See lühiromaan olevat austusavaldus Joseph Conradile. Ei ole vastavat Conradi teost lugenud ja seetõttu ka midagi ei arva. Kosmoselaeva “Orioni mõõk” kapteniks on selleaegse tava kohaselt noorim ohvitser ja lastiks muu hulgas kaheksasaja külmutatud reisija kõrval üle kuue tuhande reisija maatriksitena. Igas maailmas on teatud kogus kehasid ootamas uusi hingi. Suurim osa kehadest on ootamatu vägivalla ohvrid, osa õnnetustes hukkunud. Keha päästmine on kerge, kuid lahkunud hinge ei suudeta enam kinni püüda. Teisalt on neid, kes on tüdinud elamast oma maailmas ja lahkuvad oma kehadest vabatahtlikult. Lihtsaim ja odavaim moodus reisida, on lasta võtta oma aju elektriimpulsitest koopia, n-ö. maatriks ja uues maailmas siirdada need vabasse kehasse.
Maatrikshoidlast vabaneb üks hing, kes hakkab laeval hulkuma. 17-aastane tüdruk palub kaptenil end oma peas varjata. Laeva meeskond kardab hulkuvaid hingesid, sest liigub õuduslugusid hingedest, kes on vallutanud mõne meeskonnaliikme keha. Tüdruku ja kapteni vahel areneb samas kehas sõprus. Tugev ja Silverbergi tasemele vastav teos.
Maatrikshoidlast vabaneb üks hing, kes hakkab laeval hulkuma. 17-aastane tüdruk palub kaptenil end oma peas varjata. Laeva meeskond kardab hulkuvaid hingesid, sest liigub õuduslugusid hingedest, kes on vallutanud mõne meeskonnaliikme keha. Tüdruku ja kapteni vahel areneb samas kehas sõprus. Tugev ja Silverbergi tasemele vastav teos.