamoodi kõigile pasunasse andsid, kuni keegi vapper isehakanud partisan avastas, et neid saab printeritahmaga tappa. No mille poolest siis too parem on...
Teksti loeti eesti keeles