Tegevus toimub nagu pealkirjastki näha Viini metsades umbes aastal 1900. Minajutustaja lapsepõlvemälestusena edasi antud süzhee on lühidalt järgmine.
Poole sajandi eest on üsna verisel ja julmal moel likvideeritud keisrivõim ning kehtestatud Teine Vabariik, kuid autori antud vihjetest tundub, et see vabariik on üsna diktatuurse iseloomuga, igatahes austatatakse konsulit täpselt samasugusel moel nagu keisreid varem või kui soovite, siis Hitlerit meie ajaloos.
Peategelasteks olevad lapseeas vend ja õde leiavad sügaval põlismetsas Kummitava Lossi, niisuguse nime all liigub sellest kumu laste seas, lähevad seda uurima ja avastavad seal elava vana ja hirmunud mehe. Jahilossi seinal oleva maali järgi teeb minajutustaja õde kiiresti kindlaks, et tegu peab olema keiserliku isikuga - sarnasus pildil oleva viimase imperaatoriga on liiga suur.
Lapsed hakkavad vanamehele, kes on juba mõnda aega toitunud igasugu juurikatest ja puukoorest, süüa tooma, lõpuks usaldab see neile oma saladuse. Ta on nimelt viimase keisri Maxentiuse noorem vend ja seaduslik troonipretendent Quintus Fabius Caesar. Kui 1850. aastal Roomas vabariik välja kuulutati, tapeti kogu keiserlik perekond julmalt, teenijatel õnnestus tollal alles lapseeas tseesariga põgenema pääseda. Kadunuks jäänud ohtlikku troonipretendenti otsiti pikka aega, lõpuks kuulutati mingi tulekahjus hävinud paleest leitud skelett tema omaks.
Ennast kogu elu varjanud troonipärija on selles vanas keiserlikus jahilossis elanud vaikselt juba kakskümmend aastat. Nüüd tuleb sellele aga ootamatu lõpp. Poiss kingib vanamehelt saadud vääriseseme oma vanaemale (veendunud vabariiklasele) sünnipäevaks, vanaproua saab aga kohe aru, et metsas puu otsas sellised keiserlikud iluasjakesed ei kasva ning pressib lastelt tõe välja.
Lapsed näevad, et väikelinn on järgmistel päevadel nagu herilasepesa, mehed on ärevil ja valmistuvad millekski. Kui lapsed siis lõpuks taipavad ja metsa vanameest hoiatama lähevad, on loss juba tühi, seintel ja põrandal leidub aga värskeid vereplekke.Selline sügavalt traagiline jutt, minajutustaja katsub ennast vabandada, et oli siis alles laps ja ei jaganud maailma asjadest kolbigi, kuid ometi on üsna selge, et see süükoorem on teda kogu elu muserdanud.
Jällegi on jutus rohkelt detaile selle alternatiivse Rooma kohta, maailmariik ulatub India, Jaapani ja Ameerikani, kasutusel on üsna autode sarnased sõiduvahendid, Pannoonias, kus tegevus toimub, pannakse lastele juba üsna germaaipäraseid nimesid. Peategelasedki on Tyr ja Friya, milliste nimede üle nende isa ka uhkust tunneb, kuigi ortodokssele vanaemale meeldiksid roomapärasemad nimed rohkem. Analoogilisi detaile on veel rohkelt.
Lõpetuseks niipalju, et Roma Eterna jutte sisaldav kogumik peaks kirjastuselt Avon ilmuma aastal 2003.