Lugedes ronis miskipärast kogu aeg pähe võrdlus, et vaese mehe «Gulliveri reisid». Autoril ju fantaasiat on, aga kuidas ta kõike seda esitab? See on nõme! Jah, ma saan aru küll, et tekst on kaheksakümmend aastat vana... kuid minu meelest pole siin asi eas. Olen lugenud ka sadu aastaid vanu tekste, need pole sedavõrd nõmedalt mõjunud. Pean tunnistama, et mulle mõjub David Lindsay suurromaan nende kahe loetud katkendi põhjal sellise lapsemeelse rikutud autsaideri loominguna... ning pääsemise unustusest võlgneb see romaan vaid mõjukatele kaitsjatele, kes asjalt kogu aeg unustusetolmu pühivad ning romaani taas-ja-taas avaldavad...
Sellised mõttejupid siis... ilmselt loen ma lähima aasta jooksul romaani veelkord läbi, hindan ja arvustan ta siis ka ära, et asi selge oleks. Praeguse seisuga on arvamus igatahes selline... ehk tervikteose lugemise järel muutub?