Õige pisut parem kui eelmine (, mis sai hindeks 3).
(romaan aastast 2007)
Aga noh, eks samas ürita ka Rowling surma kergendada lastes ühel karakteril eriti targalt öelda“Do not pity the dead, Harry. Pity the living, and, above all, pity those who live without love.” Kes ja kus jätan Julia Kelleri eeskujul saladuseks, kuid ära märkimist väärib see lause siiski. Võrrelda saaks seda vast Pratchetti kasse-armastava ja inimestest väga huvitatud oleva Surmaga ning surmajärgse elu kindlusega, mis kindlasti kergendab lugejate suhtumist karakterite surma. On ju üheks suurimaks hirmuks surma juures, et see on kõige lõpp, kuid kui on selline kindlus, et eksisteerib surmajärgne elu ning sind juhatab sinna veel nii tore vennake, siis mis sellest karta? On ju see vaid ajutine lahkumine oma maistest kaaslastest, kellega sealpool kunagi nagunii uuesti kohtub. Aga see selleks.
Sisust ei ole vast vaja palju jutustada, kuid paar sõna siiski – Dumbledore jättis 6. raamatu lõpus Harryle raske ülesande otsida üles Voldemorti Horcruxid ja need hävitada ning seda kavatsebki Harry koos Roni ja Hermionega teha 7. klassi mineku asemel. Voldemorti oht on aga seda suurem, et peale tavapäraste Surmasööjate on Voldemort oma käpa ka Maagia Ministeeriumi suunas sirutanud, nii et Harryl ei paista enam olevat kusagil ühtegi kaitstud kohta, kuna pärast 17. saamist puruneb ka tema kodul asetsenud kaitseloits ja Voldemort on vaba tema hinge nõudma. Rohkemat loost rääkides aga avaldaks liiga palju, sest 7. osa peamiseks poindiks ongi nende Horcruxide otsimine eesmärgiga Voldemort tappa. Muidugi tekib vahepeal igasuguseid komplikatsioone ja muid sihte ning keegi ei saa öelda, et lõpp nõnda kerge oleks nagu oodata võis.
Rowling võib küll omada vähest sõnavara ning nii mõneski aspektis mitte tõusta teiste sama ˛anri kirjanike kõrgusele, kuid tema enda kõrguse põhjust pole raske mõistada. Potteri sari on olnud kaasahaarav ning seitsmes osa on sellele parajalt plahvatuslik lõpp, milles küll seletatakse ära kõik suured ja väiksemad küsimused, kuid samas hoitakse enamike neistki vastustest saladuses kuni viimase paarisaja leheküljeni, mis siis aga hakkavad äkki väga kiiresti lendama varajastel hommikutundidel hoides kütkes nii oma põnevuse kui vastustega.
Potteri fännid ei pea kindlasti pettuma 7.s, kui vastuste osas, küll aga võib osadele valmistada pettumust õhkkond. Eks tegelikult ole see ju loogiline, et kui Voldemort on nõnda tugevalt võimu haaranud, ei ole lihtsalt võimalik kooli naasta ning üleüldse on tegevus muutunud juba nõnda laiaks, et vaid kooli piiresse seda liigutada oleks võimatu. Ning eks see uut sorti õhkkond on ka pluss Rowlingu kirjanikulehele – igakordse skeemi järgimise asemel on seekordne skeem ju esmakordne, tegevus aga mitmekülgsem ja isegi huvitavam. Sellegi poolest jääb Potteri-fännidele 7. osas puudu Hogwartsist (kuigi teisest küljest vaadates eks ürita Rowling 7. osaga nii Hogwartsist eemal olles kui ka seal toimuvaid halbu tegusi jutustades võõrandada liiga kõvasi Hogwartsi fänne sellest „paradiisist”, olgu see üritus tema poolt siis tahtlikult või tahtmatult; eeldan viimast).
Hoiataks, et järgnevalt ütlen paar sõnakest, mis mõjuvad kohe kindlasti spoilerina, nii et soovitaks mitte jätkata, kui on tahtmine viimast osa täies põnevuses lugeda.
Tahaks eriliselt ära märkida 34. peatüki, mis mõjus eriti rusuvana oma väljapääsmatuses. Ainsaks võimaluseks oli surm ning Harry teadis seda ja marssis sellele vastu. Plaanide B, C jms puudumine, ainult plaan A olemasolu ning selle kindel täitmine oli see, mis rõhus ka tulihingelisemale lugejale, kui ta üritas toime tulla Snape mälestustega ning samas jagu saada kartusest peategelase surma üle. Oli selge, et on ainult üks võimalus, kuid kuidas siis raamat lõppeb? Kas tõesti peavad selle lõpetama temale Dumbledore poolt määratud kaaslased või leiab Harry teise tee? Ning kui Harry astub Voldemorti ette ja Voldemort ta „tapab ... Noh, küllap sel hetkel ja sellele eelnenud teekonnal poetas nii mõnigi pisara. Sellele aga järgnenud King’s Crossi stseen näitab valgust viimastelegi küsimustele nii seoses Harry kui Dumbledorega ning sellest saadik on juba suhtelistele mainstream lõpp tulekul. On ju kaheldusväärne, et kui peategelasele antakse teine võimalus elule, siis ta selle metsa keerab. Vähemalt mitte nii kindel sell nagu Harry Potter.
Lasteraamat küll, aga mitte kõige pisematele. See tähendab, et keppi ei tehta üldse ja verd pritsib, aga mõõdukalt. Mõned tegelased saavad surma, mõned osutuvad tegelikult headeks ja professori käitumine muutub lahtiseletatult isekaks ja vastikuks. Samas ei kahetse ma sugugi seda aega oma elust, mis ma selle sajandi suurima hype`i peale kulutasin ega kroone, mis niigi rikka tädi Rowlingi taskusse voolavad. Aga üle lugema selles elus küll ei hakka.