Limbo on düstoopiline ulmelugu. Peategelaseks on ajukirurgiale spetsialiseerunud sõjaväearst doktor Martine, kellel õnnestus omal ajal põgeneda 1970ndatel puhkenud Kolmanda maailmasõja eest ühele tundmatule India ookeani saarele. Kuid nüüd, peaaegu kakskümmend aastat hiljem, on minevik talle järele jõudnud.
Nimelt ilmub saare juurde uurimislaev, mille meeskonnast enamusel on käte ja jalgade asemel veidrad küberneetilised proteesid. Martine otsustab seepeale saarelt lahkuda ning sõidab varjunime all tagasi koju, Sisemaariba nime kandvasse riiki, mis on loodud endiste Ameerika Ühendriikide sõjast vähem kannatanud territooriumile.
Kohale jõudnud, avastab ta midagi uskumatut. Pärast Kolmandat maailmasõda on terves maailmas haaranud võimu äärmuspatsifistlik liikumine nimega Immob, mille liikmed demonstreerivad oma sõjavastasust, lastes endal vabatahtlikult käed ja jalad amputeerida. Mis veel kummalisem, selle liikumise juhtfiguurid Helder ja Theo on Martine vanad tuttavad...
Ma pean ütlema, et seda teost on väga keeruline hinnata. Kuidagi on siia kokku pandud hästi palju erinevat, millest osa on väga andekas ja osa parajalt tobe, osa aukartust ärratav ja osa mõttetult tüütu ja väsitav. Legendaarne ulmekirjanik ja toimetaja Harlan Ellison on pidanud seda romaani geniaalseks, aga on ka väga vastupidiseid arvamusi.
Kui rääkida märkimisväärsetest asjadest, siis kogu Immobi liikumise idee on muidugi suurepärane. Seda just satiiriliselt maksimumini viidud sümboolse enesepiitsutamise tõttu, mis on nii ajalooline (Piibli mäejutlusest tuntud "Ja kui su parem käsi ajab sind patustama, siis raiu ta maha ja heida minema"), kui psühholoogilisel viisil ka tänapäeval hästi relevantne.
Lisaks on autor kirjutanud siia sisse väga tugeva psühholoogilise tagapõhja, mida peategelane oma korduvates dialoogides kasutab. Kõige aluseks on siin muidugi Sigmund Freud, aga kõik edasised viited Edmund Berglerile, Max Weberile, Friedrich Nietzschele, manihheismile ning Dostojevski ja Tolstoi vastandlikkusele on üldiselt väga head.
Siit aga saab alguse ka teose ehk kõige suurem probleem, kuna autor ei oska enamasti kõike seda õigel ajal lõpetada. Väga palju sellist arutlust hakkab mingil hetkel voolama ainult servapidi seotud teemadele - ning kui sellele järgneb veel lehekülgede kaupa peategelase enda sisemisi arutlusi, võib see lugeja kannatuse tõsiselt proovile panna.
Ning päris paljudes kohtades tuleb üsna teravalt ette, et tegemist on ikkagi 70 aastat tagasi kirjutatud tekstiga. Nii mõnigi kontseptsioon, mis tol ajal võis tunduda julge ja avangardlik (eriti kõik need erinevad ideed seksist), paneb praegu lihtsalt kergelt pead vangutama.
See kõik ongi põhjus, miks ma lõpuks seda romaani hästi hinnata ei saa. Kuigi peab tunnistama teose mitme aspekti märkimisväärsust, relevantsust ja erandlikkust, on kogumaht siin ikkagi selgelt kaldu tüütu, väsitava ja vananenud osa poole. On kindlasti hea olla sellest romaanist vähemalt üldiselt teadlik, kuid lugemiseks seda otseselt soovitada ei saa.
Hinnang: 4/10
Nimelt ilmub saare juurde uurimislaev, mille meeskonnast enamusel on käte ja jalgade asemel veidrad küberneetilised proteesid. Martine otsustab seepeale saarelt lahkuda ning sõidab varjunime all tagasi koju, Sisemaariba nime kandvasse riiki, mis on loodud endiste Ameerika Ühendriikide sõjast vähem kannatanud territooriumile.
Kohale jõudnud, avastab ta midagi uskumatut. Pärast Kolmandat maailmasõda on terves maailmas haaranud võimu äärmuspatsifistlik liikumine nimega Immob, mille liikmed demonstreerivad oma sõjavastasust, lastes endal vabatahtlikult käed ja jalad amputeerida. Mis veel kummalisem, selle liikumise juhtfiguurid Helder ja Theo on Martine vanad tuttavad...
Ma pean ütlema, et seda teost on väga keeruline hinnata. Kuidagi on siia kokku pandud hästi palju erinevat, millest osa on väga andekas ja osa parajalt tobe, osa aukartust ärratav ja osa mõttetult tüütu ja väsitav. Legendaarne ulmekirjanik ja toimetaja Harlan Ellison on pidanud seda romaani geniaalseks, aga on ka väga vastupidiseid arvamusi.
Kui rääkida märkimisväärsetest asjadest, siis kogu Immobi liikumise idee on muidugi suurepärane. Seda just satiiriliselt maksimumini viidud sümboolse enesepiitsutamise tõttu, mis on nii ajalooline (Piibli mäejutlusest tuntud "Ja kui su parem käsi ajab sind patustama, siis raiu ta maha ja heida minema"), kui psühholoogilisel viisil ka tänapäeval hästi relevantne.
Lisaks on autor kirjutanud siia sisse väga tugeva psühholoogilise tagapõhja, mida peategelane oma korduvates dialoogides kasutab. Kõige aluseks on siin muidugi Sigmund Freud, aga kõik edasised viited Edmund Berglerile, Max Weberile, Friedrich Nietzschele, manihheismile ning Dostojevski ja Tolstoi vastandlikkusele on üldiselt väga head.
Siit aga saab alguse ka teose ehk kõige suurem probleem, kuna autor ei oska enamasti kõike seda õigel ajal lõpetada. Väga palju sellist arutlust hakkab mingil hetkel voolama ainult servapidi seotud teemadele - ning kui sellele järgneb veel lehekülgede kaupa peategelase enda sisemisi arutlusi, võib see lugeja kannatuse tõsiselt proovile panna.
Ning päris paljudes kohtades tuleb üsna teravalt ette, et tegemist on ikkagi 70 aastat tagasi kirjutatud tekstiga. Nii mõnigi kontseptsioon, mis tol ajal võis tunduda julge ja avangardlik (eriti kõik need erinevad ideed seksist), paneb praegu lihtsalt kergelt pead vangutama.
See kõik ongi põhjus, miks ma lõpuks seda romaani hästi hinnata ei saa. Kuigi peab tunnistama teose mitme aspekti märkimisväärsust, relevantsust ja erandlikkust, on kogumaht siin ikkagi selgelt kaldu tüütu, väsitava ja vananenud osa poole. On kindlasti hea olla sellest romaanist vähemalt üldiselt teadlik, kuid lugemiseks seda otseselt soovitada ei saa.
Hinnang: 4/10