Kasutajainfo

Robert Silverberg

15.01.1935-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

Trips

(jutt aastast 1974)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (3)

Peategelane rändab mööda San Fransisco linna erinevaid reaalsusi erinevates maailmades. Mõnes maailmas pole linna ollagi, ainult tühjad künkad ja kaljud. Teises jälle on pilvedesse ulatuv tulevikulinn. Mõnes maailmas ratsutavad selle koha peal ringi ainult mongolid või indiaanlased, teises jälle on rahumeelsete primitiivsete põlluharijate küla. Peategelane otsib kõigis neis maailmades oma naist. Mõnes ta isegi kohtab teda, või äärmiselt sarnast teisikut. Kohtub muuhulgas ka iseenda täiusliku teisikuga. Kõigest hoolimata rändab ta ikka ja jälle edasi uutesse maailmadesse, lubades küll mingil ajal kindlasti tagasi tulla.

Selline millegipärast nukrat meeleolu kandev jutt, kus küll midagi kurba ei toimu. Pigem on mõned kirjeldatud maailmad ja situatsioonid koomilised. Väga hästi kirja pandud jutus lummab eelkõige Silverbergi keelekasutus, kujundlikkust ja metafoore täis tekst, millega antakse edasi igavest rändamist nii füüsilises kui vaimses mõttes.

Teksti loeti inglise keeles

"Rännakute" kohta kehtib sama, mis ka mitmete teiste minu loetud Silverbergi tekstide kohta: hästi loodud, kuidagi mõnusalt lõunamaine ja päikeseline õhustik, ent stiil jääb veidi laialivalguvaks-lobisevaks, puudu on mingist teravusest ning fokuseeritusest. Alternatiivajalood on mulle alati meeldinud, ent selles loos sai neid alternatiivmaailmu nii lühikese teksti kohta nagu veidi liiga palju, mistõttu need maailmad kipuvad kohati jääma väga visandlikeks. 
Minategelase mänglev kolamine erinevate maailmade vahel meenutas mulle veidi Zelazny Amberi-tsüklit ja printside liikumist Varjudes. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Mind teevad tigedaks kaht liiki lood. Esimene liik on lihtne: ilukirjanduslikuks tegevuseks võimetu isend on mingi jampsi kokku keeranud ja vastutustundetu toimetaja või kirjastaja selle avaldanud. Kui küpsisekarbist küpsiste vahelt koerajulk leida, siis see on mõnevõrra häiriv, eks ole.
 
Teise liigiga on keerulisem. Siia kuuluvad suurepäraselt arendatud tekstid, mis lõpuks keeratakse täielikult kraavi. "State Change" on teist liiki käkk. Peaaegu 13 meisterlikku lehekülge ja siis 14., millega kõigele eelnevale vesi peale tõmmatakse.
 
Sisust: inimesed sünnivad koos nende hinge sisaldavate esemetega. Kui hing otsa saab, siis inimene sureb. Nii näiteks sündis tuntud ameerika luuletaja Edna St. Vincent Millay koos küünlaga, mille pani iga kord, kui luuletust kirjutas, mõlemast otsast põlema. T. S. Eliot sündis koos kohvipulbri topsiga, kust lonkshaaval kohvi keetis. Peategelase kolledžiaegne toakaaslane sündis koos sigaretipakiga. Peategelane ise sündis jääkuubikuga, mida pidi iga hinna eest külmikus hoidma või siis vähemalt termoses. Hing peab igal juhul inimese ligidal püsima ning tööle minnes veab ta termost kaasas ja torkab kuubiku selleks otstarbeks tema kabinetti üles pandud külmkappi.
 
Konks seisneb selles, et oma hinge kujutavat asja tarvitades löövad inimesed neile ainuomaselt särama. Nii et valik on lihtne: kas elada pikk ja väga hall elu (vist mitte siiski igavene?) või siis võtta aeg-ajalt lonks kohvi või sigaret ja teha midagi võimast, mida ainult sina suudad teha. LeGuinil on üks jutt sama liini pidi, kus esinevad lendavad inimesed, kes aga võivad keset lendu taevast alla kukkuda. Turvalisem oleks kogu elu maad mööda ronida.
 
Aga Liu juurde tagasi. Nagu öeldud, on kõik see väga kõrgel tasemel kirja pandud. Lõpuks juhtub aga kaks asja: jääkuubik sulab ära ning sigaretikarbi tibi saadab peategelasele kirja, milles informeerib teda, et suitsud on küll otsas, aga karp alles ja tema elab edasi - muutununa, täiskasvanuks saanuna. Võib aru saada, et sama võiks juhtuda ka peategelasega, kelle kuubikust jäi ka vesi ju alles.
 
Paraku aga jääb see viimane lehekülg eelnevaga täielikult seostamata. Need teised tüübid, Edna Millay ja T. S. Eliot, need ju surid ära? Või alustas T. S. Eliot vapralt uut ja hoopis sisukamat elu, kui kogu ta kohv oli kuseks muutunud ja kui vahepeal surnud pole, elab tänapäevalgi??
 
Kõige nõmedam lugupidamatus lugeja vastu on oma teoses loodud maailmasüsteem või mängureeglid niimoodi lihtsalt laiali lükata. Võrreldav sellega, kui mõne Agatha Christie romaani lõpuks maanduks häärberi ette murule lendav taldrik, kust väljuks roheline mehike ja mõrva omaks võtaks.
 
Ja selle eelneva 13 lehekülje pärast ei saa rahuldavast nõrgemat hinnet ka panna...
Teksti loeti inglise keeles

LeGuin nimetas selliseid jutte psühhomüütideks, Lemil on neid omajagu ja veel hulgal teistelgi. Seesinane ei paista eriti millegi poolest silma: keskpäraselt hea või hästi keskpärane, kuidas võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Valik lühiproosat kogumikust "Mortal Engines" (1977). Sarja "Penguin Modern" 9. anne - üks 50-st märkmikuformaadis vihikust klassikutelt üle maailma, 1 £ tükk. Formaat meeldib mulle ning tekstid on ka sümpaatsed (kuigi mitte kõik viit väärt) ja suurepäraselt tõlgitud. Lemilikud mõistujutud, millesarnaseid LeGuin psühhomüütideks nimetas.
Teksti loeti inglise keeles

Mida keerulisemate aktsioonideni lugu jõuab, seda reljeefsemalt ilmneb autori võimetus. Alguses, kui ainult poiss, vanaisa ja metsaonu ringi tuterdasid, suutis autor lugeja mingil määral ära petta - et äkki oskabki natuke kirjutada. Kui tegelased suurde maailma jõudsid, sai selgeks, et ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Pika talve ilgus... Nagu ülal öeldud, kehva, trafaretse ning pooliku romaani avapeatükk. Vaevalt seda asja enam juurde tuleb ja senise põhjal võib öelda, et hea ongi.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu Jyrka ütles, miinuseks on sisu või siis selle puudumine... Väga nõrk rahuldav. Kuidagi halb tunne on sellele tükile sama hinnet panna kui samas kogumikus ilmunud Veskimehe tekstile, aga mis seal ikka.
Teksti loeti eesti keeles

Rahuldava hinde saab lühiromaan kahel põhjusel. Esiteks Veskimehele omane kohmakas jutustamisstiil ning kalduvus lehekülje või poolteise pikkuseid pseudofüüsika või -inseneeria loenguid pidada. Teiseks kergus, millega Viiekümnetunnine sõda võidetakse. Kui asi on läinud juba tuumapommide loopimiseni, siis ei anna suurriigid alla lihtsalt selleks, et mõnd tuhandet meremeest veest hulpimast ära päästa. Sõja realistlik kulg pidanuks kirjeldatud jõudude vahekorra juures olema selline, et kõik Ordu tugialad Maal vallutatakse ning selle liikmetest suurem osa tapetakse või vangistatakse. Osa jääb põrandaalustes võrgustikes ellu, aga see on juba teine teema. Peategelased tegid satelliitide hävitamisega kindlasti tubli tüki tööd ära ning põhjustasid vaenlasele suurt kahju, aga nende likvideerimine ei muuda ühtegi armeed kurdiks ega pimedaks.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, jutustus on väga hakitud ja kõige paremat hinnet ei vääri seepärast kuidagi.
 
Antakse edasi kaks alternatiivset 1997. aasta 7. novembri pildikest. Esimeses saab minategelane kokku USA ülikoolist laekunud ammuse sõbraga, võtab temaga koos öö otsa viina ja targutab. Sõbral on kaasas aspiranditibi, kes jääb episoodiliseks tegelaseks. Teises (palju paremas) läheb minategelane sama sõbra juurde, kes töötab sotsialistlikul kodumaal instituudi juhina, palub talt veidi tööalast abi ning osaleb pärast revolutsiooni aastapäeva tähistamises. Tutvub seal aspiranditibiga ja läheb tollele ööseks külla.
 
Lisaks jutustatakse ümber Tolkieni pilastavat arvutimängu, mille erinevaid salvestusi (ja sellega koos süžeeliine) minategelane lappab. Kui nüüd selle loogikaga kaasa minna ja arvata, et kaks väga erinevat revolvripüha on ühe ja sama väga komplekse arvutimängu erinevad süžeeliinid, tekib küsimus mängijast. Ju selleks on aspiranditibi ning ringi kuukavad teaduste kandidaadid ja doktorid NPC-d.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kobe, kuigi autorile omaselt kohati veidi raskesti jälgitav.
 
Veskimees pole muidugi George R. Martin. Kui bahaduri pärast tibi päästmist mitmetunnine nõrkusehoog tabaks ja ta tibi selleks ajaks enda tuppa jätaks, siis intriigide ja alatuste peale maiama autori jutus saaks ta surma. "Kuldhordi teine tulek" on kõigest hoolimata siiski üsna lihtsameelne tekst. Stalker oli sel aastal ilmunut vaadates siiski ära teenitud: "Inglist ja kvantkristallist" on jutustus tõesti palju parem.  
 
Evolutsiooniga pole sel kõigel aga vähimatki pistmist.
Teksti loeti eesti keeles

Ülal on hoolega sakitud... Minu meelest on see aga üks VB paremaid jutte ja talle pigem ebatüüpiline. Üsna üllatuslik leid.
Teksti loeti eesti keeles

Jama see muidugi on, alustades kasvõi sellest, et nood minevikku siiratud aparitsioonid ei saanud küll midagi katsuda ega uksele koputada, kuid kohalikele kuuldavalt rääkida millegipärast said. Või siis sellest, et kui neist särtsu sai, pidanuks neil rahvarohkemates kohtades liikudes igasuguseid probleeme tekkima.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene, topistega lugu oli lahedam. See siin oleks võinud niisama hästi ka olemata olla.
 
Aga kahju ikkagi, et autor kopsuvähki suri. Eeldusi oli.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ulme ei ole, siis põhimõtteliselt ei kommenteeri... Aga ma saan muidugi aru, miks need kaks juttu "Täheajas" koos avaldati. Rauli arvustuses tõstatatakse asjakohane küsimus.
Teksti loeti eesti keeles