Kasutajainfo

Robert Silverberg

15.01.1935-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

A Time of Changes

(romaan aastast 1971)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1971; märts - mai
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Muutuste aeg»
Robert Silverberg «Muutuste aeg»

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
7
5
0
0
Keskmine hinne
4.105
Arvustused (19)

Tegevus toimub planeedil nimega Borthan. Kogu elanikkond põlvneb paar tuhat aastat tagasi sinnasaabunud inimestest. Planeedil valitsevad kummalised perekonnasuhted. Lisaks verevendadele ja -õdedele on igalühel vanemate poolt valitud suguvõsaväline sidusõde ja sidusvend. Sidusõe ja -vennaga õpitakse koos, ollakse koos koolivaheaegadel jne, mistõttu nad on lähedasemad, kui verevennad ja -õed. Sidusvendade-õdede vaheline armastus on rangelt keelatud. Lisaks sellele on planeedil “mina” mõiste maha surutud. Enesest kõneldakse vaid kolmandas isikus ja oma tegevusest umbisikulises vormis.

Peategelane Kinnall Darival on Salla kuninga noorem poeg. Kui vanem vend pärib trooni, lahkub ta naaberprovintsi. Seal kohtub ta Maa elanikuga, kes on avastanud narkootilise aine, mis võimaldab kahel isiksusel hinged (=teadvused) ühendada. Kinnall hakkab seda ainet salaja levitama ja annab seda “rohtu” ka oma sidusõele Halum’ile, keda ta salaja armastab.

Raamatu kirjutajaks on karistust ootav Kinnall ja te hoiate lugedes käes Borthani planeedi esimest autobiograafiat. Minu arvates eriti meisterlikult kirjutatud romaan, mille kirjutamisel on loobutud tavapärastest teadusliku fantastika kulissidest ja keskendatud peamisele: meile nii tavatule sidususele. Pean seda Silverbergi tähtsaimaks "uuslainelikuks" romaaniks.
Teksti loeti vene keeles

Ei tõuse käsi kõrgemat hinnet panema. Samas, mingist asendist romaan mulle teglikult meeldis. Tähendab, kaks asja, mis kolmele kaasa aitavad. Esimene see, et kogu romaani filosoofia on ühelpaaniline ja lugejale ilma valikuvõimaluseta kandikul serveeritud. lahtinämmutatud. Paneb veidi mõtisklema küll aga ainult kitsastes raamides.

Teine asi - maailm ja peategelase mured ei lähe korda. No et see Borthan oli ikka nii haige ja ilge koht, et paras neile sellise elulaadi eest. Kui inimesed on nii lollid, pole neid päästa tarvis kah! Kinnal oli autori poolt küll läbitunnetet ja lahtimõtest, ent minu jaoks jäid tema vaevad ja valud küll kuidagi tuimaks.

Veel mõned uitmõtted. Üks selline, et too imerohi - miski meelemürk - oli kah kuidagi liiga lihtne asi. Et lihtsalt on selline võlusodi ja kõik... Kuidagi võib seda ka narkootikumide tarvitamise propagandaks lugeda. Selles plaanis on romaan tüüpiline oma ajastu laps; protest vanema põlvkonna võltsmoraali vastu läbi LSD. Ühesõnaga - tänapäeva kontekstis on sõnum aegunud. Borthan`i võib pidada ka teatavaks Ameerika peegelduseks - samasugune religioosete fanaatikute poolt koloniseeritud maailm, kus oma tõelist isiksust peab põlgama ja varjama. Aga kuidagi jäid need jooned liiga nõrgalt käsitletuks. Jõulisemalt oleks vaja olnud!

Prometheuse müüt ja teema on tegelikult väga huvitavad. "Muutuste ajas" on neid selgelt kasutatud, ent kokku jääb lõdvaks.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan, mida peab lugema iga tõeliselt usklik inimene ja iga reklaamiagent. Ja usk ei ole siin mitte ainult usk jumalasse, vaid ka kõigesse muusse. Uskudes Jumalasse aitab see aga veidike kaasa sellele, et mõista Jeesust. Kui sa midagi usud, siis pead olema ka valmis seda kaitsma. Sa pead seda kuulutama ka teistele. Aga... mis on vahet reklaamil ja tõelisel jagamisel? Kui keegi astuks teie uurde ja teataks, et usk on vapustav asi ning et ta soovib, et teiegi selle leiaksite, et teiegi saaksite osa sellest õnnest... Jah, mis pilguga siis Kinnall Darrivalile vaadata? Või siis, kui televiisorist tuleb Arieli reklaam...

Inimene kipub olema oma harjumuste, mugavuste kyysis. Kas on siis teisel inimesel õigus neid harjumusi muuta, halvast nende elus lahti saada? Kas on tal õigus kuulutada midagi uut ja paremat? Selle raamatu näol leidsin ma sellele end vaevanud kysimusele jaatava vastuse. See õigus on, see kohustus on, kui sa tõesti inimesi armastad, kui sa armastad neid, keda arvad end armastavat... Kuulutad neile oma usku, oma armastust, oma veendumusi, sest arvad need olevat tõe.

"Minge siis ja tehke jyngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Pja ja Pyha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja Vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!" (Matteuse 28:19-20)

Ja sinna juurde: Ariel on see kõige parem pesupulber. Osta Bonux. Reklaam rahasaamise nimel. Reklaam, reklaam, reklaam. Kas saab inimene vahet teha, millega nyyd tegu on? Kas saabki ta jätta hea eest põgenemata?

Ja kui hea on see hea? Kas saab olla hea absoluutne? Vahest on nii, et mis on hea yhele, pole hea teisele? Ehk: mis on hea Kinnallile, ei ole hea Noimile. Mis on hea Jeesusele ja Peetrusele, pole hea Juudasele ja Kaifasele... Aga sa tahaks ju nii väga pakkuda seda head, mis sul on, armastust, omaenese sydant ja hinge, et saada vastu kellegi teise hing.

Karm raamat uskumisest, armastusest ja muust sellega seotust. Veidike lõdvalt on teemasid, messialikkust ju käsitletud, ent sellest poel vast midagi, lugemist see ei sega...Aga huvitav, et Silverbergi nii palju eesti keelde tõlgitud on... Olen ju paarilt tuttavalt kuulma juhtunud, et see pole viimane, mis temalt tulemas...

Teksti loeti eesti keeles

Silverberg kirjutab hästi ning seepärast hindeks "neli" (mitte madalam), kuid muidu nõustun praktiliselt kõiges Andrei Golikovi arvustusega. Kuid samas polnud kõik ideed raamatus sugugi haiged: see kuidas ühiskond on sidusõdede ja -vendadega seotud, on päris huvitav ning tegelikkuses ilmselt ka realiseeritav. Tore ju, kui igal inimesel oleks garanteeritud kaks väga lähedast sõpra!
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole autorit just palju loetud, kuid kirjutaja peab mainima, et käesolev on vist loetuist parem. Sisu on eelpool juba lahti seletatud, jääb vaid tõdeda, kui erinevalt inimesed loetust aru saavad. Idee ise on heaja omapärane ning selle olemus ja sellest tulenevad elustiili iseärasusi on raamatus üsna usutavalt kajastatud. Antud juhul ühelt poolt tuleb autori ebamäärasus ja lõpetamatus asjale kasuks, jättes ruumi edasimõtlemiseks ning andes teosele teatud tõepärasuse ja teise plaani - see poolik, kõhklev ja piinarikas muutumine, mis peategelase lõpuks hävitabki; teiselt poolt aga, nagu teisteski RS teostes, häirib läbimõtlematus ja autori komme jätta tohutu hulk lahtisi otsi lipendama: miks nad piirdusid rahulolematuse ja kividega loopimisega, kui haritavat ja kasutamata maad tegelikult planeedil oli? miks oli muude maailmade kultuuriline mõju null, sellal kui tähtedevaheline liiklus toimus? kuidas püsis ühiskond nii pikka aega homogeensena, kuigi mingit võimsat repressioonimehhanismi ei olnud? Ja Nii Edasi.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses see raamat mulle ei meeldinud. Tundus selline üheplaaniline, logisev jne jne.

Aga kui ma avastasin juba kolmandat korda, et tahan seda raamatut veel lugeda, siis hakkasin tasapisi ümber hindama. Raamatu järgi ei tõusnud käsi mitte seepärast, et tunnikeseks head ajaviidet leida ja/või reaalsusest välja astuda (nagu näiteks Pratchetti puhul, keda ma ka omajagu hindan) vaid millegi muu pärast.

Esiteks on raamat kirjutatud väga kaasahaaraval viisil, minategelane on niivõrd tugev ja sugestiivne, et ka kaugelt raamaturiiulist tirib enese poole

.Raamat on eelkõige sellest, kuidas inimesed teineteist ei mõista. Borthanil leiti, et see pole võimalik, ning halvustati liigset oma isikust rääkimist-- nagunii ei tule midagi välja (see on minu hüpotees muidugi, aga loost jäi niisugune mulje). Ajapikku muutus ilmselt see tugevamaks, kuni igasugune mina-st rääkimine muutust keelatuks, see kõlas kui roppus... MIs tähendas seda, et inimene ei saanud ühiskonna poolt mingit tagasisidet, kas tema enesekujutlus on adekvaatne. Pisut parandasid seda küll sidusõed-vennad, aga siiski jäeti inimene endasse üksi.

Tegelikult ei parandanud see muidugi probleemi üksteisemõistmisel, sest nüüd ei parandanud keegi enam sinu kujutlust teistest. MInu arvates ongi Silverbergi üks probleeme just üksteise ja enesemõistmine ja hindamine. Liiga palju enesest kõneldes kaotab inimene reaalsustaju, aga ka vastupidi ne viib sinnasamasse. Tema rõhk on pigem sellel, et rääkimine on siiski ainus mis meil on, ent lisaks on siiski siin näidatud ka, et rääkijal peab olema kuulama, niisama tühjendajatest ei olnud kasu.

Ja imerohi-- oli see üldse rohi, minu silme läbi pigem midagi muud, narkootikum, mis ehk annab mingi tunnetuse, aga mis on selle reaalne kasu.. Kui seda sünnist saati kõik kasutaksid-- on siis enam vahet inimeste vahel, siis me pole enam indiviidid vaid suure indiviidi osakesed, kellel on ehk oma kitsas roll, aga isik kui niisugune kaoks. On see hea või halb, on tegelikult juba uue romaani teema.Hiljem tarvitama hakates võib mõju aga olla... hukatuslik, see rikub inimese lootused, kui hea oli Kinnallil mõelda armastusest sidusõe vastu ja tasapisi loota, et tedagi armastatakse, kuid see rohi võttis talt viimasegi, mis tal oli.

Selle rohu läbi toob Silverberg sisse teise küsimuse-- kui palju me peaksime teisest inimesest teadma, kas meil on vaja täielikku temaks muutumist. Ning siin annab ta konkreetsema vastuse: ei. Meil ei oleks lootust ja unistusi ning lõppude lõpuks natuke vildakad kujutluspildid annavad toitu fantaasiale. Ning samas, kas inimene suudaks enam midagi üleüldse luua, kui temas olev oleks kõigile kättesaadav kui üldse privaatsust ei jääks ? Millegipärast ühiskond , mis mainitud rohtu kasutas oli vähemarenenud, kui enesessekapseldunu. Planeedil oli valida kahe äärmuse vahel: kas teineteise ajudes hulkumine, otsimine, või siis enesearendamine, loomine ja ühiskonna ehitamine. Kuigi meie silme läbi probleemse, ent ma ei julgeks ütelda, et õnnetuma kui teise...

Seega-- inimene vajab privaatsust, kuid seda ei tohi siiski fetisheerida. Olge omaette, kuid tutvustage ennast vahel ka teistele, inimene on üksildane karjaloom :)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Hoolimata kolmest, olen ma peale seda raamatut nõus veel mõne Silverbergi teose läbi lugema. Aja maskidega kadus muidu isu ära. Sarnaneb veidi Bakise "Hiidkoerte eludega", esituslaadi poolest. See võib-olla meeldiski. Veidrad mõlemad. Sisu oli enam kui hiidkoertes, põnevust sama vähe. Kuid siiski huvitav lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Seni parim Silverbergi romaanieestindus (mitte et selles osas konkurents eriti kõva oleks), imho. Sarnaselt paljude Silverbergi teostega puudub siingi autoripoolne positsioon, kuid antud juhul loen seda asjale igati kasuks tulevat. Kui keskseks dilemmaks on küsimus, kas lubada või keelata teatud aine kasutamist, oleks autoripoolne must-valge seisukohavõtt alandav lugejale. Seisukoht, et keelata, teeks tast tavalise moraliseerija; seisukoht et lubada, nn. progressiivse liberaali. Silverberg on delikaatse probleemi juures valinud ainuõige tee - jääda kirjeldajaks, probleemi tõstatajaks, lastes lugejal endal otsus teha.

Ühiskondlik norm, et ainsuse esimeses isikus rääkimine on tabu, ei tundu mulle eriti perverssena, vastupidi sümpaatsena. Seda sellepärast, et tavaelus tuleb tihti teha tegemist enese isikut ajenditult ületähtsustavate tegelastega. Nähtus avaldub oma täies ilus aeg-ajalt ka BAASis. Samuti, kui palju on tavaelus juhtumeid või kui vajalik see oleks, et inimesed avavad oma hinge täies mahus võhivõõrastele, pooltuttavatele või isegi oma elukaaslasele? Või kas tihti on inimesel rohkem kui kaks inimest, kellega tal on lähedane suhe?

Romaani peategelase algpositsioon pole just kadestamisväärt, samas ka mitte midagi ülemäära hullu. Valitseja noorema pojana tuleb tal ühel hetkel oma julgeoleku pärast muretsema hakata. Pagenduses teeb tegelase sümpaatseks, et ka kõrgest sünnipärast hoolimata oskab ta samastuda lihtinimestega ja lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Mõne aasta pärast on ta oma seisusele ja haridusele enam-vähem kohase positsiooni taas välja võidelnud, ometi on temas mingi pingul vedru, mis ei lase rahus eksisteerida, hing ihkab midagi enamat, midagi ebamäärast. On see rahuldamata jäänud armastus sidusõe vastu, pole päris selge, kuid maalase Schweizi haaratud võimalusest proovida midagi erakordset, haarab Kinnall halvastivarjatud õhinaga kinni.

Narkootikumi kasutamise kõige ohtlikumaks tagajärjeks on illusioon, et see on SEE ja et kõik peaksid seda tarbima. Paraku pole tegemist siiski süütu lõõgastaja, "tajulaiendaja" või "seniolematu lähedustunde tekitajaga", vaid lihtlabase sõltuvust tekitava ja kasutajat moraalselt laostava mõnuainega. Kui tema "hirmunud neitsi", sidusõde Halum end pärast narkotrippi metsikute loomade ette heidab, ei ole Kinnall suuteline tundma erilist kahetsust oma lähedase kaotuse pärast, veel vähem näeb ta end selles süüdlasena; ainsaks sooviks on veel üks annus näkku tõmmata ning et temasarnaseid oleks võimalikult palju. See aga demonstreerib üheselt Kinnalli täielikku moraalset lagunemist. Ma ei näe, et siit romaanist oleks võimalik teistsugust sõnumit välja lugeda. Siis peab küll pealiskaudse lugemisega tegu olema.

Teksti loeti eesti keeles

Silvergerg küll,ent kahjuks mitte parimal kujul. Hea kirjandus peaks nagu iga ajatu ja aegumatu olema, nagu mitme "Varraku" raamatu kaanepaberilt lugeda võime,ent "Muutuste aeg" on, täpselt nagu Silverbergi "Saagu sõduri" Don Quijote, lootusetult kinni omas ajas. Narkootikumide propageerimine ei häirinud, küll aga võib öelda,et revolutsiooni või reformatsiooni tegemine narkodiilerluse abil mõjub lootusetult naiivsena. Kujutlege järgmist pilti:Martin Luther kirikuuksele kanepipakki naelutamas...Romaan jääb alla nii "Saagu sõdurile", kui "Aja maskidele" ja ülepea võib selle hipiideaalidest innustatud teose eestindamise anno 2000 parajaks anakronismiks lugeda.Rääkimata mitmest lahtiseletamatajätmisest: miks Kinnal Darival Borthanilt ei emigreerinud,kui süsteem talle tõesti talumatuna tundus, kus oli ikkagi tehnoloogiliselt alaarenud planeedil see kosmodroom,kus Schweic maandus jne. Laias laastus võib jääda nõusse Veiko Belialsi arvustusega "Marduses". Üldiselt pole mul midagi Silverbergi vastu,ent see mees oskab tõesti paremini.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult mõistan, miks seda miskiks ulmeklassikasse kuuluvaks teoseks peetakse. Sellest hoolimata ei köida tekst eriti. Silverberg on oma algsesse idesse liiga kinni jäänud ja lugu muutub kuidagi puiseks. Need borthanlaste probleemid jäävad äärmiselt kaugeks ning ei paku suuremat huvi. Ideid ja mõtteid justkui oli, kuid (jällegi) asi kokkuvõttes ei pakkunud eriti midagi. Kuna RS oskab siiski võrdlemisi hästi kirjutada ja üldises mõttes pole jutul viga, panen loole hindeks tugeva "kolme".
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei tahtnud mul selle romaani lugemine kohe kuidagi edeneda, aga pikapeale haaras tekst mind kaasa ja jõudis tempokalt lõpuni. Väikese pleki jättis hinge küll see narkootikumide propageerimine, aga kindel viis tuleb siit ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Keskkond jätab üsna arhailise mulje. Tehnilise külje kirjeldust võiks tihti lugeda juba ajaloos mööda käidud etapina. Olgugi, et ammu kirjutatud, arvan, et see arhailisevõitu mulje on taotluslik ja keskkond peabki tooma välja kontrastina selle maailma probleemi. Võimaldab hoiduda lahendustest väljast.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan sisaldab mõnda originaalset ideed (mina-vormi kasutamise obstsöönsus, sidusõed-vennad, tühjendajad). Samuti pean kiitma ladusat ja intelligentset teksti, mida peategelane meile jutustab. Ent nagu juba ülalpoolgi vihjatud, lahjendab süzhee algupärasust väga selge sarnasus meie kohalike meelemürkide, LSD ja teiste hallutsinogeenide temaatikaga, samuti romaani kirjutamisaasta ilmne seos hipi-liikumise ja selle tõstatatud teravate küsimustega. Nii et kui teos valminuks tänavu või hoopis sada aastat tagasi, saaks tunnustavaid sõnu ilmselt rohkem öelda. Samas ei saa selline teos mind iialgi mingisse ülivaimustsusse viia. "Muutuste aja" põhiteema – avameelsuse plussidest ja miinustest – ei olegi selline, mis väga emotsioonidele mõjuma peaks, see allub täielikult ratsionaalsele ja sealjuures sugugi mitte igavale analüüsile.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tehnoloogiliselt arenenud feodaalühiskonnast, kus inimese isiksus on moraalinormidega maha surutud. Võõrlpaneetlase Shchweizi arvates oleks vaja olukorda parandada ja tal õnnestub leida mõttekaaslane planeedi asukate hulgast. See ongi romaani peategelane Kinnall. Progressorite elu pole meelakkumine. Lisaks vastutusele, mida toob endaga kaasa ühiskonna muutmine, peavad nad taluma ka võimul oleva moraalikoolkonna vaenulikku suhtumist.

Silverberg on suurepärane sõnameister, kes oskab hästi sõnadega väljendada peategelase meeleolusid. Paraku on romaanis valitsevad meeleolud spliinilikud, mis sündmustele kaasaelamisele palju kaasa ei aita.

Märkasin lugedes viiteid protestantlikule reformatsioonile ja hipiliikumisele, mida on ka teised arvustajad juba maininud. Midagi on Autor ammutanud vist ka skandinaavia saagade maailmast: polüteism, karm põhjamaine loodus kui mehisuse kool, nimed, jutustamisstiil.

Lugedes meenusid mulle millegipärast Robert E Howardi Conani lood. On ju mõlemas maailmas feodaalne ühiskond ja protagonist on hiiglasekasvu musklimees, kes rändab ühest riigist teise. Conan on mu arvates värvikam kuju kui Kinnall. "Muutuste ajale" võikski ette heita teatud luitumist. Kõik see võimas keskkond, millest Autor lugejale aimu annab on justkui loori taga , eemal peategelasest, kelle jaoks see on läbitud etapp, midagi, millele ei ole vaja enam tähelepanu pöörata.

Teksti loeti eesti keeles

Aeglaselt käivituv romaan, mille minategelane on sealjuures ülistaatiline. Keskealine pool elu väga kõrges riigiametis töötanud mees käitub umbes niisama arutult ja impulsiivselt kui esimestes peatükkides kujutatud nooruk. Autori poolt püstitatud sotsiaalne konstruktsioon samas meeldis.
Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Autori (Leopold Leonard Eady) kohta ei ole palju teada. Avaldama hakkas 1927  41-aastaselt ja talt ilmus üle 10 romaani (neist ulmelised 2) ja paarkümmend juttu. Ta elas kogu elu Lancingi linnas ja oli üks vähestest Inglismaa kirjanikest, kellelt ilmus regulaarselt jutte USA ajakirjas Weird Tales. "The Trail of the Cloven Hoof" ilmus järjeloona samas väljaandes (viimane osa jaauaris 2015). Ühele numbrile andis lugu ka kaanepildi. Raamatuna on lugu ilmunud 1935 ja 2010, ajakirjas ilmunud versioon oli oluliselt kärbitud.
 
"Cloven Hoof" on krimielementidega põnevik, kus detektiivi rolli esindab noor arst Hugh Trenchard. Hugh matkab väheasustatud Inglismaa nõmme- ja sooalal, kus kuuleb appikarjeid ja laske. Tal õnnestub tolle maja läheduses päästa üks kohalik mees, ent jääb, kes teda ründas. Ründajal on justkui hirve jalad (cloven hoof - sõrg), kuid räägib inimkeeli. Kogu nõmmepiirkonda varjutab mingisugune saladus ja inimesed räägivad mingist veidrast olevusest, kes maa-alal ringi uitavat. Hugh jääb rünnatud mehe majja ja asub asja uurima. Liituvad uued tegelased: mõne miili kaugusel asuva kinnise psühhiaatriahaigla kurjusest pakatav arst Felger, Hugh' sõber Ronnie (kes esitab n-ö Watsoni rolli), salapärane kaunis naine, kes paistab asjadega vägagi kursis olevat, kohalik politseiinspektor ja FBI agendid. Lugu hakkab selgemaks saama romaani teises pooles, kui alguses rünnatud ja lõpuks tapetud ohver jätab Hugh'le oma testamendi ja tunnistuse. Asjad on saanud alguse esimese maailmasõja ajast, kui teda kui keemikut võeti sõjatööstuse teenistusse, kus ta püüdis valmistada eilist lõhkeainet. Nimelt olevat kõik lõhkeaineks vajaliku komponendid inimese kehas olemas, küsimus on vaid selles, kuidas need ühendada, nii et iga inimene oleks potentsiaalne pomm.
 
See inimpommi-teema ei ole siiski romaani ainud ulmeline osa. Teist poolt võiks nimetada Frankensteini-valdkonnaks. Sõjakeemiku vastaseks on Saksamaa agent, hull teadlane, kes suudab jällegi ühendada surnud inimese pooliku ülakeha hirve alakehaga. Sellest kentaurist saame aimu juba enne raamatu lugemist, seda on kujutatud raamatu (2010) esikaanel.
 
Lugu kubiseb seletamatutest juhtumitest, salapärastest kirjadest, topeltidentiteetidest, käsitsivõitlusest ja nagu tavaliselt, ka armastusest. Detektiivi rolli mängiv noor arst on kahjuks liiga totakas ja naiivne, nii et kahju temast lausa. Lugejale, kes analüüsib kainelt iga episoodi usutavust ja tegelaste käitumistõenäosust, see romaan arvatavasti ei sobi - vajalik on selline muhedam eelhäälestus.
Teksti loeti inglise keeles

Herbert S. Gorman oli ameerika päritolu luuletaja, prosaist, kirjanike biograafiate kirjutaja, ajakirjanik ja kriitik. Tema tähtsaimaks tööks tuleb pidada vist oma hea tuttava ja sõbra James Joyce'i biograafia kirjutamist (1940). Wikipedia artikli vääriliseks pole Gormani seni peetud. "The Place Called Dagon" jäi tema ainukeseks kõrvalehüppeks üleloomuliku kirjanduse sektorisse. Selle hüppe võimalikuks algiduks võib kahtlustada asjaolu, et enne romaani kirjutamist tegeles autor pikemalt Nathaniel Hawthorne'i elu ja loominguga, kirjutades ning avaldades tema eluloo. Ja Hawthorne oli ju teadagi - üleloomuliku värgi mees.
 
Pealkirjas nimetatud Dagon viib loomulikult mõtted Lovecrafti jutule "Dagon" (1917). Nende kahe jutu vahel pole siiski mingit seost, Dagon ei ole Gormanil jumalus, vaid kohanimi, kuhu on maetud Salemi nõiaprotsessi ohvrite luud. Pole ka ühtegi vihjet, et Gorman oleks Lovecraftist või tema jutust üldse teadlik olnud. Küll oli aga HPL lugenud Gormani raamatut, mainides seda oma ülevaates "Supernatural Horror in Literature". Oma kirjas August Derlethile (2.04.1928) ütleb Lovecraft: "I have also read Gorman's "Place Called Dagon" - which is rather puerile & poorly written; but which held my interest because of the authentic New England colour & certain isolated bits of weird atmosphere whose merit is undeniable. I advise you to read it."
 
Sisust. Uus-Inglismaal asuvad lähestikku 2 linnakest/asulat. Neid on meditsiinilise poole pealt asunud teenindama noor üldarst Dreeme. Ta on abistanud linnakese elanikke juba kaks aastat, ent tajub ikka veel, et teda ei ole omaks võetud (ja ilmselt kunagi ei võetagi). See ei häiri teda väga, aga paneb mõtlema. Peale selle ta tajub kuidagi, et kohalikel elanikel on mingisugune saladus, mingi hämar, varjatud lugu. Kahtluse intensiivistuvad siis, kui ta läheb ravima ühe farmeri kuulihaava jalas - mees on justkui end ise tulistanud. Selgituseks küsimuse peale, ütleb haavatu vaid: "Eksperiment". Dreeme asub tegema süvendatud tähelepanekuid ja nuiab infot juurde ka eelmiselt pererstilt, oma healt tuttavalt vanahärralt, kes soovitab noorel mehel küll "lasta inimestel elada, nagu nad tahavad, ükskõik, mis neil seal omavahel ka ei toimu". Välja hakkab joonestuma uskumatu lugu Salemi nõiaprotsessi (1692) järelmitest, kus inkvisiitorite käest põgenema saanud nõidade pered asusid Uus-Inglismaale ja säilitasid seal oma pärandi ja identiteedi. Tegevus toimub ca 1920 ja enamik kohalikke, ei ole enam oma väidetavast nõiasoost huvitatud, ent fanaatiline sektijuht suudab hüpnootilise mõju ja innustusega äratada suhteliselt tuimades maainimestes geneetilise mälu või sideme minevikuga. Kui sektijuht praktiseerib midagi voodoo taolist, leitakse ühe vastalise laip (silmad välja torgatud) ja tekivad kahtlused ühe kena neiu ohverdamise plaanides, saab Dreeme aru, et ka tema elu on ohus. Ent võimalust lahkuda ta ei kasuta, vaid asub kangelase rolli, päästab neiukese elu ja linnakesed needusest. Loomulikult saab päästetud neiu tema naiseks.
 
Nagu hindest näha, jäid domineerima positiivsed muljed. Kohati on nagu liigset sõnavahtu, psühholoogilisi ebausutavusi ja naiivsust (minu tüüpilised etteheited enamikule raamatutele). Aga näiteks loo lõpu poole toimuv kulminatsioon öises soos (rassistliku nimega Nigger Swamp), eriti kottpimeduses kulgev teekond sinna, võiksid olla jälle need, mis ehk ka aasta pärast meeles on. "The Place Called Dagon" on minu teada ka esimesi ulmeteoseid, kus tegevus kulgeb otseselt satanismi ümber (kui kedagi peale minu peaks see teema huvitama). Lugu ei ole lummav, ent seda pole siiski raske lugeda. Mul oli huvitav. Romaan ei ole väga pikk - 180 lk suuremat formaati (2008. aasta kordustrükis).
Teksti loeti inglise keeles

Wikipedias on autorit puudutava artikli esimesed 2 lauset: "Edward Harold Physick (20 July 1878 – 30 August 1972) was an English writer, known chiefly as a critic and authority on John Milton; also a poet and fantasy writer. He used the pseudonym E. H. Visiak from 1910." Kõnealuse teose kohta on samas teatmeteoses öeldud: "The Haunted Island (1st edition Elkin Mathews, 1910; reprint Peter Lund, 1946) features the adventures of Francis and Dick Clayton in the seventeenth century, who sail a seized ship to one of the Juan Fernandez Islands. They there fall into the hands of pirates, meet a ghost, and a wizard who rules over a colony of slaves. Ultimately they find a treasure." Siin tuleb kohe ära parandada, et kordustrüki ei andnud välja mitte Peter Lund, vaid Peter Lunn. Samuti ei ole päris õige see, et 2 peategelased langevad piraatide kätte (sest nad on ise piraadid ja teiste piraatide kätte tegelikult ei lange), see, et nad kohtuvad tondiga (sest see nn tont saab teadusliku selgituse), see, et orjade kolooniat juhib võlur (sest tegelikult on see nn hull teadlane, kel vist on siiski mingid veidrad ja teaduslikult seletamatud psühholoogilised mõjutusvahendid), ja see, et lõpuks leiavad nad aarde (sest aarde leiab küll lugu jutustav tüüp, aga tema vend on selleks ajaks juba surnud; ja aaret ta enda omaks ei saa, vaid lihtsalt näeb).
 
ISFDB annab sellele lühikesele romaanile ka alapealkirja "A Pirate Romance". Minu loetud 1946. aasta väljaandes sellist märkust juures ei ole. Küll on esikaanel pealkirja all järgmine selgitus: "a strange story of incredible adventures in a South Sea island ruled by a wizard; by E. H. Visiak with illustrations by Jack Matthews". Ma ei tea, kas esmatrükis olid ka illustratsioonid, aga mind need rõõmustasid - päris nii siiski ei ütleks, et "pildid on selle raamatu parimad osad".   Minimaalse eelinfo põhjal paigutasin "The Haunted Islandi" valesse alamžanri (sellesse vanimasse ja hinnatuimasse). Tegelikult on see nõrgalt ulmelise elemendiga SF, mida lugedes tulevad meelde "Aarete saar" (eelkõige), "Dr Moreau saar" ja "Saladuslik saar". Sündmused saavad alguse Inglismaal 1668, kus laeval töötav leitnant on planeerinud oma tööandja laeva kaaperdamise, et sõita kuhugi Lõunamere saarele, kus ühel väiksel saarel olla peidetud aare. Ja saarel on kummituse või mingi taolise nähtuse tõttu kardetud maine. Pooljuhuse tõttu satub koos temaga laevale tema noorem vend, kes meile seda lugu räägibki. Umbes pool romaanist (160 lk väikese formaadis) kirjeldab laevareisi ja on küllaltki igav: konspektiivne, tuim (kuigi on ka "seiklust"), väikese peatusega Hispaniolal. Peale võetud merehädalistelt saame teada, et ees ootaval saarel on peremees keegi Doktor ja seal toimuv on hullem kui põrgus. Pidevalt kahtlustatakse ka midagi üleloomulikku.
 
Romaani teine pool on sündmusterohkem ja see kulgeb väikesel saarel, kus kehtib Doktori diktaat talle alluvate piraatide ja muidu vangide üle. Doktor püüab seal valmistada erakordselt tugeva lõhkejõuga ainet, millega ta tahab hävitada Inglismaa. Miks tal selline kihu on, ei tea, aga loo käigus ta sellise aine ka leiutab. Vähese elanikkonnaga saarel on üllatavalt (mtte et mina oleks üllatunud, aga inimesed ju tihtipeale üllatuvad selliste asjade peale) keeruline tehniline varustus, mitte usutavamana tunduv kiviaegne miljöö. (Selles saarestikus elas 1700-ndate esimesel kümnendil ka Alexander Selkirk, Robinson Crusoe prototüüp.) See teine pool romaanist on siis peategelase vabakäigu-vangi elust saarel, kus ta püüab mõistatada, mida see Doktor seal teeb ja kuidas pääseda. Lõpuks ta ongi ainuke pääseja, kui Doktor oma lõhkeainega (ja kohaliku vulkaani kaasabil) kogu saare merepõhja laseb.
 
Ma ei oska väga hästi põhjendada kehvemapoolset hinnet, kuigi kolmel on pluss taga. Võib-olla olid mu (ratsionaalselt seletamatud) ootused selle raamatu suhtes liiga kõrged? Autor kirjeldab sündmusi selle sõna kitsas mõttes. Lugu tuleb läbi inimse silmade ja aju, aga see inimene justkui ei analüüsi, ei mõtiskle, ei vaatle iseennast. Ta on justkui ... rumal. Ent erinevalt oma piraadikaptenist vennast on ta siiski üsna sümpaatne, moraalne, kuigi justkui emotsionaalselt tuimavõitu. Miskipärast tuli seda raamatut lugedes meelde ka "Gulliveri reisid", mis on minu meelest ka kuidagi nürilt kirja pandud lugu.  
 
Raamatu tagakaant vaatasin alles pärast lõpuni jõudmist seal on mh kirjas "Other books published by Peter Lunn for children...[ja siis tuleb nimekiri]". Nii et siis idee järgi lastele mõeldud raamat. Poleks arvanudki, sest tapmist ja positiivsete tegelaste surma on palju, peategelaste hulgas ei ole lapsi, aaret kätte ei saada ja üldse pole sel lool lastekirjandusele tavapärane õnnelik lõpp, sest peale peategelase kõik ju surevad - kõik.
Teksti loeti inglise keeles

Lin Carter avaldas erinevatel aegadel ja kohtades 5 juttu, mis pidid moodustama kokku fragmentaarse romaani eeldatava pealkirjaga "The Terror Out of Time". Minu teada ei ole need sellise pealkirja all koos ilmunud, aga raamatus "The Xothic Legend Cycle" (Chaosium, 1997) on need ilmunud järjestikku sündmuste kronoloogilises järjekorras (pluss eellugu "The Red Offering"). Mõttelisel romaanil on sarnasusi Derlethi "The Trail of Cthulhu'ga". "The Winfield Inheritance" on sarja viimane lugu, sisaldades vajalikke viiteid varem toimunule.

 

Jutt on küllaltki trafaretse süžeega, mis seisneb eelkõige ootamatu päranduse (sh maja) omandamist kahe onupoja poolt, kusjuures pärandajal on olnud huvi okultismi vastu.. Surnu oli suguvõsast teadmata põhjustel kõrvale heidetud ja onupojad avastavad hallituse järgi lõhnavast majast (mis asub vägagi Innsmouthi meenutavas mandunud linnakeses) kadunukese hinnalise raamatukollektsiooni. Kuna selle hulgas on nii "Necronomicon" kui ka von Junzsti "Nimetud kultused", siis ilmneb, et onu polnud sugugi nii süütu, kui esialgu arvata võinuks. Vereliini vastupandamatu mõju sunnib ühte peategelast onu jälgedesse asuma.

 

Jutt kubiseb hardcore Cthulhu terminoloogiast ja rohkesti on (osaliselt varjatud) viiteid Lovecrafti, Kuttneri, Robert E. Howardi ja teiste pulp-ajastu kirjanike teostele. Kõike seda oleme muidugi varem lugenud.  

Teksti loeti inglise keeles

Selle raamatu leiab raamatukogus lasteosakonnast. Peategelane Roomet ja teised on 16-17 aastased, nii et sellesse vanuseklassi võiks jääda enamik eeldatavaid lugejaid. Noorsooromaan - asjaolu, mis ealiste iseärasuste tõttu ei pruugi meile kõigile sobida. Ent romaan on võitnud 2016. aastal kirjastuse Tänapäev ja Lastekirjanduse keskuse noorteromaani võistluse.

 

Roomet on hakanud 12-aastaselt nägema varjukujusid, mis osutuvad pikkamisi surnud inimeste surmajärgseks avaldumisvormiks. Ta avastab, et kui öelda neile hingejäänukitele "Sind ei ole enam", siis need haihtuvad ja enam ei naase. Kujudele paistab taoline pääsemine meeldivat. Peale selle hakkab Roomet nägema inimeste pea kohal nende elu liivakellasid. Äraniriseva liiva/elu hulga järgi oskab poiss hinnata inimese elu surmahetke. Samuti näeb ta liivakellade mõranemist, õhenemist vms veidi enne õnnetusi, mis viivad selle inimese surmani. Seega on Roomet küllaltki ebameeldivas olukorras, kus 1) oma nägemusega on raske uskuma panna teisi inimesi, kellel see oskus puudub 2) erinevus koolilaste hulgas toob kaasa kiusamist 3) kaasnevad hirmud vaimuhaiguse ees 4) probleemid pere sees jne. 

 

Nooruk on suundunud kiusamise eest Lihulas "suurlinna" Viljandisse. Seal on ta "kostil" vanatädi juures, ent peamiseks oluliseks inimeseks saab klassiõde Merit, kellega hakatakse tasapisi "käima" ja kellele Roomet julgeb lõpuks oma veidra ande asjaolud avaldada. Õrnu tundeid varjutab asjaolu, et Roomet näeb elukellade värelemist või kahjustumist ka siis, kui inimene teeb midagi tervistkahjustavat, mis otseseslt surmani ei vii, ja muutub siis ülihoolitsevaks ning keelavaks...

 

Noortepärases ja argises keeles käivad lugeja silme eest läbi esimene armastus, peresuhted, klassisised probleemid. Saame märku, et alkohol on halb, vanemate ja laste vahelpeab valitsema usaldus, vanad inimesed on toredad ning heldimapanevad ja muud õpetlikku. Peategelase üleloomiku võimega seonduvad vaevad on arusaadavad ja ega need ka mind päris külmaks ei jätnud (kes meist poleks mõelnud, kas tahta lähedaste surma hetke teada või mitte ja kuidas siis käituda ning olla), aga ilmselt oma puude tõttu (sünniaasta) ei suutnud ma ikkagi tänapäeva noore maailmatunnetusega samale lainele saada.
 

Teksti loeti eesti keeles

Suure kaubanduskeskuse keldrikorrus pärast tööpäeva lõppu. Üks tibi - jutjuuber või blogija, mis ta oligi - läheb sinna, et pangaautomaadist pappi välja võtta. Talle järgnevad kaks pätti, et papp omastada. Autor kirjeldab väga usutavalt tšiki hirme ja kõhklusi. Siis selgub aga, et pätid on tühi-tähi kummalise pangaautomaadiga võrreldes. Sellel näib olevat hing sees ja kiskja loomus, sest masin haarab tüdruku käe ja hakkab seda tasapisi järama. Lugu sarnaneb mõnevõrra motiivilt Stephen Kingi looga "The Mangler" ja ma julgeks pakkuda, et autor oli Kingi juttu varem lugenud.
Teksti loeti vene keeles

Pealkirjas nimetatud küsimus ilmub 33 aasta järel ajalehes kuulutusterubriigis. (Ma räägin praegu selle jutu süžeest.) Sellele järgneb pakkumine: "Ma täidan selle!" 33 aasta eest pakkumise vastu võtnud mees märkab seda ja asub tegutsema. Pakkuja (kellega kliendid silmast-silma ei kohtu) täidab tõepoolest inimese unistuse, ent tahab midagi vastu - mida nimelt, jääb lepingu sõlmimise ajal saladuseks. Erinevate klientide puhul on see erinev, ent kõik nad kahetsevad hiljem lepingut, mida tuleb kinnitada verepiisaga.
 
Taas tuleb tunnustada autori lennukaid ideid, mida on siiski põimitud tuntud klišeedega. Ei hakka neid fantaasialeide siin üles loetlema - kes tahab, see loeb ise. Lõpplahendus jäi mulle mõnevõrra segaseks (st jäi üles küsimus: kas siin on veel mingi sügavam tagamõte, sest lihtsalt nii ei saaks ju olla).
 
Jutt on ilmunud järgmisel aastal kogumike kategoorias Stalkeriga pärjatavas raamatus "Kõhedad muinaslood" (Literarity, 2019).
Teksti loeti eesti keeles

Tõsine ja läbimõeldud pikem kummitusjutt, kus taustaks murenevad peresuhted ja muud teravad psühholoogilised momendid. Mees ja naine sõidavad kaugesse puhkemajasse, et võimalusel leida miljöövahetust, suhete paranemist ja unustust: mõne aja eest on naise süü tõttu hukkunud autoavariis nende poeg. Paraku ei too eraldatud miljöö loodetud muutust. Majas leiduvad kunagise omaniku esemed, keldrist leitud portreemaal kummaliselt atraktiivsest naisest, maali teinud kunstniku fragmentaarne päevik, majaga seotud lugu ja pidev viskijoomine mõjuvad mehe teadvusele hoopis vastupidiselt. Varsti hakkab maalil kujutatud naine materialiseeruma ja mees ei saa aru, mille poolest too ebamaine olevus tema pooleldi invaliidist naisest halvem oleks (ta võrdleb neid kui leopardi ja lehma…). Kurva lõpuga sünge lugu.
Teksti loeti inglise keeles

"Prah" (e.k põrm, tolm) on žanrilises mõttes rupskiooper, kuhu on lisatud eetika ja moraali küsimusi, nõukogude-aja varemeid ja lõpus veel paras annus tundelisust.
 
Sündmused kulgevad Kaug-Idas Ohhoota mere ääres, kus asub mahajäetud linnake Deminsk. Linnas elab ainult üks vana naine koos oma ratastooli aheldatud pojaga (kel on kupli all asjad sassis). Lähedal asuvast kolooniast konvoeeritakse vangi, kes vabastatakse verise lahingu järel. Vang ise - Ilja - ei tea, kes ja miks ta päästis. Ta jõuab Deminskisse vanamuti ja tolle poja juurde, kus Natlja teda arusaamatutel põhjustel tagaajajate käest varjab. Ühtlasi kuuleb naine, mida mees on toime pannud: kuue vanuri piinarikas tapmine ja tükeldamine koos eelneva vägistamisega. Kurjategija ise selles kindel ei ole, sest tal on oma mineviku kohta üksainus suur mäluauk. Nataljal on aga Iljušale kummaline ülesanne - too peaks öösel viima lähedal asuvasse mahajäetud majakasse linnupuuri, mille sees veider paberinutsak...   Ülesanne jääb Iljal pooleli, sest kaater viib ta üle lahe kuhugi kohaliku oligarhi häärberisse. Seal hakkab ta mälu taastuma ja ka lugeja hakkab toimuvast natuke rohkem aru saama. Häärberi sündmused on tiined vägivallast, seksuaalperverssustest, sadismist, verest ja soolikatest. Aga kui neid asju on liiga palju, siis ei liiguta ka need detailsed kirjeldused kuigivõrd, muutud tuimaks. Verepulma järel hakkab Iljušat vaevama südametunnistus ja ta kihutab tagasi Deminskisse, et viia lõpule ülesanne linnupuuriga.
 
Seda lugu ei olnud igav lugeda, sest tempo on parajalt kiire ja vajalik miljöötunnetus tekib. Samas võiks esile tuua mitmeid ebausutavusi ja loogikavigu, mis - nagu mulle näib - on lihtsalt hooletusest sisse kirjutatud.
 
"Prah" on ilmunud samanimelises kogumikus (2018), kus ülejäänud 2 autorit esinevad oma nimede all. Nimiloo peaks olema kirjutanud Vargo pseudonüümi kasutanud Sergei Demin (Davidenko), kelle nimest on ilmselt tuletatud ka sündmuspaigaks oleva Deminski linna nimi.
Teksti loeti vene keeles

Henry Burgess Drake töötas aastaid õppejõuna Jaapani, Hiina ja Korea ülikoolides ja ehk on kõnealuses jutus seetõttu ka veidi autentset eksootilist miljööd, sest tegevus toimub Koreas. Iseenesest on see üsna trafaretne, aga siiski tasemel õudusjutt, mida lugedes tekkis tunne, nagu oleksin seda varem (ja eesti keeles) lugenud.
 
Eurooplasest mees läheb mägedesse jahile - tal on aega paar päeva ja kiire graafiku tõttu ei suuda jahikaaslasi leida. Küttimispaigaks valib ta väheasustatud piirkonna, mille mainimine kohalikele tekitab loomulikult suuri silmi, ärevust, hirmu ja muid taolisi. Pärismaalased, kes talle loomi ette peavad ajama, ei taha mingil hetkel enam kaugemale kaasa tulla, ja mees jätkab päris üksi. Mägedes leiab ta džunglisse kasvanud hauaküngaste kobara ja iidse linna varemed. Teda häirib kohtumine poolkummitusliku hiigelsuure valge metsseaga, kes justkui püssikuulile alluda ei taha. Erakust vanamees, kes seal lähedal hütis elab, annab talle (ja meile) kätte niidiotsad, mille abil toimuvat ja kohalike hirme mõista. Jutul on mõnevõrra etteaimatav puänt.
 
Lugu ilmus algselt London Mystery Magazine'i kõige esimeses numbris, aga et mul on just see eksemplar komplektist puudu, tuli ette võtta Richard Dalby koostatud suurepärane antoloogia "The Mammoth Book of Ghost Stories 2" (1991).
Teksti loeti inglise keeles

See jutt on orgaaniliselt seotud Amise romaaniga "The Green Man", mis on eesti keeleski ilmunud. Mina pole lugenud, aga pole ka vaja, sest loo sees on pidevalt seoseid selgitatud. Lugu jõuab meieni otsekui päriselus toimunud juhtumina, kus peategelane on Kingsley Amis ise. Ta on oma abikaasaga autosõidul ja ja nad peatuvad ühes kõrtsis/võõrastemajas. Amis märkab, et nende peatuspaigal on mitmeid sarnasusi "THe Green Mani" tegevuspaigaga. On sarnased teenindajate nimed ja muud asjaolud. Kõik detailid siiski kokku ei lange. Amis arutab seda asja naisega ja otsustab läbi mängida episoodi romaanist, kus sealne koletis või kes ta oligi saabub maja juurde - ta läheb õhtul seda välja ootama...
 
Kõrge hinne tuleb vaimuka ja lennuka puändi eest. See on nii hea, et anname andeks kergelt lobisev-vestelise stiili ja huumori aspekti, mis tavaliselt õudusjutuga kokku ei sobi.
 
Lugu on ilmunud algselt ajakirja Playboy 1972. aasta detsembrinumbris, aga et mu kollektsioonist on just see number puudu, siis pidin kasutama antoloogiat "Mammoth Book of Ghost Stories 2". Aga seda juttu on ümber trükitud vell palju kordi erinevates kogumikes.
Teksti loeti inglise keeles

Ulme traditsioonilise kaksikjaotuse - õudus/tiluliluulme - järgi liigitub "The Witching Hour" esimesse alamžanri. Märksõnad: satanism, needus, armastus.

 

Peategelane on nooremapoolsem mees, üldarst, kelle vastuvõtule tuleb ühel päeval tema vana koolivend. Mureks on piinav peavalu, mis ei kao mitte hetkekski. Koolivend ei usu, et ta terveks saab, ja näib, et ta varjab seoses "haigusega" mingisugust saladust. Ükski vahend tõepoolest ei aita ja koolivend sureb mõne aja pärast. Seoses sõbra ravimisega näivad hakkavat toimuma salapärased asjad: arsti justkui jälitatakse, tuleb kummalisi kokkusattumisi jne. Peategelane satub otsekui juhtumisi kokku ühe kunagise patsiendi, noore naise Abbie'ga, kelle veidrat haava ta aasta eest oli õmmelnud. Surnud sõber pidas arsti aga meeles oma testamendis, kus pärandas talle oma suvemaja. Suvila kuulub ühistu moodi üksusesse, mille nimi on Dune-Dwellers. Oma uut kinnisvara vaatama läinud arstile hakkab tunduma, et umbes 7-8 liikmest koosnev suvilaomanike ring kujutab edast hoopis mingisugust okultistlikku sekti, mille ohverdamisriitust ta satub pealt nägema. Asi läheb veel tõsisemaks aga siis, kui ta kuuleb, et enne sõpra suvilaomanikuks olnud mees oli samuti surnud seletamatusse peavalusse. Ja siis tuleb ka arstil sama sümptom, millele ravi ei leia. Ta kahtlustab needust või mingit muud taolist mõjutamist. Teades, et tal on elada kuu kuni kaks, algab võitlus elu eest ja kassi-hiire mäng sektiga.

 

Tõsiseid teemasid (kui inimelu mitte arvestada) romaanist ei leia. See on kirjutatud küllaltki põnevalt, kuigi kohati kuidagi hüplikult või seosetult ja psühholoogilises mõttes ebausutavalt. Üllataval kombel ei olegi romaanil õnnelik lõpp, ehkki Abbie ja arsti suhe lubaks seda peaaegu kindlalt eeldada.

 

Leslie Elson Waller kirjutas Cody pseudonüümi all minu teada ainult kaks raamatut. Ulmega seonduvalt kirjutas ta vist kokku kolm asja. Üks neist oli esimese abikaasa Louisega koos kirjutatud "Take Me to Your Leader", mis kujutab humoristlikku marslaste nägemust maalaste elust. Teine on "Close Encounters of the Third Kind", mille põhiautoriks on Steven Spielberg ja see võib olla filmi romaniseering. Walleril oli üldse palju seoseid filmimaailmaga - tema arvukatest teostest tehti ekraniseeringuid ja ta ise kirjutas filmide põhjal romaane ja tie-in'e (ükspuha, mida see sõna ka ei tähendaks).  

Teksti loeti inglise keeles

Adrian Ross (ristinimega Arthur Reed Ropes) sai tuntuks eelkõige laulusõnade loomisega briti muusikalistele komöödiatele ja teda peetakse ka selle žanri üheks loojaks. Tema viljakast ja üliedukast tegevusest selles valdkonnas saab lugeda Wikipediast. Ilukirjandusliku looming hulka jäid üks romaan ja mõned lühijutud.
 
"The Hole of the Pit" on pühendusega "to Montague Rhodes James, Provost of King's and teller of ghost stories". Autor töötas mõne aja M.R. Jamesiga koos Cambridge'i ülikoolis, kus ta oli humanitaarainete õppejõud. Romaan ei imiteeri siiski Jamesi kirjutamislaadi, kuigi kuulub ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri.
 
Romaani tegevus toimub Inglismaa kodusõja ajal 1645, kui kuninga ja Cromwelli väed on pidanud veriseid lahinguid. Peategelane on nooremapoolne mees Hubert, kes oma intellektuualsema ja rahulikuma loonuse tõttu ei ole soovinud sõjas pooli valida ning püüdnud relvakandmiskohustusest pääseda, kolides kaugele maakolkasse. Ühel päeval tuleb tema juurde saadik, kes palub abi Huberti onupoja, kuningamehe ja väejuhi Deepingu Krahvi vastu. Krahv oli pärast kaotatud lahingut põgenenud koos 40 palgasõduriga oma ääremaal asuvasse kindlusesse ja asunud terroriseerima lähikülade talupoegi. Hubert otsustab sugulasega rääkima minna, ent too otsustab ta jätta kindlusesse vabakäiguvangiks.
 
Suurem osa sündmustest toimubki selles mereäärses jõedeltas saarekesel kindluses, kus selle peremees, pantvang, 40-pealine röövlijõuk ja 3 naist on sisuliselt piiramisseisukorras. Piirajaks pole aga peamiselt Cromwelli väed, vaid mingisugune kirjeldamatu (teda ei kirjeldatagi romaanis, sest keegi ei näe teda vahetult) olevus, kes elab sügavikus - mere või jõe põhjas. Põrguliku "leviaatani" olemasolu naeruvääristatakse, ent hirm haarab sissepiiratuid sellest hoolimata. Peamiselt avaldab olevus ent roiskunud ja rääsunud mudahaisuga, mis tugevneb enne võimalikku rünnakut.
 
Kui esialgu olid kindluses viibijad kui "Ali Baba ja 40 röövlit", siis pikapeale meenutab toimuv "Kõmmet väikest neegrit", sest ükshaaval jääb inimesi kadunuks, neid hukkub erineval moel, omavahelistes tülides jne. Peategelasel õnnestub end loomulikult hoida ja ellu jääb ka üks noorem naisterahvas, kellest kohe alguses on aru saada, et ta sobiks Hubertile kaasaks.
 
Autor on püüdnud loole anda ajastu hõngu arhailise kõnepruugiga (lugu liigub peategelase jutustusena), mitte täiesti loetamatu keelega, aga nii kergelt vanamoodsa varjundiga. Küll on aga vinti põhja keeratud lauseehituse ja eriti lausete pikkusega - kirjanikule liiga tegemata võib öelda, et ta on pikkade lausete pede. Kombineeritult peenikese trükikirjaga (2010. aasta väljaandes) on selle lühemapoolse romaani läbilugemine üsna vaevaline ja ma kahtlen, kas kehvemapoolses hinde juured pole tõesti hoopis trükitehnilist laadi. "The Hole of the Pit" on mõnevõrra gootihõnguline (aga mitte puhas), mõnevõrra ajalooline (aga mitte puhas). Kangelaslik naisterahva päästmine ja teineteise "leidmine" on küllaltki ajastuomased ja moodsa aja inimestelt tavaliselt heakskiitu ei saa. Ehk siis - vanamoodne õudusromaan, enne mille kättevõtmist võiks meeles pidada kõike seda, mis ma siin ütlesin.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimase alamžanri. Loo motiiv on samuti hästi tuntud: okultistliku rituaali käigus välja kutsutud põrguline (või miski taoline) ei allu enam väljamanaja kontrollile ning võib muutuda ohtlikuks talle endale. Jutu tegelased on loo alguses üliõpilased Cambridge'is ja sel nn manajal on suguvõsas ülalpool olnud pistmist nõiduse ja nõiaprotsessidega. Aga muidu on ta sümpaatne tüüp, väheseltsiv, aga intelligentne ja sõbralik. Üsna raske uskuda, et nii meeldivana kujutatud tegelane võiks selleks, et vabaneda ebameeldivana tunduvast onust 1) minna välja märja teo peale ja 2) kasutada selleks tumedaid jõudusid, mille ohtudest ta vägagi teadlik on. Aga muidu hästi kirjutatud lugu, konservatiivses stiilis. Jutu pealkirja seosest süžeega ma siiski aru ei saanud.
 
Jutt ilmus 1887. aastal Inglismaal ajakirjas Temple Bar anonüümselt. 1913. aastal võttis USA ajakiri Strand sealt selle loo ja avaldas ilmselt autorilt luba küsimata ja allikale viitamata, juurde kirjutas suvalise autorinime - Stephen Hall. Stephen Halli nime all valdati ka hilisemad kordustrükid, kuni 1980-ndatel tuvastati loo õige kirjutaja.
Teksti loeti inglise keeles

"Witch, Witch, Burning Bright" on episood telesarjast "The Sixth Sense", mida esitati 25 osa aastal 1972. Bloch kirjutas kaks osa ja "Witch" on ilmunud eraldi raamatuna. Vormiliselt on tegu selle osa stsenaariumiga. Sarja peaosaline on parapsühholoogia professor Michael Rhodes, kes lahendab temaatilisi juhtumeid talle omase ekstrasensitiivse võime abil.
 
Loo alguses saab Rhodes kirja oma onult. veel ümbrikku avamata saab ta otsekui elektrilöögi, mille tagajärjel rullub ta silme ees lahti nägemus. Kabinetiaknast avanev vaade ülikoolilinnakule muundub põlluks, kust tema poole hakkab tulema "Salemi nõiaprotsessiaegses rõvastuses" noor naine. Nuga hoidev vaimkuju maabub ähvardavalt tema toas, ent haihtub siis. Onu kutsub Rhodes oma maamajja, kuhu ta äsja on läinud pensionipõlve pidama. Selgub, et haige onu on näinud viimasel ajal samasugust noaga naist, kelle nägu on talle aga alati ähmaseks jäänud. Onu põetavad kaks naabrinaist - ema ja tütar (Damaris) -, kellest viimane vastab täpselt vaimkujule. Rhodes sõidab kohe onu juurde perevaldusesse ja hakkab asja lahendama. Sündmused ulatuvad 300 aasta taha, kui Rhodes ja onu esiisa, kohtunik, on mõistnud ebaõiglaselt nõiana tuleriidale ühe noore naise.  Tooa lubas enne surma maksta kätte kohtuniku suguvõsale.
 
Damaris, kui eeldatava nõia järeltulija, ei ole siiski kurjusest pakatav kättemaksja, ent midagi kummalist tema teadvusega toimub. Onu saabki vaimkuju rünnaku tagajärjel surma ja Rhodes peab tõestama kohtule ebatraditsioonili meetodeid kasutades, et Damaris ja see vaimkuju ei ole üks ja seesama.
 
Loos on teatavat põnevust, pinget, dramaatikat ja melodramaatikat. Oletan, et teleekraanil nähtuna oleksin esimese 10 minuti järel siiski kanalit vahetanud. Aga samas - ega ma ju filme ja sarju üldse näha ei taha. Tugev keskpärasus, kui see nüüd liiga vastuoluliselt ei kõla.
Teksti loeti inglise keeles

Müstilise märulpõneviku peategelane on Arhur Conan Doyle ajal, mil ta veel tuntud kirjanik ei olnud. Sündmused toimuvad samal ajal Jack the Ripperi tempudega. Peamiselt arstina tegutsev Doyle saab abipalve võõralt naiselt, kelle poeg olevat kadunud. Doyle läheb naise suuniste järgi incognito ühele kogunemisele meediumi juurde, sest enda arust on vaja paljastada petisest selgeltnägijat. Sealt saavad alguse aga sündmused, mis moodustavad kokku üle 400 lk tapmist ja tagaajamist, väikeste pauside, dialoogide ja ühe lembehetkega.
 
Autor annab meile rohkesti vihjeid,et Doyle'i tuleb vaadata kui dr Watsonit. Loo keskne positiivne superkangelane on aga kuninganna eriagent Sparks, kes rohkem kui ühe korra päästab Doyle'i elu, on üliterava mõistuse, laiade teadmiste ja arvestatavate füüsiliste võimetega. Temas peame ära tundma Holmesi, sest ta muuhulgas süstib morfiumi, teeb keemiakataseid ja mängib viiulit.
 
Doyle ja Sparks kihutavad läbi romaani koos mõne abilisega meeletus amokijooksus, olles kord tagaajajad ja siis jälle tagaaetavad. Nende vastane on kuri geenius Alexander, kel on oma vennaskonnaga plaanis kusagilt teiselt tasandilt välja kutsuda või reinkarneerida Põrguvürst või Lävelseisja või kuidas nad teda seal oma okultistlikus abrakadabras nimetavadki. Inimkond tuleb ikestada, see on eesmärk (väga originaalne, ma ütleks). Juba on õpitud elustama surnuid (sh Egiptuse muumiaid) ja muutma elusaid inimesi tahtetuteks töörobotiteks. Alexandris peaksime ära tundma prof Moriarty, sest lõpuks peab ta Sparksiga maha käsitsivõitluse Reichenbachi kose ääres. Episoodiliselt käivad lavalt läbi ka Bram Stoker, Helena Blavatsky ja imikuealine Adolf Hitler.
 
See on üsna nüri maailma päästmise lugu, kus rohke sissepikitud huumor, mis on üsna totter, mõjub lõpuks leevendavalt, sest annab teada, et autor pole oma lugu mõelnud tõsimeeli millegi sügava ja tähenduslikuna.
Teksti loeti inglise keeles

Eleanor Marie Ingram jõudis 34 eluaasta jooksul kirjutada 8 romaani, aga väga tuntuks ta vist ei saanud, sest Wikipedias temast tänase seisuga artiklit ei ole. Samas on ühe tema romaani põhjal film tehtud. Meid, ulme vanima ja hinnatuima alamžanri huvilisi, huvitab aga ainult üks tema raamat - "The Thing fom the Lake", mis ilmus vahetult enne tema surma.
 
Lühike romaan omab gootiliku kummitusloo tunnuseid, ent see oleks vist tugev lihtsustamine. Edukas helilooja Roger soetab suhteliselt eraldatud maakohta tühjalt seisnud maja, et suveti linnakärast eemal olla. Juba esimesel seal veedetud ööl hakkab juhtuma: ärgates pimeduses on keegi tema voodi juures. Ilmselt naine, sest sellest kohtumisest jääb talle pihku punakaspruun naisekihar. Öiseid kohtumisi tuleb veelgi, aga ei mees ega lugeja saa teada, kes või mis olevus Rogeri juures käib. See kummituslik naisolevus kehastab siiski headuse jõude - pealkirjas nimetatud järveolevus on kõrvalt asuvast veekogust akna taha ilmuv Miski (või See), kelle välist kuju ja tausta me samuti peaaegu romaani lõpuni teada ei saa. Roger armub eeterlikku naisolevusse, keda ta oma silmaga näinudki pole ja võitleb koos temakesega mentaalsel tasandil kurjusega, mis ähvardab teda tappa, kui ta otsekohe majast jalga ei lase. Kurjus ei näi aga mingit vaenu tundvat majas elavate teiste inimeste vastu - Rogeri täditütre ja tolle abikaasa vastu. Olevuse motiiviks näib olevat armukadedus. Paralleelselt püüab Roger aru saada, mis toimub, kas majaga on seotud legende vms.
 
Romaanis on kohati mõjusaid lõike ja põnevust, aga valdavalt ei suutnud lugu mind kaasa haarata. Üleloomuliku elemendiga põimub imelik armastussuhe, samuti on teemaks klassivahede tõttu sobimatud abielud. Loo lõpus püüab üks teadlane selgitada toimunut hoopis nägemustega, mille põhjustasid järvest eralduvad soogaasid, aga autori positsioon näib siiski olevat teine.
 
Romaani kohta on tunnustavaid sõnu öelnud H. P. Lovecraft oma krestomaatilises ülevaates "Supernatural Horror in Literature", aga seekord ma jään eriarvamusele. Samas - väga hull ka ei olnud.
Teksti loeti inglise keeles
1.2019

Teadsin "Pöörist" lugemiseks ette võttes, millest see raamat räägib, aga ei oska kohe öeldagi, miks ma seda tolle teadmise najal siiski kõrvale ei lükanud. Sellest, kuidas Venemaa Eesti taasokupeerib, on kirjutatud varem ning ma olen kahte neist lugenud: Tiit Madissoni "Riiki tappev kuumalaine" ja Aivar Kivisivi "Kolmas vabadussõda". Mõlemad romaanid mõjusid mulle ängistavalt, tekitades viha, kurbust. valu ja muid täpselt määratlemata negatiivseid emotsioone. Ja nüüd jälle kõik see uuesti. "Pöörist" on siiski mõnevõrra kergem lugeda, arvatavasti lobedama keele, reavahe ja mõnevõrra neutraalsema tooni tõttu.
 
Taust on selline, et Eesti ei astunud EL-i ega NATOsse ja on seetõttu haavatavamas olukorras. Tegevus algab 2008. aasta lõpus Ida-Virumaal. Tuleb mainida, et Eestit ega ühtegi Eesti kohanime raamatus ei mainita (pealinn nimetatakse okupatsiooni käigus Putingradiks ja tegevuse keskpaigaks olev Ida-Eesti linn Svobodaniks), aga kõik muud koordinaadid annavad meile üheselt mõista, nii et me kõik saame aru. Venemaad ja Putinit nimetatakse otsesõnu. Peategelane Frederik töötab Ida-Eesti tööstuslinnas alkoholivabrikus laojuahatajana, võib öelda - keskastmme juhina. Ta on eestlane venelaste domineeritud kollektiivis, ta pole abielus ega ole tal arusaadavat suhtlusvõrgustikku. Tema silme all tekivad majanduskriisis vaevlevas Eestis rahutused, mis viivad kokkupõrgeteni Ida-Virumaal ja riigivõimu ülevõtmiseni venelaste poolt mõnedes tööstuslinnades.
 
Frederik nende sündmuste keskel on üks väga kummaline tegelane: kui ma ütlen psühholoogiliselt ebausutav, siis on see pehmelt öeldud. Tal pole justkui rahvustunnet, pole patriotismi riigi vastu, ta on justkui täiesti neutraalne - väike inimene, keda kannustab veider kohusetunne oma töökoha vastu. Tema ainuke silmanähtav mure on tagada kord ja töö jätkumine oma vabrikus, olgu võim missugune tahes. Eesti riigivõim taaskehtestab end korraks, aga siis tungivad Venemaa väed sisse ja Eestist saab naaberriigi osa. Kogu selle aja on Frederik Ida-Virumaal kodulinnas - ta ei püüa isegi Tallinna või Tartu poole liikuda, teda justkui ei huvita, mis riigis tervikuna toimub. Aga lugejat võiks see huvitada ja kahjuks ei paku autor toimuvast (ka välispoliitilises laiemas) arusaadavat pilti. Kõik jääb Frederiku väikese mulli tasemele. Kui tapetakse Frederiku vend, pöördub laojuhataja maailmapilt 180 kraadi ja temast saab küllalt aktiivne vastupanuvõitleja, mille hulka kuulub ka meeleheitlik katse mõrvata eeldatavalt Tallinnasse (Putingradi) kõnet pidama tulev Venemaa president. Jällegi ikka väga ebausutav käitumine. Loomulikult on ebaharilikke, normist erinevaid inimesi ja mis nendest kõige tavalisematest ikka kirjutada on, aga... No annab ikka end veenda taolise Frederiki olemasolus.
 
Kui kunagi peaks romaanis kirjeldatud sündmused toimuma, siis ei tea meist keegi täpselt, kuidas käitub Eesti riigivõim, kuidas meie ise, kuidas välisriigid jne. Seetõttu ei tahaks autorile ette heita, et ta on pakkunud ebatõenäolisi variante - äkki on just need tõenäolised. Aga mingi tõepärasuse küsimus jääb ikkagi nakitsema. Tekkisid ka praktilisemat laadi mõtted: kas isegi magamiskoti olemasolul oleks peategelane päris-elus suutnud kümme päeva talvel miinuskkraadidega metsas varjuda (no teoreetiliselt on kõik võimalik, aga); kas varjatud sidepidamisel on mõttekas teha salajasi "postkaste" poe või kiriku juurde või majade vahele, kust avaneb paigale hea vaade; kas Vene julgeolekutöötajad kirjutavad raportisse, et tabati Vova see ja see (mitte nt Vladimir, mis on ilmselt Vova pärisnimi); venekeelset vandesõna bljad ei peaks eesti keelde tõlkima "litsiks", sest eesti keels enamasti niimoodi ei vannuta jms.
 
Eks sellised väikesed küsitavused mõjutavad ka minu pandud hinnet, aga põhiline on ikkagi see rõhuv negatiivne emotsioon ja ebamugavustnne, mida tekitab pelgalt teemavalik. Ei tahaks seda otseselt autori süüks panna ja võib-olla tuleks seda vaadelda hoopis positiivses võtmes - et näe, lugejas tekitatakse reljeefseid impulsse, lugeja ei jää külmaks vms.   Olen ka autori esimest romaani hinnanud kolmega ja praegu mõtlen, et äkki peaks "Põrke" hinnet palli võrra tõstma, et oleks selge, kumma poole mu sümpaatia kaldub.  
Teksti loeti eesti keeles

Küllaltki sümpaatne raamat. Kui keegi kirjutaks selle tänapäeval, tuleks määratleda ilmselt humoristlikuks või parodeerivaks SF-iks. Aga just see omaaegne siirus (või selle teesklemine), annab loole muhedust. Märkasin, et Stalini nime ei olnud romaanis mitte ühtegi korda kasutatud. Korraks tekkis kahtlus, et "Teed sügavusse" on otseselt seotud Ohhotnikovi teise raamatuga "Esimesed sammud" - tööstuskooli poiste abi konstrueerimisbüroo inseneridele on igal juhul ühine nimetaja. Põgus sirvimine näitab siiski, et kokkulangemist tegelaste nimede osas ei ole. Aga praegu tundub küll nii, et võimalusel peaks mõne Ohhotnikovi eesti keelde tõlkimata ette võtma.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku eestikeelse (aga võimalik, et ka venekeelse) väljaande kirjastuse-poolne eessõna algab lausetega "Käesolev juturaamat pole kirjutatud kutselise kirjaniku poolt. Niisugune õiendus pole tarvilik selleks, et kuidagiviisi õigustada raamatu kirjanduslikku taset, vaid selleks, et selgitada selle mõningaid iseärasusi." Ühelt poolt pani see mind esitama endale küsimuse, kas see Jefremov on ikka seesama Jefremov, keda ma arvasin end lugenud olevat (raamat sattus poes näppu igasuguste eelteadmisteta). Selgus, et on jah. Aga raamat on tema kirjanduslik karjääri päris algusest ja võimalik, et see on jätnud mõistetava pitseri.
 
Teisalt osutus kirjastuse vabandus siiski kehtivaks ka teose kirjandusliku taseme kohta: see sisaldab üleliia (maastike ja koobaste) kirjeldusi, mis mõjuvad tuimalt-kuivalt. Ebaharilikult põnevaid või originaalseid ideid ei ole; pole ühte konkreetset juttu, mis võiks pikemalt meelde jääda. Kõige hullemad need samas ei ole, loodusega seonduvatel lugudel on ka rohkem eeldusi vastata minu matsele. Lood on valdavalt vestelises vormis (kõik 5 lugu tulevad n-ö piibu/kamina/sigari/viski-jutu žanris; juuakse tegelikult veini ja õhustik on Suure Isamaasõja aegne Moskva, kus sakslaste rünnakute kõma on kuulda).
 
Juttude ulmelisus on kõikuv ja mna isiklikult kogumikku BAASis poleks registreerinud. Raamatu alapealkiri on "Jutte ebatavalisist asjust", mis justkui sunniks tähelepanelikuks, aga isegi mina, kes ma olen harjunud ulmelisust otsima või märkama, ei osanud viimast lehekülge lõpetades aru saada, et olin ulmet lugenud. "Olgoi-horhoi" peaks vist vaidlustamatult ulme olema (hiid-tõugud, kes teadmata energia-allikat kasutades tapavad füüsilise kokkupuuteta ohvri). Teiste osas on vaidlemisruumi.
 
Raamatu lõpus on ka kasutatud võõr- või murdesõnade definitsioonid, kus domineerivad laevanduse ja geoloogiagiaga seonduvad terminid. Võib-olla oleks hea meeldetuletuseks tsiteerida sellest sõnastikust raamatu pealkirjas nimetatud "rumbi" määratlust: horisondi pinna mõõtühik, võrdub 11 1/4°. Rumbide koguarv on 32.
Teksti loeti eesti keeles
11.2018

"Dark Sanctuary" jäi inglasest autori esimeseks ja viimaseks raamatuks. Väike tiraaž (400) trükiti 1940. aastal valmis, ent selles pääses ainult ehk 20 eksemplari, mis olid saadetud ajakirjandusele tutvumiseks ja välistellijatele. Sakslaste õhurünnak tabas raamatuladu, kus teosed ootasid kauplustesse viimist. Üks eksemplar oli kunagi hiljem juhtunud aga õuduskirjaniku ja antologisti Karl Edward Wagneri kätte. 1983. aastal lasi ajakiri Rod Sterling's Twilight Zone Magazine kolmel autoriteetsel inimesel teha oma nimekirjad lemmikraamatutest ja Wagner paigutas seal "Dark Sanctuary" best supernatural horror'i kategoorias neljandale kohale. (Wagmeri edetabel kajastas siiski pgem "unustatud" raamatuid kui absoluutseid tippe.) Kuna Wagneri nimekiri tõmbas žanrihuviliste seas palju tähelepanu, teadvustati seeläbi taolie raamatu olemasolu, ja see sai otseseks ajendiks, et 2001. aastal avaldas ameerika kirjastus Midnight House John Pelani eestvedamisel romaanist kordustrüki. Autorit ega tema pärijaid ei leitud ja eessõnas spekuleerib toimetaja, et Gregory võis sõjas hukkuda. Suur oli aga Pelani üllatus, kui paar aastat hiljem sai ta kirja Gregory tütrelt ja kuulis, et ka autor on elavate kirjas. Gregory polnud romaani avaldamise üle vist siiski pahane, sest 92. eluaastat käiv mees andis 2004. aastal Pelanile intervjuu (mis avaldati 2009) ning kirjutas autogrammid umbes 20-sse eksemplari. Gegory oli tõepoolest sõja ajal ligi 6 aastat Inglise armees teeninud, ent saatus säästis teda ja sõja lõppedes naasis ta tööle pangas. Gregory suri kas 2007 või 2008.
 
Intervjuus püüab Pelan teosele külge pookida Lovecrafti mõju, ent autor arvas, et küsija näeb siiski viirastust. Romaani süžee sarnaneb pigem tol ajal suhteliselt levinud skeemile, kus noor, vallaline, kangelaslike iseloomuomadustega mees satub vastamisi kurjusest pakatava okultistiga ning paratamatu on ka õnnelik lõpp, kus kangelane leiab ühise armastuse noore naistegelasega. Taolise sisuga romaane kirjutas tuntumatest nimedest Dennis Wheatley.
 
Sündmused kulgevad Cornwalli ranniku lähedal mõne miili kaugusel asuval tillukesel kaljulaiul, kuhu keskajal ehitati mungaklooster. Kindlust meenutava, hämara ja salakäikude ning - keldriga varustatud paik annab teosele reljeefse gootiliku hõngu. Endine klooster kuulub Lovellide suguvõsale ja sellega on seotud suguvõsa needus. Üks Lovellide esivanem oli korraldanud munkadele veresauna, misjärel abt manas neile kaela kurja saatuse. Kuidagi ongi nii, et kõik Lovellide nimehoidjad on surnud seal saarekesel - ja enamasti enne õiget aega. Lugu algabki sellega, et järjekordne omanik näib looja karja minevat, sonides veel mineku eel needusest. Tema poeg Anthony tuleb Londonist kohale, aga kuna arstid on võimetud, palub ta isa ravima tulla psühhoterapeut-hüpnotisti. Too hüpnotist (dr Gaunt) osutub aga juhtumisi okultist-satanistiks, kelle vaim pakatab kurjusest ja kes valdab mitmeid üleloomulikke võimeid inimeste teadvusega manipuleerimisel. Anthony isa sureb, ent dr Gaunt jääb saarekesele, formaalseks põhjuseks kloostri vabastamine needusest. Tegelik põhjus on aga vabastada "needus", mis on võtnud protoplasmalise teadvusega olendina füüsilise kuju saarealuses hiidkeldris, oma asupaigast, allutada endale ja külvata selle abil hukatust tervesse maailma. Nõrga iseloomuga peremees Anthony allutatakse satanistile ja tema abilisele, kellel näib vanust olevat juba sadu aastaid. See olevus, kelle tegelikult oli meie planeedile toonud juba maag Merlin "from Outside Darkness" peaks vist kajastama seda lovecraftlikku aspekti, mida John Pelan romaanis nii väga näha tahtis.
 
Joonestub välja selge Heade ja Kurjade rindejoon: Anthony sõber Hamilton, vastaskaldal elav pastor ja tema tütar kui Head, ning kaks satanisti-okultisti kui Halvad. Autori tugeva kristliku tausta tõttu on Headel tugev ristiusu taust ja kristlust propageeritakse kohati väga varjamatult kui seda "õiget" usku, mis kuratlikule vaenupoolele tuule peaks alla tegema.
 
See on üsna tore romaan neile, kellel on eelsoodumust taolisi asju muheda pilguga lugeda. Loo lõpp ei ole siiski puhtalt õnnelik, ent siiski kaldub sinnapoole. Tegevuspaiga - Kestreli saarekese - prototüübiks on St Michael's Mount Cornwalli ranniku lähedal. Võib-olla on veel huvitav teada, et kuna see koht oli lord St Leveni suguvõsa paik, tuli autoril kirjastuse soovil enne raamatu avaldamist saata käsikiri lordile, et too ei solvuks. Too ei solvunud, arvates, et paika ei identifitseerita, kuna romaanis vajub kaljusaar merepõhja, aga päriselus eksisteerib see siiamaani.
Teksti loeti inglise keeles