Kasutajainfo

J. K. Rowling

31.07.1965-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· J. K. Rowling ·

Harry Potter and the Deathly Hallows

(romaan aastast 2007)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (8)

Deathly Hallows on selles pikas Potteri sarjas esimene raamat, mille kirjeldust ei saa alustada sõnadega „On alanud järjekordne kooliaasta Hogwartsis ...” (kui va. arvata esimene, mille puhul sobinuks "On alanud esimene kooliaasta Hogwartsis ..." paremini) ning see ei ole ainus erinevus 7. ja teiste raamatute vahel. Kirjanik lubas kuuldavasti juba enne raamatu väljatulekut veresauna ja sellest lubadusest on ta teiste raamatutega võrreldes ka kinni pidanud tuues Potteri viimase seikluse ennemini MS14 tasemele kui lasteraamatuks, kuid vaevalt see nooremaidki oma lemmikkarakteri seiklustest eemale hirmutab. Kuigi eks viha võib Potteri-fännides raamatu vältel koguda, sest Rowling valab julgelt lugejatele südamesse pugenud tegelaste verd. Üleüldse on viimaseid osi üle vaadates raske uskuda, et Rowling seda sarja endiselt lastesarjaks peab. Samas teisest küljest on muinasjutud alati vägivaldsed olnud ning ega Rowling tegelikult üle piiride lähegi.

Aga noh, eks samas ürita ka Rowling surma kergendada lastes ühel karakteril eriti targalt öelda“Do not pity the dead, Harry. Pity the living, and, above all, pity those who live without love.” Kes ja kus jätan Julia Kelleri eeskujul saladuseks, kuid ära märkimist väärib see lause siiski. Võrrelda saaks seda vast Pratchetti kasse-armastava ja inimestest väga huvitatud oleva Surmaga ning surmajärgse elu kindlusega, mis kindlasti kergendab lugejate suhtumist karakterite surma. On ju üheks suurimaks hirmuks surma juures, et see on kõige lõpp, kuid kui on selline kindlus, et eksisteerib surmajärgne elu ning sind juhatab sinna veel nii tore vennake, siis mis sellest karta? On ju see vaid ajutine lahkumine oma maistest kaaslastest, kellega sealpool kunagi nagunii uuesti kohtub. Aga see selleks.

Sisust ei ole vast vaja palju jutustada, kuid paar sõna siiski – Dumbledore jättis 6. raamatu lõpus Harryle raske ülesande otsida üles Voldemorti Horcruxid ja need hävitada ning seda kavatsebki Harry koos Roni ja Hermionega teha 7. klassi mineku asemel. Voldemorti oht on aga seda suurem, et peale tavapäraste Surmasööjate on Voldemort oma käpa ka Maagia Ministeeriumi suunas sirutanud, nii et Harryl ei paista enam olevat kusagil ühtegi kaitstud kohta, kuna pärast 17. saamist puruneb ka tema kodul asetsenud kaitseloits ja Voldemort on vaba tema hinge nõudma. Rohkemat loost rääkides aga avaldaks liiga palju, sest 7. osa peamiseks poindiks ongi nende Horcruxide otsimine eesmärgiga Voldemort tappa. Muidugi tekib vahepeal igasuguseid komplikatsioone ja muid sihte ning keegi ei saa öelda, et lõpp nõnda kerge oleks nagu oodata võis.

Rowling võib küll omada vähest sõnavara ning nii mõneski aspektis mitte tõusta teiste sama ˛anri kirjanike kõrgusele, kuid tema enda kõrguse põhjust pole raske mõistada. Potteri sari on olnud kaasahaarav ning seitsmes osa on sellele parajalt plahvatuslik lõpp, milles küll seletatakse ära kõik suured ja väiksemad küsimused, kuid samas hoitakse enamike neistki vastustest saladuses kuni viimase paarisaja leheküljeni, mis siis aga hakkavad äkki väga kiiresti lendama varajastel hommikutundidel hoides kütkes nii oma põnevuse kui vastustega.

Potteri fännid ei pea kindlasti pettuma 7.s, kui vastuste osas, küll aga võib osadele valmistada pettumust õhkkond. Eks tegelikult ole see ju loogiline, et kui Voldemort on nõnda tugevalt võimu haaranud, ei ole lihtsalt võimalik kooli naasta ning üleüldse on tegevus muutunud juba nõnda laiaks, et vaid kooli piiresse seda liigutada oleks võimatu. Ning eks see uut sorti õhkkond on ka pluss Rowlingu kirjanikulehele – igakordse skeemi järgimise asemel on seekordne skeem ju esmakordne, tegevus aga mitmekülgsem ja isegi huvitavam. Sellegi poolest jääb Potteri-fännidele 7. osas puudu Hogwartsist (kuigi teisest küljest vaadates eks ürita Rowling 7. osaga nii Hogwartsist eemal olles kui ka seal toimuvaid halbu tegusi jutustades võõrandada liiga kõvasi Hogwartsi fänne sellest „paradiisist”, olgu see üritus tema poolt siis tahtlikult või tahtmatult; eeldan viimast).

Hoiataks, et järgnevalt ütlen paar sõnakest, mis mõjuvad kohe kindlasti spoilerina, nii et soovitaks mitte jätkata, kui on tahtmine viimast osa täies põnevuses lugeda.

Tahaks eriliselt ära märkida 34. peatüki, mis mõjus eriti rusuvana oma väljapääsmatuses. Ainsaks võimaluseks oli surm ning Harry teadis seda ja marssis sellele vastu. Plaanide B, C jms puudumine, ainult plaan A olemasolu ning selle kindel täitmine oli see, mis rõhus ka tulihingelisemale lugejale, kui ta üritas toime tulla Snape mälestustega ning samas jagu saada kartusest peategelase surma üle. Oli selge, et on ainult üks võimalus, kuid kuidas siis raamat lõppeb? Kas tõesti peavad selle lõpetama temale Dumbledore poolt määratud kaaslased või leiab Harry teise tee? Ning kui Harry astub Voldemorti ette ja Voldemort ta „tapab ... Noh, küllap sel hetkel ja sellele eelnenud teekonnal poetas nii mõnigi pisara. Sellele aga järgnenud King’s Crossi stseen näitab valgust viimastelegi küsimustele nii seoses Harry kui Dumbledorega ning sellest saadik on juba suhtelistele mainstream lõpp tulekul. On ju kaheldusväärne, et kui peategelasele antakse teine võimalus elule, siis ta selle metsa keerab. Vähemalt mitte nii kindel sell nagu Harry Potter.

Teksti loeti inglise keeles

Lasteraamat on lasteraamat. Ma ei teagi kuidas täpselt ma selle Potteri - saaga otsa komistasin, see võis juhtuda umbes sel ajal kui 3. või 4. osa välja tulid ja taganttõukajaks oli eelkõige uudishimu, et mis asi see selline on, mille üle nii kõvasti lokku lüüakse. Viimase osa võtsin kätte juba ainult sellepärast, et tahtsin teada, millega see jama lõpeb. Kuigi lastearaamatu puhul oli see algusest peale teada; kas tõesti keegi kujutas et Voldemort (hämmastavalt lollakas ja vaimuvaene nimi põhipahale) võidab ja Harry, Hermiine ja teised surevad?

Lasteraamat küll, aga mitte kõige pisematele. See tähendab, et keppi ei tehta üldse ja verd pritsib, aga mõõdukalt. Mõned tegelased saavad surma, mõned osutuvad tegelikult headeks ja professori käitumine muutub lahtiseletatult isekaks ja vastikuks. Samas ei kahetse ma sugugi seda aega oma elust, mis ma selle sajandi suurima hype`i peale kulutasin ega kroone, mis niigi rikka tädi Rowlingi taskusse voolavad. Aga üle lugema selles elus küll ei hakka.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Väga kena lõpp kogu sellele pikale sarjale. Ainus mis kergelt kulme kibrutama pani oli selle eelviimase varikätki hävitamine - see olekski võinud ju lõpp olla. Nevill oleks võinud teha ülejäänud töö viimase kätkiga ja vaat see oleks tähelepanuväärne lõpp olnud :)
Teksti loeti eesti keeles

Hoolimata veresaunast siiski lasteraamat. Eks neid ole selles seerias olnud paremaid ja halvemaid, aga ükski neist ei küüni selle PÄRIS viieni välja.Loogika lonkab mitmes kohas (reeturliku goblini poolt pihta pandud mõõk vupsab vajalikus kohas jälle kangelase pihku; hoolimata pidevast üle noatera pääsemiste jadast on kangelastel alati aega ja võimalust kõik vajalik kraam kotiga kaasa vedada jne.), aga üldmulje on siiski loetav.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi ammu-ammu sai Potteri sari ette võetud puhtast uudishimust. Selle ümber käis tohutu melu, mis tekitas huvi, kas asi on ikka kõike seda tähelpanu väärt, mida sellele osutatakse. Esmamulje pani ainult õlgu kehitama. Polnud see midagi nii eriline, kui välja reklaamiti. Täiesti tavaline lastekirjandus, võib-olla küll kübeke parem, kuid siiski üsna keskpärane. Ometi muutus kogu sari fenomeniks, mille ulatusest annavad tunnistust rahasummad, mida see liikuma pani.Edu valem oli tegelikult väga lihtne ning kordus raamatust raamatusse. Ainult käesolevas, sarja viimases osas julgeb autor erineda ning sisse töötanud vormi hüljata. Mõningase eduga sealjuures. Raamat otseselt küll põnevamaks ei muutu, kuid mastaapsemaks küll. Enam ei piirdu sündmustik ainult Sigatüükaga, vaid hõlmab tervet Inglismaad. Lõpuks jõutakse küll kooli tagasi ning viimane vaatus toimub kenasti juba seal. Mõningatele puudustele, nagu liialt venitatud keskosa ning üllatustevaba lõpp, vaatamata on tegu igati väärika punktiga sarjale, mis toitnud lugematute ja lugematute laste kujutlusvõimet. Neli
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuni 2022
mai 2022
aprill 2022
märts 2022
veebruar 2022
jaanuar 2022

Autorite sildid: