Kasutajainfo

Robert Silverberg

15.01.1935-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

To See the Invisible Man

(jutt aastast 1963)

ajakirjapublikatsioon: «Worlds of Tomorrow» 1963; aprill
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Märgata nähtamatut»
«Liivimaa Kroonika» 1991; nr. 31 (19. detsember) - 1992; nr. 1 (2. jaanuar)

«Näha nähtamatut inimest»
«Täheaeg» 1992/93; talv

«Näha nähtamatut»
«Maa teine vari» 1994

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
20
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.909
Arvustused (22)

Kui ma nüüd õieti mäletan, siis oli see üks minu esimesi loetud Silverberge.

Düstoopne lugu ühiskonnast, kus inimesi karistatakse häbimärgiga, mis muudab nad sotsiaalselt nähtamatuteks. Jutt ongi kirjeldus peategelase «karistusajast». Tore lugu, mida ei suuda isegi ära rikkuda pisut pateetiliseks minev lõpp.

Olen näinud ka selle jutu põhjal tehtud telefilmi (sari «The New Twilight Zone») ja ka see polnud paha... oli teine üsna täpne.

PS: Paljudes vene tõlgetes on see naistesauna stseen «ära jäänud».

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Päris lahe lugu. Kuigi füüsiliselt sa nähtamatuks ei muutu, oled sa lihtsalt teiste inimeste ajust ja mälust pühitud ja sind üritatakse igatepidi vältida. Tegelikult suhteliselt julm karistus. Ei saa kohtuda ei oma sugulaste ega sõpradega. Kuritegu, mille eest ta pidi aastakese "nähtamatu" olema, oli küll veidi liiga absurdne (külmus kaasinimeste vastu), aga noh sobib karistuse absurdsusega mõningal määral kokku. Nagu juba öeldud, lugu oli lahe ja tasub igal juhul lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt üks "Täheaja" teise numbri meeldejäävamaid lugusid, mis ka mulle väga meeldib. Viis ilma igasuguste miinusteta.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nukker lugu. Olen mõtelnud, mida ma ise oleksin teinud, sattununa sellisesse olukorda nagu peategelane jutu lõpus. Kas võitnuks kaastunne ligimese vastu või instinkt, mis keelab tuld pärast kõrvetadasaamist näppida? Pigem see viimane...
Teksti loeti eesti keeles

Vahvalt synge lugu poliitiliselt ja muidu igati korrektsest yhiskonnast. Olen seda lugend nii eesti kui vene keeles (ei mäoletagi enam, kummas esimesena) ja oli vinge ja õõvastav kyll. Esmapilgul ei tohiks ju kellelgi halligi selle vastu olla, et kaaskodanikud sind justku ei näe ja midagi sinu sigatsemiste peale ei tee, aga pikapeale võib see suht ebameeldivaks kujuneda ja isegi letaalseid tagajärgi omada. Nojaah, see pateetiline lõpp... Ma kyll iasti aru ei saa, mis suhtes on parem seda nähtamatuse märki kanda siis, kui ise tead, et oled kuidagist tubli olnd... Eks ole Silverbergi eramure rohkem. Oleks lõpp veitsa teistmoodi olnd, siis viis, praega aga...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kui kogu ühiskond otsustab sind mitte näha, siis oledki nähtamatu. Ning sulle võidakse autoga otsa sõita ning haiget teha, sest näha sind ju pole...
Teksti loeti eesti keeles

Igati parim Silverbergi teos, mida lugenud olen. Meeldis nii algus, keskpaik kui lo~pp. Ytleksin, et kui see oli pateetiline, siis teistsugused lo~pud, mida kujutlesin, oleks olnud kyynilised... ja need oleks olnud veel vähemgi usutavamad.
Teksti loeti eesti keeles

No kes meist poleks teatud `õrnas` eas unistanud nähtamatuna naistesaunas olla? (meie=meesterahvad muidugi) :>))

Tartsi nurinaga loo lõpu suhtes ei ole päris nõus. Oli ju kujutatud värdjalikku ühiskonda - ja loo mõte - sellele pidi peategelane vastu astuma v. alla andma - lahendas autor sel korral vastuhaku ja halastusega.

Mind veenis.

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Hea, aga olles just lõpetanud "Kuritöö ja karistuse" tundus inimese psühholoogia käsitlemine lausa lapsikuna. Nõrk viis aga siiski viis.
Teksti loeti eesti keeles

J.Hortla sõnutsi oli tegemist "inimese psühholoogiaga". Eriti nagu ei nõustuks. Psühholoogia ikkagi veits pikem teema. Pooled punktid andis jutule ilus lõpp. Sihuke ilus lõpp, mis paneks emotsinaalsel inimesel pisara silmanurka kerkima.
Teksti loeti eesti keeles

Ehe lugu üksindusest. Autor on üksindust ja tõrjutust lühijutus nii paljude nurkade alt vaadelda suutnud, et see avaldab siiralt muljet.Kogu lugu kedratakse selles võtmes, et lõpus on peategelane ümber kasvanud ja elab õnnes ja harmoonias kaaskodanikega surmani südamlikult suheldes. Seetõttu oli tegelik lõpp hea ootamatus. Tõeline puänt!
Teksti loeti eesti keeles

«Märgata nähtamatut» ei tohiks ühelegi eesti ulmehuvilisele tundmatu jutt olla, seda on kolm korda erinevates tõlgetes välja antud ning kes ei lugenud omal ajal ulmeajakirja Täheaeg või nädalalehte Liivimaa Kroonika, mille joonealusesse juturubriiki väljaandes toona töötanud Jüri Kallas tihti ulmejutte surus, siis igatahes peaks ulmehuvilistel olema loetud esimene eestikeelne Silverbergi raamat, 1994. aastal ilmunud kogumik «Maa teine vari».

Lühidalt räägib jutt lähituleviku kõledast ühiskonnast, kus inimestele mõistetakse kuritegude eest karistuseks «nähtamatust» – nad on tegelikult ikka nähtavad, kuid nende laubal on märk, mis annab ülejäänud ühiskonna liikmeile märku, et neid inimesi ei tohi märgata, nad on nähtamatud. Selline klassikaline sotsiaalne fantastika, et mis siis aastaks sellist karistust kandma mõistetud inimesega vaimselt ja moraalselt juhtub ning kuidas ta oma eluga toime tuleb.

Vaieldamatu klassika, millega ajakirjade Galaxy, If ja Worlds of Tomorrow toimetaja Frederik Pohl tõi paariks aastaks ulmeajakirjade buumi pauguga lõppemise järel ulmest eemaldunud Silverbergi žanri juurde tagasi. Nimelt oli 1959. aastal ulmejuttude turg masendavalt kokku kuivanud ning Silverbergki enda seni vorbitud pretensioonitutest pulpseiklustest tüdinud ja leidnud, et ta võib põhimõtteliselt ju pisut suurema honorari eest ka mingit muud suvalist kräppi toota, misjärel tegutseski ta mõned aastad teistes kirjutamisvaldkondades – alates pseudonüümitud pornoromaanidest kuni üsna heal tasemel populaarteaduslike (peamiselt ajaloo- ja arheoloogiaaineliste) raamatuteni.

Igatahes tegi toimetaja Pohl talle carte blanche-pakkumise, et kirjutagu Silverberg mida iganes tahes ja eeldusel, et see on hingega kirjutatud ulme, on Pohl kohustatud selle avaldama. Nii läkski ja Silverberg kirjutas juunis 1962 selle loo. Oma lihtsuses geniaalne idee ei ole tema enda oma, nimelt sai ta algtõuke Jorge Luis Borgese novellist «Paabeli loterii», mis algab sõnadega (eestikeelseid Borgese raamatuid pole paraku käepärast): «Like all men in Babylon I have been a proconsul; like all, a slave... During one lunar year, I have been declared invisible; I shrieked and was not heard, I stole my bread and was not decapitated.»

Kummalisel kombel nimetab ajakirjaulme ajaloo uurija Mike Ashley seda oma vastavasisulise kapitaalse uurimuse teises köites «Transformations: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1950 to 1970» (2005) «kompetentselt teostatud aga tähtsusetuks» tekstiks, ühel vähestest kordadest luban endale siis Ashley`ga mitte nõustuda: jutt on suurepärane.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mingil arusaamatul põhjusel on see ammuloetud jutt mul arvustamata.
Nagu Raul juba märkis, on see esimene jutt Pohli poolt tellitud väärtlugude reas ning "Valitud teoste" II köites "Kannatustega kaubitsejate" eessõnas peab Silverberg seda oma tegeliku ulmekirjaniku karjääri alguseks. Ainuüksi selle mõtlemapaneva fakti pärast tasub juttu lugeda (küsimuseasetus siis, et milliseid jutte kuidas hinnati ja hinnatakse...).
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Jutu tegevus kulgeb looduslikult kaunis maapiirkonnas, mis aga peategelasele tundub pahaendelisena. Küngaste ahelikud meenutavad kombitsaid ja puud on liiga lopsakad. Teema poolest, ühe suguvõsa mandumise lugu, sarnaneb vägagi jutuga "Rotid müüri taga". Fiktiivsete Martensite allakäik, mida autor kirjeldab, võib olla viide praeguse New Yorgi linna aladel kunagi reaalselt elanud Martensite perekonnale. Nii et vaatamata rustikaalsele olustikule on siin tegemist ehk hoopis ühe linna looga.
Teksti loeti eesti keeles

Üsna iseloomulik selle autori tekstidele on viitamine kurjale ilma et seda kurja näha oleks, küll aga kuulda. Pisut ebaootuspärane oli loo kasside käitumine, nad justkui kibelesid üüratu rotikarjaga rinda pistma. Kunagi räägiti mulle lugu ühest sealaudast, kus rotid peremehetsesid. Et rotte kontrolli alla saada, toodi lauta kassid. Õhtul pandi kassid lauta kinni. Kui hommikul inimesed tööle tulid, leidsid nad eest äranäritud käppadega kassid... 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumikus "Cthulhu kutse" on koostaja võtnud vaevaks iga ilmunud teksti kohta kommentaari kirjutada. Nii on ka 8-leheküljelise "Koera" kohta üheleheküljeline kommentaar, kust lugeja saab teada nt, et idee kirjutada lugu inglise hauarüüstajatest sündis autoril ühte Brooklyni kalmistut külastades, jne.  
 
 
Viited araabia ja prantsuse kirjameestele annavad lühiloole kohe nagu laiema mõõtme kui mingite aardeküttide sekeldused omada võiks.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi poe'likku selles loos nagu on. Tänava kirjeldus hea, kuigi tähtis oli selles loos ju midagi muud, mitte tänav või selle raskestileitavus. Võimalik, et see tekst sobib rohkem nendele inimestele, kes suudavad siinkirjutajast paremini kirjalikku teksti helideks teisendada.
Teksti loeti eesti keeles

 

 

Tegevus koos eellooga kestab natuke üle aasta. 24. september – järgmise aasta novembri lõpp st kokku 14 kuud.
 

 
 

Niisiis Gerd on ajakirjanik. Reporter, vist selline väga kriitiline, kelle puhul unenägudest tähenduste otsimine kõne alla eriti ei tuleks. Ja sellegipoolest on see romaan või jutustus miskitpidi lugu unenägudest ja nende realiseerumisest.

 

 
 

Autodest. Henning sõidab musta Opeliga, Derville punase BMWga. Ülemkomissaari hall ülikond, hallid silmad ja hallisegused juuksed ei riimu hästi punase autoga. Punane auto on siin nagu õnnetuse ettekuulutaja: Derville pretendeerib olema operatsiooni juht, kuid nagu selgub, on selles paranoilises hotellisaagas teisigi mängujuhi pretendente.

 

Varjatud või mittevarjatud ühiskonnakriitika – inimesed suhtuvad loomadesse üleolevalt, ja ülla ülla, peavad ise kogema sarnast.

 

Kui Tarlap oleks säärase loo kirjutanud 1930. aastate teise poole NLs, oleks teda ilmselt süüdistatud kosmopoliitsuses, nii nagu tehti Griniga. Nii Grini väljamõeldud Grinlandia oma Zurbaganiga, kui Tarlapi Burbahani maailm asuvad ju keset-mittemiskit-kusagil-Läänes.

 

Sai vist liiga kirjeldav ja negatiivne. Tegelikult kirjutab Tarlap ju hästi.
 
 

 
 

Teksti loeti eesti keeles

 

Romaani „Kurjuse tund” on juba Baasi arvustustes võrreldud L Bergi „Musta kaardiväega”. Võib nõustuda et mõndagi samalaadset on olemas. Sarnasusi leidsin ka Tarlapi hilisema romaani, „Roheliste lippude reservaadiga,” nt ühiskonnakriitilise autori hääle esile kerkimine peategelase kaudu jms. Olen Tarlapit seni suht vähe lugenud, aga „Kurjuse tund” jätab hea mulje ja annab lootust edasisteks lugemisavastusteks. Kogumiku teine osa, lühiromaan „Koidiku lapsed” ei ole sama tugev kui „Kurjuse tund”. Kindlasti ei meeldi mõnele lugejale tehnoloogilsed anakronismid. Isegi 1995. aastasse, kui ilmus "Koidiku laste" esimene variant, säärased kirjeldused pigem ei sobiks, aga samas on nad huvitavaks sissevaateks kirjaniku omailma. Kui lühiromaani uuemat aega kirjeldavad algusosa ja lõpp mõjuvad natike rabedana, siis mahuliselt kõige suurem osa loo keskel on hästi edasi antud.  

Teksti loeti eesti keeles

Tundub et igas Tarlapi romaani protagonistis on paras annus detektiivi, isegi kui ta on kõigest palgasõdur vms.
Teksti loeti eesti keeles

Haldjatest on Purumere rannikul järgi vaid kivi ja metall. Kõle on see maailm, kus nooruk Yarvi mehistuma peab. Aga eks mehistumiseks ongi vaja karme tingimusi. Noortekaks mõeldud fantasy-romaani kohta oli poliitika ja maagia suhe liiga ühepoolselt poliitika poole kaldu.
 
 
Kui ma lugemiseks valmistudes Poolt kuningat alles sirvisin, tekkis mul eelarvamus, nagu võiks Yarvi olla üldjoontes sarnane Berserki manga peategelase Gutsiga, on ju mõlemad ühe terve käega mõõgamehed. Abercrombie raamatu lugemine näitas aga kiiresti kuivõrd ekslik oli minu eelarvamis. Juba Yarvi ja Gutsi päritolu on täiesti erinevad - esimene on aadlisuguvõsa õrn võsuke, kelle tegemistesse suguvõsa teised liikmed pidevalt sekkuvad, teine aga lihtrahvast võrsunud orb kel pole isegi mingeid ambitsioone aadlikuks saada. Muudest erinevusest ei maksa rääkida, nad on väga erinevad.
Teksti loeti eesti keeles

Jutu tegevus toimub kaugtulevikus, kui jmu teadlane Nawputta hakkab uurima kunagise Pittsburghi ümbrust. Ekspeditsioon tundmatutele aladele võib kaasa tuua ootamatusi, ja nii juhtubki, et Nawputta ja tema kaaslane peavad rännaku kestel kogema mõndagi uut. Autori poolt jutustatud loo üheks ideeliseks eelduseks võiks olla kujutlus Loodusest kui teadlasest, kes aja jooksul katsetab erinevate bioloogiliste liikidega, andes neist mõnele üksikule võimekuse luua tsivilisatsioon, ja seejärel vaadeldes, kuidas valitud liik planeedi loodusrikkusega ringi tavatseb käia. Kui liik ei õigusta katsetaja ootusi, lõpetab Loodus eksperimendi, et mõne aja pärast uue liigiga katset korrata.
 
 
 
Sprague de Campi enne teist maailmasõda ilmuda jõudnud  lühijutt ei ole aastakümnete jooksul kaotanud oma värskust. Kui loole midagi ette heita, siis teatava hoiatava olluse olemasolu, mis mõnda  lugejat, kes pigem ootaks kerget ajaviidet, häirida võiks.
Teksti loeti vene keeles