Kasutajainfo

A. Lentini

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

The City and the Stars

(romaan aastast 1956)

eesti keeles: «Linn ja tähed»
Tallinn «Eesti Raamat» 1981 (Mirabilia)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
46
14
4
0
0
Keskmine hinne
4.656
Arvustused (64)

See mirabilia-sarjas ilmunu oli minu esmatutvus Clarke'ga. Raamatu teeb eriliseks sündmuste globaalsus. Arvutite totaalse kontrolli all hoitav linn, maalähedane telepaatiline elustiil, kosmosereisid teistesse tähesüsteemidesse ja filosoofilise kallakuga küsimused stiilis, kus on mõistuse piirid, segunevad viisil, mis paneb õhku ahmima ja raamatu lehtedest kõvemini kinni krabama. Romaan sisaldab märkimisväärse hulga huvitavaid ideid, mis kirjutamisaastat arvestades sugugi nii iseenesestmõistetavad pole. Hingetuksvõttev raamat, mis sobib ideaalselt esimeseks kogemuseks ulmekirjandusega tutvuda soovivale inimesele. Palju on veel neid eestlastest ulmehuvilisi, kel see raamat lugemata?
Teksti loeti eesti keeles

Vabandan, kuid otsustan lugemise ajal kogetu järgi. Selle raamatu lugemise ajal tekkis mul raamatu keskel nädalane paus, ei mäleta, miks just. Kuid mäletan kannatamatust, et raamatut uuesti kätte saada.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal pisikesele poisile, kellele see raamat oli kätte juhtunud, jättis ta ikka võimsa mulje. Mulje, mis mitmekordse ülelugemisega sugugi tuhmunud pole. Ja see on hea. Visioon tõesti võimas ning Diaspar 80ndate Nõukogude Eestit unustama panev koht. Ja Ralf Toming suurepärane tõlkija.
Teksti loeti eesti keeles

Erakordselt võimas teos. Teemakäsitlus stiilis 'inimene ühiskonna ja maailma vastu' on äärmiselt pretensioonikas ja esitab kirjanikule kõrged nõudmised. Antud juhul on Clarke oma ülesandega aga hiilgavalt toime tulnud, soovitan kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Jämedalt võiks Arthur C. Clarke`i romaanid kaheks jagada: sihukesed maalähedased insenerilood ja võimsa filosoofilise haardega lood.

«Linn ja tähed» kuulub sinna teise (mulle enam meeldivasse) kategooriasse. Siin on ideid ja situatsioone, millest jätkuks mõnele teisele autorile kogu eluks. Samas tasub veel meeles pidada, et romaani algvariant «Against the Fall of Night» (1948) oli kirjaniku esimene romaan ning see ideeküllus oli juba seal olemas, teostus oli vaid toorem.

Lugesin romaani «Linn ja tähed» mingil vihmasel suvepäeval maal vanaema juures (kusagil Lihula kandis) ning see oli võimas elamus: kanduda mingist üsna agraarsest paigast kuhugi kaugele.

Kui tohib romaanist esile tõsta mingeid eriti võimsaid stseene, siis eelkõige narri ja Alvini vestlused ning kui Alvin leidis selle võõra laeva vraki. Võrratu on ka nimeloome: ühtpidi üsna loomulik, teisalt kõlasid need üsna võõralt ja romantiliselt.

Kui on veel Eestis ulmehuvilisi, kel see romaan lugemata, siis on neil suurepärane võimalus heastada üks tegematajätmine oma elus. Lugege see raamat läbi!

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Üks esimesi ulmekaid mida ma lugesin. Ja kuigi praeguseks olen lugenud sadu raamatuid kuulub The City and the Stars minu arvates SFi absoluutsesse tippu.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ega,s midagi, tuleb ka 5 panna. Kuna olen algaja, siis loen tulevikus veel-kord. Lugesin ka vanaema juures heinakuunis, arvan et see kontrast mojus hasti.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin raamatu läbi kuu aega tagasi ja sellest saadud elamus oli fantastiline. Kuna olen ka ise proovinud (ja proovin ka edaspidi) SF jutte kirjutada, siis oma unistustes tahaks ma kunagi saavutada samasuguse taseme, millise Arthur C. Clarke suutis panna raamatusse "The City and the Stars". Üks küsimus? Kas viiest kõrgemat hinnet pole võimalik anda?
Teksti loeti eesti keeles

Ehk on põhjus selles, et eelnevatele arvustustele toetudes ootasin rohkem. Aga siiski hea raamat. Lugesin läbi kahe päevaga st., et ei suutnud raamatut käest ära panna. Miks siis mitte "5"? Minu jaoks oli ehk kogu see tegevus liiga abstraktsioon ja lõpus vajus nagu ära. Asja point jäi tulemata, mingist hetkest oli teada, millega raamat lõppeb.
Teksti loeti eesti keeles

Häirib, et maalaste probleemidele lahendust otsitakse igast Universumi urkast. Teos oma hirmpika questiga muutub ülimalt laialivalguvaks, selle asemel, et keskenduda Linna kui huvitava (ebausutava, aga siiski huvitava) sotsiaalse moodustise kirjeldamisele (umbes "Foundationi" stiilis), kirjeldatakse laia rinnaga kangelast mitmesuguste masinatega ringi sõitmas ja tundmatuid rasse avastamas Universumist lahkunud supertsivilisatsiooni varemetel. Tulemuseks on see, et teos pole ei liha ega kala - see pole kohe päris kindlasti Linna lugu ning Linna liiga suure osatähtsuse pärast ei anna ka lihtsalt miski ruumiooperliku questi mõõtu välja. Põhimõtteliselt on sellise suletud ühiskonna idee hea, kuid autor ei suuda sellele keskenduda, teos muutub mida edasi, seda laialivalguvamaks kompositsiooniliselt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma seda raamatut esimest korda lugesin, olin suurest vaimustusest suisa selili. Lugesin romaani hiljuti üle ja muutusin nukraks. Miks mu arvamus on niivõrd muutunud? Kuningas oli äkki alasti. Raamat on täis pseudoigiliikurite kirjeldusi. Miks "pseudo"? ACC päästab end fraasidega a'la: "...seni kuni Universumis eksisteerib veel mõni kvant vaba energiat..." (tegelikult kaval formuleering: puudub võimalus otseselt süüdistada teist liiki perpeetum mobile ehitamises). Niisiis Maa: siin eksisteerivad kaks imetlusväärset ühiskonda, mis on PSÜHHOLOOGILISELT täiesti usutamatud ja ilmvõimatud. Tehnika jätan ma kõrvale. Selles raamatus on viimasel puhtalt butafoorne roll. Jutt on inimesest ja ühiskonnast ning nende konstruktsioonid on suisa vigased. Ka selle, et mõlemad sotsiumid on nii kommunistlikud, kui vähetegi olla saab, annan andeks, see on autori maailmavaate küsimus ja pole minu asi talle seda ette heita. "Surematute" linn Diaspar on asustatud "Barbie" nukkudega. Biomehaaniliselt täiuslike, ilusti läikima klantsitud nukkudega, sest ainult nukud suudaksid leppida nii EBAINIMLIKU eksistentsiga, kui on aastamiljoneid valitsenud Diasparis. Neil inimnukkudel pole ju midagi teha! Nad ei pea enda ja oma järglaste olemasolu eest võitlema, neil puudub igasugune MÕTESTATUD tegevus. Kuna inimene ei saa elada ilma positiivsete ja negatiivsete emotsioonideta, tugevate tunneteta, siis on ainumas võimalus taolises kogukonnas nagu Diaspar, ära hoida enesetapuepideemiaid (mitte tagasipöördumisi "kuumuseta leeki", vaid näiteks kuskilt allahüppamisi jms) ja maniakaalseid sarimõrvu ning "ekstreemseid mänge", hoida nende "inimeste" teadvust lakkamatu kontrolli all. Niisiis on selles maailmas ainult kaht liiki Keskarvuti loodud saagad: need milles objekt "teab", et on saagas ja need, kus objekt seda ei tea ja kujutleb end "elavana". Seega ei saa mingist "ühiskonnast" Diaspari puhul isegi rääkida. Jääb üldse segaseks, millistest motiividest lähtudes Yarlan Zey jt taolise mõtetu kunstkopi lõid? Igavusest? Paisata maailma miljoneid aastaid koletuid entroopiakoguseid lihtsalt niisama?! ACC vihjab sellele, et Diasparis toimus mingi ühiskondliku teadvuse areng, mis oli vajalik, et inimeste ilmaruumikartust kummutada. Kuid tema enda poolt paika pandud mängureeglid muudavad just arengu Diasparis võimatuks. Ainus areng, mis seal juhtuda saab, leiab aset siis, kui Päike lahkub põhijadalt ja heidab ära oma väliskihid, ja see areng on häving. Mis puutub Lys'i, siis siin on asi veel absurdsem. Kui Diaspari stabiilsust hoidis Keskarvuti vaibumatu kontroll (KA sarnaneb pisut Maxwelli deemonile, kuid ärgem norigem), siis mis hoidis arenemast Lys'i? Miljonid aastad ja mitte mingeid muudatusi geenides? Ometi säilis siin suguline paljunemine. Veel, inimesed Lys'is oleksid NAGU uudishimulikud. Mis suudab uudishimulike, ebatavalisi vaimseid võimeid evivaid inimesi pikka aega nii piiratud territooriumil kinni hoida? Külmutab kinni nende ühiskondliku arengu? Miljonid aastad tegelda ainult aed-ja puuviljade uute sortide aretamisega?! Veelkord: mõlemad kogukonnad on eelkõige psühholoogiliselt ebausutavad. ACC paistab Läänes ja selle tehnikas sedavõrd kinni olevat, et peale tehnika ta mitte millestki üleüldse ei kirjuta! (See on muide põhjus, miks minu arvamus "Andromeeda udukogust" ja Vendade varasematest, "punastest", raamatutest on tõusnud. Seal on tegelasteks inimesed, siledaks lakkutud küll, kuid siiski usutavamad) Kirjutan selle "kolme" lahti: Tehniline ja muu butafooria : 5+ (see mind teismelisena ära võluski), filosoofia: 3 (nii paljukest, kui seda va filosoofiat butafooriast üle jäi), psühholoogia 1 (vähem ei saa).
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kahju, et Clarke''i teoseid eesti keelde ei ole tõlgitud. "Linn ja tähed" on üks nendest vähestest, mis võivad ebaõnnestunud tõlkega antiikvariaatides uhkeldada. Kahju! Aga raamat on kõigest hoolimata väga haarav, autori fantaaialend on viimase peal, filosoofilised küsimused väga huvipakkuvad. Hea, tõeliselt hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Piisavalt aktuaalne teema tänapäeva maailmas. Olen mõtelnud tihti, milleni küll võib viia teadude-tehnika areng, eeldusel, et mingi globaalne katastroof või sõda seda ei peata. Ning ilminguid, et inimeste elu hakkavad juhtima arvutid, ning inimesed kõige selle keskel vaimselt manduvad, on minu meelest juba praegu olemas. Raamutus on muidugi kirjas äärmine variant. Samas on ka näidatud Linnast väljas olev alternatiivne elukorraldus, mis võiks ka reaalne olla, kui inimene mingisugusele arenguplatoole jõuab. See võib mõistlik eluvorm olla, kui on saanud selgeks, et ajas edasi-tagasi rännata ei saa, teistesse dimensioonidesse hüpata ei saa, valgusest kiiremini (või samakiiresti) reisida ei saa jne. Sellest oleks muidugi kahju, tehniline progress võib siis tunduda mõttetuna. Kuid me ei lase ennast ju sellest heidutada!!!
Teksti loeti eesti keeles

Clarke on seda mitu korda ymber kirjutanud... See oli lugu, mllega ta ise rahul polnud. Mulle kahjuks on kätte sattunud ainult eesti keelne variant, mis küll heana ei tundunud... Aga mõni teine variant olevat parem. Ei tea. Aga tegelased olid lihtsakoelised, ja lisaks veel eelpoolmainitud asjaolu, et ühiskond oli mitteusutav. Algab ta päris paljutõotavalt, loona, jutustusena, aga hiljem kaob süzee ja jutustuslikkus ära, ja ta hakkab targutama. Just targutama: omapäraseid mõtteid nagu teosest eriti ei leidnudki... Mõni hulk ideid muidugi oli. Aga kõik nad olid lihtsakoelised, ei tekitanud soovi selle teema üle arutleda või järele mõtelda. Pärast raamatu läbi lugemist panin ta käest ja unustasin. Midagi, mille kohta teiste mõtteid kuulda tahaks ei leidnud. Kirjutatud muidugi oli päris kenasti, mingit vastikust küll ei teki, kui raamatu peale mõtlen. Kui mingiks lennureisiks raamatut vaatan, siis kiiruga võin selle kaasa haarata ka :) Aga ikkagi... Keskpärane oli. Millestki ilma ei jää, kui seda ei loe.
Teksti loeti eesti keeles

Üks minu esimesi loetud ulmekaid. Praeguseks oma 20-30 korda üle loetud. Imestama pani(ja paneb) A.C.C. mõtte laiahaardelisus. Olgugi, et on ka vigu järgnevuses(vt. Wõroka retsi), selligipoolest 5.
Teksti loeti eesti keeles

Normaalne jutt. Eespool on juba pikalt ära leierdatud, kuivõrd filosoofiline see lugu oli. Seetõttu ei hakka teisi üle kordama. Raamat meeldis mulle, kuigi ta ei olnud tõesti eriti usutav, millele juba vihjasid Wõrokas ja Killu. Raamatu usutavuse kohapealt oli kõige imelikum, et Diaspari ja Lysi elanikud üritasid hakata koos elama, kuigi neil olid väga suured füsioloogilised kui ka psühholoogilised erinevused. Samuti ei usu ma eriti, et inimene võib miljonite aastatega kõige vastu huvi kaotada. Tegelasetki ei olnud mingid eriti meeldejäävad ja huvitavad. Kuid tehniline pool jälle oli väga hästi valmis voolitud (arvuti võimu all olev linn pole loomulikult midagi uut, kuid siiski). Hindeks panen "nelja".
Teksti loeti eesti keeles

"Linn & Tähed" tõlkimine eesti keelde ja tema ilmumine 81-l, näitavad järjekordselt, kuivõrd oluline on tõlkepoliitika. ACC-ga alustamine just sellest raamatust oli kindlasti õige ja õigustatud ettevõtmine. Oleks ACC esimene eesti keelde ümberpandud asi olnud näituseks "Kohtumine Ramaga", või miski muu margariini-uimerdis, poleks siinmail ACC nimi, peale mõnekümne tõelise pühendunu, kellegile suurt midagi öelnud. Nii sai aga ACC nimi Eestis suureks. Olen öelnud ka CDM-i kohta, et alustanuks Eesti lugeja tema lugude lugemist "Libahundi princiibist" või "Libainimestest", poleks ta siinmail kuulsaks saanud."Linn & Tähed" aga "viit" minu käest ei saa. Ja põhjused selleks juba eelkõnelejail toodud. Raamatul on üks suur miinus. Ta liiga ropult naiivne ja psühholoogiliselt lapselik. See naiivsus ja lihtsustatus käib nii ühiskondade kujutamise, Alvini, kui süzhee kohta. Muidugi, on palju naiivseid raamatuid, mis kuulsaks saanud ja ulmekirjanik ei peagi psühholoog olema. Mitu tegelastüpaazhi Asimovil on? Kolm, neli, mis korduvad raamatust raamatusse. Aga antud juhul on sotsiaalpsühholoogia kogu loo aluseks. Nii et - pole sugugi veenvad need ühiskonnad. See aga ei tähenda, et oleks halb asi. Pole sugugi! "Linn ja Tähed" meeldib mulle väga. Ta on hea ajaviite-hoiatus kirjandus. Kergesti ja naudinguga loetav. Lapsepõlve lemmikraamat.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne lapsepõlve ilus mälestus. Enne seda olin lugenud just Marsi kroonikaid ja Clarki optimism ja kaks utoopiat olid siis kuidagi kosutavad võrreldes Bradbury syngusega. Ytlen kohe välja, minu meelest kirjanikuna kyll Bradbury peale jäi. Minu jaoks on Clark lihtsalt väga elava fantaasiaga teadusemees, kes suudab sõnu grammatiliselt õieti ritta panna (on yx erand: Childhood`s End, mis on tõsiselt võetav meistriteos). Fanttaislaendu on selles loos aga kuhjaga, mille tõttu ongi tegelaskujud ehk pisut lahjaks jäänud, kui minu jaoks vähemalt viimase lugemise ajal polnudki see nii tähtis. See on lugu mõistusest ja sellest mis võib juhtuda. Tegelt oli ju Childhood`s Endi mõte sama, ainult et seal lasid lapsed jalga, Linnas ja tähtedes oli kogu mõistus kurat teab kuhu ajama pannud. Minu meelest pole TCatS kyll sama tasemega, mis CH, kuid klassika ja SF raudvara nime väärib ta kyll.
Teksti loeti eesti keeles

Paistab et kohaliku ulmefändomi hulgas yks tugevamaid nostalgiat tekitanud romaane. Kymneaastase poisikesena tundus asi tõeliselt vägev ja hiljem sai seda mitmeid aastaid iga suvi vähemasti yks kord yle loetud.

Samas ei saa mitte nõustumata jätte Wõrokaga - erilise usutavusega see teos.. ytleme, et kohati ei hiilanud. Mäletan et juba poisikesena pani see Lysi elanikonna miljonite aastate pikkune stasis mind kulme kergitama.

Sellest hoolimata on ilmselt tegemist Clarke`i yhe parema teosega. Vähemasti olen ma oma hilisematel katsetel Clarke`i lugeda regulaarselt pettumuste osaliseks saanud.

Teksti loeti eesti keeles

Möönan, poisid vaimustuvad seda lugedes. Lugesin ta hiljuti üle ja üldiselt pean nõustuma Wõrokaga.
Ühiskond, kus ei pea hoolitsema oma järglaste ega vist ka enese ülalpidamise eest, mandub vältimatult hedonistlikku elupõletamisse. ACC seda küll kaudselt mainib. Kusagil polnud juttu arstidest, nagu oleks Diasparis surm ära kaotatud. Surma õnnetusjuhtumite põhjal pole võimalik likvideerida. Kuna mälupankadesse jääb kõik alles, siis surm poleks küll lõplik. See kallutab inimesi veelgi enam eluohtlike harrastuste poole.
Lõpus kosmoseseiklused ka päris ei meeldinud. Inimkond pole miljard aastat Maalt lahkunud, nüüd leiab keegi raketi -- ja padavai kosmost avastama! Ilma mingi treeninguta, isegi teadmata, kuhu ja mida otsima minnakse.
Teksti loeti eesti keeles

Tehnoloogilse koha pealt n2ib see lugu olevat suhteliselt n6rk, t2is igiliikuri loomise ideid ja termod1naamika teise seadusega kaklemist. Samas n2ib ta mulle olevat parim teos Clarke`lt just filosoofilis-ps1hholoogilisest vaatevinklist (silmapilgutus W6rokale - sa vist peaaegu m6istsid asja, aga peaaegu ei loe, ehhee!!!). Ehk milles siis asi? Asi aga selles, et... ei olnud seal Lysis mingeid muutusi ja see oli yx v2ga hirmunud stagnantide pesa. Diaspar oli otse loomulikult nukulinn, aga tont teda teab, ta oli v2hemasti muutuv nukulinn, see, mis tegelikult t2iesti stagneerunud oli, oli ehk Lys - ja seda Diaspari loojad minu arusaamist m88da p6hiliselt reformida just tahtsidki. Aeg-ajalt tekkisid Diasparis veidrikud. Kuna nukulinnas ei saanud nad midagi 2ra teha, suundusid nad otsemaid ainsasse v6imalikku kohta, seega Lysi, kus nad said midagi 2ra teha, aga ei suutnud. Seal oli omaenda tavasid rangelt hoidev 1hiskond Maa lollimatest peadest, kes j22rap2iselt hoidsid oma ja kartsid igasuguseid muutusi. Sealsed elanikud ei olnud ise v6imelised end muutma, aga nende yhikond oli suhteliselt efektiivne k6ike teistsugust l2mmatama. Ja stagnatsiooni hiilgen2iteks oli otse loomulikult see koloonialine olend, kes ootas Suurte tagasitulekut. Istub sadu aastaid, ei muutu, ei sure v2lja kah. Ei muutu, kuna ei ole v6imeline oma j6ududega muutuma. Nagu Lys ja Diaspargi. Filosoofilises plaanis oli ka muidugi asi l6bus: seda t6lgendasin ma igatahes kui hoiatusromaani selles suhtes, et olge nii kenad, ja tehke mis tahate, aga kehast loobumine, looduslike muutuste alla surumine jne. (od1sseiades ja Childhood`s Endis domineeriv teema) on siin maatasa tehtud - nii Hullu M6istuse, Diaspari kui ka Lysi n2itel. Aga tehnoloogilised lapsused... jah, NII kaugest ajast jutsutavas loos ei ole see tehnika vast ehk mitte k6ige olulisem. See jutt oli ometi ju muust. Esimene pool Linnast. Teine pool t2htedest. Selline oli v2hemalt minu arvamus, mis v6ib k1ll olla ekslik, sest edastan ju vaid enda seisukohti, aga mitte autori omi. Clarke paremikku loeksin selle teose aga k1ll kuuluvaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kõigele vaatamata on tegu hea raamatuga. Igasuguste arvamusavalduste puhul tuleb arvestada sellega, et niipalju kui on inimesi on ka erinevaid arvamusi. Ilmselt sellest ongi tingitud need üsnagi suured erinevused raamatu hinnangutes. Mina hindasin selles teoses seda maailma ja seal peituvaid seoseid, seda arusaama, mis sealt läbi kumas. Mõte, mis ACC puhul paistab rohkem silma, kui nii mõnegi teise kirjaniku puhul. Et inimene polegi ülim rass. Et on paremaid kui meie. Kuid me oleme siiski võimelised oma oskusi kosmoses maksma panema. Optmistlik seisukoht, mis lõpeb katastroofiga... Klassika, ebausutav küll, aga klassika.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi loetuna ja korduvalt loetuna meeldis väga. Mis puutub psühholoogilisse ebausutavusse, millele eelmised arvustajad viitasid, siis esiteks ei ole ma kindel, et raamat oli psühholoogiliselt ebausutav ning teiseks ei saa ma üldse aru, mis nõutakse ulmelt psühholoogilist usutavust. Miks? Ulmes kirjutatakse maailmadest ning olukordadest, kus on midagi teistmoodi. Miks ei võiks olendite psüühika olla kusagil paigas täiesti erinev inimpsüühikast (mida ennastki leidub väga erinevat)? Ning miks ei võiks arvata, et tulevikus ka inimeste psüühika on hoopis teistsugune ning pole meile, kes me elame siin ja praegu, mõistetav. Ja kui arvatakse, et tegelikult ei ole selline muutus võimalik, siis miks ei võiks ulmekirjanik välja mõelda stsenaariumi, kus see on võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks puudub Clarki teostes midagi ja seda igas teoses mida ma siiani lugenud olen. Sära? Hoog? Ükskõik kui head ideed ei suuda seda korvata.
Teksti loeti eesti keeles

Just see raamat äratas mu. Clarke võitis kohe mu südame ja koos temaga ka ulmekirjandus. Keskkooli lõpus kirjutasin Clarke´i kohta uurimistöö, sest tahtsin nii väärt kirjanikku kindlasti kõigile tutvustada. Armastan Clarke´i just tema müstilis-filosoofilise kirjutuslaadi pärast ja Alvinis leidsin ma kohe hingesugulase -ikka leidub mõni uudishimulik, keegi, kes püüab kõiki asju teisiti teha ja teeb selle juures ootamatuid avastusi. Ja kogu see teaduslik taust annab loole tohustult palju juurde Pean Clarke´i suisa geniaalseks kirjanikuks, sest niisugusel moel mõnda raamatut armastama panna õnnestub vaid väga vähestel kirjanikel. Olen igavesti tänulik Clarke´ile selle suurepärase teose eest, mis avas mulle ukse täiesti uude maailma.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu lugemisest on möödunud juba üksjagu aastaid ja üksikasjad on ammugi ununenud, kuid alati, kui teosele mõtlen, meenub, et tegemist oli ühe tõeliselt hea raamatuga, parimaga mida Carke`lt siiani lugenud olen. Kuigi ma ei alahinda sugugi autori rolli ulmekirjanduse üldises ajaloos, ei pea ma teda tegelikult just eriti heaks jutuvestjaks, pigem kehvaks. See arvamus tekkis aga pärast mõningate tema teiste romaanide lugemist, mis leidis aset hoopis lähemas minevikus, ning on selge, et aastate jooksul on hindamiskriteeriumid tublisti muutunud. Loomulikult oleks aus ka "Linn ja tähed" uuesti üle lugeda (ja ilmselt ma seda kunagi ka teen), kuid seniste ilusate mälestuste eest on see raamat "viie" auga ära teeninud ja millegipärast ma isegi usun, et hinne jääb püsima ka pärast korduslugemist.
Teksti loeti eesti keeles

NB! Sellest raamatust on kaks erinevat varianti ning mul on kõva kahtlus et eestikeelne tõlge on tehtud `halvemast` raamatust. Hiljuti ostsin sama raamatu inglise keeles - lõpp oli erinev, raamat pisut pikem ning originaalkeeles oli tekst loomulikult tunduvalt nauditavam.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles.

Fantastiline raamat!

Loomulikult tegemist jälle "esimesega", seekord siis esimese ACC teosega, mis on jätnud endast kustumatu mulje. Seda raamatut olen lugenud juba oma 10 korda, paremad lohad on kindlasti juba pähegi kulunud, kuid nii hea on teinekord seda jälle kätte võtta, lugeda valitud lõike ja lihtsalt mõtiskleda maailma asjade üle.

See on Raamat, mida ma olen soovitanud kõigile, kes on minu käest ulmekate koha pealt nõu küsinud ja võin hea meelega tõdeda, et vastukaja on tõeliselt positiivne.

Ja veel, minu arust on raamatuv lõpetav lõik täiesti fantast! Iga kord toob see mulle külmavärinad ihule...

Lugege kindlasti!

Teksti loeti eesti keeles

Parim sci-fi mida olen üldse lugenud. Romaani puudused on üleval loetletud ja suures osas ka nõustun nendega aga need ei kõiguta mind panemast niivõrd fantastilisele teosele viit. Tõesti, kui järele mõtelda siis need isikunimed olid ikka päris hästi valitud.
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin, et ei olegi kommenteerinud-hinnanud. No tuleb viga parandada. Üks paremaid Clarki teoseid. Aga tavalugejale minu arvates ei meeldiks.
Teksti loeti eesti keeles

Viis jah, mis muud. See on mu lemmikraamat nr2. (Nr. 1 on Gontsarovi Oblomov. Tglt kui täpne olla, siis mitte kogu Oblomov vaid ainult kuni lk 127. Sinnani olen lugenud umbes 50 korda. Edasi ainult see kord, kui esimest korda lugesin)

Ma ei saa kunagi aru, kui inimesed räägivad karakterite psühholoogilisest ebausutavusest. See ei ole objektiivselt ainult teksti omadus. Ma arvan, et see on alati ka lugeja probleem. Tema kujutlusvõime või -võimetuse küsimus

Ääretult nutikalt on ühes eelnevas arvustuses märgitud, et kogu mõistus on Universumist lendu tõmmanud (otseses, mitte literatuurses mõttes) ja maha on jäänud vaid lapsed. Surmani ärahirmutatud lapsed

Eelnevad arvustajad on aga jätnud tähelepanuta selle raamatu õrna ja ilusa homoarmastusliini. Õnnetu armastuse, kui täpne olla. Noor surelik kole poiss armub lootusetult pea surematusse noorde ilusasse poissi. Peaaegu inglisse. Sest seda poissi ei huvita ju eriti maised asjad. Just taevasse kisub teda.

Arvestades, kui ülepingutatult macho on enamus ulmekirjandusest ja kui püüdlikult iga endast lugupidav kirjanikunäss lisab loole romantilise kõrvalliini, siis on Linn ja Tähed seda sümpaatsem. Kasvõi vahelduse mõttes ;-)

Ja kavalalt on ta kirjutatud ka. Ma ei tea kogu maailmakirjanduses kangelast, kes oleks erilisem ja erakordsem, kui unikaal Alvin. Tõesti: miljardeid aastaid pole olnud MITTE KEDAGI temaga võrreldavat. Ja ma arvan, et mida erakordsem tegelane kirjutada, seda sügavam on lugejal rõõm samastumisest. Ma olen nii erakordne! Nii ainulaadne!

Ma loodan, et ma kellelgi selle homojutuga nüüd juhet kokku ei lasknud. Aga samas: Jungi järgi on meis niikuinii mõlemad poolused olemas.

Näeme Nightmanis.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Häbiga pean tunnistama, et esmatutvus Arthur C.Clarkega sai alles nüüd tehtud. Ja võib-olla ongi nii hea.. oskan hinnata/laita nüüd rohkem kui mõned aastad tagasi. Eelnevad arvustajad on ette heitnud Clarke`i suurt hunnikut ideid, mida pole vennike suutnud viimaks enam taltsutada. Kui raamat algas täiesti korraliku sisseelamisega, siis lõpp kui selline oli küll üks paras laialivalgumine. Autorit huvitas ainult peategelase tegemised, tema (Alvini)kaugeleulatuvad ideed/mõttevälgatused (kuigi ise oli alles laps) ja tema Suur sõber Hilvar. Väärtustanud oleks kirjeldusi, kuid ainsad sündmused mida Arthur C.Clarke ette maalis, olid ulmelised. Tundus, et tavapärane(mitte-nii-ulmeline) ümbrustik ei vääri enam kirjeldamist. Igatahes sai lugu alguse sellest, et inimkond jäi alla oma sisemisele tungile, loomulikele iseloomujoontele -- uudishimule ja jultunud ettevõtlikusele. Kunagi olla rahvas rändanud Galaktikasse, kohanud teisi rasse ja tulnud maa peale tagasi. Miks? Selle küsimuse üle murdis ainult peategelane Alvin oma noort peakolukest. Nimelt on peategelane ainus Unikaalne tegelinksi maises ühiskonnas. Kui tema on teiste Diaspari (1-kahest maakera peal säilinud linnadest) kodanikega võrreldes täiesti laps -- lakkamatu uudhishimu, vähene kartus välise maialma vastu ja "välistatud" küsimuste esitamine, siis teised linnaelanikud (diasparlased ikka) on väiksed lapsed teises mõttes -- nad on kasvanud isoleeritud keskkonnas juba miljoneid aastaid (nimelt sünnivad Diaspari elanikud iga 1000 aasta tagant uuesti) ja tahavadki sinna jääda. Diaspar on paljudele ema eest, mitte kodu eest -- igavese ema eest. Ja mälupangad on nende teadmised ja Keskarvuti kui isa.Poole raamatu peal, kui juba kõvasti on räägitud millised on Alvini kurvad mõttemõlgutused ja üksildus, siis toob Clarke mängu teise linna (Lys) ja kus on hoopis teised elutingimused ning inimesed. Lys`i on alles jäänud bioloogid ja vaimse tasandi suhtlejad, rohkem inimesed kui Diaspari elanikud. Nad elavad u. 200 aastasteks ja neid ümbritseb kunagi Maine keskkond -- kaunid järved, kenad metsad, sinine taevas jmt. Peategelane Alvin leiab sealt Suure Sõbra - Hilvari. K.Kender mainis, et nii Alvin kui HIlvar olid kalduvustega. Võib-olla tõesti, aga see on jäänud lugeja enda otsustada, välja mõelda. Need ainsad korrad (u.3 korda) kus Clarke korraks mainib, millised on nende mõtted teise persooni vastu, küll ei ütle, et tegemist oleks "meestearmastajatega". Suured Sõbrad on öeldud -- Unikaalne diasparlane ja lihtne Lysi bioloog võiks öelda. Clarke segas juttu ka usundid, kuigi taunivalt. Nimetas usku haiguseks ja mõttetuks "usumaaniaks". Nimelt bioloogide asulatest veidi edasi minnes, elab järves üks kunagi Meister -- ainus usundi viljeleja, kes veel alles ning usub, et olemas on Suured ja nad kunagi tulevad maa peale. Tal pole ainult kellegile enam midagi kuulutada, võltsid imeteod on jäänd minevikku ja nõnda ta siis raamatulehekülgedel (u. 25 lk.) seal järves konutab ja saadab oma kallihinnalise Robotiga sõnumeid kuhugi universumi. Alvin peilib Meistril ta Roboti välja just õigel ajal -- Meister laguneb tükkideks ja alustab oma ürgvana sünniprotsessi -- uuesti kokkuminekut. Seda, mis Meistrist lõpuks saab, ei tea. Seda, mis Robotist saab ka ei tea. Seda mis Alvini kallimast Alystrast saab, ka ei tea. Ilmselt jättis Clarke tüdruku kuhugi Diaspari linnatänavatele nukrutsema ja vahetas ta poole loomutruuma tegelase (Hilvari) vastu välja. Läbi Alvini jõukatsumiste ja mõttemõlgutuste, ühendatakse kaks linna taas. Algab aeglane ühtlustamine. 1000 aastaseks elavad diasparlased (kelle ülemaks on Keskarvuti ja kõik oleneb Mälupankadest ning kellel puuudub naba, hambad, küüned ja karvad) ja kuni 200 aastasteks elavad proovitakse kokku liita. Teha uuesti korralik ühiskond. kas see neil kunagi õnnestub, Clarke ei ütle. Teada saab vaid, et hirmu väliskeskonna (tähistaeva ja kõrbe vastu) on võimalik ära kaotada -- aga see on aeglane protsess. Aegamisi hakkavad diaspari elanikud Lysi valguma. Kes põhjustas inimkonna allakäigu ja sundis rahvast galaktikast tagasi maa peale tulema, saab ka teada. Mis toimub kunstlikel päikeseratastel (7 tk neid + lisaplaneedid) saab ka teada, sest jutust ei puud kosmosereisid. Mihuke huvitav olend on Vanamonden -- ka seda saab raamatust teada. Kui Sind peaks huvitama, siis aga otsi see 223 lk`ne raamat kuskilt üles. Raamat oli veidi rohkem kui hea. 4 plussiga võib-olla oleks õige. Kuid olgu olgu -- see oli ikkagi esmatutvus Arthur c.Clarkega ja seega -- kes teab milliseid tekste ma veel satun lugema. Ja raamat pani ikka natuke mõtlema ka. PS: kuskil 152-156 lk. vahel (Mirabilia) on üks kirjaviga -- lihtsalt väike täheviperus. Ja kuskil 200 lk. piirimail on kaks lauset kogemata kokku läinud, seal on mõte sassi läinud. Need vead jäid lihtsalt esialgsel hoomamisel silma.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta üks lapsepõlve iidoleid ole. Raamat on naiivne, kuid vahest mitte nii väga kui alustuseks paistab. Reaalsuse suhtelisusest on üldjuhul ikka huvitav lugeda. Võtmeks võib soovi korral võtta Suurte tulemist, mis jäi meelde kui ideaalselt töötava propaganda näide. Kui ikka suudad kiiresti ja usutavalt valetada s.o. reaalsust luua, siis ka valitsed seda reaalsust ja neid, kes seda usuvad. See paneb muidugi nende linnriikide olemuse üle tõsiselt muretsema. Et "ideaalriik" ongi ainult küünilise manipuleerimise tulemus. Ja sellisena mõttetu. Igal juhul kõlbas lugeda küll.
Teksti loeti eesti keeles

Kui omal ajal päris noorena seda loetud sai, siis oli vaimustus ikka suur. Mõelge ise: kosmoselaevad, kadunud tsivilisatsioonid ja puha. Aja möödudes on vaimustus siiski lahtunud. Kuidagi kunstlik ja elutu tundub raamat täna, aga noh, nelja saab ikka.
Teksti loeti eesti keeles

Vapustavalt hea teos. Raamatus käsitleti filosoofilisi teemasid, mille üle on arutatud aegade algusest saadik. Minu jaoks omas tähtsust vabatahte küsimus. Kui arvuti juhib Linna, kas on võimalik, et inimestel on vabatahe? Arvuti lõi illusioonid ja piiras nende vabatahet sellega, et ei lubanud inimestel väljuda Linnast (seadis inimeste mällu tõkke, mis keelas neil Linnast lahkuda). Mingil määral saab seda võrrelda Matrixiga.

Igaljuhul on tegemist väga suurepärase teosega. Teos valmis ise 50ndate lõpus. Mind pani aga imestama see, et kuidas oli seda teost võimaluk üldse mõista 50ndatel (kogu see arvuti mälupankade värk jne)??? Minu arvates on seda teost kergem mõista tänapäeval ja seega pole see konseptsioon mitte mingilgi määral vananenud. Igal juhul soovitan ma seda raamatut kõigile.

Teksti loeti eesti keeles

Olgu loogikavigadega kuidas on, kuid isegi mina kui üldtuntud fantaasiavaene inimene nägin neid maailmu.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Andresoni lugu esindab viimasel ajal esinevat nähtust, kus eesti autor kirjutab pastišši eesti keelde tõlkimata teos(t)e põhjal. Antud juhul on selleks siis Arthur C. Clarke'i jutustus A Meeting with Medusa ja sellel baseeruv Stephen Baxteri ja Alastair Reynoldsi romaan The Medusa Chronicles. Tegevuskohaks üheksateistkümnendale "Täheajale" sobivalt planeet Veenus. 
Jäi nagu natuke väheütlevaks, ehk ka seetõttu, et ma pole loo aluseks olevaid tekste lugenud. Hinde osas kõhklesin mõnda aega "3" ja "4" vahel, olgu siis "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Lühiromaani peategelaseks on Weinbergi varasemast loomingust tuntud Mike Suoar, kes sedapuhku Veenuse-koloonias oma süstikuga inimesi orbitaali ja planeedi vahet veab. Süstiku saboteerimisele järgnenud katastroofi tõttu tuleb Suoaril ja ta kaaslastel Veenuse inimvaenulikes tingimustes ellu jääda, ent planeedil on neile veelgi üllatusi varuks...
Selline üsna tavaline Weinbergi lugu. On kosmost, seiklust ja madinat. Lugeda kõlbab. 
Teksti loeti eesti keeles

Kauges tulevikus domineerib Maal islam, inimkond on hädas kliimasoojenemisega ja on käivitatud ulatuslik projekt Veenuse terraformimiseks. Loo peategelaseks on noor bioloogiaspetsialist Hassan Petrovitš Maksutov, kelle mõjuvõimas isa talle paremat rakendust leidmata Veenusele tööle suunab. Veenusel kohtub Hassan Miriami-nimelise neiuga ja ühiselt hakkavad armunud välja töötama haridusotstarbelist virtuaalreaalsuses toimuvat "mõttetuuri" "Unistus Veenusest"...
Rahulikus tempos kulgev lugu, mis kõlbas täitsa lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

Veenuse atmosfääris paiknevas Anchisese-nimelises koloniaallinnas on toimunud ränk kuritegu: elutagamissüsteemide saboteerimise  läbi on hukkunud üksteist inimest. Loo peategelase, politseiuurija Telam Bendise ülesandeks saab teo toimepannud terrorist üles leida...
Veenuse-koloonia kirjeldused olid loos päris detailsed ja huvitavad, aga sellised ulmekriminullid pole üldiselt minu maitse ning eriti see lugu mind kaasa haarata ei suutnud. Sellest ka hinne. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo minategelaseks on tehnik ja kosmosepiloot David Tinkerman, kelle hinge vaevab segasevõitu kiindumus-sõprussuhe Leah Hamakawa-nimelise kosmoseökoloogiga. Ühel päeval saab naine küllakutse "Pilvede Sultanilt" - Veenuse mürgisesse ja pilvisesse atmosfääri loodud hermeetiliselt suletud hõljuvatest linnadest koosneva koloonia valitsejalt Carlos Fernando Delacroix Ortega de la Jolla y Nordwald-Gruenbaumilt, kes väidetavalt soovib Hamakawaga teaduslikel teemadel vestelda. Tinkerman ühineb südamedaamiga tolle reisil Veenusele ja koos saabutaksegi Hypatia-nimelisse hõljuvasse linna Veenuse atmosfääris...
Landise lühiromaanis kirjeldatakse põhjalikult ülivaenulikku elukeskkonda loodud koloniaalmaailma, sealset ühiskonda ja kombeid, ökoloogilisi probleeme ning võimuvõitlust. "Pilvede Sultani" intriig meenutas natuke hiljuti eesti keeles ilmunud George R. R. Martini romaani "Valguse hääbumine" - kummaliste abielu- ja seksuaalkommetega võõrmaailmas toimuv armukolmnurk armuvalus meespeategelase, tolle südamedaami ning kohaliku üliku vahel, kes naist oma veidratesse suhtepraktikatesse mässida püüab. Lühiromaan jätab üsna kompaktse ja läbimõeldud mulje, vast ainult lõpplahendus saabub liiga kiiresti, ootamatult ning otsi lahtisteks jättes. Veidi kummaline tundub ka see, et Veenuse ühiskonnakorraldusest ja kommetest ülejäänud Päikesesüsteemis nii vähe teatakse. Hinde osas otsustasin siiski maksimumi kasuks. 
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajatele on mul vähe lisada. Väga suurt vaimustust see romaan minus ei tekitanud ja sündmustik kippus natuke venima, samas iseenesest korralikult kirja pandud - sellest ka hinne.
Mis 1989. aastal ilmunud romaanis silma torkas, oli ajaloouurimise viis - lõputud tuhnimised kuskil raamatukogudes ja arhiivides. Mingid "mälukristallid" tekstis küll vilksatasid, ent ilmselt ei osanud McDevitt natuke üle kolmekümne aasta tagasi ajalooallikate massilist digiteerimist ette näha, nii et kirjeldatud uurimistöö mõjub veidi anakronistlikult isegi aastal 2020, saati siis ülikauge kosmosetuleviku kontekstis. Romaani õhustikus on midagi tugevalt 19. sajandile omast ja eks meenutab ka Alex Benedict anakronistlikul moel natuke viktoriaanliku ajastu härrasmehest harrastusajaloolast. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev kogumik (mida võiks ka lühematest tekstidest koosnevaks lõdvalt seotud romaaniks liigitada) on Martini varasemale loomingule omane kosmoseulme, mille tegevus toimub samas tulevikumaailmas mitmete teiste ta tekstidega. Peategelane, kosmosekaupmees Haviland Tuf, on kummaline tegelane - kaks ja pool meetrit pikk, ülekaaluline, gurmaanist taimetoitlane, iseloomult introvertne (skisoidne? autistlik?) ning kassisõber. Flegmaatiline ja justkui naiivsevõitu, samas ei lase ta kaasinimestel ennast just kergesti pügada. Inimeste (s.h. vastassugupoole) seltskond talle mingit huvi ei paku, kosmoselaevas üksi kassidega elamisest piisab täiesti. Võib arvata, et ta pärineb üsna eksootilisest ja kummaliste kommetega kultuuriruumist, ent ta isikliku tausta on autor (ilmselt teadlikult) lugeja eest varjule jätnud.
"Haviland Tufi reisid" on hea kogumik põnevate lugudega. On eksootilisi kosmosemaailmu ja lahendamist vajavaid põnevaid ökoloogilisi probleeme. Lisaks ulmeliste elukate ja muude eluvormide kirjeldustele peaks kiitva sõnaga mainima ka kulinaarset poolt - autor välja mõelnud kõikvõimalikke fantastilisi roogasid ning jooke ja kirjeldab neid põnevalt. 
Eraldi tuleb kiita ka John Harrise kaanepilti. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimases tekstis peab Haviland Tuf minema kolmandat korda appi sündimuskontrolli meetodite suhtes tõrksale S'uthlami planeedile, mis ta varasematest ponnistustest hoolimata taaskord "Malthuse katastroofi" ja hävitava kosmosesõja poole liigub...
"Taevamanna" on suhteliselt kammerlikus stiilis ja peamiselt dialoogidest koosnev tekst, mõnele varasemale Tufi-loole omast värvikat ja eksootilist seikluslikkust siit ei leia. Lühiromaani idee on siiski huvitav ja tegu on igati korralikult kirjapandud tekstiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf on parajasti K'theddioni planeedi ühes sööklas einetamas, kui äkki üritab tundmatu purjus noormees talle kärakapudeliga pähe virutada. Katse nurjub ja Tufi poolt murtud kätega ründaja Jaime Kreen leiab end kohalikust vangimajast. Tuf ei mõista, miks talle tundmatu isik teda avalikus kohas ründas, ent nagu selgub, on Kreenil enda meelest põhjus tema peale viha kanda ja see seostub Tufi kosmoselaevaga Ark ning bioloogilise sõjaga...
Jälle üks huvitav lugu Tufi-tsüklist, sedapuhku (nagu pealkirjastki näha) rohkete viidetega Vanale Testamendile. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tufi poole pöördub abipalvega ülembestiaarius Herold Norn Lyronica planeedilt. Lyronicat valitsevad Kaksteist Suurt Koda tavatsevad omavahel loomavõitlusi korraldada, ent Norni koja raudkihvadeks kutsutud koerataoliste kiskjate tõug on viimastel aastatel nõrgenenud, seega soovib ta Tufilt Arki pardal tehislikult valmistatud koletisi osta. Tuf annab oma nõusoleku... 
Korralikult kirjapandud lugu, ehkki ei kuulu minu hinnangul parimate Tufi-tsükli tekstide hulka. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf naaseb lühiromaanist "Leivad ja kalad" tuttavale S'uthlami planeedile, et sealse sadamaülema Tolly Mune'iga osa võlast ära klaarida. Ootamatult selgub, et S'uthlamit ähvardab endiselt ülerahvastatusest tingitud näljahäda ja sealsetel elanikel on taas Tufi abi vaja...
"Teine portsjon" pole vast nii hoogne ja põnevate ideedega kui mõni teine "Haviland Tufi"-tsükli tekst, ent siiski on tegu korraliku ja hästi läbi mõeldud lugemisvaraga. Tekstis kirjeldatud probleemid ja võimalikud lahendused mõjuvad üsna aktuaalselt ka aastal 2020 meie oma kodusel Maal. 
Teksti loeti eesti keeles

Brazelourni planeedil Kuue Maailma Biopõllumajandusnäitusel viibides kuuleb Haviland Tuf Namori koloniaalplaneeti tabanud hädast. Valdavalt ookeanidest koosneva territooriumiga ja hõredalt asustatud Namori elanikke on hakanud kimbutama hiiglaslikud merekoletised, kelle tegevuse tõttu ähvardab sealset inimasustust surmaoht. Tuf otsustab Namorile appi minna...
Jälle üks põnev lugu Haviland Tufi tsüklist värvikalt kirjapandud kosmosemaailma, seda tabanud probleemide ja ootamatu lõpupuändiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf, kelle käsutusse on sattunud tuhande aasta vanune hiiglaslik kosmoselaev Ark, rändab sellega S'uthlami-nimelisele planeedile, et laev sealsetes dokkides tema isiklike vajaduste jaoks ümber ehitataks. Kõrgtehnoloogilist ja tugevalt urbaniseerunud S'uthlamit ähvardab ülerahvastatusest tingitud ökoloogiline kollaps, mistõttu Ark ning selle pardal peituvad vahendid uute looma- ja taimeliikide loomiseks hakkavad kohalikele võimudele ülemäärast huvi pakkuma...
Lühiromaani "Leivad ja kalad" tegevus toimub natuke aeglasemas ja rahulikumas tempos kui kogumikku alustanud "Katkutähel", siiski on käesolevgi lühiromaan väga põnev tekst ühest koloniaalmaailmast, seda ähvardavatest ohtudes ning võimalikest lahendustest. 
Teksti loeti eesti keeles

Rühm omavahel kraaklevaid teadlasi ja õnnekütte suundub otsima Katkutähte - Hro Br'ana planeedi orbiidil tiirlevat iidse bioloogiliseks sõjaks kasutatud kosmoselaeva vrakki, mida on seostatud planeedil iga kolme põlvkonna tagant regulaarselt puhkevate epideemiatega. Ekspeditsiooni jaoks renditakse kaupmees Haviland Tufile kuuluv kosmoselaev Suurepäraste Odavate Kaupade Küllusesarv...
Kogumiku "Haviland Tufi reisid" avalugu on igati põnev ja pingeline kosmoseooper, mille vast kõige huvitavamaks osaks on kõiksuguste ulmeliste elukate ja muude eluvormide kirjeldused. Hindes pole kahtlustki. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev jutukogumik on Vene fantasykirjanduse ühe rajaja Loginovi esimene eesti keelde tõlgitud raamat (varem on talt eestindatud neli eri pikkuses juttu kirjastuse Skarabeus kahes antoloogias). Kogumiku moodustavad tõlkelood pärinevad perioodist 1983-2015 (seejuures "Raha lugu" ilmus esmakordselt "mitteametlikult" Leningradi Ülikooli seinalehes juba aastal 1970) ehk suhteliselt pikast ja Venemaa kontekstis murrangurohkest ajavahemikust.
Kui kogumikku alustavad valmilaadsed ja üsna väheütlevad laastud "Raha lugu" ja "Kuidas hukkus Atlantis" välja arvata, võiks käesoleva kogumiku lugusid iseloomustada järgmiste tunnuste poolest: 1) peategelased on nö. tavalised inimesed, kes satuvad fantastiliste ja keeruliste sündmuste keskele, mitte väljapaistvate võimetega kangelased (kehtib ka lühiromaani "Loojang planeedil Maa" kohta, kus inimesi tegelaste seas polegi); 2) meesautori kohta palju naispeategelaste kasutamist ja naiselike ning "pehmete" teemadega tegelemist; 3) meditsiinitemaatika rohke käsitlemine (järelsõnast selgub, et autor pole küll hariduselt arst, vaid keemik). 
Loginov kirjutab üldiselt hästi, aga mingil põhjusel pole need lood mu maitsele päris ideaalsed, mida peegeldavad ka neile eraldi antud hinded ("viieväärilisi" tekste selles kogumikus minu jaoks polnud). Siiski on käesoleva kogumiku eesti keeles avaldamine tubli saavutus ja jääb oodata vaid järgmist Skarabeuse ulmeraamatut, milleks peaks olema Leonid Kaganovi esimene eestikeelne kogumik. 
Eraldi tuleks kiita kaanepilti: tore näha, et Skarabeus on hakanud Meelis Krosetškini teeneid kasutama, eriti võrreldes mulluse antoloogia "Maagia" kaanepildiga suur edasiminek. 
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus on leitud viis ületarbimise ja keskkonna koormamise pealt kokku hoida: mitme inimese teadvused siirdatakse ühte kehasse. Kohe hakkab see mõjutama ka inimkonna evolutsiooni tervikuna: sündivate laste kehades on kaks isiksust. Varsti aga sellega harjutakse...
Lühiromaani tegevus toimub tuleviku-Venemaal. Hoolimata kehajagamisest on rahva enamiku elu endiselt vilets, vaesed elavad Stalini aega meenutavates ühiskorterites, valitsevad tohutud sotsiaalsed lõhed. Peategelaseks vaesest perest pärinev Sonja-nimeline tüdruk, kes kujutab endast kummalist anomaaliat: ta pole mitte ainult sündinud oma kehasse üksi, vaid uurimisel ei leita ta kehast mistahes märki isiksuse olemasolust. Lühiromaani tegevus algab enne Sonja sündi ja kirjeldab tema keerulist elukäiku teismeeani. Spoilerdamata võib vast öelda, et ehkki teose sündmustik algab pigem rahulikult ja ehk isegi venivalt, pole tegu mingi sündmustevaese sotsiaalkriitilise ulmega: märulit ja laipu leidub siin kõvasti ning paljugi ütleb ilmselt see, et ka eestikeelse Loginovi kogumiku "Eikeegi ja ilma nimeta" kaanepilt on inspireeritud just käesolevast kogumiku nimiloost.
Uuem Vene teaduslik fantastika (niipalju kui seda eestikeelsetes tõlgetes lugenud olen) näib tihti olevat düstoopiline ja masendav-räpases tulevikumaailmas kulgev ning need märksõnad kehtivad ka Loginovi lühiromaani kohta. Lisaks veel naispeategelase kasutamine, naiselik-pehmed teemad ja meditsiinitemaatika, mis näivad minu loetu põhjal Loginovi loomingut iseloomustavat.  Hindest: sarnaselt mitmetele teistele autori tekstidele jäi selline "ilmselgelt-hästi-kirjutatud-aga-pole-päris-minu-tassike-teed"-mulje. Seega "4".
Teksti loeti eesti keeles

Postküberpungiks liigituv laastuke ülihoolitsevast "nutimajast" ja selle tülpinud elanikust, kes maja türanniast vabaneda soovib.
Lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus hargneb kahjulikest putukatest kubiseval Zemlandia-nimelisel põllumajandusele spetsialiseerunud koloniaalplaneedil, kus looduskaitseinspektor Aniel Gotz veab vimma farmer Sagitiga...
Rahulikus tempos kulgev lugu, milles on suur rõhk Zemlandia ökoloogia ja erinevate eluvormide kirjeldustel. Ökoteemad näivad Loginovit huvitavat, ent võrreldes näiteks looga "Loojang planeedil Maa" on autor võtnud "Põllumehes" hoopis liigagaraid looduskaitsjaid kritiseeriva hoiaku. 
Teksti loeti eesti keeles

Ühel päeval tabab maailma veider ajalis-ruumiline anomaalia: kaasaeg seguneb sajanditetaguse minevikuga, nii et tänapäeva inimesed näevad keskaegseid inimesi ning maailma tänapäeva reaalsusega kattuva miraažina ning vastupidi. Erinevate ajastute inimesed saavad omavahel rääkida ja suhelda, ent ühest ajastust teise üleminek ning mistahes füüsiline kontakt on välistatud.
Loo tegevus toimub Hvoinõi Bori kuurortlinnas kusagil endise Nõukogude Liidu lääneosas. Linnale proijtseerub ootamatult samas kohas keskajal asunud küla, mille elanikeks on Saksa ristirüütlite poolt alistatud paganate ja ketserite vaestest talupoegadest järeltulijad (autor on loo tegevuskoha teadlikult veidi umbmääraseks jätnud, teatud paralleelid tekivad küll muistse Preisimaa/Kaliningradiga). Loo peategelasteks võiks lugeda keskaegset talupoega Kristianit ja 20. sajandi lasteaiakasvatajat Gelijat, kelle saatused ajastute sulandumisel veidral moel põimuvad. Keskaegset maailma on loos kirjeldatud nõukoguliku ajalookäsitluse klišeede kohaselt (räpane, julm, fanaatiline jne).
Omalaadne ja südamlik lugu, ehkki väga suurt vaimustust minus tekitada ei suutnud. Lõpplahendus jäi kuidagi segaseks ja poolikuks, võib-olla saab seda seostada sellega, et Loginov kavandas "Tavalise päeva imet" algul romaanipikkusena, ent lõpuks valmis see teos lühema tekstina. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Loo võiks žanriliselt vist urban fantasyks liigitada ja jutustab see Marina-nimelisest linnatüdrukust, kes oma maal elava vanaema käe all nõiaks õpib. "Mašakeses" ühineb argirealistlik süžee fantastiliste elementidega. 
Väga suurt vaimustust ei tekitanud, aga muidu täitsa korralik jutt. 
Teksti loeti eesti keeles