Kasutajainfo

Robert Silverberg

15.01.1935-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

The Man Who Never Forgot

(jutt aastast 1958)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1958; veebruar
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
1
4
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (6)

Jutu peategelasel on kohutav anne, ta ei suuda mitte midagi unustada. Ei lõhnu, maitseid, muusikat, sõnu, inimesi ja valu. Vaevleb ta oma häda käes, seikleb siin ja seal ning mõtleb, miks peab just tema kõikide inimeste seast kannatama sellise needuse käes. Lõpus saab ta loomulikult aru, et hädaldamine ei vii kuhugi ning tuleb elama hakata. Selline moraaliga lugu siis. Hästi kirjtatud, kohati ängistav ja nukker, kuid siiski mitte midagi erilist. Peal moraali puudub jutul tõsisem mõte. Kolm
Teksti loeti inglise keeles

Ulmeline pool seisnes tõesti ainult selles, et mingi mees ei suutnud unustada ühtegi asja, mida oli näinud. Minu meelest lõpeks taoline fenomen kiirelt unustamisvõimetu tegelase hulluksminekuga, aga no olgu peale. Ega loos suuremat ei juhtunudki, kirjeldati mehe kannatusi, kes oli võimetu unustama ja kes liikus mööda Ameerikat ringi, olles samamoodi võimetu kuhugi pikemalt pidama jääma. Keskmine jama, ütleksin. Ununeb kiiremini, kui kulus aega selle loo läbimiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Eelarvustajad on nüüd suust palju põhku välja ajanud, millele pole aga põhjust tähelepanu pöörata, kuna «Mees, kes kunagi ei unustanud» on suurepärane jutt, mis võinuks vabalt ilmuda ka Ain Raitviiru kultusantoloogias «Lilled Algernonile» ning saavutada sama tugeva resonantsi kui sealsed tuntuimad tekstid. Selle juunis 1957 kirjutatud loo ostis pikema jututa Fantasy & Science Fictioni toimetaja Tony Boucher ning veebruaris 1958 see juba ilmuski. Kirjanik ise näeb jutus algeid oma tulevasele tippromaanile «Dying Inside» (1972).

Lugu räägib mehest, kes sõna otseses mõttes ei unusta mitte midagi, ei suudakski unustada. Ta mäletab kõiki inimesi, kellega elu jooksul on kohtunud, mäletab kõike räägitut detailselt, samuti suudab ta peast tsiteerida kõike, mida on elu jooksul lugenud, aga halvem on ka, et sama täpselt on tal meeles kõik elu jooksul kogetud valuaistingud, emotsioonid ja muu taoline hingeliselt koormav.

Ses mõttes on see klassikaline 1950ndate ulmekirjandus: inimesele on külge poogitud üks tavalisest erinev joon – ei midagi erilist, aga üldiselt siiski kogu asja ulmeks muutev – ning asutud siis vaatlema, mida see tema ja ühiskonna suhetes muudab, mida tähendab.

Linnast linna reisiv Tom Niles ei saa kuhugi pikemaks pidama jääda, sest tuttavate ja mäletamiste pagas hakkab lihtsalt koormama. See segab elu põhimõtteliselt igal tasandil, töisel, eraelulisel, sõprus- ja armusuhete plaanis: ta mäletab kõige pisemaidki valesid, keerutamisi, žeste, näoilmeid, ettekäändeid jmt detailse täpsusega. Ning sellisena on ta ükskõik kellele üsnagi ebamugav sõber või partner, alluv või ülemus.

Kuigi seda võiks pidada justkui üleloomulikuks supervõimeks, mille abil elus kaugele jõuda, siis peamiselt seab see Tom Nilesi elule suuremaid ja väiksemaid takistusi ning veeretab igapäevaselt teele erinevaid probleeme.

Ühest USA depressiivsest väikelinnast teise rännates ning juhutöid tehes meenutab Niles oma lapsepõlve, erilise omaduse avastamist, muutust vanemate, õpetajate, koolikaaslaste ja külaelanike suhtumises. Neis napis kirjeldusis tõuseb Silverberg korraks justkui 1930ndate ameerika kirjanduse suurimate meistrite tasemele, meenuvad Wolfe, Dos Passos jmt.

«Mees, kes kunagi ei unustanud» oleks võinud olla vaieldamatu geiniaalne meistriteos ja oma kümnendi legendaarsemaid ulmejutte, kui kirjanik vaid oleks valinud oma loole traagilise lõpu. Teate küll, nagu Asimovi «Inetus poisikeses» või Keyesi «Lilledes Algernonile», kui vaid paari samast ajast pärit juttu meenutada, kus lugejale tuleb loo lõpuks pisar silma, rinnas on tunda pakitsust ja painet ning kogu jutt võtab õhkama.

Silverberg on otsustanud julge valiku kasuks (ja tema kirjanduslikku pagasit arvestades oli see väga julge samm) ning me ei näe loo lõpuks geniaalset noormeest kuskil USA väikelinna äärelinna baari taga suvaliste kalkarite poolt surnuks pekstuna porilombis vedelemas. Algaja ja ambitsiooni täis kirjanikuna oleksin mina selle just nii lõpetanud. Siin aga teeb Silverberg ootamatu käigu ja näitab, et tihti polegi olemas dramaatilisi valikuid, vaid tuleb õppida oma eripäraga lihtsalt edasi elama.

Jutt väärib püsti tõusmist ja aplodeerimist.

Teksti loeti inglise keeles

Omaette küsimus on, kuivõrd see jutt üldse ulmeks liigitub. Mingi sarnane absoluutse mälu sündroom (sünteetiline mälu) peaks ka reaalselt eksisteerima, nõukogude ajal ilmus selle kohta eesti keeles isegi üks populaarteaduslik raamat (Aleksandr Luria "Väike raamat suurest mälust"). Seda, kas selline mälu võib pärilik olla, nagu Silverberg oma loos on kirjutanud, ma küll öelda ei oska.
Keskmisest kõvasti paremat (õnneks mitte küll sünteetilist ega ka mitte eideetilist) mälu eviva isikuna leidsin selles loos endalegi palju tuttavat (ma tõesti ei saa aru, kuidas nö. keskmise mäluga inimesed asju mäletavad või kui kiiresti kedagi või midagi unustavad või millise loogika alusel unustamine toimub, samuti olen tuttav sellega, kui ärritavalt hea mäluga inimene halvamälulistele vahel mõjuda võib). Samas jäi loos midagi puudu, et sellele maksimumhinnet panna-ehk just see lõpp, oleksin oodanud midagi muud.
Tõlkest: eesti keeles ei peksta inimesi "üles", vaid siiski "läbi".
Teksti loeti eesti keeles

<a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Funes_the_Memorious">Jorge Luis Borges kirjutas samal teemal juba 15 aastat varem</a> ja Kristjan-Jaak Rätsepal on muidugi õigus, et ulmet on siin vähe. Silverbergi lugu pole eriline saavutus ja ma ei nõustu kolmanda arvustajaga, et just lõpu pärast. Kui autor on otsustanud valida peategelaseks lollpea, siis minu arust ei ole etem lasta tol oma lollusest otsa saada kui lõpuks aru pähe võtta.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018
mai 2018
aprill 2018

Autorite sildid: