Kasutajainfo

Robert Silverberg

15.01.1935-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

Earth`s Other Shadow

(kogumik aastast 1973)

eesti keeles: «Maa teine vari»
Tallinn «Eesti Raamat» 1994

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
12
9
0
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (21)

Minu meelest äärmiselt tugev novellikogu. Eranditult kõik lood on väga head. Eriti sageli selliste kogumike otsa just ei satu. Jutukogu lood on tüüpiliselt Silverbergile sügavalt sotsiaalsed ning autoril on õnnestund, hoolimata valitud libedast sotsiaaalse ulme teest, kõik lood elegantselt lõpule viia. See kogumik on parim näide sellest, kui sügav (ja seejuures nauditav) võib olla tänapäeva ulmekirjandus. Parimad on «Kui puud näitavad hambaid», «Varjatud võimetest» ja «Armunud Ishmael».
Teksti loeti eesti keeles

Ei arva nii hästi kui eelkõneleja, aga vähemalt kolm novelli olid tõesti head - ''Näha nähtamatut'', ''Kui puud näitavad hambaid'' ja siis see, kus ekstrasensid nõidusevaenulikule planeedile enda vaoshoidmist õppima saadetakse. Harlan Ellisoniga kahasse kirjutatud lood olid seevastu minu meelest pehmelt öeldes kummalised. Raamat väärib igal juhul lugemist, olles minu teada küll ainuke lääne ulmeautori tervikuna eesti keelde ümberpandud novellikogu. Kui ma ainult ei eksi. Lisaks võib veel mainida, et 'Näha nähtamatut' on Silverbergi üks tuntumaid lugusid üldse, isegi üks 'Twilight Zone'i' nimelise telesarja episood oli selle põhjal vändatud ja eesti keeleski on siin kogus juba jutu kolmas tõlge (teised: Krista Kaer 'Täheajas' ja keegi tõlkimisest ja keeletest mitte midagi teadev idioot mingis kahtlases brozhüüris). Ilma naljata hea lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu hinne on neli. Seletan. Lugesin seda kõigepealt originaalis, polnud paha jutukogu, aga et olin ennemgi Silverbergi (minu meelest üks paremaid ulmekirjanikke) lugenud, siis vaimustusest kah ei hõisanud. Selline tavaline jutukogu, mõned vanemad lood, ports uusi, mõni tugevam, mõni kehvem. Minu meelest oleks tasunud see raamat siis eesti keeles täies mahus välja anda kui meile oleks talle maakeeles kõrvale panna veel paar Silverbergi kogu... Aga nii on see lihtsalt mingi juhuslik valik, mille ilmumise põhimotiiv oli see, et omal ajal müüdi seda siin rublikute eest ning nii on see igas raamatukogus kättesaadav. Tõtt öelda on siinsel territooriumil rublade eest veel üsna mitut ulmekat müüdud: kas need kõik tuleb eesti keelde tõlkida! Kogus on ka üks üsna naljaks viga - jutu "Kärbsed" kaasautoriks on märgitud Harlan Ellison. Tegelikult ilmus see jutt Ellisoni koostatud antoloogias "Dangerous Visions" (1967), seetõttu oli originaalis jutu copyrighti taga ka Ellisoni nimi, et raamatus oli ka üks Harlan Ellisoniga koos kirjutatud lugu, siis ilmselt arvasid kohalikud mõttetargad, et ka see lugu on kahasse tehtud. Jään endiselt ühes oma arvustuses välja öeldud mõtte juurde, et kuuajalise otsimise järel kohalikes suuremates raamatukogudes, oleks leitud materjali põhjal võinud koostada hulga esinduslikuma Robert Silverbergi jutukogu. Niisiis on see neli realiseerimata võimaluse eest. Vaidleks pisut ka tõlkijaga, aga olgu....
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Hmm, armas jutukogu... Kenasti kokkusobivad novellid. Mõned eriti head, kaasakiskuvad, kohati iroonilised (hmm, Silverberg ei ole ju alati irooniline..) Eesti keelst varianti pole näinud, ei oska midagi tõlke kohta ütelda. Sattusin kunagi ühe eestikeelse Silverbergi peale, see oli vaba ümberjutusus. Enam seda viga ei korda :) Aga Silverberg ise on hea :)
Teksti loeti inglise keeles

Ei oskagi nagu eelkõnelejatega nõustuda või mitte nõustuda. Novellikoguna oli ta üllatavalt hea.Esimene kord lugedes oli ta tiba imelik aga teine kord juba parem ja kolmandal korral hakkas peris maitsema.Eesti keeles ei tulegi esimese korraga meelde ühtegi raamatut kus oleks ühelt autorilt nönna palju novelle.Pigem on olnud autoreid siit ja sealt.Novellid ise tundusid olema üks siit valdkonnast ja teine sealt,ei tekkinud sellist kordamise tunned nagu paljude jutukogudega on,et loed ja loed ja juba neljandat lugu lugedes tuleb uni peale,sest kõigis neis mingi sell kihutab miski ruumilaevaga ringi ja muud ei teegi.Selle poole pealt peaks ehk koostajatele pai tegema.Aga nojah,paksem oleks ta võinud küll olla ... Ühe õhtuga loeb ju sellise buki läbi ... Aga jah, mida rohkem loed seda armsamaks saab,enda lemmik on "Kui puud näitavad hambaid".
Teksti loeti eesti keeles

Pole kahjuks Silverbergist rohkem midagi lugenud kuid sellest jutukogust piisas, et edaspidi selle autori teoseid kõhklemata lugema asuda. Väga tugevad ja kõik täiesti erilised lood. Soovitan soojalt kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Ebaühtlase tasemega asi. Paar suht head lugu ("How It Was..." põhiliselt) ja samas kõrval pooltooreid, lihtsalt hea idee vormistamisena tunduvaid jutukesi ("Something Wild Is Loose" või "To the Dark Star").
Teksti loeti eesti keeles

Midagi on selles ameerika sotsiaalses ulmel sellist, mis päris lõpunu pähe ei istu ja pärale ei jõua. Olen selle jutukogu üle palju mõelnud, iseäranis selle üle, mis takistab "viit" panemast. Antud RS-i kogu puhul on selleks ilmselt liigne üledramatiseeritus. Tähendab, see dramaatika mind miskipärast ei mõjuta - on liiga sunnitud ja pingutatud. RS oskab küll hästi õhkkonda ja meeleolu luua, seda küll. Kuid meie lainepikkused on liialt erinevad. "Hidden Talent" ja " To See the Invisible Man" on jäänud selle kogumike lemmikuiks. Sea on hea raamat, arvan aga loodan, et RS-l on paremaid.
Teksti loeti eesti keeles

Ainuüksi "Varjatud võimetest" ja "Näha nähtamatut" on piisavalt head, et 5 panna. Igatahes tekkis mul huvi ka teiste Silverbergi teoste järgi, mis iseenesest on ju positiivne :)
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane kogumik. Eriti nendele, kel omal ajal originaal rublade eest ostmata jäi, on see igati vajalik asi.
Teksti loeti eesti keeles

Silverbergil on midagi põhimõttelist puudu, et ta mulle jäägitult meeldiks. Tal on väga tugevaid ja mõjuvaid tekste, ent üldmulje kipub kuidagi... ei oskagi öelda omadussõna, mis oleks tabav, aga mitte ülekohtune. Kuidagi... jõuetud on ta tekstid. Head küll...

Igatahes on tegu väärt koguga, mis näitab autorit võimeka ja mitmekülgse ulmekirjanikuna. Naljakas muidugi, et igaühele meeldivad eri jutud - minu lemmik on "Something Wild..." ;-) - võiks isegi öelda "vana hea SF", viletsaim tundus "Past went away", mis pani lehti keerama - maitse asi muidugi.

Teksti loeti eesti keeles

Hea kogumik ja nagu kogumike puhul ikka on ka siin nii häid kui ka mitte nii häid lugusid. Kaks parimat on aga "Varjatud võimed" ja "Näha nähtamatut". Kuna tüki aja jooksul pärast selle eestindamist mingit muud valimikku Silverbergilt ei ilmunud jäi see tema ainukeseks kogumikuks. Seetõttu oleks võinud midagi paremat tõlkeks valida.
Teksti loeti eesti keeles
x
Targo Tennisberg
24.11.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

PUNK ON LAHE. Way etem vähemasti, kui klassikute pealt mahaviksitud tüütused, mis Marduses/Algernonis enamikku ruumist täidavad.
Btw, ma olen ka Jyrkaga 100% nõus, et ilgelt loll raamat. Peaaegu et kõige lollim raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Aga mis siis, kas teate.
Teksti loeti eesti keeles

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles

Kole hea jutt tõesti, olin ise vist ca 11-12 aastat vana, kui seda lugesin, ja käisin pärast kõigile ühe teatud punase plastmassi huvitavatest omadustest seletamas ;-) Igal juhul tasub juba üksnes selle jutu pärast raamatukokku minna.
Teksti loeti eesti keeles

On maailm ja inimesed selle sees. Ja äkki hakkab nende inimestega midagi Juhtuma. Midagi enneolematut ja senitundmatult kohutavat. Miks ja kuidas, seda ei tea keegi. Asja asub uurima kindral Alessander Buðmeister (tegelaste nimed selles raamatus on omaette pärl) - karmim mees, kui kõik tavapäraste ulmekate "Eriosakondlased" kokku, elav legend, kes hommikuti tööle sõites möödaminnes kakskümmend kurjategijat vaikseks teeb, Riigilt Eriti Ohtlike Kuritegude lahendamiseks peaaegu piiramatuid volitusi ja võimalusi omab, kõike oskab, kõike suudab ja kuraditki ei karda - viimane omadus on antud juhul eriti kasuks, sest vastane on igati kuratlik ning kindralist mitte vähem võimekas. Mis siis saab? Kas inimkonnal on lootust? Jah ja ei, kõik jääb suhteliseks, kõigel on hind ja kõik jõuab kunagi samasse punkti tagasi. Geniaalne raamat minu meelest - mul endal assotsieerus ta mõnevõrra "Meistri ja Margaritaga" ja ei jäänud viimasele (kuigi ma ka seda ülimalt kõrgelt hindan) üldse mitte oluliselt alla! Tuleb küll tõdeda, et vahepeal kipub tase veidi ära vajuma, aga üldmulje jääb endiselt muljetavaldavaks. Teos pole päriselt see, mida tavaliselt ulme alla liigitataks - autor ise ütleb selle kohta kaanel "Ohuromaan", aga on minu arvamuse kohaselt peajagu üle keskmisest Eesti ulmest. Soovitaksin mõtlevatele/mõtisklevatele ja kunsti juures vormi nautivatele inimestele.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus raamat vihmasel ajal lugemiseks, aga ei midagi väga meeldejäävat. Pool raamatut on täis 70. ja 2000. aasta olukirjeldusi, mis ehk omal ajal huvitavad oleksid olnud, aga praegu lugesin ma neid kohti küll diagonaalis. Otsest dünaamilist tegevustikku, kus ka midagi toimub, ei ole rohkem kui ntx Bootstrapsis, romaani kohta natuke vähevõitu. Insenerluse kohta käivad mõtted on tõesti muu sarnasega võrreldes suht asjalikud, nagu Andri juba mainis, kui välja jätta see ulmekirjanike veider arusaam, nagu peaks antigravitatsiooni leiutamine üks imelihtne asi olema, ja see, kuidas peategelane tänapäeva tehisintellektitehnika ees seisvaid fundamentaalseid probleeme nagu muuseas lahendas. Aga vähemasti oli 2000. aasta restoranilõuna hind õigesti ennustatud :-)
Teksti loeti inglise keeles

Ei mäleta minagi sellest raamatust suurt midagi peale mingi rõhuva lootusetusetunde, pideva madistamise ja äärmiselt puusse pandud ühiskonnakorraldusliku nägemuse. Sorry, aga eesti rahvas ei hakka selliseid tempe isegi alternatiivajaloos tegema. Kui see raamat oleks tõesti puhta fantastilise alternatiivajaloona kirjutatud, siis paneks isegi parema hinde, aga millegipärast oli raamatut lugedes kogu aeg tunne, et autor võtab seda asja kole tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles

"Fall of Hyperion" on julmkarm raamat. Siin ei tunta halastust kellegi vastu, olgu tegemist inimese, jumala või tehisintellektiga. Sisust on raske rääkida, raamatul pole mingit konkreetset lineaarset ülesehitust, selle asemel vaadeldakse üksikuid pildikesi paralleelselt toimuvatest sündmustest. Aga millistest sündmustest see-eest!"Fall" sisaldab eneses üht kõige rikkalikumat kogumit ulmelisi detaile, see, mis kunagi seitsme palveränduri retkest alguse sai, areneb lõpuks grandioosseks madinaks, kus inimesed, masinad ja mitut laadi pooljumalikud olevused, kellele ei oskagi mingit nime anda, surevad ja ärkavad taas ellu, sooritavad peadpööritavaid hüppeid läbi aja ja ruumi ning klohmivad üksteist kõigega alates rusikatest ja sõimusõnadest kuni kurjemat sorti tuumapommide ja TechnoCore imevidinateni. Saabumata ei jää ka Universumi lõpp sellisena nagu me seda seni tunneme ja melodramaatiline läbu raamatu lõpus, kus ellujäänud teineteisel kätt suruvad ja ohkavad, et hää, et niigi läks. Aga kõik see on hirmus hästi kirja pandud ja eelkõige haarav, äärmiselt raske oli raamatut hetkekski käest panna.
Üldiseks subjektiivseks kommentaariks nii palju, et minul isiklikult oli TechnoCore`st kahju ja hoolimata kõigest koledast, mida nad korda saatsid, polnud seal midagi oluliselt hullemat, mida inimesed ise näiteks ahvidega ei teeks. Ja Ummon (miski tehisintellektide pealik) oli way sümpaatsem kui kõik need muud tüübid seal.
Aga kõigile, kellele "Hyperion" meeldis, soovitan raamatut kuumalt, asi ei lähe sugugi lahjemaks.
PS Vastuseks kriitikale minu tehisintellektimeelsuse kohta nii palju, et kui läheneda asjale natuke abstraktsemalt, mitte inimese, vaid mõistusliku olendi seisukohalt, siis kaotab idee sellest, kas ja kuidas inimene oma teed täpsemalt käima peab, suures osas mõtte. Ja see massimõrva idee (vt. järgmist arvustust) paistab ka hoopis teises valguses.
Teksti loeti inglise keeles

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on vist teiste BAASlastega võrreldes mõned kruvid puudu, aga see 5.0 keskmise hindena ei pea ka mitte püsima jääma. Kuidagi valede asjadega seotud sentimentaalsus ja kaheldava väärtusega sõnum on selles jutus. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Teksti loeti eesti keeles

Üks eelkirjutanu on öelnud, et Simaki kirjutised on kõik nagu ühe vitsaga löödud, minu meelest on see üks väärt vits olnud, sest ma ise küll temast ära tüdineda pole suutnud. Simak kirjutab juba kord sellisel viisil, mis mind asjade käigule kaasa paneb elama, antud jutt ainult kinnitab seda veelkord.
Teksti loeti eesti keeles