Erinevalt eelmistest triloogia osadest vaadeldakse palju pikemat ajavahemikku kui varasemalt. Triloogia teises osas olid sündmused surutud mõnesaja aasta sisse, kuid kolmas osa väänab ajateljest välja maksimumi: võtmetegelased kaovad aastakümneteks külmaunne ja ärkavad üles, kui midagi huvitavat toimub. Kui külmaunest eluea pikendamiseks enam ei piisa, siis ratsutatakse relatiivsusteooria eripärade seljas oma seiklustega kuni universumi lõpuni. Seda enamvähem sõna otseses mõttes. Kahjuks jääb aga sellise kihutamisega „sündmuste horisont” nii kaugele selja taha, et lugeja lõpuks enam ei saagi aru, et kuhu inimkond (või trisolaarid) edasi oma arenguga jõudsid või et kas nad üleüldse universumi-dzhunglis ellu jäid. Mõnes-mõttes meenutab sedasorti ajaga edasi kihutamine Alastair Reynoldsi stiili, kellel samuti oli raamatutes tohutult palju peadpööritavat (ja kauakestvat) edasi kihutamist, kuid samas väga vähe tagasivaateid.
Pisut enam kui eelmises raamatus, leidub käesolevas raamatus rohkem seiklusi planeedist väljaspool. Osa peatükke on parimas stiilis esitatud kosmoseooper. Tehnikahuvilistele jagatakse lahkesti informatsiooni ägedate kosmoselaevade, tulevikurelvade, orbitaallinnade ja aegruumi kohta. Muuhulgas leidub siin raamatus üks parimaid stseene ja elulisi näiteid sellest, et mismoodi näevad välja kolmemõõtmelise ruumi esemed vaadelduna neljamõõtmelisest ruumist.
Muljete kokkuvõte: Üks parimaid asju, mida viimasel ajal lugenud olen. Kui veidi puhanud olen, siis jätkaks selle kirjaniku teoste lugemist.