Kasutajainfo

David Lindsay

3.03.1876-16.07.1945

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Malõš

(romaan aastast 1973)

ajakirjapublikatsioon: «Avrora» 1971; nr 8 – nr 11
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kolmas tsivilisatsioon»
Eesti Raadio järjejutt

«Väikemees»
Tartu «Fantaasia» 2014 (Orpheuse Raamatukogu 2/2014)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
4
1
1
0
Keskmine hinne
4.357
Arvustused (14)

Taas kontakt võõra mõistusega. Täpsemini intellektiga, kes üldse kontakteeruda ei soovi. Väga huvitavaks teeb jutustuse puhvertsivilisatsiooni idee (pole kuskil mujal midagi, isegi ligilähedast, lugenud). Jutt on hea ja "nelja" sai peamiselt seepärast, et jääb "Saare", "Luikede", "Raske on olla jumal'a" ja "Pikniku" kõrval pisut kahvatuks.
Teksti loeti vene keeles

Katse luua kontakt võõra mõistusega. Tegemist on aga tsivilisatsiooniga, mis on nii võõras inimestele, et raske on isegi aru saada, kas see kontakti üldse soovibki või on täielikult endasse kapseldunud. Mingi huvi paistab siiski olevat, õnnestub kontakteeruda vähemalt vahendajaga. Idee on väga huvitav ja parem on ise lugeda.

Nagu teisteski Strugatskite raamatutes, on kokkupuutepunkte nii varasemate kui ka hilisemate teostega.

Teksti loeti vene keeles

Hea idee eest hea hinne, üldmulje aga sarnaneb Tundmatu Arvustaja omaga. Peategelasest nolki oli kujutatud küllaltki õnnestunult. Huvitav romaan veel selle poolest, et tegevustiku algusosa näiliselt tühjal planeedil on välja peetud hoopiski tondijutu stiilis.

12.12.2014: Ei, kirjatehnilise meisterlikkuse eest peab ikka 5 punkti panema. Kasvõi need pealkirjad... Ja noor Maia Glumova tegi natuke nukraks - läks tal ju hiljem nii halvasti. Ja üldse on see ikka hea lugu.

"Orpheuse Raamatukogu" kaanekujundused on viimasel ajal ka päris toredad. Kuigi Tom oli tegelikult oranzh...

Teksti loeti soome ja eesti keeles

Jumal ise teab mis aasta see v6is olla, kui see j2rjejutune ER`is k6lada v6is, kuid olen peaaegu n6us lahjat myrki v6tma, et kuulnud ma seda olen. Siis olen veel n2inud miskit venkude n2item2ngu sellel teemal. Ning lugenud. Ma ei oskagi "elda, kumb j2ttis sygavama mulje, kas raadiost etteloetet t6lge v6i siis originaal.

Igaljuhul on Vennaste lugemine elamus, kas siis suurem v6i v2hem. Olgu mis on, mis vennad on teinud on h2sti tehtud ja nii on. Toda usutunnistust olen ma n6us kuulutama ja nean 2ra k6ik, kes vastupidist v2idavad.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kunagi ammu ammu oli raadios järjejutt, seejärel lugesin vene keelsena ja lõpuks vaatasin tšehhide 1994 aasta filmi "Nesmluvena Setkani" kah ära. Minu arvamine: vendadel on paremaid asju.
Teksti loeti vene keeles

Järgmine arvustus tõstis Goodreads`i nimelises kohas kohaliku tähtsusega mikrotormi. Mõnes ulmele keskendunud kanalis toimus seepeale solvunud uste paugutamine, nutt ja hala, eidelik vingumine ja lokaalsete drama queen`ide tavaline draama. Seepärast pean vajalikuks rõhutada, et see on minu hinnang raamatule. Aga mulle ei meeldi Strugatskid, pole kunagi meeldinudki, paari erandiga, näiteks ""Hukkunud Alpinisti" hotell" ja "Miljard aastat enne maailma lõppu" on mu silmis väga heas kirjas. Väljaandja Fantaasia ja tõlkija Veiko Belials pälvivad ainult tänusõnu, minu tänu neile väljendub selle raamatu ostmises. Aga siin nüüd siis see arvustus:

Aegunud emolik sonimine. Enamus loo sisust on tühi, tapvalt uimane ja mittemingit kriitikat kannatav heietus, emoheebel keeratakse 11 peale alles loo viimases peatükis. Tehnilised üksikasjad ei kannata eriti terava pilguga lugemist. Kosmonautide laev on suur nagu loss, täis igasugu koosolekuruume, koridore ja kabiine. Kosmonaudid võtavad võõral planeedil hommikusöögiks soolaga võileiba ja piima. Seda küll ei öelda, kuid vaikimisi võib aru saada, et pudeliteread "Pšenitsnaja" , "Sibirskaja" ja "Stolitšnajaga" on kuskil kapi all ooterežiimis, koos 3-liitriste hapukurgipurkide ja stakannide reaga. Kahjuks jääb puudu ka stseen kus tüüakas, päevitunud, sorgus vuntsidega komandör kaitseb ülemuste ees pahateo teinud alluvat, rebib sealjuures lõhki oma komandörikuue, paljastades selle all madrusesärgi ja selle all omakorda oskamatu väriseva käega tehtud tätoveeringu "MAMA". Loo seisukohalt kandvana olnud fakti, et Vaba Otsingu Grupi, ehk siis lihtsalt kosmosest elu otsivaid meeskondi moodustab perekond mehest, naisest ja lapsest saab paremaks panna ainult lasteaiakasvatajatest koosneva otsingugrupiga. Aga mis siin imestada, eks alanud juba minule arusaamatutel põhjustel kultusmaine saanud "Asustatud saar" stseeniga, kus just võõrale(!) planeedile maandunud Maa agent kargab raketist välja miskipärast trussikute väel.

Ühesõnaga, vendadel Struguraššidel oleks ilmselgelt palju paremini välja kukkunud kui nad oleks ulme kus seda ja teist jätnud ja oma liistude juures püsinud - see oleks siis nõukogude vene inimese kujutamine miskites piirsituatsioonides kus ta vaatamata raskustele jääb ikka sellekssamaks nõukogude inimeseks kes armastab kodus olles kitarri plõnnida, ennast viinast oimetuks juua, sihvkasid süüa ja maha tatistada.

Emot nad oskavad küll, mäletan et juba "Hukkunud Alpinistis" keerati emolüliti ikka päris põhja ja "Väikemehes" samuti. Tõsi küll, alati on see lõpus ja selleni jõudmiseks peab end eelnevast puisest ködist läbi mäluma. Lõpplahendus ka, nomaitea. Väikemees jäeti üksi planeedile, nüüh nüüh. Oot-oot, kus siis üksi, vähemalt robot ka. Aga kui juba robot, miks siis mitte meelelahutus-õppekeskus. Miks väikemehega tehtud muutusi uurima ei hakatud? Miks kogu side temaga seisnes 200 kildi pealt orbiidilt laulukeste ettelaulmisel ja juttude jutustamisel? Äh, eks igaüks mõtle ise oma rikutuse tasemel. Asimovi "Inetu poisike" oli emo mõttes mäekõrguselt üle, "võõrastele oma, omadele võõras"-tsivilisatsioonikonflikti kirjeldab kirjeldamatult paremini A. Jürgens "Sinises Linnus" ja Vendade tehnikavisioon on ka tänaseks lootusetult aegunud. Lugeja peab end läbi nämmutama tervest hulgast "radiogrammidest", "mälukristallidest" ja "mikrofilmidest". Aga noh, see käib asjaga kaasas, selle üle pole viisakas naerda, umbes nagu Jules Verne omaaegsete kuureiside ja muude üle.Rohkem ei viitsi tõepoolest enam ennast Struguratskitega piinata, see jääb minu poolt nende viimaseks loetud teoseks, rahu nende põrmule.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu mõnest eelnevast arvustusest näha, tekitab Strugatskite looming päris paljudes Eesti lugejates mingeid vastandlikke äärmuslikke tundeid-kas peetakse iga nende poolt kirja pandud rida kuidagi pühaks ja eriliseks või siis manatakse nende loomingut tervikuna kui aegunud-nõukogulikku. Minu enda seisukoht jääb kuhugi sinna vahepeale-mõnest raamatust, nagu "Asustatud saar", on väga head mälestused, mõni teine paneb tagantjärele meenutades pigem õlgu kehitama... Eks need lugemismälestused jäävad praegu ka valdavalt juba suhteliselt kaugesse aega, kuhugi 10-15 aasta tagusesse perioodi, mil sai loetud "Maksim Kammereri triloogiat", romaani "Raske on olla jumal" ja paljusid teisi asju. Samas pean tunnistama, et midagi spetsiifiliselt ebameeldivat nende stiilis minu jaoks pole.

"Väikemehes" meeldis mulle rohkem romaani algus, kus kurjakuulutava õhustikuga planeedil toimuvas tegevuses aeglaselt pingeid üles krutiti. Edasine... oli pigem selline tavaline oma ajastu SF. Väikemehe isik ja võõrtsivilisatsiooni salapärane olemus jätsid kuidagi külmaks. Ilmselt peab sellest romaanist tõsiselt vaimustumiseks minust paadunud Strugatskite-fänn olema.

Taaskohtumine Strugatskite Keskpäeva-maailmaga rohkem kui kümne aasta järel oli muidugi päris omapärane kogemus. Üldiselt kujutabki selle ühiskonna Maa autorite loomingus endast mingit tööka sotsialismi ja heaoluühiskonna kokteili... inimesed selles maailmas on vaprad, usinad, veidi rikkumatud ja naiivsed. Seega pole ka põhjust imestada, kui noor perekond eraviisiliselt planeeti avastama lendab (Vaba Otsingu Rühmast ja sellest, mida see endast täpselt kujutab, on ka "Väikemehes" pikalt juttu) või kosmoseavarii läbi teinud Kammerer trussikute väel raketist välja ronib. Usun, et kui tänapäeval jagataks mingi suvalise turvalise ja kaitstud ühiskonna liikmete käsutusse era-tähelaevad ning öeldaks: "Mine ja lenda, kuhu tahad!", oleks tulemus suhteliselt sarnane. Kui VOR-i seiklejaid (ja ka käesolevas romaanis tegutsevaid kohati päris noorukesi teadlasi) üldse kellegagi võrrelda, siis kindlasti mitte viina kulistavate ja balalaikat tinistavate tätoveeritud "Nõukogude inimestega", vaid pigem süüdimatute Lääne turistidega, kes kusagil islamiriigis või Aafrikas pantvangi või muudesse jamadesse satuvad. Mis emotsemisse puutub, siis minu jaoks tundusid algul samuti veidi imelikud episoodid, kus võõral planeedil tegutsev minategelasest küberneetik oleks ootamatult "peaaegu nutma puhkenud" või hüsteeriline reaktsioon kosmoselaeva vraki leidmisele, ent tasus vaid meenutada, et ei Popov ega Maika Glumova polnud mingid karastunud kosmosehundid, vaid turvalisest keskkonnast pärit 20-aastased noored...

Teksti loeti eesti keeles

Paralleel tosin aastat varem ilmunud Robert A. Heinleini teosega "Stranger in a Strange Land" oli lugedes kerge tekkima. Nagu Heinlein nii ka Strugatskid otsivad võimalust "vaadata inimkonda väljastpoolt" ja saada seeläbi teada midagi meie eneste kohta. Aga kui Heinlein kasutab võimalust eelkõige selleks et materdada mingeid inimkultuuri totramaid külgi siis Strugatskid... ei kasuta seda õigupoolest millekski. Esitatakse ainult küsimusi, ühegi vastuseni aga tegelikult ei jõuta.

Kes tahab, võib eeltoodut etteheitena võtta, aga nii ei ole see mõeldud. Pigem tahaks just kiita seda painavat meeleolu, mille Strugatskid on suutnud luua. Selle meeleolu moodustavad võõra elutu planeedi rusuv õhustik kombineerituna peategelaste seisundiga. Tegelased tunnevad et peaksid nagu leidma olukorrale mingi lahenduse, aga samas pole päris kindel milles see olukord üleüldse seisneb... Tulemuseks ongi justkui lõpetamata lugu. Selle lõpetamatuse põhjusena on küll välja toodud hoopis mingeid probleeme kirjastuse tähtaegadega, aga sel juhul tuleb ka kirjastust tänada et lõpptulemus on saanud just selline nagu ta on.

Selle teose põhjal tehtud filmi või näidendit küll eriti vaadata ei tahaks. See on ikka väga lugemiseks mõeldud tekst. Kui järgi mõelda siis kehtib see vist enamiku Strugatskite teoste kohta.

Mulle Strugatskite looming enamjaolt meeldib ja ei näe põhjust ka sellele mingit madalamat hinnet panna.

Teksti loeti eesti keeles

Jah, raske on ikka olla ulmekirjanik, ainuüksi mõnede küsimuste esitamine on keeruline, neile vastamine aga lausa võimatu. Tavakirjanikul on kõik märksa lihtsam, tema saab alati teha jooksvaid vaatlusi enese ümbruses või sees. Strugatskid aga võtavad ette ühe ulmekirjanduses esineda võivatest küsimustest keerulisema - võõrmõistuse - ning lisavad sinna veel ühe olulise elemendi - Väikemehe - muutes raskustaseme veelgi kõrgemaks. Igaljuhul jätsid siin-seal tehtud võrdlused Mowgliga teksti enne lugemist hoopiski lustlikuma mulje. Sünge, kurb aga hea tekst, mis annab mõtlemisainest pikemaks ajaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma lugesin Strugatskite "Raske on olla jumalat", tundus mulle et romaani aeg venib. Rumata ratsutas aeglasel käigul hobusega ja mõtles tähtsaid mõtteid, samal ajal midagi muud eriti ei toimunud. Teisiti on lugu "Väikemehega". Maalased avastavad terraformse planeedi ja juba paari kuu pärast töötavad seal kopad ja buldooserid. Ka kontakt humanoidiga tekkib ja areneb ennaktempos. Eelarvustajatest on hea Toomas Aasa võrdlus Heinleini "Strangeriga", endal mul poleks see meelde tulnud. Ka romaani meeleolu suhtes nõustun Aasa arvustuses öelduga.
Teksti loeti eesti keeles
x
Urmas Kask
1955
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

On alles heietus. Et siis seitsmest Eevast, ühest kaevandusest ja ühest allveelaevast tekib 5000 aastaga selline jaburus. Ei saanudki sotti, kas see on ilukirjandus või populaarteaduslik veste (heietamine).
Teksti loeti vene keeles

Nojah, olgu siis nii, see jutustus ei avaldanud seda muljet, mis omal ajal samanimeline film. Film avaldas muljet, et oli ameerika oma ja üks tõsine ulmekas, võrreldes nõukogude ulmekatega. Nüüd, ligi 40 aastat peale filmi, lugesin ka selle tekstikese läbi. Ütleks, et harju keskmine. Kui enamuses öeldakse, et film on raamatust nõrgem, siis siin on minu arust vastupidi. Film on tugevam, eriti sinnamaani, kus ilmuvad pahad orjapidajad, sealt läks film ka minu jaoks allamäge. Jutule kolm.
Teksti loeti vene keeles

"Neljanda Beta" tsükli kolmas raamat, ausalt öeldes tänu tohutule rääkimistele ja seletamistele seni viimane, mida ma tsüklist läbi lugesin. Lihtsalt küllastusin sellisest stiilist. Esimeses osas peategelased uurivad jälle mingit uut planeeti uue tsivilisatsiooniga, üks peategelastest nii öelda võetakse pantvangi. Vaikselt hakkab kooruma välja tegelikult huvitav tagapõhi, kust me pärit oleme. Aga see kirjutamisstiil...  teises osas toimub kõigepealt aktsioon peategelase päästmiseks, hiljem jälle ühe peategelase koduplaneedil püütakse nii öelda korda majja lüüa.
Teksti loeti vene keeles

"Neljanda Beeta" tsükli teine raamat. Esimeses osas lähevad peategelased uurima Reritseni nimelist planeeti, kus nagu välja tuleb on toimunuid mingine tuumakatastroof.
Teises osas tuleb välja, et ka ühe peategelase koduplaneedil sooritatakse tuumaplahvatus ja peategelsed tõttavat sinna asjaga tegelema.
Still on kirjanikul ikka sama - juttu on palju.
Teksti loeti vene keeles

Esimesr raamatut tsüklist võib veel lugeda, nojah, käib üks suur jutt, seletavad ja seletavad ja tegeilkult muud ei midagi. Teades, et see on tsükli avaromaan, hakkab juba kuklas tiksuma, et millised järgmised romaanid on.
Teksti loeti vene keeles

Kui sa tervet lugu ei jõua läbi lugeda, loe pool. nii ma tegingi. Kuskil poole peal läks lugemise isu järsku pealt ära. Lugu ise on sellest, et leitakse mingi tulnukate jäetud anum, milles olev vedelik tuleb kuute ossa jaotada ja kes oma osa ära joob, elab miljon aastat. Seletatakse ära peategelase elukäik 20 sajandi 60 ndatest kuni ta 23 sajandil kosmoselennule võetakse. Muide romaan on samanimelise  8- osalise seriaali aluseks.
Teksti loeti vene keeles

Esimesest osast tuttavad militaar-poliitilised mängud jätkuvad täie hooga edasi. Kes tahab kogu kesta sisse surutud inimkonna üle võimu saavutada, kes tahab inimkonda ühendada, mitte võimu nimel, vaid, et koos kestast välja rabeleda. 
Teksti loeti vene keeles

Sellised militaar-poliitilised mängud. Mingid teised on inimkonna surunud nagu mingi kesta sisse elama, kust tähelaevad välja galaktilistele avarustele ei saa füüsiliselt lennata. Seal kesta see käib võitlus ülemvõimu nimel. Põhimõtteliselt kaks impeeriumi ja punt kompanjone, keda siis impeeriumid püüavad enda poole sõdima meelitada. Teised, need, kes inimkonna piiridesse surusid (planeet Maa jääb kestast välja ja on muutunud üsnagi unustatud legendiks, mille tõepärasuses kõik kahtlevad), paigutasid ühe planeedi sügavusse superpuper kompuutri jälgimaks inimkonna tegevust enesehävitamisel, mille poole too hirmsasti püüdleb. Kompuutriga tegeleb veel üks omaette punt inimesi, kes ka kogu mängus aktiivselt osaleb. Kokku siis neli jõudu, kes omavahel intriigitsevad ja militaar-poliitilisi mänge mängivad.
Teksti loeti eesti keeles

Kuues ja viimane raamat tsüklist "Prišedšije iz Mraka". Vahepeal on kätte jõudnud aasta 2600. Perekonnasaaga kauge järeltulija Erik Treveljan on lõpetanud diplomaatide kooli ja määratakse kohe meeskonda, kes peab haptorite juures looma diplomaatilised suhted. Tema määramisel sellesse missiooni on ka üks suur tagamõte. Uuesti annab märku tsükli kolmanda raamatu tegevuse või tegemata jätmise kauge kaja. 
See raamat on Ahmanovil kirjutatud kahasse Roman Karavajeviga. Hindeks annan 4. Kogu tsükkel kokku aga väärib lausa viit. Hea lugeda. 
Teksti loeti vene keeles

Viies raamat tsüklist "Prišedšie iz Mraka". Kui esimese raamatu tegevus ja kogu tsükkel algab aastal 2088, siis selle raamatuga oleme jõudnud aastasse 2350 midagi. Eelmise raamatu noorest leitnandist on saanud Õigluse Kohtunik Mark Valdes, kellele tehakse ettepanek korraldada missioon dromide täielikuks purustamiseks loona eo abiga. 
Kirjutatud Ahmanovile omaselt militaarulmena, kuid kogu tsüklis on peale lahingute ja sõdade veel jälgitavad kaks liini. Esiteks - perekonnakroonika peategelase näol, teiseks on progressorlus. On selline tegelane, kes on Maal peitunud ja vaikselt tegutsemas juba Tšingis khaani aegadest ja kelle aktiivsus suurenes alates kosmiliste jõudude sekkumisest bino faatade poolt ja inimkonna jõudmisega galaktilisse maailma. 
Teksti loeti vene keeles

Neljas raamat tsüklist Prišedšie iz Mraka. Tegutseb eelmise raamatu peategelase poeg Mark Valdes. Dromid on vallutanud tema koduplaneedi ja saadetud abi lüüakse puruks. Pääseb ainult Mark Valdes. Raamat ongi vastupanust dromidele.
Teksti loeti vene keeles

Kolmas raamat sarjast "Prišedšie iz Mraka". Teise raamatu sündmustest on möödas sada aastat. Peategelane on Sergei Valdes, kuulsa Paul Korkorani lapselapselaps, kes aga ei tea midagi oma esivanematest. Vahepeal on olnud neli sõda bino faatadega. Millalgi ilmus areenile uus tsivilisatsioon - loona eo. Äärmiselt kartlik ja patsifistlik rass, kelle keeleski puuduvad vägivalda märkivad sõjad. Teistega suhtlevad androidide vahendusel ning palkavad mõne teise rassi endale kaitsjaks. Viimati kaitsesid loona eosid dromi nimeline rass, enne neid haptorid. Nüüd aga lõpetati leping dromidega ja palgati inimesed. Raamat ongi Kaitsjate patrulllaeva komandöri Sergei Valdese tegemistest. Nagu Ahmanovile omane, lugejad teavad kõike eelnevat, peategelane ei tea midagi ja koos avastatakse jälle uut.
Teksti loeti vene keeles

Teine raamat sarjast "Prišedšie iz mraka", Esimese osa sündmustest on möödas 30 aastat ja Paul Richard Korkoran (inimnaise ja bino faata hübriid) on suurekas kasvanud ja teenib ka Ühinenud Kosmosevägedes. Eluolu on pärast möllu Maal taastunud. Ja nüüd otsustatakse ise minna ja faatadele molli anda. Mis ka teoks saab. Faatad aga lubavad end käsile võtta ja omakorda tulla maalastele molli andma. 
Teksti loeti vene keeles

No oli vaja insener Loss ja Aeliita mängu tuua? Golovatšov kirjutab ka paistab, et ühte nn. Universumit, kus ajaga mängimine on tavaline tegevus. On mängurid, on kohtunikud, on valemängijad.
Üle kolme ei anna, kui ikka terminoloogiat ei jaga (minu esimene lugemine Golovatšovilt), siis on väga raske millestki aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Lendab meie poole üks asteroid, kohe tahab kokkupõrgata. Otsustatakse see tuumapommidega kõrvale juhtida. Aga õnnetuseks saadavad ameeriklased sinna süstiku uurima. Ja kui see enam ei vasta, siis venelased lähevad ise asja uurima. Tuleb välja, et see polegi nagu päris asteroid, vaid...
Selline võrdlemisi normaalne jutt. Päris lahe ajaviiteks.
Teksti loeti vene keeles

Esimene raamat sarjast Prišedšie iz Mraka (Tulnukad Pimedusest), sisu on selles, et Jupiteri juures kohtuvad kaks tulnukate laeva ja üks hävitab teise. Vastavat sähvatust läheb uurima üks Maa laev, mis hävitatakse ja rusud tõmmatakse tulnukate laeva. Tulnukatel - bino faata - nagu nad end nimetavad, on Maaga omad kurjad kavatsused. Kuidas lugu areneb, ei hakka siinkohal kirjeldama.
Hindeks panin nelja, sest on lihtsalt üks lahe, kohati irooniaga kirjutatud lugu. Sobib hästi ajaviite lugemiseks näiteks rongis või bussis e-lugerist.
Teksti loeti vene keeles

Kena raamat, noh nii kolmveerandi ulatuses, võiks kohe viie anda, aga minu jaoks vajus ikka lõpp täitsa ära.
Teksti loeti vene keeles

Kunagi ammu ammu oli raadios järjejutt, seejärel lugesin vene keelsena ja lõpuks vaatasin tšehhide 1994 aasta filmi "Nesmluvena Setkani" kah ära. Minu arvamine: vendadel on paremaid asju.
Teksti loeti vene keeles

Jälle üks väheseid asju, mis tuleb mitu korda üle lugeda. Rutiinne igapäeva töö, eri ametkondade ainult oma asja ajamine, aga tegelikult läheneb katastroof "And God starts the engine"
Teksti loeti vene keeles