Kasutajainfo

J. K. Rowling

31.07.1965-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· J. K. Rowling ·

Harry Potter and the Half-Blood Prince

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: «Harry Potter ja segavereline prints»
Tallinn «Varrak» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
10
1
4
2
0
Keskmine hinne
4.118
Arvustused (17)

Niisiis, minu meelest lähevad Potteri raamatud aina paremaks. Eks mõningane kogemus kirjaneitsil ka juba seljataga. Tasub lugemist, igav ei ole. A mõtlema ka ei pea - ilusti seletatakse kõik ära.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on palju halvem, kui eelmine osa. Ilmselt ei ole eriti lihtne piisavalt originaalseid intriige välja mõelda. Igatsugu sebimist, mis koolis toimus, tundus jätkuvat ainult umbes kaheks kuuks, mitte aga terveks õppeaastaks.
Esimest korda tundus aga, et Snape on tegelikult heade poole peal. Nimelt oli liiga teatraalne ja lavastatud see stseen, kui ta oma võlukepiga [tsenseeritud] surnuks kõmmutab.
Teksti loeti inglise keeles

Vaikselt sigineb kahtlus, et Rowling tahab vaikselt kõik Fööniksi Ordu liikmed maha noppida ja lõpuks lasta ka Harryl Voldemori käe läbi surra jättes oma raamatusarjale sellise kurva lõpukese. Või siis üritab ta lihtsalt Harry elu võimalikult raskeks teha. Segavaks oli Dumbledore õppetundide sagedus - terve aasta peale toimus neid kokku umbes 5 korda (täpset numbrit ei mäleta). Tegelikult sai siit muidugi rohkem teada Voldemordi lapsepõlve ja kõige kohta, isegi paar niiti sai kinni siduda, kuid jällegi segavaks osutub Harry pidev paranoia. Täielik keskendumine Malfoy süüle, mille tõttu vahepeal isegi vaatab kõvera pilguga tema jutule. Ning jällegi mõnda kohta seoses Dumbledorega lugemist tuleb silme ette Tolkieni Gandalfi nägu - vana ja tark võlur, kellele kõik loodavad.

Raamatu alguses on peamiselt huvi seoses Dumbledore tundidega, tahtmine teada saada rohkem Voldemorti kohta. Lõpus koopastseen on üpriski igav, kuid kui külla tagasi jõuavad ja lossi poole põrutavad on juba tunduvalt huvitav. Nõnda huvitav, et enne ei saa lugemist lõpetada, kui raamat läbi.

SPOILER tulekul

Noh, endal on siukene ettekujutus asjade käigust:kuna Dumbledore teadis Mustade Jõudude kaitse õpetaja koha needust pani ta Snape sinna meelega oma mingitel põhjustel. Kas siis tõesti on Snape kuri ja Dumbledore sellele rõhuski, tema surm oli vaid üks kaardikäik, mis peaks aitama Harryl Voldermorti tappa ja sellele ta mängiski või teine mõte - ta pani Snape sinna kohale, kuna tahtis, et Snape aasta lõpul lahkuks, et too saavutaks Voldemordi silmis kõrgema koha, kuid oleks siiski spioon hoolimata siis oma tegudest, kuid seda on nüüd, peale lõppu, nati raske lugeda. Rohkem süvenema ma siin oma teooriatesse ei hakka, kuna olen aru saand, et igasuguste teooriate püstitamisega ja siis kogemata mõnega neist raamatu vms sisule pihta saamine rikub lugemiskogemuse vägagi ära.

Potteri raamatud on väga kaasakiskuvad alaealistele ja mitte ainult oma seikluslikkuse pärast vaid ka kodususe - kes ei tahaks siis Weasleyde Burrows elada hoolimata siis nende vaesusest, vaid nähes nende sõbralikust ja mõnusat hubasust või käia Hogwartsi koolis õppides asju, mis osutuvad huvitavamaks, kui tavakoolides õpitav ning kõik see erakordsus ja seiklused selles iidses koolis. Ning isegi kurb lõpp neid ei heiduta. Egas midagi - nõnda enda külge aheldav raamat, et muud ei saa panna kui ühe kena 5. Kui saaks siis vast isegi rohkem.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelased on tegelikult isegi juba tüütud. Nende teismeliste jagelemine on kuidagi ebareaalne ja antud hetkel olen ma nendega suhteliselt täpselt ühevana ka. Tegevustik iseenesest ka ei tapa, aga hiilgav ta ka just ei ole. Dumbledore õppetunnid pakkusid see eest väga huvi ja lisasid asjale värvi. Lendluudpall on selleski raamatus paras murekivi, aga tegelastel on üldiselt midagi suuremat (ja olulisemat) millele keskenduda. Samuti on majadevaheline karikavõistlus (punktide värk) täiesti tagaplaanile jäänud.Üldiselt igati kõlbab lugeda, aga pärl minu arvates just ei ole.
Teksti loeti inglise keeles
11.2005

Ülinõrk kolm. Kohe nii nõrk, et tegelikult vist ikka peaks teine "vänt" olema. Aga olgu, ütleme, et olen täna leplikus tujus.
Sellisel algusel peab olema väga hea põhjendus. No ja see põhjendus tuleb. Õigupoolest mitmed.
Alustagem sellest, et seesinane "Potter" oli esimene, mille ma originaalkeeles olen läbi lugenud. No sattus kogemata kätte ja ei suutnud kiusatusele vastu panna (just selle kiusatuse pärast tulebki kahest kõrgem hinne). Noh hakkasin siis mina lugema ja miskisel hetkel tundsin, et miskit on väääga imelik ja valesti. Hakkasin teksti kõrgendatud tähelepanuga jälgima ja leidsin. Keel, milles teos on kirjutatud, on KOHUTAVALT lame. No mitte mingit ilmekust ega hinge pole. Autor elab küll tegelastele kaasa, aga see keel, millega seda tehakse... Ok, saan aru, et tegemist on noortekirjandusega, aga kui isegi noorte sõnavara tundub koosnevat ca 1500 (või miskit sinnaringi) sõnast, siis on taolise noorusega asi hull. Kuna ma vartasemaid pole originaalis lugenud ei ole, siis ei julge ma muidugi kogu sarja banaalsuses süüdistada, kuid ma ei näe küll mingisugust põhjust, miks antud osaga peaks olema toimunud miskine tagasiminek. Selle põhjal vaadates on tõlkija teinud ära päris tõsise töö - siiani on tõlked olnud palju-palju tugevamad, kui see originaal.
Nii. Teine suhteliselt piinlik on nimede valik ja nende "vihjelisus". Olgu, ma olen leppinud asjaoluga, et ühe libahundi nimeks on Remus Lupin (raske ta oli, aga noh, hakkama sain). Ning nüüd tuuakse veel üks libahunt juurde, kelle nimeks on - uskuge või mitte - Fenrir. Tule kurat appi! Mis mind selle juures häirib on asjaolu, et suure tõenäosusega ei ütle need nimed noorusele lambist mitte midagi, vähekene vanematel aga on lihtsalt piinlik seda lugeda.
Kolmandaks madala hinde põhjus on üimalt triviaalne - polnud huvitav. Autoril tundus olevat tõsiseid probleeme ruumi täitmisega, ilmselt on temal leping, et raamat peab olema tellise mõõtu ja siis on sinna sisse valatud igatsorti sisutäidet - põhiliselt kirjeldusi (mis, kui oleksid korralikult tehtud, annaksid ju loole juurdegi).
Seega on lühidalt kokku võetud võlurpoiss Harry 6. osa. Sisust? Raske on kirjutada sellest, mida pole. Kui eelnevates raamatutes on olnud vähemalt mingigi lugu, mida jutustatakse, siis "HBP" on ilmselt suureks ja lohisevaks preluudiumiks viimsele osale, sest mingeid küsimusi siin õigupoolest ei lahendata ja raamatu lõpus oleme umbes sama targad kui alguses, kui mitte pisut rohkemgi segaduses. Ehk oli see ka taotlus, miks mitte, ent sel juhul oleks miskit tulevärki kah pidand olema, praegusel juhul on kogu asi üsna verevaene ja kahvatu.
Täiendus 08.12.2005. Oijah, otse kogemata avastasin ma eeloleva arvustamise sisestamisel sissejuhtunud kahetsusväärse näpuka - teksti ei loetud muidugi mitte vene, vaid inglise keeles. Oleks minu silmad siinkohal lugejatele nähtavad, oleksid nemad nii häbi täis, et nende värvi ei teaks aimatagi.
Teksti loeti inglise keeles

Erinevalt eelarvustaja mainitust on teksti originaalkeeleks siiski inglise, mitte vene keel. Aga see selleks. Ma pole veel leidnud põhjust ühelegi sarja osale kõrgeimast madalamat hinnet panna ja käesolev pole mingi erand. Sari läheb ajapikku paremaks ja süngemaks, õnneks on autor loobunud tähelepanu pööramisest tobedale punktivõistlusele, ka lendluudpalli osakaal on vähenenud, keskendutakse probleemidele, mille lahendamisest sõltub tegelaste ellujäämine. Võrreldes verepulmaga, mis leiab aset " Segaverelise printsi" lõpus, tunduvad sekeldused tarkade kivi ja saladuste kambri ümber tõelise lapsemänguna. Neljandast osast, milles algas teatavasti uus sõda, keeras kogu sari tükk maad tumedamaks ja seega ka täiskasvanud lugejale huvitavamaks. Samas leidub ka tõeliselt naljakaid kohti-näiteks võlukunstiministri kontakteerumine peaministriga romaani alguses-mõtlesin varemgi, et ei tea kuidas see kogu selle salastatusvärgi juures üldse võimalik on, peaminister on ju mugu, aga vaat nüüd on vastus käes. Ja romaani lõpplahendus tekitab veidi paranolise kahtlustuse-autor tahab kogu sellest numbriliste õppeaastate värgist lihtsalt välja astuda, et sarja kasvõi lõpmatuseni edasi kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Mina erinevalt Tartsist leplikus tujus ei ole ja panen "vända" ära. Jama oli see raamat, jama. Niikaua, kui tegemist oli teismelistele tüdrukutele suunatud lastekirjandusega, oli asi küll tobe, aga mõnevõrra huvitavgi. Umbes IVst köitest aga on peale hakanud mingi "süngem" toon, nagu igalt poolt kuulda on. Tegelikult pole muidugi mingist süngusest juttugi, kirjanikuproua näitab ainult, et tegelikult ta kirjutada ei oska, välja arvatud ehk väga väikeste laste raamatuid. Polegi mõtet siinkohal hakata üles lugema, mis kõik oli selles köites ebaloogiline, punnitatud ja tüütu. Piisab kui öelda, et nali on ennast ammu ammendanud ja sellisel kujul on Harry seikluste jätkumine väga halb kirjandus, olgugi et väga halb LASTEkirjandus.

Miks ma seda üldse lugesin? Sellepärast, et tahtsin teada mille pärast miljonid teismelised poisid ja tüdrukud endast välja lähevad ja öösiti mingeid raamatupoode piiravad. Raamatu järgi otsustades, mitte just eriti tark tegevus.

Teksti loeti eesti keeles

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on kahtelemata Potteri sarja parima üllitisega (jah, on isegi parem kui Azkabani Vang). Sisuliselt tuleb antud osas välja kogu temaatika mis Voldemorti ümbritseb. Samuti näitab raamatu võimas lõpu kulminatsioon, kes kelle poolele tegelikult võitleb ja kes milliseid eesmärke teenib. Isiklikult oota lausa põnevusega järgmise osa ilmumist, mis paneks i`le ilusa suure täpi.
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt lihtsakoeline, kuid hea meelelahutus. Ükskõik millist Harry Potteri raamatut lugema asudes ei tasu oodata filosoofilist ja sügavamõttelist kirjandust, mis paneb lugejat vaimustusest õhku hüppama, vaid lihtsalt võrdlemisi head ajaviidet. Loomulikult on raamatud natuke lihtsakoelised ja pingutatud, kuid tegu on siiski suhteliselt kõrge taseme laste- või noorsookirjandusega ja raamatute müüginumbreid arvestades ka üsna eduka. Sarja kuues osa ise on vist kõige süngem ja verisem. Kõik pöörataks tagurpidi. Inimesed surevad ja ei ärka enam ellu ning elu muutub järjest keerulisemaks. Harry on küll endiselt pisut naiivsevõitu, kuid ka tema on suureks kasvamas. Omas ˛anris on tegu kindlasti hea raamatuga. Minule meeldis. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Ka minu poolt aus ja ehe "vänt" sellele raamatule. Olen mina ennegi lugema sattunud mõttetuid sarju ja seesinane on kaotanud needki väärtused, mis esimestes osades veel olid ning langenud tavalisse lõputusse verbaalsesse kõhulahtisusse, mis suudab läbi kümnete ja kümnete osade mitte millegagi tegeleda nii, et mingil grupil lapsemeelsetel isenditel isegi huvitav on. Kui esimestes osades oli veel üsna eriline ja värske kogu see võlukunsti värk, üsna terav ja vaimukas oli Harry kasupere ning teatud infantiilne helgus lubas andestada ebausutavused, siis viimases enam nalja ei saa... noh, need paar killuräbalat, mis terve raamatu peale olid, ei tasu mainimist. Lasteraamatust on - tunnistagem, möödaläinud aastatega ju täiesti loogiliselt - young adult saanud ja seda süüdimatut kräppi on toodetud juba mägede kaupa. Ja ma olen valmis kihla vedama, et kindlasti ei lõppe sari 7-nda osaga. Ma arvan, et osasid saab olema 10 kuni 15, sellele järgneb kari eel- ja kõrvallugusid ning mõne aasta pärast algab järgmine saaga, näiteks Harry ja Ginny tütar Voldemorti poja vastu või midagi muud. Mul puudub kahjuks igasugune lootus, et proua R. oskaks õigel ajal lõpetada... See on tegelikult kurb, kuidas üsna sümpaatselt alanud lugu alla on käinud. Naljad on otsa saanud, sõnavara kokku kuivanud, sündmused vaid korduvad nürilt. Nagu rõõmutu kohustuslik kava on ikka alles lendluupall, teismeliste omavaheline nääklemine ja idiootlik kodukord. Midagi on teada saadud, aga sellegi rikub ära painajalik perspektiiv kõigi nende ees ootavate sama igavate ja kuivade mittemidagiütlevate osade näol, mis sinu ja lõpu vahel seisavad...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ikka ja jälle meeldis, aga eks ma olen selles vanuses ka (28 :D). Ja hoolimata kõigest jään ma Snape´ile truuks - mõnus värvikas karakter, keda ma olin nõus 3.osas hammustama, aga olen õppinud sellest sellist lugu pidama. :D
Teksti loeti eesti keeles
x
kiilakas
23.09.1969
Kasutaja rollid
Viimased 21 arvustused:

Gaimani esimene nö päris-lasteraamat, oma 170 lk-ga annab siiski vähemalt lühiromaani mõõdu välja. Ja väga lastele ta ka kindlasti ei ole.Väike tüdruk Coraline (keda kõik eksitavalt kogu aeg Caroline`iks tahavad kutsuda) asub koos vanematega elama uude kohta, ühte õige vanasse majja. Avastab seal peagi ukse, mille taga esmapilgul müür - ja teisel pilgul koridor, mis viib ta justkui oma koju tagasi, kus kõik on peaaegu samamoodi, aga mitte päris. Seal on "teine ema" ja "teine isa" ja "teised naabrid", kes õigetega üsna sarnased, aga mitte päris. Ja nagu selgub, on hoopis kurjad ja õelad (kuigi jah, mis olevused just, jääbki lugeja fantaasia otsustada). Ja nüüd seisab Coraline`i ees raske katsumus: pääseda ise päriskoju tagasi ja veel nii, et kurjuse poolt pihta pandud vanemad ka päästetud saaksid.Üks briti ajaleht võrdles seda Alice ja Stephen Kingi eduka ristamisega. Alice`i ülelugemise soov tuli Gaimani järel küll, aga Kingist on mu meelest asi palju parem: kompaktsem ja konkreetsem. Peale Alice`i on sarnasusi Gaimani varasema teosega Neverwhere, just samasugune irreaalne-muinasjutuline atmosfäär. Ja ma enam ei mäleta, kus muinas- või pärisjutus esineb(-vad) koletuslikud käed, kes omapäi inimesi vaenavad. Nii et kõikvõimalikke vihjeid igas suunas, kõik omavahel heas komplektis (isegi gurmaanidele kinndlasti nauditavad kirjeldused, kuidas valmistada maitsvat pitsat, mida siiski väikesed tüdrukud ei söö, või siis, kuidas isukalt elusaid tarakane järada) Ja kõigele otsa muidugi gaimanlikult võluv irve: nt Coraline`i peamise abilise, kassi suust kõlav lause "Kassidel ei ole nimesid... Teil, inimestel, on nimed. Sest te ei tea, kes te olete. Meie teame, kes me oleme, seepärast ei ole meil ka nimesid vaja." Või (jällegi kassi suust) tõdemus, et kurjuse loodud maailm, kuhu Coraline on sattunud, on ruumiliselt üsna pisike: "Ämbliku võrk peab olema just nii suur, et kärbsed kinni püüda."
Teksti loeti inglise keeles

Mäng on mäng on mämg on mäng on elu ise - vist nii võib kõige paremini kokku võtta selle jutukese, kus võib mõnevõrra keeruline olla aru saada, kas need vennad, kes Liibüa kohal hävitajatega ringi lasevad või tankidel kõrbi mööda kütavad, teevad seda ikka kuvaris või päriselus.Muidu hea jutt ja kõva-kõva kiiksuga, isegi nii kõvaga, et ma peaksin ise mingi korraliku doosi enne sisse imema, et juttu paremini hinnata.
Teksti loeti vene keeles

Tegevus on kantud aastasse 1319-1320 ja paigaks Saksamaa, täpsemalt Reini-äärne, seesama kaljurahn, millel peibutavalt laulvat neidist mitmed kirjanikud kasutanud on. Aga Kai Meyer oskab asja päris huvitavalt esitada, jõudes välja maailma loomise ja sellest ajast pärit igivanade olevuste juurde - kes ei inimeste ega seniajani eksisteerivate haldjate suhtes sugugi heatahtlikult meelestatud pole (kuigi mitte just ka vaenlased, nagu sellistele ürgvanadele asjadele ikka omane, on igasugused järeltulijad lihtsalt nigelamad tegelased, kellega huvitav mängida).Meyer on üldse tuntud kõigiletuntud legendide ja lugude omamoodi ümberjutustajana ja "Loreley" on mu meelest päris hästi tehtud. Võibolla veidi saksalikult lohisev, aga korralik thrill on lugemisel küll pidevalt sees. Ja lõpp on päris ootamatu, rääkimata juba väga lahedast muusikute ja muusikamaailma sissetoomisest (mis osutubki ürgkoletise võitmise lahenduseks).
Teksti loeti saksa keeles

Tõesti päris hea, kuigi Gaimani kohta liiga palju kildu kiskuv. Ilmselt on see Pratchett päris hea naljamees ka kirjasõnas (et ta seda suuliselt suudab, võis alles hiljuti kogeda). Tuleb ilmselt mees ette võtta, ehk õnnestub murda senine eelarvamus tema kui mõttetu kirjaniku kohta.Aga Head Ended oli tõesti hea. Eriti vahva võrdlus tuli pähe seoses Gaimani Ameerika Jumalatega, kus inglite asemel Ühendriikide pinnal kõikvõimalikud jumalad ringi jalutasid ja ennast inimeste unustamisest päästa püüdsid. Head Ended on küll midagi sootuks muud, aga see gaimanlik iroonia, millele lisandub pratchettlik irvitamine, on ikka nauditav.Kindel viis seega.
Teksti loeti eesti keeles

Vance`ilikult hea. Nõus esimese kahe osa arvustajaga, et keel on ilutsev, aga minu meelest on tegemist väga täpselt sarja pealkirjale vastavate romaanidega. Seiklusi siin jagub, samuti põnevust, vähemalt minu meelest. Eriti huvitavaks muutus asi viimases romaanis, kus mängu tulid planeedi päriselanikud, kes miljoneid aastaid olid elanud maa all.Mulle meeldib Nipernaadi ja Vance`i mõnedki kangelased on kuidagi väga sarnased: kulgevad läbi elu, satuvad raskustesse, aga rabelevad sealt mutikalt välja. Võibolla mõnele see ei meeldi, aga minu meelest on selliseid asju nauditav lugeda. Eriti kui sinna käib juurde selline põhjalik maailma väljamõtlemine, mis Vance`ile mu arusaama mööda üsna omane on.
Teksti loeti inglise keeles

Väga lahe lugemine. Kel saksa keelega paremad suhted, soovitan soojalt. Saab nalja ja on selline armas, kohati halegi ja kohati päris põnev.Eriti meeldiv on romaani esimene lehekülg, kus pannakse paika põhjused, miks tehnoloogia areneb.Ühel planeedil Linnutee keskpaiga kandis on nimelt iidsest ajast komme pühendada vastsündinule täht. Et peagi jäi nähtavast taevalaotusest napiks, leiutati teleskoop. Ja kui sellest enam ei piisanud, leiutati võimsam teleskoop. Ja nii edasi.Lisaks tähe kinkimisele on ka komme, et need vastsündinud suuremaks sirgudes teevad reisi oma tähe juurde - et sellest elukogemust ammutada ja ühtlasi enda tulevast elukäiku põgusalt ette näha. Vastavalt on ka ürituse nimi "oraaklisõit".Peategelasele Kelwittile langeb osaks täht, mida meie siinkandis Päikeseks nimetame. Ta asubki oraaklisõidule ja leiab, et siin on ühel planeedil elu. Tahab asja lähemalt uurida, aga asi lõpeb sellega, et tema laevuke teeb avarii kusagil Alpides, maandudes mingi taluniku heinaküüni.Ringi komberdades satub ta ühe perekonna peale, kes ta endale koju võtab, aga asja otsustab varjata, kui nad lõpuks aru saavad, et tegemist on tulnukaga.Küll aga ajavad vaest Kelwitti taga BND mehed, kes võimalikust tulnukast haisu ninna saavad. Nii et selle perekonna elu muutub päris keeruliseks. Seda küll alles romaani lõpus, niikaua saab Kelwitt rahulikult omandada teadmisi Maa kohta ja vastupidi, perekond teada saada, kui kummaline on elu Linnutee keskmes.Romaanil on happy end ja kuigi vahest sisututvustus ei suuda edasi anda feelingut, siis viimast lehekülge sulgedes oli väga hea tunne - läbi oli neelatud midagi tõeliselt ilusat, põnevat ja head.
Teksti loeti saksa keeles

Tegelikult on see Eschbachi romaan, kuigi 1998. aasta parim (Kurd Lasswitzi auhinna võitja), üsna õiglaselt kaanel thrilleriks nimetatud. Ulmemoment muidugi on, ajasränd antud juhul, aga lugema tõmbab pigem romaani läbiv pinevus.Lühidalt sisust. Väljakaevamistel Iisraelis leitakse ühest matusepaigast luustik, mille kõrval lebab Sony videokaamera kasutusjuhend.Videokaamera ise aga tuleb turule alles kolme aasta pärast, selgub peagi...Järgneb poliitiliselt niigi podiseval maal tõsine poliitiline intriig videokaamera otsinguks, millele - ah, see on ju enesestmõistetav - on jäädvustatud Jeesuse tegevus.Videokaamera on ka olemas ja sellele on salvestatud midagi, mida võib julgelt pidada üheks Jeesuse söömaajaks koos jüngritega... kuni lugejad võivad veenduda, et tegemist on võltsinguga.Aga sellega veel romaan ei lõpe: kaks viimast peatükki toovad sootuks ootamatu pöörde.
Teksti loeti saksa keeles

Lugesin ja vahva oli. Päris omapärane ja selline thrillerlik.Lühidalt süzhee: Ühel planeedil (ja nagu hiljem selgub, väga paljudel planeetidel) on suur osa inimesi tegevuses juuksevaiba kudumisega. See töö, mis enamasti võtab terve eluaja, tähendab oma naise ja tütarde ja liignaiste juuste kogumist, et nendest kududa vaip.Vaip imperaatorile, sest tegemist on galaktilise impeeriumiga. Siis aga puhkeb selles impeeriumis mäss ja revolutsionääride üks sihte on lisaks impeeriumi lagundamisele iseseisvateks või pooliseseisvateks üksusteks ka väljaselgitamine, miks ometi üks tubli tükk impeeriumist tegeleb millegi näivalt nii mõttetu kui juuksevaiba kudumisega. Pealegi lähevad need vaibad, mida aastas koguneb õige suur kogus, teadmata kuhu.Seda, milles lahendus peitub, ma muidugi siin välja ei ütle. Mõneti on see ootamatu, teisalt raamatu lugemise käigus üsna loogiline.Et pinget veel veidi üles kruvida, võib lisada, et imperaator, kellele on omane surematus (kuigi teda on võimalik tappa, nagu revolutsonääride juht ka teeb) ja kes on valitsenud nii mõnikümmend tuhat aastat, on tegelikult ise see, kes revolutsiooni käima paneb.
Teksti loeti saksa keeles

Viimane romaan Mõistmatuse ajastu (The Age of Unreason) sarjast. Ja vähemalt sama hea kui varasemad.Viimane võitlus, kus inimesed ja inglid panevad asjad paika. Ja maailm saab korda uusloomise läbi.Kuigi lõpp on ehk liiga patriootlik ja Ameerika demokraatlikke väärtusi lausa ülistav, jagub pinget piisavalt - ja kamalutega mõtteainet, sest ühte nõuavad Keyesi teosed kindlasti: kõva kaasamõtlemist (ja hea, kui on ka teadmisi füüsikast ja teoloogiast ja mitmesugustest jumalate maailmadest).
Teksti loeti inglise keeles

Gaiman oma tavapärasel heal tasemel. Nagu ikka, tublisti crazy:Mees iseloomuliku nimega Shadow istub pangaröövi eest vanglas ja saab sealt ühel päeval välja. Aga just enne seda saab tema naine, kelle järele ta nii väga igatses, autoõnnetuses surma.Teel koju tagasi naist matma kleebib end talle külge keegi mister Wednesday, kes pakub korralikku tööotsa. Ja siis selgub, et mister Wednesday on tegelikult skandinaavia jumal Odin või Votan, kes omal ajal ühes skandinaavlastega Ameerikasse tuli - nagu ka hunnik teisi jumalaid alates slaavlaste Tðernobogist ja lõpetades egiptlaste Horusega.Ainult et vanadel jumalatel on karmid vastased nooremate jumalate näol: tehnoloogiajumal, televisioonijumal, krediitkaardijumal jt sellised.Põnevust ja tublit kaasamõtlemist jagub kogu raamatu jooksul. Ma ei tea, kas see on mingi haigus, aga koomuskiautorist asjalike ja normaalsete romaanide autor Gaiman on nüüd hakkama saanud 500-leheküljelise mammutiga (pealegi veel suureformaadiline), miska kohati kipub igavamaks muutuma.Aga siis tuleb kohe mingi nüke, mis unest taas üles äratab. Näiteks istub Shadow voodiservale tema surnud abikaasa Laura. Surnud, muidugi, aga mitte päris, vaid tahab taas elusaks muutuda, seni aga mehe hea käekäigu eest hoolt kanda.Aga kuidas lõpeb, seda siin ei ütle. Selleks tasub raamatut ise lugeda. Kindlasti tasub.
Teksti loeti inglise keeles

Oh, kui kahju, et maailm kohe-kohe otsa saab...Vance`i on ikka hea lugeda. Väga hästi oskab ta luua omaenda maailma, mis tekitabki tunde, nagu oleks tegemist omalaadi kroonikaga. Mitte midagi sellist, mis otsekohe tekitaks assotsiatsiooni meie ümber parajasti keeva eluga, tema juttudest ei leia.Nojah, võibolla ongi liiga tõsised need tema lood, aga pudemed hääbuvast maailmast ju teistsugused vist olla ei saagi.
Teksti loeti inglise keeles

No ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab nii hästi kirjutada. Haldjajutt ja puha, aga pisarad paneb voolama, ent ei jäta samal ajal mõistusele kah toitu pakkumata.Mõni ikka kohe oskab heal teemal väga hästi kirjutada.
Teksti loeti inglise keeles

Õõvastav, mis õõvastav. Olin juba unustanud, milline kogemus mul oli Stardust`iga ning võtsin raamatu pihku veidi pärast südaööd.Hommikul läksin siis tööle magamata. Üsna kole oli. Eriti seepärast, et sel ajal, kui mina trolli astusin, olid seal ees juba sellised haisvad inimesed - kohe vägisi tuli äsjaloetu meelde. Õnneks polnud liikuris rotte näha, muidu oleks vist hulluks läinud.Pagana hästi kirjutab mees igatahes.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea teos. NAgu sarja nimi lubab oletada, kulgeb tegevus valgustusajastul, märksõnad: Isaac Newton ja Benjamin Franklin.Ajaloolasena pani hämmastama, kuidas on võimalik võtta nii hästi teada-tuntud periood (võrdluseks - teose tegevusajal hakkas Põhjasõda, millega Eesti Vene alla läks, lõpu poole kiskuma) ja kõik totaalselt nihu keerata.Esimene raamat algab enam-vähem kirjeldusega ajastust, mida me ilmselt kõik koolipõlvest mäletame, 18. sajandi algusega. Aga juba raamatu lõpuks on see maailm nii pea peale pööratud, kui veel annab.Lugeda igal juhul tasub, kohe kindlasti.
Teksti loeti inglise keeles