Erinevate autorite loomingu kokkusulatamisel tekkinud raskuste avalduste kõrval võiks teosele veel ette heita kosmoseooperite levinud probleemi - tervete maailmade arengu sidumist ühe suure narratiiviga. Vabandage väga, aga need on siiski MAAILMAD. Kaks planeeti, kokku Maast veidi vähem kui kaks korda suurema pindalaga. Kümnete tuhandete aastate peale venivate ammuste plaanide täitmise ning kolme mõistusliku rassi osavõtul aset leidvate protsesside ajal peaks toimuma hulgaliselt kaootilisi sündmusi, kliimamuutusi, mutatsioone jne., mis romaanis kirjeldatud häälestused vähemalt väga tugevale proovile paneks. Vähemalt mulle tundus Murasaki liialt mehhanistsisliku kontseptsioonina, et seda uskuma jääda.
Omaette väärtus on Andersoni ja Pohli järelsõnad, milles kirjeldatakse ühismaailma loomist alates astronoomiliste andmete paikapanekust ja lõpetades keelte ja kultuuridega. Kui jätta välja ebausutav konstruktsioon, et kõik Genji ihrdizud (üks kahest üle planeedi levinud mõistuslikust eluvormist) räägivad üht keelt, tasub neid kindlasti lugeda igaühel, kellel maailmaehitamine plaanis. Anderson on sel alal üks loogilisemaid ja järjekindlamaid autoreid, kes on teemat käsitlenud mujalgi (üks essee ka wõrgust kergesti leitav).
Ülaltoodust lähtudes saab raamat tervikuna hindeks nõrgemapoolse "nelja".