Kasutajainfo

J. K. Rowling

31.07.1965-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· J. K. Rowling ·

Harry Potter and the Half-Blood Prince

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: «Harry Potter ja segavereline prints»
Tallinn «Varrak» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
10
1
4
2
0
Keskmine hinne
4.118
Arvustused (17)

Niisiis, minu meelest lähevad Potteri raamatud aina paremaks. Eks mõningane kogemus kirjaneitsil ka juba seljataga. Tasub lugemist, igav ei ole. A mõtlema ka ei pea - ilusti seletatakse kõik ära.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on palju halvem, kui eelmine osa. Ilmselt ei ole eriti lihtne piisavalt originaalseid intriige välja mõelda. Igatsugu sebimist, mis koolis toimus, tundus jätkuvat ainult umbes kaheks kuuks, mitte aga terveks õppeaastaks.
Esimest korda tundus aga, et Snape on tegelikult heade poole peal. Nimelt oli liiga teatraalne ja lavastatud see stseen, kui ta oma võlukepiga [tsenseeritud] surnuks kõmmutab.
Teksti loeti inglise keeles

Vaikselt sigineb kahtlus, et Rowling tahab vaikselt kõik Fööniksi Ordu liikmed maha noppida ja lõpuks lasta ka Harryl Voldemori käe läbi surra jättes oma raamatusarjale sellise kurva lõpukese. Või siis üritab ta lihtsalt Harry elu võimalikult raskeks teha. Segavaks oli Dumbledore õppetundide sagedus - terve aasta peale toimus neid kokku umbes 5 korda (täpset numbrit ei mäleta). Tegelikult sai siit muidugi rohkem teada Voldemordi lapsepõlve ja kõige kohta, isegi paar niiti sai kinni siduda, kuid jällegi segavaks osutub Harry pidev paranoia. Täielik keskendumine Malfoy süüle, mille tõttu vahepeal isegi vaatab kõvera pilguga tema jutule. Ning jällegi mõnda kohta seoses Dumbledorega lugemist tuleb silme ette Tolkieni Gandalfi nägu - vana ja tark võlur, kellele kõik loodavad.

Raamatu alguses on peamiselt huvi seoses Dumbledore tundidega, tahtmine teada saada rohkem Voldemorti kohta. Lõpus koopastseen on üpriski igav, kuid kui külla tagasi jõuavad ja lossi poole põrutavad on juba tunduvalt huvitav. Nõnda huvitav, et enne ei saa lugemist lõpetada, kui raamat läbi.

SPOILER tulekul

Noh, endal on siukene ettekujutus asjade käigust:kuna Dumbledore teadis Mustade Jõudude kaitse õpetaja koha needust pani ta Snape sinna meelega oma mingitel põhjustel. Kas siis tõesti on Snape kuri ja Dumbledore sellele rõhuski, tema surm oli vaid üks kaardikäik, mis peaks aitama Harryl Voldermorti tappa ja sellele ta mängiski või teine mõte - ta pani Snape sinna kohale, kuna tahtis, et Snape aasta lõpul lahkuks, et too saavutaks Voldemordi silmis kõrgema koha, kuid oleks siiski spioon hoolimata siis oma tegudest, kuid seda on nüüd, peale lõppu, nati raske lugeda. Rohkem süvenema ma siin oma teooriatesse ei hakka, kuna olen aru saand, et igasuguste teooriate püstitamisega ja siis kogemata mõnega neist raamatu vms sisule pihta saamine rikub lugemiskogemuse vägagi ära.

Potteri raamatud on väga kaasakiskuvad alaealistele ja mitte ainult oma seikluslikkuse pärast vaid ka kodususe - kes ei tahaks siis Weasleyde Burrows elada hoolimata siis nende vaesusest, vaid nähes nende sõbralikust ja mõnusat hubasust või käia Hogwartsi koolis õppides asju, mis osutuvad huvitavamaks, kui tavakoolides õpitav ning kõik see erakordsus ja seiklused selles iidses koolis. Ning isegi kurb lõpp neid ei heiduta. Egas midagi - nõnda enda külge aheldav raamat, et muud ei saa panna kui ühe kena 5. Kui saaks siis vast isegi rohkem.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelased on tegelikult isegi juba tüütud. Nende teismeliste jagelemine on kuidagi ebareaalne ja antud hetkel olen ma nendega suhteliselt täpselt ühevana ka. Tegevustik iseenesest ka ei tapa, aga hiilgav ta ka just ei ole. Dumbledore õppetunnid pakkusid see eest väga huvi ja lisasid asjale värvi. Lendluudpall on selleski raamatus paras murekivi, aga tegelastel on üldiselt midagi suuremat (ja olulisemat) millele keskenduda. Samuti on majadevaheline karikavõistlus (punktide värk) täiesti tagaplaanile jäänud.Üldiselt igati kõlbab lugeda, aga pärl minu arvates just ei ole.
Teksti loeti inglise keeles
11.2005

Ülinõrk kolm. Kohe nii nõrk, et tegelikult vist ikka peaks teine "vänt" olema. Aga olgu, ütleme, et olen täna leplikus tujus.
Sellisel algusel peab olema väga hea põhjendus. No ja see põhjendus tuleb. Õigupoolest mitmed.
Alustagem sellest, et seesinane "Potter" oli esimene, mille ma originaalkeeles olen läbi lugenud. No sattus kogemata kätte ja ei suutnud kiusatusele vastu panna (just selle kiusatuse pärast tulebki kahest kõrgem hinne). Noh hakkasin siis mina lugema ja miskisel hetkel tundsin, et miskit on väääga imelik ja valesti. Hakkasin teksti kõrgendatud tähelepanuga jälgima ja leidsin. Keel, milles teos on kirjutatud, on KOHUTAVALT lame. No mitte mingit ilmekust ega hinge pole. Autor elab küll tegelastele kaasa, aga see keel, millega seda tehakse... Ok, saan aru, et tegemist on noortekirjandusega, aga kui isegi noorte sõnavara tundub koosnevat ca 1500 (või miskit sinnaringi) sõnast, siis on taolise noorusega asi hull. Kuna ma vartasemaid pole originaalis lugenud ei ole, siis ei julge ma muidugi kogu sarja banaalsuses süüdistada, kuid ma ei näe küll mingisugust põhjust, miks antud osaga peaks olema toimunud miskine tagasiminek. Selle põhjal vaadates on tõlkija teinud ära päris tõsise töö - siiani on tõlked olnud palju-palju tugevamad, kui see originaal.
Nii. Teine suhteliselt piinlik on nimede valik ja nende "vihjelisus". Olgu, ma olen leppinud asjaoluga, et ühe libahundi nimeks on Remus Lupin (raske ta oli, aga noh, hakkama sain). Ning nüüd tuuakse veel üks libahunt juurde, kelle nimeks on - uskuge või mitte - Fenrir. Tule kurat appi! Mis mind selle juures häirib on asjaolu, et suure tõenäosusega ei ütle need nimed noorusele lambist mitte midagi, vähekene vanematel aga on lihtsalt piinlik seda lugeda.
Kolmandaks madala hinde põhjus on üimalt triviaalne - polnud huvitav. Autoril tundus olevat tõsiseid probleeme ruumi täitmisega, ilmselt on temal leping, et raamat peab olema tellise mõõtu ja siis on sinna sisse valatud igatsorti sisutäidet - põhiliselt kirjeldusi (mis, kui oleksid korralikult tehtud, annaksid ju loole juurdegi).
Seega on lühidalt kokku võetud võlurpoiss Harry 6. osa. Sisust? Raske on kirjutada sellest, mida pole. Kui eelnevates raamatutes on olnud vähemalt mingigi lugu, mida jutustatakse, siis "HBP" on ilmselt suureks ja lohisevaks preluudiumiks viimsele osale, sest mingeid küsimusi siin õigupoolest ei lahendata ja raamatu lõpus oleme umbes sama targad kui alguses, kui mitte pisut rohkemgi segaduses. Ehk oli see ka taotlus, miks mitte, ent sel juhul oleks miskit tulevärki kah pidand olema, praegusel juhul on kogu asi üsna verevaene ja kahvatu.
Täiendus 08.12.2005. Oijah, otse kogemata avastasin ma eeloleva arvustamise sisestamisel sissejuhtunud kahetsusväärse näpuka - teksti ei loetud muidugi mitte vene, vaid inglise keeles. Oleks minu silmad siinkohal lugejatele nähtavad, oleksid nemad nii häbi täis, et nende värvi ei teaks aimatagi.
Teksti loeti inglise keeles

Erinevalt eelarvustaja mainitust on teksti originaalkeeleks siiski inglise, mitte vene keel. Aga see selleks. Ma pole veel leidnud põhjust ühelegi sarja osale kõrgeimast madalamat hinnet panna ja käesolev pole mingi erand. Sari läheb ajapikku paremaks ja süngemaks, õnneks on autor loobunud tähelepanu pööramisest tobedale punktivõistlusele, ka lendluudpalli osakaal on vähenenud, keskendutakse probleemidele, mille lahendamisest sõltub tegelaste ellujäämine. Võrreldes verepulmaga, mis leiab aset " Segaverelise printsi" lõpus, tunduvad sekeldused tarkade kivi ja saladuste kambri ümber tõelise lapsemänguna. Neljandast osast, milles algas teatavasti uus sõda, keeras kogu sari tükk maad tumedamaks ja seega ka täiskasvanud lugejale huvitavamaks. Samas leidub ka tõeliselt naljakaid kohti-näiteks võlukunstiministri kontakteerumine peaministriga romaani alguses-mõtlesin varemgi, et ei tea kuidas see kogu selle salastatusvärgi juures üldse võimalik on, peaminister on ju mugu, aga vaat nüüd on vastus käes. Ja romaani lõpplahendus tekitab veidi paranolise kahtlustuse-autor tahab kogu sellest numbriliste õppeaastate värgist lihtsalt välja astuda, et sarja kasvõi lõpmatuseni edasi kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Mina erinevalt Tartsist leplikus tujus ei ole ja panen "vända" ära. Jama oli see raamat, jama. Niikaua, kui tegemist oli teismelistele tüdrukutele suunatud lastekirjandusega, oli asi küll tobe, aga mõnevõrra huvitavgi. Umbes IVst köitest aga on peale hakanud mingi "süngem" toon, nagu igalt poolt kuulda on. Tegelikult pole muidugi mingist süngusest juttugi, kirjanikuproua näitab ainult, et tegelikult ta kirjutada ei oska, välja arvatud ehk väga väikeste laste raamatuid. Polegi mõtet siinkohal hakata üles lugema, mis kõik oli selles köites ebaloogiline, punnitatud ja tüütu. Piisab kui öelda, et nali on ennast ammu ammendanud ja sellisel kujul on Harry seikluste jätkumine väga halb kirjandus, olgugi et väga halb LASTEkirjandus.

Miks ma seda üldse lugesin? Sellepärast, et tahtsin teada mille pärast miljonid teismelised poisid ja tüdrukud endast välja lähevad ja öösiti mingeid raamatupoode piiravad. Raamatu järgi otsustades, mitte just eriti tark tegevus.

Teksti loeti eesti keeles

Võluripoiss... või mis võluripoiss enam... noorvõlur Harry kuues aasta. Juba algus üllatab meeldivalt, asutakse kohe asja juurde, mitte ei pea lugema lehekülgi sellest, kuidas ebasõbralikud sugulased Harryt endiselt kapis kinni hoiavad, vaid kohe esimeses peatükis võlukunstiministriga kohtumisel võib end lõbustada Margaret Thatcheri, John Majori või Tony Blairi kujutlemisega mugude peaministrina.

Stseen Snapega on paljutõotav ning Draco Malfoy, klišeeline pahapoiss (mitte et nad reaalses elus enamasti vähem klišeelised oleks), suudab lõpuks ometi reaalselt kurja korda saata ja tutvustab juba Sigatüüka Ekspressis Harryle maagilist koolivägivalda, rääkimata lõpust...

Ohtralt on mitmesuguseid meeldivalt süngevõitu tagasivaateid hr Riddle minevikku, mis on siis segatud tavapärase ja alati mitte ka nii tavapärase koolieluga. Lõpuks surutakse head ühe rohkem nurka ja gaas põhja, lõpplahendus on vinge, kuigi v-o tekib küsimus, miks Musta Isanda teenrid ei rünnanud kohe suurema väega, aga sellele leiab loogilise põhjenduse. Vinge lõpplahenduse all ei pea silmas ainult lõpuvõitlust.

Nõrgim liin on surmasööjate Sigatüükasse pääsemise viis, kapist välja tulemise asemel ootaks suurejoonelisemat kurikurjemat kurikavalust. Siiski kuulub Segavereline prints koos Saladuste kambri ja Tulepeekriga minu jaoks sarja tugevate raamatute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on kahtelemata Potteri sarja parima üllitisega (jah, on isegi parem kui Azkabani Vang). Sisuliselt tuleb antud osas välja kogu temaatika mis Voldemorti ümbritseb. Samuti näitab raamatu võimas lõpu kulminatsioon, kes kelle poolele tegelikult võitleb ja kes milliseid eesmärke teenib. Isiklikult oota lausa põnevusega järgmise osa ilmumist, mis paneks i`le ilusa suure täpi.
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt lihtsakoeline, kuid hea meelelahutus. Ükskõik millist Harry Potteri raamatut lugema asudes ei tasu oodata filosoofilist ja sügavamõttelist kirjandust, mis paneb lugejat vaimustusest õhku hüppama, vaid lihtsalt võrdlemisi head ajaviidet. Loomulikult on raamatud natuke lihtsakoelised ja pingutatud, kuid tegu on siiski suhteliselt kõrge taseme laste- või noorsookirjandusega ja raamatute müüginumbreid arvestades ka üsna eduka. Sarja kuues osa ise on vist kõige süngem ja verisem. Kõik pöörataks tagurpidi. Inimesed surevad ja ei ärka enam ellu ning elu muutub järjest keerulisemaks. Harry on küll endiselt pisut naiivsevõitu, kuid ka tema on suureks kasvamas. Omas ˛anris on tegu kindlasti hea raamatuga. Minule meeldis. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Ka minu poolt aus ja ehe "vänt" sellele raamatule. Olen mina ennegi lugema sattunud mõttetuid sarju ja seesinane on kaotanud needki väärtused, mis esimestes osades veel olid ning langenud tavalisse lõputusse verbaalsesse kõhulahtisusse, mis suudab läbi kümnete ja kümnete osade mitte millegagi tegeleda nii, et mingil grupil lapsemeelsetel isenditel isegi huvitav on. Kui esimestes osades oli veel üsna eriline ja värske kogu see võlukunsti värk, üsna terav ja vaimukas oli Harry kasupere ning teatud infantiilne helgus lubas andestada ebausutavused, siis viimases enam nalja ei saa... noh, need paar killuräbalat, mis terve raamatu peale olid, ei tasu mainimist. Lasteraamatust on - tunnistagem, möödaläinud aastatega ju täiesti loogiliselt - young adult saanud ja seda süüdimatut kräppi on toodetud juba mägede kaupa. Ja ma olen valmis kihla vedama, et kindlasti ei lõppe sari 7-nda osaga. Ma arvan, et osasid saab olema 10 kuni 15, sellele järgneb kari eel- ja kõrvallugusid ning mõne aasta pärast algab järgmine saaga, näiteks Harry ja Ginny tütar Voldemorti poja vastu või midagi muud. Mul puudub kahjuks igasugune lootus, et proua R. oskaks õigel ajal lõpetada... See on tegelikult kurb, kuidas üsna sümpaatselt alanud lugu alla on käinud. Naljad on otsa saanud, sõnavara kokku kuivanud, sündmused vaid korduvad nürilt. Nagu rõõmutu kohustuslik kava on ikka alles lendluupall, teismeliste omavaheline nääklemine ja idiootlik kodukord. Midagi on teada saadud, aga sellegi rikub ära painajalik perspektiiv kõigi nende ees ootavate sama igavate ja kuivade mittemidagiütlevate osade näol, mis sinu ja lõpu vahel seisavad...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ikka ja jälle meeldis, aga eks ma olen selles vanuses ka (28 :D). Ja hoolimata kõigest jään ma Snape´ile truuks - mõnus värvikas karakter, keda ma olin nõus 3.osas hammustama, aga olen õppinud sellest sellist lugu pidama. :D
Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles