Kasutajainfo

J. K. Rowling

31.07.1965-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· J. K. Rowling ·

Harry Potter and the Half-Blood Prince

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: «Harry Potter ja segavereline prints»
Tallinn «Varrak» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
10
1
4
2
0
Keskmine hinne
4.118
Arvustused (17)

Niisiis, minu meelest lähevad Potteri raamatud aina paremaks. Eks mõningane kogemus kirjaneitsil ka juba seljataga. Tasub lugemist, igav ei ole. A mõtlema ka ei pea - ilusti seletatakse kõik ära.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on palju halvem, kui eelmine osa. Ilmselt ei ole eriti lihtne piisavalt originaalseid intriige välja mõelda. Igatsugu sebimist, mis koolis toimus, tundus jätkuvat ainult umbes kaheks kuuks, mitte aga terveks õppeaastaks.
Esimest korda tundus aga, et Snape on tegelikult heade poole peal. Nimelt oli liiga teatraalne ja lavastatud see stseen, kui ta oma võlukepiga [tsenseeritud] surnuks kõmmutab.
Teksti loeti inglise keeles

Vaikselt sigineb kahtlus, et Rowling tahab vaikselt kõik Fööniksi Ordu liikmed maha noppida ja lõpuks lasta ka Harryl Voldemori käe läbi surra jättes oma raamatusarjale sellise kurva lõpukese. Või siis üritab ta lihtsalt Harry elu võimalikult raskeks teha. Segavaks oli Dumbledore õppetundide sagedus - terve aasta peale toimus neid kokku umbes 5 korda (täpset numbrit ei mäleta). Tegelikult sai siit muidugi rohkem teada Voldemordi lapsepõlve ja kõige kohta, isegi paar niiti sai kinni siduda, kuid jällegi segavaks osutub Harry pidev paranoia. Täielik keskendumine Malfoy süüle, mille tõttu vahepeal isegi vaatab kõvera pilguga tema jutule. Ning jällegi mõnda kohta seoses Dumbledorega lugemist tuleb silme ette Tolkieni Gandalfi nägu - vana ja tark võlur, kellele kõik loodavad.

Raamatu alguses on peamiselt huvi seoses Dumbledore tundidega, tahtmine teada saada rohkem Voldemorti kohta. Lõpus koopastseen on üpriski igav, kuid kui külla tagasi jõuavad ja lossi poole põrutavad on juba tunduvalt huvitav. Nõnda huvitav, et enne ei saa lugemist lõpetada, kui raamat läbi.

SPOILER tulekul

Noh, endal on siukene ettekujutus asjade käigust:kuna Dumbledore teadis Mustade Jõudude kaitse õpetaja koha needust pani ta Snape sinna meelega oma mingitel põhjustel. Kas siis tõesti on Snape kuri ja Dumbledore sellele rõhuski, tema surm oli vaid üks kaardikäik, mis peaks aitama Harryl Voldermorti tappa ja sellele ta mängiski või teine mõte - ta pani Snape sinna kohale, kuna tahtis, et Snape aasta lõpul lahkuks, et too saavutaks Voldemordi silmis kõrgema koha, kuid oleks siiski spioon hoolimata siis oma tegudest, kuid seda on nüüd, peale lõppu, nati raske lugeda. Rohkem süvenema ma siin oma teooriatesse ei hakka, kuna olen aru saand, et igasuguste teooriate püstitamisega ja siis kogemata mõnega neist raamatu vms sisule pihta saamine rikub lugemiskogemuse vägagi ära.

Potteri raamatud on väga kaasakiskuvad alaealistele ja mitte ainult oma seikluslikkuse pärast vaid ka kodususe - kes ei tahaks siis Weasleyde Burrows elada hoolimata siis nende vaesusest, vaid nähes nende sõbralikust ja mõnusat hubasust või käia Hogwartsi koolis õppides asju, mis osutuvad huvitavamaks, kui tavakoolides õpitav ning kõik see erakordsus ja seiklused selles iidses koolis. Ning isegi kurb lõpp neid ei heiduta. Egas midagi - nõnda enda külge aheldav raamat, et muud ei saa panna kui ühe kena 5. Kui saaks siis vast isegi rohkem.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelased on tegelikult isegi juba tüütud. Nende teismeliste jagelemine on kuidagi ebareaalne ja antud hetkel olen ma nendega suhteliselt täpselt ühevana ka. Tegevustik iseenesest ka ei tapa, aga hiilgav ta ka just ei ole. Dumbledore õppetunnid pakkusid see eest väga huvi ja lisasid asjale värvi. Lendluudpall on selleski raamatus paras murekivi, aga tegelastel on üldiselt midagi suuremat (ja olulisemat) millele keskenduda. Samuti on majadevaheline karikavõistlus (punktide värk) täiesti tagaplaanile jäänud.Üldiselt igati kõlbab lugeda, aga pärl minu arvates just ei ole.
Teksti loeti inglise keeles
11.2005

Ülinõrk kolm. Kohe nii nõrk, et tegelikult vist ikka peaks teine "vänt" olema. Aga olgu, ütleme, et olen täna leplikus tujus.
Sellisel algusel peab olema väga hea põhjendus. No ja see põhjendus tuleb. Õigupoolest mitmed.
Alustagem sellest, et seesinane "Potter" oli esimene, mille ma originaalkeeles olen läbi lugenud. No sattus kogemata kätte ja ei suutnud kiusatusele vastu panna (just selle kiusatuse pärast tulebki kahest kõrgem hinne). Noh hakkasin siis mina lugema ja miskisel hetkel tundsin, et miskit on väääga imelik ja valesti. Hakkasin teksti kõrgendatud tähelepanuga jälgima ja leidsin. Keel, milles teos on kirjutatud, on KOHUTAVALT lame. No mitte mingit ilmekust ega hinge pole. Autor elab küll tegelastele kaasa, aga see keel, millega seda tehakse... Ok, saan aru, et tegemist on noortekirjandusega, aga kui isegi noorte sõnavara tundub koosnevat ca 1500 (või miskit sinnaringi) sõnast, siis on taolise noorusega asi hull. Kuna ma vartasemaid pole originaalis lugenud ei ole, siis ei julge ma muidugi kogu sarja banaalsuses süüdistada, kuid ma ei näe küll mingisugust põhjust, miks antud osaga peaks olema toimunud miskine tagasiminek. Selle põhjal vaadates on tõlkija teinud ära päris tõsise töö - siiani on tõlked olnud palju-palju tugevamad, kui see originaal.
Nii. Teine suhteliselt piinlik on nimede valik ja nende "vihjelisus". Olgu, ma olen leppinud asjaoluga, et ühe libahundi nimeks on Remus Lupin (raske ta oli, aga noh, hakkama sain). Ning nüüd tuuakse veel üks libahunt juurde, kelle nimeks on - uskuge või mitte - Fenrir. Tule kurat appi! Mis mind selle juures häirib on asjaolu, et suure tõenäosusega ei ütle need nimed noorusele lambist mitte midagi, vähekene vanematel aga on lihtsalt piinlik seda lugeda.
Kolmandaks madala hinde põhjus on üimalt triviaalne - polnud huvitav. Autoril tundus olevat tõsiseid probleeme ruumi täitmisega, ilmselt on temal leping, et raamat peab olema tellise mõõtu ja siis on sinna sisse valatud igatsorti sisutäidet - põhiliselt kirjeldusi (mis, kui oleksid korralikult tehtud, annaksid ju loole juurdegi).
Seega on lühidalt kokku võetud võlurpoiss Harry 6. osa. Sisust? Raske on kirjutada sellest, mida pole. Kui eelnevates raamatutes on olnud vähemalt mingigi lugu, mida jutustatakse, siis "HBP" on ilmselt suureks ja lohisevaks preluudiumiks viimsele osale, sest mingeid küsimusi siin õigupoolest ei lahendata ja raamatu lõpus oleme umbes sama targad kui alguses, kui mitte pisut rohkemgi segaduses. Ehk oli see ka taotlus, miks mitte, ent sel juhul oleks miskit tulevärki kah pidand olema, praegusel juhul on kogu asi üsna verevaene ja kahvatu.
Täiendus 08.12.2005. Oijah, otse kogemata avastasin ma eeloleva arvustamise sisestamisel sissejuhtunud kahetsusväärse näpuka - teksti ei loetud muidugi mitte vene, vaid inglise keeles. Oleks minu silmad siinkohal lugejatele nähtavad, oleksid nemad nii häbi täis, et nende värvi ei teaks aimatagi.
Teksti loeti inglise keeles

Erinevalt eelarvustaja mainitust on teksti originaalkeeleks siiski inglise, mitte vene keel. Aga see selleks. Ma pole veel leidnud põhjust ühelegi sarja osale kõrgeimast madalamat hinnet panna ja käesolev pole mingi erand. Sari läheb ajapikku paremaks ja süngemaks, õnneks on autor loobunud tähelepanu pööramisest tobedale punktivõistlusele, ka lendluudpalli osakaal on vähenenud, keskendutakse probleemidele, mille lahendamisest sõltub tegelaste ellujäämine. Võrreldes verepulmaga, mis leiab aset " Segaverelise printsi" lõpus, tunduvad sekeldused tarkade kivi ja saladuste kambri ümber tõelise lapsemänguna. Neljandast osast, milles algas teatavasti uus sõda, keeras kogu sari tükk maad tumedamaks ja seega ka täiskasvanud lugejale huvitavamaks. Samas leidub ka tõeliselt naljakaid kohti-näiteks võlukunstiministri kontakteerumine peaministriga romaani alguses-mõtlesin varemgi, et ei tea kuidas see kogu selle salastatusvärgi juures üldse võimalik on, peaminister on ju mugu, aga vaat nüüd on vastus käes. Ja romaani lõpplahendus tekitab veidi paranolise kahtlustuse-autor tahab kogu sellest numbriliste õppeaastate värgist lihtsalt välja astuda, et sarja kasvõi lõpmatuseni edasi kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Mina erinevalt Tartsist leplikus tujus ei ole ja panen "vända" ära. Jama oli see raamat, jama. Niikaua, kui tegemist oli teismelistele tüdrukutele suunatud lastekirjandusega, oli asi küll tobe, aga mõnevõrra huvitavgi. Umbes IVst köitest aga on peale hakanud mingi "süngem" toon, nagu igalt poolt kuulda on. Tegelikult pole muidugi mingist süngusest juttugi, kirjanikuproua näitab ainult, et tegelikult ta kirjutada ei oska, välja arvatud ehk väga väikeste laste raamatuid. Polegi mõtet siinkohal hakata üles lugema, mis kõik oli selles köites ebaloogiline, punnitatud ja tüütu. Piisab kui öelda, et nali on ennast ammu ammendanud ja sellisel kujul on Harry seikluste jätkumine väga halb kirjandus, olgugi et väga halb LASTEkirjandus.

Miks ma seda üldse lugesin? Sellepärast, et tahtsin teada mille pärast miljonid teismelised poisid ja tüdrukud endast välja lähevad ja öösiti mingeid raamatupoode piiravad. Raamatu järgi otsustades, mitte just eriti tark tegevus.

Teksti loeti eesti keeles

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on kahtelemata Potteri sarja parima üllitisega (jah, on isegi parem kui Azkabani Vang). Sisuliselt tuleb antud osas välja kogu temaatika mis Voldemorti ümbritseb. Samuti näitab raamatu võimas lõpu kulminatsioon, kes kelle poolele tegelikult võitleb ja kes milliseid eesmärke teenib. Isiklikult oota lausa põnevusega järgmise osa ilmumist, mis paneks i`le ilusa suure täpi.
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt lihtsakoeline, kuid hea meelelahutus. Ükskõik millist Harry Potteri raamatut lugema asudes ei tasu oodata filosoofilist ja sügavamõttelist kirjandust, mis paneb lugejat vaimustusest õhku hüppama, vaid lihtsalt võrdlemisi head ajaviidet. Loomulikult on raamatud natuke lihtsakoelised ja pingutatud, kuid tegu on siiski suhteliselt kõrge taseme laste- või noorsookirjandusega ja raamatute müüginumbreid arvestades ka üsna eduka. Sarja kuues osa ise on vist kõige süngem ja verisem. Kõik pöörataks tagurpidi. Inimesed surevad ja ei ärka enam ellu ning elu muutub järjest keerulisemaks. Harry on küll endiselt pisut naiivsevõitu, kuid ka tema on suureks kasvamas. Omas ˛anris on tegu kindlasti hea raamatuga. Minule meeldis. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Ka minu poolt aus ja ehe "vänt" sellele raamatule. Olen mina ennegi lugema sattunud mõttetuid sarju ja seesinane on kaotanud needki väärtused, mis esimestes osades veel olid ning langenud tavalisse lõputusse verbaalsesse kõhulahtisusse, mis suudab läbi kümnete ja kümnete osade mitte millegagi tegeleda nii, et mingil grupil lapsemeelsetel isenditel isegi huvitav on. Kui esimestes osades oli veel üsna eriline ja värske kogu see võlukunsti värk, üsna terav ja vaimukas oli Harry kasupere ning teatud infantiilne helgus lubas andestada ebausutavused, siis viimases enam nalja ei saa... noh, need paar killuräbalat, mis terve raamatu peale olid, ei tasu mainimist. Lasteraamatust on - tunnistagem, möödaläinud aastatega ju täiesti loogiliselt - young adult saanud ja seda süüdimatut kräppi on toodetud juba mägede kaupa. Ja ma olen valmis kihla vedama, et kindlasti ei lõppe sari 7-nda osaga. Ma arvan, et osasid saab olema 10 kuni 15, sellele järgneb kari eel- ja kõrvallugusid ning mõne aasta pärast algab järgmine saaga, näiteks Harry ja Ginny tütar Voldemorti poja vastu või midagi muud. Mul puudub kahjuks igasugune lootus, et proua R. oskaks õigel ajal lõpetada... See on tegelikult kurb, kuidas üsna sümpaatselt alanud lugu alla on käinud. Naljad on otsa saanud, sõnavara kokku kuivanud, sündmused vaid korduvad nürilt. Nagu rõõmutu kohustuslik kava on ikka alles lendluupall, teismeliste omavaheline nääklemine ja idiootlik kodukord. Midagi on teada saadud, aga sellegi rikub ära painajalik perspektiiv kõigi nende ees ootavate sama igavate ja kuivade mittemidagiütlevate osade näol, mis sinu ja lõpu vahel seisavad...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ikka ja jälle meeldis, aga eks ma olen selles vanuses ka (28 :D). Ja hoolimata kõigest jään ma Snape´ile truuks - mõnus värvikas karakter, keda ma olin nõus 3.osas hammustama, aga olen õppinud sellest sellist lugu pidama. :D
Teksti loeti eesti keeles
x
Martin Kirsipuu
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Iseenesest on Hr. Reverte väga hea kirjanik. Isegi nii hea, et pärast “Dumas klubi” lugemist tellisin endale tema kuulsa Captain Alatriste sarja esimese osa. Kohe tekib siinkohal küsimus, mis oli “Dumas klubis” siis nii paeluvat? Vastuseks on Müstika suure algus tähega. Huvitav oli ju tegelikult just see, milleks koostas Torchia “Üheksa värva” raamatu ja kuidas on kolme musketäri kirjanik sellega seotud. Teose tegelaskujud on väga huvitavad ja teatud karakterid jätab autor meelega avamata, et säiliks nende salapära.

Minu puhul on halb aga see, et ma nägin filmi enne kui lugesin raamatut. Seega pean kurvastusega tõdema, et film on paraku minu jaoks mõneti parem kui raamat. Samuti on filmi vaadates arusaadav, miks jättis Polanski mõned raamatus olevad tegelaskujud ja süzee liinid kõrvale. Samas ei saa väita, et raamatu lugemine oleks pärast filmi nägemist halb või ebahuvitav.

Teose lõpp valmistas minu jaoks tegelikult väikese pettumuse kuivõrd selgus, kuidas on Dumas klubi seotud saatana kummardajate piibliga (pean silmas seda kuidas autor lahendas nii nimetatud seose küsimuse). Raamatu mõtte saab minu arvates sisuliselt kokku võtta isand Balzac’i tsitaadiga: ”Nii palju kui on inimesi on ka interpretatsioone”. Seega võib iga inimene näha igas nurgas varju või kummitust kui inimesel on selleks piisavalt ettekujutusvõimet.

Teksti loeti eesti keeles

Alguses kui lugesin antud romaani kirjeldust, siis jäi mulje, et tegemist on järjekordse “Hyperioni” koopiaga. Raamatut lugema hakates sain aga vägagi positiivse üllatuse osaliseks. Teose puhul on tegu laheda action-filosoofilise romaaniga, mille keskmeks on üleüldine vandenõuteooria. Kusjuures minule isiklikult tundus, et autor on vandenõuteooriat luues natuke uurinud David Icke ja Jüri Lina raamatuid. Viimast seisukohta toetab eriti asjaolu, et romaanist leidub salajasi organisatsioone, mis väga oma olemuselt sarnanevad vabamüürlastele.

Romaani positiivsed küljed: lahedad tegelaskujud, mõtisklused inimese, jumala ja religiooni (autor nimetab millegipärast seda usuks) vahekorrast, üleüldine vandenõu, võitlus metsas, kaanepilt.

Romaani negatiivseteks küljed: liiga lühike, tegevus areneb liiga kiiresti, mõningad autori filosoofilised mõttekäigud jätavad soovida (eriti esoteerika vallas), kirjavead.

Teksti loeti eesti keeles

Saatuslikult negatiivselt härivaks teguriks sai see pidev hälin ja pidevad lõpmatud mitte midagi ütlevad kirjeldused. Sama palju häris ka tõlge (nt "ristis" tõlkija mutandid ümber moonukiteks jne?). Muidugi tuleb siinkohal arvestada sellega, et antud teose puhul on tegemist pelgalt sissejuhatusega. Ei saa väita, et raamat oleks olnud algusest lõpuni jama, lihtsalt liiga palju oli sellist mõttetut venitamist ja heietamist. Positiivne on aga see, et nii nimetatud Kingi Oopuse teised teosed pidid tunduvalt paremad olema. Seega jään ootama järgneva osa ilmumist maakeelde (Ps. Pegasuse kirjastus lubas iga aasta 2 osa väljaanda). PPS Ei saa samas jätta mainimata, et kõige huvitavam osa raamatus oli musta mehe ja laskuri vaheline dialoog (või pigem monoloog).
Teksti loeti eesti keeles

Tõsiselt hea raamat. Kusjuures vahepeal on selline "Gooti horrori" teema ja kohati tõesti tekib endalgi kurikahtlus, et äkki ongi vampiirid olemas. Pärast raamatu lugemist tekkis kohe tahtmine sõita Rumeeniasse või Konstantinopolisse (Istanbul). Super teos, mõnusate ajalooliste ja pseudo-ajalooliste faktidega ümbritsetud "masterpiece". Kindel viis!
Teksti loeti eesti keeles

Vathek oli ikka suht põikpäine tegelane. Oma vigadest ei tahtnud kaliif kuidagi moodi õppida ja tänu sellele sai viimane lõpus "meelepärase" karistuse. Ühtin eelkõneleja arvustusega, et jutt meenutab kõige rohkem " Tuhat ja ühe öö" muinaslugusid. Kokkuvõttes täitsa OK muinasjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa ok romaan on. Hästi sündmuste rohke ja seikluslik nagu seiklusjutt maalt ja merelt :) Samas häiris see kuidas mõned nii öelda peategelased surma said (Piuhh ja oligi jälle kellegile õhusõiduki mootor pähe kukkunud jne.). Pean mainima, et ka minule meenutas raamatu sündmustik Hayao Miyazaki anime filme, eriti Laputa - Castle in the Sky`d. Huvitav on see, et mõned arvustajad on imestanud, et miks antud teos on paigutatud raamatupoes lastekirjanduse alla. Kui nüüd pingsalt järele mõelda, siis on ju antud teose puhul puhtalt tegemist lastele suunatud romaaniga, millest ei maksa otsima minna mingit sügavat filosoofilist alatooni või teemat. Kokkuvõttes ei ole tegemist halva teosega, samas ei ole tegemist ka mingi erilise pärliga. Täitsa tavaline, käib kah!
Teksti loeti eesti keeles

Enderist hakkas kahju ja iseendal tekkis ka selline tühi tunne pärast raamatu läbilugemist. Samas peab tunnistama, et kui teose algus on rohkem kui suurepärane, siis lõpp vajub kuidagi ära (siplegatega suhtlemine mõtte tasandil jne). Vaatamata närusest lõpust on tegemist üllitisega, millele panen hindeks viis, jänese onu sabaga.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on kahtelemata Potteri sarja parima üllitisega (jah, on isegi parem kui Azkabani Vang). Sisuliselt tuleb antud osas välja kogu temaatika mis Voldemorti ümbritseb. Samuti näitab raamatu võimas lõpu kulminatsioon, kes kelle poolele tegelikult võitleb ja kes milliseid eesmärke teenib. Isiklikult oota lausa põnevusega järgmise osa ilmumist, mis paneks i`le ilusa suure täpi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea teos. Õudust tekitav on aga see, et meie endi ühiskond hakkab sarnanema raamatu omaga. Seega ei ole enam kaugeltki tegemist tavapärase ulmeraamatuga, vaid pigem ettekuulutusega. Valmistuge totalitaarseks ühiskonnaks !!!
Teksti loeti eesti keeles

Igaljuhul on tegemist väga hea algusega. Kui teised osad on sama hääd, siis jään ma lihtsalt sõnatuks ja ma tunneksin häbi, ses suhtes, et ei lugenud neid varem.

Ps. Antud raamatute sarjast on just hiljuti valminud ka teleseriaal.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on minu arvates kahtelemata kõige parema Sci-fi teosega üldse. Kõige huvitavam ja kaasa haaravam oli kindlasti Isa Hoyt`i lugu. Autor on huvitavalt käsitlenud oma teoses Piiblit (Abrahami teema). "Hyperioni" hindeks saab olla ainult ja üksnes suure plussiga viis.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks mitte midagi erilist. "Childhoods end" ja "City and the Stars" on paraku tunduvalt paremad teosed. Kui selle romaani oleks kirjutanud keegi teine, siis oleks vist tegemist väga hea teosega aga Clarke`i kohta jääb ikkagi veidike nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles