Kasutajainfo

Robert Silverberg

15.01.1935-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

A Time of Changes

(romaan aastast 1971)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1971; märts - mai
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Muutuste aeg»
Robert Silverberg «Muutuste aeg»

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
7
5
0
0
Keskmine hinne
4.105
Arvustused (19)

Tegevus toimub planeedil nimega Borthan. Kogu elanikkond põlvneb paar tuhat aastat tagasi sinnasaabunud inimestest. Planeedil valitsevad kummalised perekonnasuhted. Lisaks verevendadele ja -õdedele on igalühel vanemate poolt valitud suguvõsaväline sidusõde ja sidusvend. Sidusõe ja -vennaga õpitakse koos, ollakse koos koolivaheaegadel jne, mistõttu nad on lähedasemad, kui verevennad ja -õed. Sidusvendade-õdede vaheline armastus on rangelt keelatud. Lisaks sellele on planeedil “mina” mõiste maha surutud. Enesest kõneldakse vaid kolmandas isikus ja oma tegevusest umbisikulises vormis.

Peategelane Kinnall Darival on Salla kuninga noorem poeg. Kui vanem vend pärib trooni, lahkub ta naaberprovintsi. Seal kohtub ta Maa elanikuga, kes on avastanud narkootilise aine, mis võimaldab kahel isiksusel hinged (=teadvused) ühendada. Kinnall hakkab seda ainet salaja levitama ja annab seda “rohtu” ka oma sidusõele Halum’ile, keda ta salaja armastab.

Raamatu kirjutajaks on karistust ootav Kinnall ja te hoiate lugedes käes Borthani planeedi esimest autobiograafiat. Minu arvates eriti meisterlikult kirjutatud romaan, mille kirjutamisel on loobutud tavapärastest teadusliku fantastika kulissidest ja keskendatud peamisele: meile nii tavatule sidususele. Pean seda Silverbergi tähtsaimaks "uuslainelikuks" romaaniks.
Teksti loeti vene keeles

Ei tõuse käsi kõrgemat hinnet panema. Samas, mingist asendist romaan mulle teglikult meeldis. Tähendab, kaks asja, mis kolmele kaasa aitavad. Esimene see, et kogu romaani filosoofia on ühelpaaniline ja lugejale ilma valikuvõimaluseta kandikul serveeritud. lahtinämmutatud. Paneb veidi mõtisklema küll aga ainult kitsastes raamides.

Teine asi - maailm ja peategelase mured ei lähe korda. No et see Borthan oli ikka nii haige ja ilge koht, et paras neile sellise elulaadi eest. Kui inimesed on nii lollid, pole neid päästa tarvis kah! Kinnal oli autori poolt küll läbitunnetet ja lahtimõtest, ent minu jaoks jäid tema vaevad ja valud küll kuidagi tuimaks.

Veel mõned uitmõtted. Üks selline, et too imerohi - miski meelemürk - oli kah kuidagi liiga lihtne asi. Et lihtsalt on selline võlusodi ja kõik... Kuidagi võib seda ka narkootikumide tarvitamise propagandaks lugeda. Selles plaanis on romaan tüüpiline oma ajastu laps; protest vanema põlvkonna võltsmoraali vastu läbi LSD. Ühesõnaga - tänapäeva kontekstis on sõnum aegunud. Borthan`i võib pidada ka teatavaks Ameerika peegelduseks - samasugune religioosete fanaatikute poolt koloniseeritud maailm, kus oma tõelist isiksust peab põlgama ja varjama. Aga kuidagi jäid need jooned liiga nõrgalt käsitletuks. Jõulisemalt oleks vaja olnud!

Prometheuse müüt ja teema on tegelikult väga huvitavad. "Muutuste ajas" on neid selgelt kasutatud, ent kokku jääb lõdvaks.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan, mida peab lugema iga tõeliselt usklik inimene ja iga reklaamiagent. Ja usk ei ole siin mitte ainult usk jumalasse, vaid ka kõigesse muusse. Uskudes Jumalasse aitab see aga veidike kaasa sellele, et mõista Jeesust. Kui sa midagi usud, siis pead olema ka valmis seda kaitsma. Sa pead seda kuulutama ka teistele. Aga... mis on vahet reklaamil ja tõelisel jagamisel? Kui keegi astuks teie uurde ja teataks, et usk on vapustav asi ning et ta soovib, et teiegi selle leiaksite, et teiegi saaksite osa sellest õnnest... Jah, mis pilguga siis Kinnall Darrivalile vaadata? Või siis, kui televiisorist tuleb Arieli reklaam...

Inimene kipub olema oma harjumuste, mugavuste kyysis. Kas on siis teisel inimesel õigus neid harjumusi muuta, halvast nende elus lahti saada? Kas on tal õigus kuulutada midagi uut ja paremat? Selle raamatu näol leidsin ma sellele end vaevanud kysimusele jaatava vastuse. See õigus on, see kohustus on, kui sa tõesti inimesi armastad, kui sa armastad neid, keda arvad end armastavat... Kuulutad neile oma usku, oma armastust, oma veendumusi, sest arvad need olevat tõe.

"Minge siis ja tehke jyngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Pja ja Pyha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja Vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!" (Matteuse 28:19-20)

Ja sinna juurde: Ariel on see kõige parem pesupulber. Osta Bonux. Reklaam rahasaamise nimel. Reklaam, reklaam, reklaam. Kas saab inimene vahet teha, millega nyyd tegu on? Kas saabki ta jätta hea eest põgenemata?

Ja kui hea on see hea? Kas saab olla hea absoluutne? Vahest on nii, et mis on hea yhele, pole hea teisele? Ehk: mis on hea Kinnallile, ei ole hea Noimile. Mis on hea Jeesusele ja Peetrusele, pole hea Juudasele ja Kaifasele... Aga sa tahaks ju nii väga pakkuda seda head, mis sul on, armastust, omaenese sydant ja hinge, et saada vastu kellegi teise hing.

Karm raamat uskumisest, armastusest ja muust sellega seotust. Veidike lõdvalt on teemasid, messialikkust ju käsitletud, ent sellest poel vast midagi, lugemist see ei sega...Aga huvitav, et Silverbergi nii palju eesti keelde tõlgitud on... Olen ju paarilt tuttavalt kuulma juhtunud, et see pole viimane, mis temalt tulemas...

Teksti loeti eesti keeles

Silverberg kirjutab hästi ning seepärast hindeks "neli" (mitte madalam), kuid muidu nõustun praktiliselt kõiges Andrei Golikovi arvustusega. Kuid samas polnud kõik ideed raamatus sugugi haiged: see kuidas ühiskond on sidusõdede ja -vendadega seotud, on päris huvitav ning tegelikkuses ilmselt ka realiseeritav. Tore ju, kui igal inimesel oleks garanteeritud kaks väga lähedast sõpra!
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole autorit just palju loetud, kuid kirjutaja peab mainima, et käesolev on vist loetuist parem. Sisu on eelpool juba lahti seletatud, jääb vaid tõdeda, kui erinevalt inimesed loetust aru saavad. Idee ise on heaja omapärane ning selle olemus ja sellest tulenevad elustiili iseärasusi on raamatus üsna usutavalt kajastatud. Antud juhul ühelt poolt tuleb autori ebamäärasus ja lõpetamatus asjale kasuks, jättes ruumi edasimõtlemiseks ning andes teosele teatud tõepärasuse ja teise plaani - see poolik, kõhklev ja piinarikas muutumine, mis peategelase lõpuks hävitabki; teiselt poolt aga, nagu teisteski RS teostes, häirib läbimõtlematus ja autori komme jätta tohutu hulk lahtisi otsi lipendama: miks nad piirdusid rahulolematuse ja kividega loopimisega, kui haritavat ja kasutamata maad tegelikult planeedil oli? miks oli muude maailmade kultuuriline mõju null, sellal kui tähtedevaheline liiklus toimus? kuidas püsis ühiskond nii pikka aega homogeensena, kuigi mingit võimsat repressioonimehhanismi ei olnud? Ja Nii Edasi.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses see raamat mulle ei meeldinud. Tundus selline üheplaaniline, logisev jne jne.

Aga kui ma avastasin juba kolmandat korda, et tahan seda raamatut veel lugeda, siis hakkasin tasapisi ümber hindama. Raamatu järgi ei tõusnud käsi mitte seepärast, et tunnikeseks head ajaviidet leida ja/või reaalsusest välja astuda (nagu näiteks Pratchetti puhul, keda ma ka omajagu hindan) vaid millegi muu pärast.

Esiteks on raamat kirjutatud väga kaasahaaraval viisil, minategelane on niivõrd tugev ja sugestiivne, et ka kaugelt raamaturiiulist tirib enese poole

.Raamat on eelkõige sellest, kuidas inimesed teineteist ei mõista. Borthanil leiti, et see pole võimalik, ning halvustati liigset oma isikust rääkimist-- nagunii ei tule midagi välja (see on minu hüpotees muidugi, aga loost jäi niisugune mulje). Ajapikku muutus ilmselt see tugevamaks, kuni igasugune mina-st rääkimine muutust keelatuks, see kõlas kui roppus... MIs tähendas seda, et inimene ei saanud ühiskonna poolt mingit tagasisidet, kas tema enesekujutlus on adekvaatne. Pisut parandasid seda küll sidusõed-vennad, aga siiski jäeti inimene endasse üksi.

Tegelikult ei parandanud see muidugi probleemi üksteisemõistmisel, sest nüüd ei parandanud keegi enam sinu kujutlust teistest. MInu arvates ongi Silverbergi üks probleeme just üksteise ja enesemõistmine ja hindamine. Liiga palju enesest kõneldes kaotab inimene reaalsustaju, aga ka vastupidi ne viib sinnasamasse. Tema rõhk on pigem sellel, et rääkimine on siiski ainus mis meil on, ent lisaks on siiski siin näidatud ka, et rääkijal peab olema kuulama, niisama tühjendajatest ei olnud kasu.

Ja imerohi-- oli see üldse rohi, minu silme läbi pigem midagi muud, narkootikum, mis ehk annab mingi tunnetuse, aga mis on selle reaalne kasu.. Kui seda sünnist saati kõik kasutaksid-- on siis enam vahet inimeste vahel, siis me pole enam indiviidid vaid suure indiviidi osakesed, kellel on ehk oma kitsas roll, aga isik kui niisugune kaoks. On see hea või halb, on tegelikult juba uue romaani teema.Hiljem tarvitama hakates võib mõju aga olla... hukatuslik, see rikub inimese lootused, kui hea oli Kinnallil mõelda armastusest sidusõe vastu ja tasapisi loota, et tedagi armastatakse, kuid see rohi võttis talt viimasegi, mis tal oli.

Selle rohu läbi toob Silverberg sisse teise küsimuse-- kui palju me peaksime teisest inimesest teadma, kas meil on vaja täielikku temaks muutumist. Ning siin annab ta konkreetsema vastuse: ei. Meil ei oleks lootust ja unistusi ning lõppude lõpuks natuke vildakad kujutluspildid annavad toitu fantaasiale. Ning samas, kas inimene suudaks enam midagi üleüldse luua, kui temas olev oleks kõigile kättesaadav kui üldse privaatsust ei jääks ? Millegipärast ühiskond , mis mainitud rohtu kasutas oli vähemarenenud, kui enesessekapseldunu. Planeedil oli valida kahe äärmuse vahel: kas teineteise ajudes hulkumine, otsimine, või siis enesearendamine, loomine ja ühiskonna ehitamine. Kuigi meie silme läbi probleemse, ent ma ei julgeks ütelda, et õnnetuma kui teise...

Seega-- inimene vajab privaatsust, kuid seda ei tohi siiski fetisheerida. Olge omaette, kuid tutvustage ennast vahel ka teistele, inimene on üksildane karjaloom :)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Hoolimata kolmest, olen ma peale seda raamatut nõus veel mõne Silverbergi teose läbi lugema. Aja maskidega kadus muidu isu ära. Sarnaneb veidi Bakise "Hiidkoerte eludega", esituslaadi poolest. See võib-olla meeldiski. Veidrad mõlemad. Sisu oli enam kui hiidkoertes, põnevust sama vähe. Kuid siiski huvitav lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Seni parim Silverbergi romaanieestindus (mitte et selles osas konkurents eriti kõva oleks), imho. Sarnaselt paljude Silverbergi teostega puudub siingi autoripoolne positsioon, kuid antud juhul loen seda asjale igati kasuks tulevat. Kui keskseks dilemmaks on küsimus, kas lubada või keelata teatud aine kasutamist, oleks autoripoolne must-valge seisukohavõtt alandav lugejale. Seisukoht, et keelata, teeks tast tavalise moraliseerija; seisukoht et lubada, nn. progressiivse liberaali. Silverberg on delikaatse probleemi juures valinud ainuõige tee - jääda kirjeldajaks, probleemi tõstatajaks, lastes lugejal endal otsus teha.

Ühiskondlik norm, et ainsuse esimeses isikus rääkimine on tabu, ei tundu mulle eriti perverssena, vastupidi sümpaatsena. Seda sellepärast, et tavaelus tuleb tihti teha tegemist enese isikut ajenditult ületähtsustavate tegelastega. Nähtus avaldub oma täies ilus aeg-ajalt ka BAASis. Samuti, kui palju on tavaelus juhtumeid või kui vajalik see oleks, et inimesed avavad oma hinge täies mahus võhivõõrastele, pooltuttavatele või isegi oma elukaaslasele? Või kas tihti on inimesel rohkem kui kaks inimest, kellega tal on lähedane suhe?

Romaani peategelase algpositsioon pole just kadestamisväärt, samas ka mitte midagi ülemäära hullu. Valitseja noorema pojana tuleb tal ühel hetkel oma julgeoleku pärast muretsema hakata. Pagenduses teeb tegelase sümpaatseks, et ka kõrgest sünnipärast hoolimata oskab ta samastuda lihtinimestega ja lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Mõne aasta pärast on ta oma seisusele ja haridusele enam-vähem kohase positsiooni taas välja võidelnud, ometi on temas mingi pingul vedru, mis ei lase rahus eksisteerida, hing ihkab midagi enamat, midagi ebamäärast. On see rahuldamata jäänud armastus sidusõe vastu, pole päris selge, kuid maalase Schweizi haaratud võimalusest proovida midagi erakordset, haarab Kinnall halvastivarjatud õhinaga kinni.

Narkootikumi kasutamise kõige ohtlikumaks tagajärjeks on illusioon, et see on SEE ja et kõik peaksid seda tarbima. Paraku pole tegemist siiski süütu lõõgastaja, "tajulaiendaja" või "seniolematu lähedustunde tekitajaga", vaid lihtlabase sõltuvust tekitava ja kasutajat moraalselt laostava mõnuainega. Kui tema "hirmunud neitsi", sidusõde Halum end pärast narkotrippi metsikute loomade ette heidab, ei ole Kinnall suuteline tundma erilist kahetsust oma lähedase kaotuse pärast, veel vähem näeb ta end selles süüdlasena; ainsaks sooviks on veel üks annus näkku tõmmata ning et temasarnaseid oleks võimalikult palju. See aga demonstreerib üheselt Kinnalli täielikku moraalset lagunemist. Ma ei näe, et siit romaanist oleks võimalik teistsugust sõnumit välja lugeda. Siis peab küll pealiskaudse lugemisega tegu olema.

Teksti loeti eesti keeles

Silvergerg küll,ent kahjuks mitte parimal kujul. Hea kirjandus peaks nagu iga ajatu ja aegumatu olema, nagu mitme "Varraku" raamatu kaanepaberilt lugeda võime,ent "Muutuste aeg" on, täpselt nagu Silverbergi "Saagu sõduri" Don Quijote, lootusetult kinni omas ajas. Narkootikumide propageerimine ei häirinud, küll aga võib öelda,et revolutsiooni või reformatsiooni tegemine narkodiilerluse abil mõjub lootusetult naiivsena. Kujutlege järgmist pilti:Martin Luther kirikuuksele kanepipakki naelutamas...Romaan jääb alla nii "Saagu sõdurile", kui "Aja maskidele" ja ülepea võib selle hipiideaalidest innustatud teose eestindamise anno 2000 parajaks anakronismiks lugeda.Rääkimata mitmest lahtiseletamatajätmisest: miks Kinnal Darival Borthanilt ei emigreerinud,kui süsteem talle tõesti talumatuna tundus, kus oli ikkagi tehnoloogiliselt alaarenud planeedil see kosmodroom,kus Schweic maandus jne. Laias laastus võib jääda nõusse Veiko Belialsi arvustusega "Marduses". Üldiselt pole mul midagi Silverbergi vastu,ent see mees oskab tõesti paremini.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult mõistan, miks seda miskiks ulmeklassikasse kuuluvaks teoseks peetakse. Sellest hoolimata ei köida tekst eriti. Silverberg on oma algsesse idesse liiga kinni jäänud ja lugu muutub kuidagi puiseks. Need borthanlaste probleemid jäävad äärmiselt kaugeks ning ei paku suuremat huvi. Ideid ja mõtteid justkui oli, kuid (jällegi) asi kokkuvõttes ei pakkunud eriti midagi. Kuna RS oskab siiski võrdlemisi hästi kirjutada ja üldises mõttes pole jutul viga, panen loole hindeks tugeva "kolme".
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei tahtnud mul selle romaani lugemine kohe kuidagi edeneda, aga pikapeale haaras tekst mind kaasa ja jõudis tempokalt lõpuni. Väikese pleki jättis hinge küll see narkootikumide propageerimine, aga kindel viis tuleb siit ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Keskkond jätab üsna arhailise mulje. Tehnilise külje kirjeldust võiks tihti lugeda juba ajaloos mööda käidud etapina. Olgugi, et ammu kirjutatud, arvan, et see arhailisevõitu mulje on taotluslik ja keskkond peabki tooma välja kontrastina selle maailma probleemi. Võimaldab hoiduda lahendustest väljast.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan sisaldab mõnda originaalset ideed (mina-vormi kasutamise obstsöönsus, sidusõed-vennad, tühjendajad). Samuti pean kiitma ladusat ja intelligentset teksti, mida peategelane meile jutustab. Ent nagu juba ülalpoolgi vihjatud, lahjendab süzhee algupärasust väga selge sarnasus meie kohalike meelemürkide, LSD ja teiste hallutsinogeenide temaatikaga, samuti romaani kirjutamisaasta ilmne seos hipi-liikumise ja selle tõstatatud teravate küsimustega. Nii et kui teos valminuks tänavu või hoopis sada aastat tagasi, saaks tunnustavaid sõnu ilmselt rohkem öelda. Samas ei saa selline teos mind iialgi mingisse ülivaimustsusse viia. "Muutuste aja" põhiteema – avameelsuse plussidest ja miinustest – ei olegi selline, mis väga emotsioonidele mõjuma peaks, see allub täielikult ratsionaalsele ja sealjuures sugugi mitte igavale analüüsile.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tehnoloogiliselt arenenud feodaalühiskonnast, kus inimese isiksus on moraalinormidega maha surutud. Võõrlpaneetlase Shchweizi arvates oleks vaja olukorda parandada ja tal õnnestub leida mõttekaaslane planeedi asukate hulgast. See ongi romaani peategelane Kinnall. Progressorite elu pole meelakkumine. Lisaks vastutusele, mida toob endaga kaasa ühiskonna muutmine, peavad nad taluma ka võimul oleva moraalikoolkonna vaenulikku suhtumist.

Silverberg on suurepärane sõnameister, kes oskab hästi sõnadega väljendada peategelase meeleolusid. Paraku on romaanis valitsevad meeleolud spliinilikud, mis sündmustele kaasaelamisele palju kaasa ei aita.

Märkasin lugedes viiteid protestantlikule reformatsioonile ja hipiliikumisele, mida on ka teised arvustajad juba maininud. Midagi on Autor ammutanud vist ka skandinaavia saagade maailmast: polüteism, karm põhjamaine loodus kui mehisuse kool, nimed, jutustamisstiil.

Lugedes meenusid mulle millegipärast Robert E Howardi Conani lood. On ju mõlemas maailmas feodaalne ühiskond ja protagonist on hiiglasekasvu musklimees, kes rändab ühest riigist teise. Conan on mu arvates värvikam kuju kui Kinnall. "Muutuste ajale" võikski ette heita teatud luitumist. Kõik see võimas keskkond, millest Autor lugejale aimu annab on justkui loori taga , eemal peategelasest, kelle jaoks see on läbitud etapp, midagi, millele ei ole vaja enam tähelepanu pöörata.

Teksti loeti eesti keeles

Aeglaselt käivituv romaan, mille minategelane on sealjuures ülistaatiline. Keskealine pool elu väga kõrges riigiametis töötanud mees käitub umbes niisama arutult ja impulsiivselt kui esimestes peatükkides kujutatud nooruk. Autori poolt püstitatud sotsiaalne konstruktsioon samas meeldis.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles