Kasutajainfo

J. K. Rowling

31.07.1965-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· J. K. Rowling ·

Harry Potter and the Philosopher`s Stone

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: «Harry Potter ja Tarkade Kivi»
Tallinn «Varrak» 2000

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
22
12
4
0
0
Keskmine hinne
4.474
Arvustused (38)

Noor britt Joanne Rowling tegi mõned aastad tagasi pika rongisõidu ajal üksikasjaliku plaani avaldada terve sari teismelistele mõeldud fantasy-romaane. Tegevus toimuks kinnises nõiakoolis ja peategelasteks oleksid 11-13 aastased õpilased. Sari sai kohe väga populaarseks nii siin kui ka sealpool Lompi. Tõsi küll, nii mõneski USA osariigis on Harry Potteri raamatud keelustatud. Nimelt ei mõisteta teostes nõidust sugugi hukka, kuigi peaks, sest nõiausk on ju ristiusu suurim vaenlane! Harry Potteri sarja menu saladus on lihtne: hoogne tegevus ja teismeliste elus ettetulevate probleemide ning olukordade käsitlemine. Kogenud fantasy-fänn sealt uusi ideid ei leia, aga paar meeldivalt veedetud õhtupoolikut on ka midagi väärt. Soome keeles on ilmunud vist neli Harry Potteri romaani, vaadeldav on esimene. Kuna raamat on miljoneid teismelisi meelitanud ulmekirjanduse juurde, siis hindeks 5.

Selle köite alguses selgub, et Harry Potter on orb, kelle vanemad olid head võlurid, kes hukkusid ühe kurja võluri käe läbi. Imekombel pääseb väikelaps Harry. Poisike paigutatakse tädi perekonda, mille liikmed on ebatavaliselt igavad ja vastikud inimesed. Raamatu esimesed poolsada lehekülge kujutavadki Harry kannatusterohket ja haledat elu selles peres. Keskmiselt igav kohustuslik osa. Möödus kümme aastat ja siis läheb Harry tädi ja onu vastuseisust hoolimata nõidade kooli ja raamat saab hoo sisse. See on internaatkooli tüüpi asutus, kust õppeaasta jooksul käiakse kaks korda kodus (jõuluvaheaeg ja suvevaheaeg). Teades Harry tausta, on ütlematagi selge, et jõuluvaheaja veedab Harry koolis. Nagu kõik poisid, leiab Harry endale sõpru (Ron ja metsnik või jääger Hagrid) ning vaenlasi (Draco Malfoy), mõned õpetajad on head (McGarmiva, kes on VÄGA range aga õiglane), mõned halvad (Kalkaros). Nagu juba pealkirjast selgub, on selles köites tähtis roll tarkade kivil.
Teksti loeti soome keeles

Mulle meeldis. Hea lahe lugemine oli ja väga ladus pealekauba. Ilmselt loen varsti veel ja soovitan teistelegi. Ei tasu lasta ennast petta kui "teismelistele mõeldud raamatust".
Teksti loeti eesti keeles

Minule ka meeldis. Kuigi mitte ei saa aru, miks seda raamatukest mujal maailmas nii superheaks peetakse. Huumor on hea, ideed päris värsked - öökullipost! - ja stiil meenutab tõesti ühtepidi Roald Dahli ja teistpidi P.L. Traversit ( ma ei lugenud kaaneümbrist enne, kui raamat oli läbi, nii et targemate pealt mahakirjutamisega seekord tegu ei ole) ja üldse on selline mõnus lasteraamat. Milleks teismelised - arvatavasti sobib ka normaalsetele (loe arenenud) kaheksa-aastastele väga hästi. Muide kellegi eestlase - nime kahjuks ei mäleta, häbi mulle - kunagine lugu soonõid August Sarvepillist (avaldati minu mäletamist mööda "Piobneeris", või oli siis juba "Põhjanael"?) oli peaaegu sama hea, kuigi mõnevõrra ugrimugrisem.
Teksti loeti eesti keeles

Ee.. mulle ka meeldis. Samas, võimalik et tegemist on nostalgiast tulenevate mälumoonutustega kuid minu lapsepõlve top kymnesse see teos siiski ei satuks. Vähe sellest et Lindgren, isegi Aino Perviku "Arabella" oli vähemasti mälu järgi parem. Niiet viite käsi panema ei tõuse.

Loodetavasti on selle Potter sarja haipimisel vähemasti see kõrvaleffekt, et laseb lapsukestel meie juurde tulla..

Teksti loeti eesti keeles

Ostsin oma lugupeetud järelkasvule sünnipäevaks nimetet teose ja selle järje. Efekt oli suht hea: poisiuss, kellel muidu peab kaikaga järel käima, et ta miskit loeks, sai esimese ööga (sic!) raamatu läbi. Järg on millegipärast venima jäänd (ehk on asi selles, et rõõmus issi lapsukesele tubli töö eest arvuti koju vedas ;)) ). Nojah, mis pattu salata, lugesin raamatu isegi läbi ja krt, minul läks tuntavalt kauem aega. IMHO elab lugupeet pr kirjanik piiratud inimest ekeskel, kellest selles raamatus kirjutabki. Ei saa ma öelda, et mul kummagi maailma vastu (ei mugude ega võlurite) erilist sümpaatiat oleks tekkind. Peale selle kumas pea igalt leheküljelt läbi Terry Pratchett.Hää kyll, mis ma ikka kurdan, pidi ju tegu olema lasteraamtuga ja selleks on ta ju kena kyll. Neli.P.S minu meelest Pioneeris ilmunud "Sarvepilli loo" autor oli Oskar Tanner, aga m võin asjaga väga puusse panna, mis teha, skleroos ;)
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli hea.Meeldis väga.Alguses enne lugema hakkamist arvasin ma et raamat on üle reklaamitudja ei vasta mu ootustele.Aga (Vau) kuidas ma eksisin!!!!!!!He lugu noortele! (Mida ma olen 15a.)Arvan et täiskasvanutele see võib isegi meeldida.Ainuke miinus raamatus oli slytherni majamaha tegemine.Ma saan aru et iga maja arvas et on teistest parem. Ja ega Potteri maja palju parem ei olnud.Kaks tegelast tundusid sümpaatsed.Väga suur, aga heasüdamlik Hagrid. Keskahjuks koolist välja visati.(Mida ma loodanet ta tagasi saab) ja professor Dumbledore.Kes oli õiglane ja tark.Raamatut soovitan kõigile.Ained olid koolis huvitavad.Öökulli post originaalne.Kaardid mida koguti toredad (Pildil olev isik sai liikuda) jne.Väga hea ajaviide
Teksti loeti eesti keeles

Pead ma küll ei annaks, aga millegipärast olen üsna kindel, et oleks ma 20 aastat noorem oleks see üks mu lemmikraamatutest. Ja veaksin vanemad poodi ja hakkaksin selle raamatu ees nutma ja jalgu trampima. Millegipärast ma ei mäletagi lapsepõlvest võlurilugusid, olid küll igat tõugu seiklusjutud maalt ja merelt ning muidu lustakad jutud laste tegemistest, pluss veel vaprate nõukogude pioneeride üllad teod, aga tõsised võluda oskavad võlurid olid nagu puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin siis ka selle kogu maailmas laineid löönud teose, et vaadata mis tas siis nii erilist on - ja ei olnudki. Oli täpselt selline raamat nagu ma juba enne arvasin olevat - selge süzeega, rohke butafooriaga raamat, millest mingit sügavamat ideed peale ühtlaselt läbikumavate üldinimlike polegi mõtet otsida. Häbiasi oleks kui ta saaks mulle enim meeldinutega võrdse hinde, samas pole kirjanik üle pingutanud, ega proovinud kirjutada midagi sellist millest tema mõistus üle ei käiks - oma eesmärgi kirjutada loetav raamat on ta igal juhul täitnud. Seega jääb hindeks neli.

Igati hea teos lapsevanematele, kes tahaksid avardada oma laste silmaringi ja juhtida neid ulmekirjanduse mõtlema panevaid ideid sisaldava maailma juurde. Ise võib muidugi kah lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Umbes 70. lehekülje juures olin kindel, et ka "Ashinari kroonikad" võiks vabalt Briti Raamatuauhinna Lastekirjanduse preemia ning Smartise auhinna võita. Eks ta ole umbes samamoodi sirgjooneline, alguses konarlik ja pärast ladusam. Siiski HP on originaalsem, kuid näiteks "Kääbikule" või Astrid Lindgreni raamatutele jääb kõvasti alla. Eks see alla või peale jäämine tuleneb muidugi ka sellest, kes mida esimesena ja millal loeb, kas "Harry Pottereid", "Võlur Ozi" või "Röövlitütar Ronjat". Kuid taolist nõmedust nagu lendluuapall nendes teistes siiski ei olnud. Muidu siuke südamlik lugu, "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Ja taas saab ühe suurepärase hinde üks suurepärane raamat! Muinasjutu ja ulmearmastaja Eilish kiindus sellesse raamatusse veel enne, kui see Eestis ilmus - kaanepilt oli nii ahvatlev, et ta pikemalt mõtlemata otsustas, et kui see kord ka meil ilmub, ostab ta selle ära. Ja see oli väga õige otsus, sest just sellisesse müstilisse maailma pageb ta kõige meelsamini. Rowlingu fenomen on taas ühe lugeja õnnelikuks teinud!!!
Teksti loeti eesti keeles

Põhimõtteliselt sama tekst mis ellmisel. Neli aga sellepärast, et olen parematki lugenud. Iseenesest aga kõvasti üle keskmise raamat.
Teksti loeti eesti keeles

ei ole kahtlustki, et sari on üle reklaamitud - midagi "maailma alustugesid raputavat" välja ei lugenud, üsna palju oli klisheesid, aga... samas - hää ja ladusalt loetav raamat, milles nii õpetusterakesi kui ka kohati päris mõnusat huumorit (mingitel hetkedel tekkis isegi õrn paralleel terry pratchettiga...). raamat küll eeskätt noortele ja noortest, kuid ka vanainimesele üsna kosutav. parafraseerides andrus kivirähki arvustust mingis ajalehes (kuigi tundus, et tema küll potterit lugenud ei olnud - paralleelid j.r.r.tolkieniga!) - jumal õnnistagu koduperenaisi, kellel on piisavalt aega raamatuid kirjutada ja see ei tee üldse paha, kui tal on seejuures ka hää fantaasia, hää huumorimeel ja hää kirjutamisoskus!
Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan, et üsna raske on ainult tekstile endale, mitte saatvale azhiotaazhile keskenduda. Kui see siiski õnnestub, siis erilist naudingut ka ei saa. Tegu on üheselt lastekirjandusega, mille BAASikuuluvus osalt ka hinnet madaldab. Aga kui ta siin on, siis ei saa ka ainult lastekirjanduse kaanonitest lähtuda, eks? Lastele, kusjuures, kindlasti meeldib.

Mis meeldis, oli romaani esimene ja viimane kolmandik. Alguses mängis autor oma kaardid kontseptsioonid üsna osavalt välja. Ka sotsiaalne pila (Briti) ühiskonna tarbimismaaniast ja klassistruktuurist oli mõnusalt välja peetud. Keskel saabus aga jahmerdamine ja jant. Võiksin siinkohal nimetada kümmetkonda nooruses loetud raamatut, kus seikluslik osa oli põnevam, usutavam, dramaatilisem. Meelde tulid (halvemad) pioneerifilmid... Lõpus aga selgus, et oli küll tädi Rowlingul veel mõned trumbid varuks.

Meetodilt oli aga nende väljamängimine lugeja petmine. Kõik olulised võtmed seletati lahti - kohe ja pealetükkivalt Harry Potteri vaatenurgast - aga et veel mingi muu lahendusvariant võimalik oleks, sellele üldse ei viidatud. Autor teadis, aga hoidis enda teada. Ja siis, kui midagi muud enam üle jäänud, lasti kurikaelal endal seletusi anda, milline teguviis oli täiesti motiveerimata. Siiski see lõpuosa pakkus üllatuse, mis lubab hindele plussi taha kirjutada.

Ilmselgelt oli raamat kirjutatud Hollywoodi lastekomöödiaid silmas pidades; täpselt samasugused mallid ja ülesehitus. See oli üsna tülgastav. Lendluudpallist ei saanud ma ka aru, kas tegu oli tõsiselt võetud asjaga või pilaga briti erakoolides nii fetisheeritud kriketimängu aadressil. Üldiselt see sportmängu süzheeliin nagu väga peale ei läinud. Tegelaskujud, nagu arvata võis, olid lihtsustatud ka karikeeritud; Hagrid siiski õnnestus autoril sümpaatseks kirjutada. Pedagoogika koha pealt aga... kas ei paku see raamat nõrgematele lastele mitte liigpalju võltslohutusi?

Hinne märgib köitvusastet, millega romaan mind enda küljes hoidis.

Teksti loeti eesti keeles

Esimese romaani kohta koduperenaiselt üllatavalt hea. Nagu juba öeldud - lihtsalt hea ajaviide, ei enamat. Kohati muutus asi sellepärast igavaks, et lihtsalt olin tegevustikuga oma peas paar lehekülge ees - niivõrd etteennustatav oli nende tegelaste tegutsemine.
Tundub, et Rowling on suure osa oma teose süþeest ja võluesemetest teistelt autoritelt "laenanud". Isegi minu suhteliselt väikese lugemuse juures oli tuttavate kohtade "avastamisrõõmu" suhteliselt palju. Kaks kohta, kust autor on eriti palju üle võtnud on: Kettamaailm ja Enderi mäng.
Teksti loeti eesti keeles

"Veni, Vidi, Vici": ütles kord Julius Caesar. Sama saatis ka Rowling korda. Ta lihtsalt istus kohvitassi taga ja kirjutas... 10 aastaga kogus suurel hulgal materjale. Nüüd vaikselt puhkab loorbveritel. Rowling tegutses kui rooma keiser, töötas kui ameerika karjasepoiss, kuid mõtleb kui inglane.
Teksti loeti eesti keeles

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jõekaldaga on mul suht sama saatus, kuid kuna lugemisest on tükk aega möödas siis panen nelja.Olen ka paremaid lugenud...
Teksti loeti eesti keeles

Minuga oli nõnda, et nägin kõigepealt filmi, siis lugesin raamatut. Film oli vaadatav, raamat aga suisa meeldis.

Võiks nüüd ju siinkohal pikalt ja laialt sisu seletama hakata, kuid pole põhjust. Kes on lugenud, see teab niigi ... kes aga lugenud pole, see kirub ikka lugemata edasi.

Meeldis loo lahe olek, see mille puudumine enamuse kohalikku kirjandust nii tüütuks teeb ... teisisõnu puudus raamatust see umbne vaim, mis lehvib enamuse eesti kirjanduse (sh. ka lastekirjanduse) kohal. Tegelased on sümpaatsed ning autoril on rohkelt fantaasiat jagunud ka maailma jaoks. Romaan on kindlasti ehtne žanrifantasy, mitte mingi moodne muinasjutt.

Meeldis ning loen romaani ka tulevikus, kohe kindlasti loen!

Ilmselt tuleks siin rääkida ka Harry Potteriga seotud foonist. Jah, ka minul hakkas see mõõdutundetu promokampaania vastu, aga sellest ei muutunud see raamat ei paremaks, ei halvemaks. Kui J. K. Rowling kuulsaks sai, siis ilmus välja üks Ameerika naisautor, kes süüdistas Rowlingut plagiaadis. Seni on Rowling kõik kohtuprotsessid võitnud. Ka siinmail on otsitud Harry Potteri juuri maakeelde tõlgitud ulmest. Jõudu tööle! Lugege rohkem erinevaid raamatuid, siis saate aru, et plagiaat pole nii lihtne, kui teile tundub. Sealjuures näib mulle endale, et J. K. Rowlingu lugemus ulme alal on suhteliselt olematu.

Eraldi tahaks rääkida sellest, mis kõikvõimalikke kohalikke «analüütikuid» häirib. Ehk siis lastekirjanduse ja ulme vahekorrast. Jah, romaan on kirjutatud lastele (jätan vanusepiiride määramise kõikvõimalike tädide/onude hooleks), aga keegi võiks mulle ära seletada, et miks ei võiks ulmekirjandus laiemalt ja fantasy kitsamalt sisaldada endas ka lasteraamatuid. Lastekirjandus ei eksisteeri ju mingis omaette maailmas. Tõsi, lastekirjanduses on teatavad piirangud (vähemasti oleks nomraalne, kui need seal oleks), aga need paar piirangut ei muuda ju lasteulmet mingiks vaimseks värdjaks, mida iga «kõva mees» peaks tormama ummisjalu tümitama?

Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan, et seda raamatut on suisa võimatu hinnata objektiivselt, laskmata end mõjutada sinna ümber kedratud süüdimatust haibist. Teisalt olen hoidunud avaldamast arvamust mõtlematult ja põhjalikult sõnu kaalumata. Olen 2 osa noore Potteri seiklustest läbi lugenud, ühe kiiresti, omaette, teise mõne nädala jooksul lastele ette lugedes. Selleks viimaseks teos kõlbab. Kõlbas tegelikult ka kiiresti lugemiseks ja sellest see hinne "3" - tugev keskmine, lugemisele kulutatud aega mahavisatuks ei loe. Kõik muu aga on Golikov eelpool ära öelnud - tegemist on sihukese värvilise natuke debiilse barbie-maailmaga, mida on lihtne tarbida - ja nimetet tõdemusest ilmselt tulebki otsida teose meeletu populaarsuse juuri.
Teksti loeti eesti keeles

Polnudki nii paha, kartsin ausalt öeldes hullemat. Täitsa loetav kraam, natuke lapsik küll, aga kuuldavasti pidi see järgmistes osades paranema. Kiirelt loetav, veel kiiremini unustatav. Millestki nii tobedast kui lendluudpall pole ma varem kuulnud, mulle jäi selle mängu mõte täiesti arusaamatuks, ja kahtlustan , et see poleks mingi eriti populaarne ja kõigile arusaadav mäng, nagu jalgpall näiteks.
Teksti loeti eesti keeles

Potteri esimene seiklus, mida algul ei kavatsenud üldse lugeda just selle suure haibi tõttu, kuid lõpuks otsustasin siiski käsile võtta mingitel mälestustest kadunud põhjustel ja haaras see mind siis, kui ka nüüd, aastaid hiljem (2007) ning pani alguse suhteliselt tahtmatule (kuid täitsa meeldiva) Potteri-fänluse.

Esimest osa lugedes oli tegelikult tunne nagu Rowling kirjutaks mingit peent paroodiat. Alles järgmiste osade kallale asudes, kus Rowling surmtõsiselt oma maailma edasi raius, hakkas nagu ilmnema, et tal on tegelikult midagi suuremat ja kenamat plaanis kui vaid paroodia. :)

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Ma poleks eales uskunud, et ma neid sõnu ütlen, kuid täitsa hea oli. Meeletu haip, mis selle Potteri ümber koondunud oli, sundis mind sellest raamatust kaua kaarega ringi käima, kuid lõpuks otsustasin asjale siiski võimaluse anda. Ei kahetse, ladusalt loetav ja lihtne, täiesti sobilik ajaviitekirjandus nii vanale kui noorele. Aga midagi jäi nagu puudu. Uudsus vist, kõik oli enne juba nähtud ja kuuldud ja loetud, ei midagi üllatavat. Sellepärast ka neli.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kalevipoeg
15.04.1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Pean nõustuma, et nõrgem, kui sarja esimene osa - aga lõbusam. Lõpp aga... Tegelikult see mulle isegi meeldis. Ehkki alguses oli see teatav pettumus, mõistsin raamatu üle järele mõeldes, et see oli tegelikult ainuvõimalik lõpplahendus. Mustandi mässajad on inimlikult mõistetavamad, neile on kergem kaasa tunda, nad on isegi sümpaatsemad, aga tüüpiline inimene, kes sellisesse olukorda satuks, astuks ilmselt esimesel võimalusel ikkagi rajalt maha. Funktsionaalid ajavad oma asju? Ja siis? Keda see morjendab? Suurkorporatsioonid ajavad ka oma asju, ehk isegi jõhkramalt - ja enamik inimesi ei hakka mässama. Ja sellise äärmiselt olulise tõe raamatusse raiumine on üks harukordselt julge tegu. Mingi muu lahendus oleks tegelasega (keda hr. Tänav äärmiselt täpselt iseloomustas) vastuollu läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Hullemaks läks...Teine episood oli hea. Väga hea kohe, aga episoodid üks ja kolm? Panid õlgu kehitama. Laulud, mis kellelegi midagi öelda võivad, on minu jaoks tundmatud, lugude ülesehitus sarnaneb esimese raamatu omale (esimesel ja kolmandal). Ei midagi uut. (P.S. Ei tasu tõlkijat kividega loopida. Kui on Ollõkainen, siis milleks, härra Meelis Sepp, tõlkija selle siis väänutama peaks? Ollökainen? Ollykainen? Ei, see poleks hea tõlkimine. Ehk oleks ta pidanud selle teise autori vea, eesnime Raivo, kah ära muutma? Mitte, et ma kividega nõus ei ole, aga tõlkija pole milleski süüdi.)
Teksti loeti eesti keeles

Jordanil ja Jordanil on suur vahe. Eepiline tellis kannatab enamat, kui sadakond lehekülge. Jordanile nii omane ja hiljem levinud jututeemade vahetamine ei sega lugemist, kui lehekülgi on tuhat, pigem tõstab ehk pinget. Aga New Spring ei ole eepiline tellis ja süžeeliinid ei vaheldu, ent ometi on neid kaks - ja sealt tekkis küsimus, miks oli need kaks eri lugu ühte kokku susida? Mõlemad olid ju omaette loetavad lookesed, täiesti neljaväärilised. Aga koos nemad olid ja sestap ka kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane raamat on oma kvaliteedilt keskmisel kohal. Suur labürint (Hrad Spein) meeldis mulle väga, oli ainult peategelane ise ja fantastiline keskkond. Meenutas esimese raamatu tsooni, ainult et enam ei olnud Strugatskite stiilis, vaid midagi uut, omapärast ja ainulaadset. See, mille suunas autor tegelast kogu aja lükkas, loo kandev idee. Ja kui lugu oleks sealkandis lõppenudki, oleks hinne tulnud kõrgeim ja Martiniga võrdlemist oleks pahaks pannud (mikroskoopilise putuka osas oleks olnud Martin). Aga... sellele järgnes suure lahingu pikk kirjeldus, mis ei olnud ju paha, aga oli hoopis teine ooper ja mille sarnast on läbi aegade korduvalt kirjandusse jõudnud. Ajas haigutama ja kaaluma teist kolme. Ent siiski - taas meenus Hrad Spein (Martinil pole sellele midagi samas kaalukategoorias vastu panna). Kokkuvõttes leppisin endaga nelja peale kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja kõige nõrgem raamat, tegevus ei liigu praktiliselt üldse edasi, naljad tundusid olevat naljade pärast ja midagi ilusat/vägevat/eepilist ka sisse ei mahtunud.
Teksti loeti eesti keeles

Pole suurem asi arvutimängude mängija, sestap ei mõista selleteemalist kriitikat. Raamat oli kirjutatud lääne turule ja mina kui läänlane võtsin selle lääne turul ebastandartse teosena rõõmuga vastu. Sarnaseim teos on ehk tõesti Ashinari kroonikad, aga Belials (siis veel) kirjutada ei osanud, jalutas loost kiiresti läbi. Pehhov aga suutis kirjeldada, nalja visata ja teha kummardusi teistele autoritele - elik teha just seda, mida heast loost ootan.
Teksti loeti eesti keeles

Sparhawk on oma kivikese kätte saanud - ja nüüd läheb asi tõsiseks. Kivi nimega Bhelliom enese kätte saamine on nimelt ka tema vastaste sihtmärgiks ja selle nimel ei kohku nad tagasi mitte millegi eest. Mis aga raamatu omataoliste seas tõeliselt eriliseks muudab, on raamatu keskel olev keeruka sisepoliitika ajamine ja arhiprelaadi valimine. Kui see tehtud, siis on raamat praktiliselt läbi ka ja pahluaste nahutamine tundub seal juba täiesti kõrvalisena.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes esimese osaga on siin tuurid alla keeratud -sellest siis ka neli. Okei, Eddings kirjutab väga hästi, aga lugeda terve raamatu vältel sellest, kuidas mööda vihmaseid ja süngeid tasandikke ühteainsat kivi taga aetakse, läheb siiski veidike tüütuks. Selle osa pisiseiklused on vähemtähenduslikud ja teiste osadega nõrgemini seotud - ja vaid Eddingsi suurepärane jutustamisoskus muudab selle tegelikult tüütu sisu loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on tõeliselt hea raamatuga, kus ulme on teisejärguline - maagia on vaid veidike vürtsi loole, kus sündmused hoopis muude põhimõtete järgi toimuvad. Hargla on selle looga saanud lahti oma vahepealsest kammitsetud olekust ja jõudnud uuele headuse tasemele. Loos on palju erinevaid ja häid ideesid, mis kokku segatud seni IMHO autori parimaks looks. Kui võrrelda seda romaani teiste teostega, mida pean Indreku tippsaavutusteks, ehk siis "Pan Grpowski jõulude" ja "Uskmatuse hinnaga", siis on see tekst palju lihvitum. Teises osas on küll paar konarust, osad vahelduvad minu maitse jaoks liialt kiiresti ja tekst jätab liialt hüpleva mulje, ent algus ja lõpp on sellestki puudusest vabad. Sisu kohta nii palju, et maailm on siin võõras, aga samas on romaanis palju lõbusaid momente, mille tähendust võiks mõista ainult meie maailmale mõeldes. Nii näiteks on teise osa õiglaste liikumine peaaegu äravahetamiseni sarnane maffia tekkelooga. Nimedki jutustavad päris palju: põhjas skandinaaviapärased, lõuna pool tundusid romaani elementidega olevat, esimese osa peategelane oli Blagomir... Kõik see andis loole hoogu juurde enam, kui katsetused Sindbadi retkede vallas muinasjuttu, maailma legende, hilisaegade kirjandust, araabia õhustikku ja ajalugu kokku sulatada. Kes raamatu kaanelt sisututvustust loeb, arvestagu sellega, et see on alles algus. Tegelik raamat algab alles seal, kus raamatu kirjeldus lõpeb. Kiidusõnad Harglale - tema uus romaan tõukas "Matagoonia" minu isikliku lemmiku kohalt eestlaste kirjutatud ulmeraamatute seas. Mortis on surnud, elagu Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu võis juba ilma igasuguse kõhkluseta "Algernonile" saata. Kallis Kristin - sa oskad päris hästi kirjutada - ehk ei olegi selle lõpuga nii palju vaeva näha vaja. See kirjeldamise pool on Sul ju fantastiline. Praegusel kujul on aga see lõpp väga higine ja pingutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpust ei saanud mitte vähimalgi määral aru. Algus oli aga piisavalt lustakas, et seda teksti isegi nautida võiks. Kokku siis kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üleüldiselt tundus see raamat olevat palju ladusam ja mõnusam, kui oli seda Stone of Tears. Paraku kippus selle ladususe juures puudu jääma sellisest "ideelisest poolest". Naljategemine naljategemise pärast ja seiklemine seikluste pärast võivad mõlemad ju olla head lugeda, kuid mind ennast nad ei kütkesta kahjuks kuigivõrd. No hüva, see "ideeline pool" ideeliseks pooleks, aga teine asi, mid häirima kippus, oli lõpp. Erinevad tegevusliinid läksid minu jaoks liialt umbe ja omandasid sellise keskmise hollivuudiliku märuli kirjanduslikud mõõtmed. Kakeldakse, tormatakse, äsatakse mõõga ja maagiaga ja raske on aru saada, kes või miks või mismoodi nüüd see kõik TÄPSELT oli. elukad nimega miswrithid ja nende relvad yabreed ja hõbesülfid segunesid kõik üheks pudruks, kus kaotasid oma näo. Idee on muidu selline, et maailmas, kus Richard elab, käib ringi üks paha, kel on Freddy Krügeriga sarnased omadused. Erinevalt vanast heast Freddyst ei ole ta aga mitte tapahimuline maniakk, vaid hoopis sihikindel ja salakaval maailmavallutaja. Richard peab siis talle algul oma kodumaal ja pärast Vanas Maailmas, kust see freddylik imperaator pärit on, vastu astuma. Asja käigus jääb talle ette üks imperaatori kasutuses olev liik, mis pärastpoole on täielikult välja surnud liik. Elagu keskkonna ja looduse kaitse fantasyraamatutes!
Teksti loeti inglise keeles

Kaunis igav ja mõttetu lugu, aga ühte ka panema ei hakka. Selle teose lugemine on aja raiskamine, aga mitte kuritarvitamine.
Teksti loeti eesti keeles

Jyrka!!! Kui sa tõesti mõtlesid seda, mida sa eesti keeles ilmumise kohta ütlesid, siis avaldan sulle austust. Tegemist on tõeliselt laheda lugemisvaraga, mis sundis suvi otsa ringi käima, kõht naerust kõveras. Pole kohanud veel teist sellist Strugatskite raamatut, kus tegelaskujud oleks nõnda värvikad ja samas elavad. Lugedes kippusin mitmes kohas kõhklema, mõeldes tõlgetele. See on tõepoolest täis pärleid, mis eriti hästi tunduvad kõlavat just vene keeles. Kes iganes soovib Strugatskite loomingut lähemalt tundma õppida, peab lugema ka seda raamatut.
Teksti loeti vene keeles

Rõhuvalt ilmetu ja igav, mõttetult allegooritsev... Enamust selle raamatu sisust näeb naasama all tänaval ka. Destruktiivne kriitika kriitika enese pärast. Hulk lakkumist(mida ei tee ise ega mõista ka teiste juures)ja null tegevust. Üks ebameeldivamaid raamatuid, mida lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Olin arvanud, et peale Gulagi Arhipelaagi lugemist ei suuda mind üllatada mitte üheski maailma raamatus leiduv sadism, vägivald ja jõhkrus. Eksisin rängasti. Goodkindi lugedes poetasin raamatu poole lehekülje pealt käest ja suutsin end vaid suure sundimisega jätkama panna. Selle eest kindel viis! Pole lihtsalt teisi selliseid raamatuid, mis suudaks nii veenvalt teha selgeks, et pahad on ikka tõesti pahad ja et neid on vaja mättasse lüüa. Terry Goodkind on suutnud seda vägagi edukalt ära põhjendada. Raamat on palju hajusam, kui esimene tellis. Kahlan ja Richard seiklevad maailma täiesti erinevates otstes. Alguses ei liigu tegevus eriti, ta kipub venima. Sealt oleks andnud oma sada head lehekülge koomale tõmmata küll. Aga pärastpoole tuleb Goodkindi spetsiaalteema ehk siis sadomasostssenid, teos muutub mõnes mõttes (küll kahtlases mõttes) klassikaks, ja see päästab hinde. Raamatu tekitatud tunne oli lihtsalt liiga võimas, et saaksin alla viie panna. Lõpp on aga taas esimese raamatu kerge ja humoorikas partner. Paar tuttavat muuseas lugesid Goodkindi minuga samal ajal ja leidsid, et tema maagia kirjeldused ja omadused on seni kohatud teoste kohta parimad. Ei ole selles ise küll nii kindel, aga kuna nemad ei ole BAASi arvustajad, siis leidsin, et peaksin selle ära märkima.
Teksti loeti inglise keeles

Tundus olevat hale Tolkieni kloon - Sõrmuste isandale mõeldes oskasin kuni raamatu viimase kolmandikuni täpselt ennustada, mida tegelased teevad või ütlevad. See mulle aga ei meeldinud. Mis huvi on asja lugeda, kui midagi uut pole raamatust leida? Lõpp muutus aga tugevamaks, eriti lahingustseenid ja linna piiramine. Taplusest oskab see autor tõepoolest hästi kirjutada, igasugused võitluste kohad raamatu esimeses kahes kolmandikuski teevad teose päris loetavaks - aga kahjuks on seal raamatus palju muud ka.
Teksti loeti inglise keeles

Peab tunnistama, et autor on palju lugenud. Eriti palju veel igasuguseid teoseid, kus kirjeldatakse sadismi ja piinamisi. Need stseenid olid tal tõepoolest IMHO parimad, mis ükskõik millises ulme alaliigis ükskõik mis ajal ükskõik kelle poolt kirja on pandud. Aeg-ajalt on Goodkindi lugedes lausa selline tunne, et nii haiglase fantaasiaga tüüp ei saa olla terve mõistusega. See, mis sadismi kõrval on, enam nii ainulaadne ei ole. Kohati on väga head huumorit, põnevust jagub samuti. Igati loetav. Sisust: Maailm on maagia abil jagatud kolmeks. Ühes osas elab nooruke Richard. Ühel päeval kohtab ta kurja võluri Darken Rahli eest kaitset otsivat neidu - kes pole aga mitte tavaline neiu. Richard, neiu kahlan ja kaks Richardi sõpra, Zedd ning Chase, asuvad päästma maailma.
Teksti loeti inglise keeles

Kindlasti väga professionaalselt kirjutatud teos inimeselt, kes ajalugu tunneb. Seetõttu on ka ta vahva ajarännuraamat igati hariv lugemismaterjal, mis teeb kaunis täpselt selgeks, kuidas, miks ja millises õhustikus tekkis U.S.A, mis oleks selle riigi tekkimise ära hoidnud, mis tagajärjed oleks olnud sellistel ja teistsugustel sündmustel...

Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.

Teksti loeti inglise keeles

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on suhteliselt talutava raamatuga, kus seekord ei olnud küll nii palju huumorit, kui eelnevates osades, aga see-eest veidi rohkem inimlikku lähenemist. Seekord ei tundunudki raamat nii vastikult - või naljakalt - üheülbaline. Ja veel üks asi, mis meeldis, oli lõpp. Siin ei olnudki suurt ja au ning kuulsust toovat kangelastegu. Hea vägitegu ning pinev probleemile lahenduse leidmine küll olid, aga seda, et Harry asja taga, võisid teada vaid neli isikut. Otse loomulikult ei ole viis puhas, vaid miinusega, aga siiski - piisavalt hea raamat, et aega maha võtta ja end lugema unustada.
Teksti loeti eesti keeles

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kohe alguse tasuks &aumlra m&aumlrkida, et John Varley sari "Eight Worlds" ei ole v&aumlhemasti autori enda poolt sarjaks kavandatud. Autor lihtsalt kasutas juba valmis tausta eri romaanide s&uumlndmuste jaoks, muutes isegi seda raamatust raamatusse. Nii et neile, kes "Eight Worldsi" raamatuid kui sarja lugeda tahavad, v&aumlike hoiatus

Tegemist on &uumlhe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD s&uumlndmused.

S&uumlndmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin t&ouml&oumltab, ja mida konkreetselt teha rikete v&aumlltimiseks.

Teos k&oumlidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu m&aumlletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, s&uumlmpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu l&aumlbi k&otildeike ja k&otildeiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei p&auml&aumlse kriitikast...

Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede &uumllik&uumlllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja k&otilderval k&otildeige tugevama maailmaehitamisega, kus l&aumlbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu &uumlej&auml&aumlnud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt k&otildeige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.

Kolmas teose tugev k&uumllg on huumor. Teos on t&aumlis nalju, millest iga&uumlks kui lihvitud briljant, meeldej&auml&aumlv, vapustav ja vahel ka m&otildetlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...

Neljandaks - &uumlllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat j&aumlrjest - ja siis veel kord sama kaua. P&otildehjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. &Uumlllatus &uumlllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist j&aumltkata ei v&otildeimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge t&otildembama.

Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada v&otildeib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka &uumlhe s&otildebrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda k&oumlitis, aga ideed j&aumlid talle h&aumlguseks. Sealt p&aumlrineb ka k&otildeige kriitilisem ulme m&auml&aumlratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."

Teksti loeti inglise keeles