Kasutajainfo

A. Lentini

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

The City and the Stars

(romaan aastast 1956)

eesti keeles: «Linn ja tähed»
Tallinn «Eesti Raamat» 1981 (Mirabilia)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
46
14
4
0
0
Keskmine hinne
4.656
Arvustused (64)

See mirabilia-sarjas ilmunu oli minu esmatutvus Clarke'ga. Raamatu teeb eriliseks sündmuste globaalsus. Arvutite totaalse kontrolli all hoitav linn, maalähedane telepaatiline elustiil, kosmosereisid teistesse tähesüsteemidesse ja filosoofilise kallakuga küsimused stiilis, kus on mõistuse piirid, segunevad viisil, mis paneb õhku ahmima ja raamatu lehtedest kõvemini kinni krabama. Romaan sisaldab märkimisväärse hulga huvitavaid ideid, mis kirjutamisaastat arvestades sugugi nii iseenesestmõistetavad pole. Hingetuksvõttev raamat, mis sobib ideaalselt esimeseks kogemuseks ulmekirjandusega tutvuda soovivale inimesele. Palju on veel neid eestlastest ulmehuvilisi, kel see raamat lugemata?
Teksti loeti eesti keeles

Vabandan, kuid otsustan lugemise ajal kogetu järgi. Selle raamatu lugemise ajal tekkis mul raamatu keskel nädalane paus, ei mäleta, miks just. Kuid mäletan kannatamatust, et raamatut uuesti kätte saada.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal pisikesele poisile, kellele see raamat oli kätte juhtunud, jättis ta ikka võimsa mulje. Mulje, mis mitmekordse ülelugemisega sugugi tuhmunud pole. Ja see on hea. Visioon tõesti võimas ning Diaspar 80ndate Nõukogude Eestit unustama panev koht. Ja Ralf Toming suurepärane tõlkija.
Teksti loeti eesti keeles

Erakordselt võimas teos. Teemakäsitlus stiilis 'inimene ühiskonna ja maailma vastu' on äärmiselt pretensioonikas ja esitab kirjanikule kõrged nõudmised. Antud juhul on Clarke oma ülesandega aga hiilgavalt toime tulnud, soovitan kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Jämedalt võiks Arthur C. Clarke`i romaanid kaheks jagada: sihukesed maalähedased insenerilood ja võimsa filosoofilise haardega lood.

«Linn ja tähed» kuulub sinna teise (mulle enam meeldivasse) kategooriasse. Siin on ideid ja situatsioone, millest jätkuks mõnele teisele autorile kogu eluks. Samas tasub veel meeles pidada, et romaani algvariant «Against the Fall of Night» (1948) oli kirjaniku esimene romaan ning see ideeküllus oli juba seal olemas, teostus oli vaid toorem.

Lugesin romaani «Linn ja tähed» mingil vihmasel suvepäeval maal vanaema juures (kusagil Lihula kandis) ning see oli võimas elamus: kanduda mingist üsna agraarsest paigast kuhugi kaugele.

Kui tohib romaanist esile tõsta mingeid eriti võimsaid stseene, siis eelkõige narri ja Alvini vestlused ning kui Alvin leidis selle võõra laeva vraki. Võrratu on ka nimeloome: ühtpidi üsna loomulik, teisalt kõlasid need üsna võõralt ja romantiliselt.

Kui on veel Eestis ulmehuvilisi, kel see romaan lugemata, siis on neil suurepärane võimalus heastada üks tegematajätmine oma elus. Lugege see raamat läbi!

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Üks esimesi ulmekaid mida ma lugesin. Ja kuigi praeguseks olen lugenud sadu raamatuid kuulub The City and the Stars minu arvates SFi absoluutsesse tippu.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ega,s midagi, tuleb ka 5 panna. Kuna olen algaja, siis loen tulevikus veel-kord. Lugesin ka vanaema juures heinakuunis, arvan et see kontrast mojus hasti.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin raamatu läbi kuu aega tagasi ja sellest saadud elamus oli fantastiline. Kuna olen ka ise proovinud (ja proovin ka edaspidi) SF jutte kirjutada, siis oma unistustes tahaks ma kunagi saavutada samasuguse taseme, millise Arthur C. Clarke suutis panna raamatusse "The City and the Stars". Üks küsimus? Kas viiest kõrgemat hinnet pole võimalik anda?
Teksti loeti eesti keeles

Ehk on põhjus selles, et eelnevatele arvustustele toetudes ootasin rohkem. Aga siiski hea raamat. Lugesin läbi kahe päevaga st., et ei suutnud raamatut käest ära panna. Miks siis mitte "5"? Minu jaoks oli ehk kogu see tegevus liiga abstraktsioon ja lõpus vajus nagu ära. Asja point jäi tulemata, mingist hetkest oli teada, millega raamat lõppeb.
Teksti loeti eesti keeles

Häirib, et maalaste probleemidele lahendust otsitakse igast Universumi urkast. Teos oma hirmpika questiga muutub ülimalt laialivalguvaks, selle asemel, et keskenduda Linna kui huvitava (ebausutava, aga siiski huvitava) sotsiaalse moodustise kirjeldamisele (umbes "Foundationi" stiilis), kirjeldatakse laia rinnaga kangelast mitmesuguste masinatega ringi sõitmas ja tundmatuid rasse avastamas Universumist lahkunud supertsivilisatsiooni varemetel. Tulemuseks on see, et teos pole ei liha ega kala - see pole kohe päris kindlasti Linna lugu ning Linna liiga suure osatähtsuse pärast ei anna ka lihtsalt miski ruumiooperliku questi mõõtu välja. Põhimõtteliselt on sellise suletud ühiskonna idee hea, kuid autor ei suuda sellele keskenduda, teos muutub mida edasi, seda laialivalguvamaks kompositsiooniliselt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma seda raamatut esimest korda lugesin, olin suurest vaimustusest suisa selili. Lugesin romaani hiljuti üle ja muutusin nukraks. Miks mu arvamus on niivõrd muutunud? Kuningas oli äkki alasti. Raamat on täis pseudoigiliikurite kirjeldusi. Miks "pseudo"? ACC päästab end fraasidega a'la: "...seni kuni Universumis eksisteerib veel mõni kvant vaba energiat..." (tegelikult kaval formuleering: puudub võimalus otseselt süüdistada teist liiki perpeetum mobile ehitamises). Niisiis Maa: siin eksisteerivad kaks imetlusväärset ühiskonda, mis on PSÜHHOLOOGILISELT täiesti usutamatud ja ilmvõimatud. Tehnika jätan ma kõrvale. Selles raamatus on viimasel puhtalt butafoorne roll. Jutt on inimesest ja ühiskonnast ning nende konstruktsioonid on suisa vigased. Ka selle, et mõlemad sotsiumid on nii kommunistlikud, kui vähetegi olla saab, annan andeks, see on autori maailmavaate küsimus ja pole minu asi talle seda ette heita. "Surematute" linn Diaspar on asustatud "Barbie" nukkudega. Biomehaaniliselt täiuslike, ilusti läikima klantsitud nukkudega, sest ainult nukud suudaksid leppida nii EBAINIMLIKU eksistentsiga, kui on aastamiljoneid valitsenud Diasparis. Neil inimnukkudel pole ju midagi teha! Nad ei pea enda ja oma järglaste olemasolu eest võitlema, neil puudub igasugune MÕTESTATUD tegevus. Kuna inimene ei saa elada ilma positiivsete ja negatiivsete emotsioonideta, tugevate tunneteta, siis on ainumas võimalus taolises kogukonnas nagu Diaspar, ära hoida enesetapuepideemiaid (mitte tagasipöördumisi "kuumuseta leeki", vaid näiteks kuskilt allahüppamisi jms) ja maniakaalseid sarimõrvu ning "ekstreemseid mänge", hoida nende "inimeste" teadvust lakkamatu kontrolli all. Niisiis on selles maailmas ainult kaht liiki Keskarvuti loodud saagad: need milles objekt "teab", et on saagas ja need, kus objekt seda ei tea ja kujutleb end "elavana". Seega ei saa mingist "ühiskonnast" Diaspari puhul isegi rääkida. Jääb üldse segaseks, millistest motiividest lähtudes Yarlan Zey jt taolise mõtetu kunstkopi lõid? Igavusest? Paisata maailma miljoneid aastaid koletuid entroopiakoguseid lihtsalt niisama?! ACC vihjab sellele, et Diasparis toimus mingi ühiskondliku teadvuse areng, mis oli vajalik, et inimeste ilmaruumikartust kummutada. Kuid tema enda poolt paika pandud mängureeglid muudavad just arengu Diasparis võimatuks. Ainus areng, mis seal juhtuda saab, leiab aset siis, kui Päike lahkub põhijadalt ja heidab ära oma väliskihid, ja see areng on häving. Mis puutub Lys'i, siis siin on asi veel absurdsem. Kui Diaspari stabiilsust hoidis Keskarvuti vaibumatu kontroll (KA sarnaneb pisut Maxwelli deemonile, kuid ärgem norigem), siis mis hoidis arenemast Lys'i? Miljonid aastad ja mitte mingeid muudatusi geenides? Ometi säilis siin suguline paljunemine. Veel, inimesed Lys'is oleksid NAGU uudishimulikud. Mis suudab uudishimulike, ebatavalisi vaimseid võimeid evivaid inimesi pikka aega nii piiratud territooriumil kinni hoida? Külmutab kinni nende ühiskondliku arengu? Miljonid aastad tegelda ainult aed-ja puuviljade uute sortide aretamisega?! Veelkord: mõlemad kogukonnad on eelkõige psühholoogiliselt ebausutavad. ACC paistab Läänes ja selle tehnikas sedavõrd kinni olevat, et peale tehnika ta mitte millestki üleüldse ei kirjuta! (See on muide põhjus, miks minu arvamus "Andromeeda udukogust" ja Vendade varasematest, "punastest", raamatutest on tõusnud. Seal on tegelasteks inimesed, siledaks lakkutud küll, kuid siiski usutavamad) Kirjutan selle "kolme" lahti: Tehniline ja muu butafooria : 5+ (see mind teismelisena ära võluski), filosoofia: 3 (nii paljukest, kui seda va filosoofiat butafooriast üle jäi), psühholoogia 1 (vähem ei saa).
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kahju, et Clarke''i teoseid eesti keelde ei ole tõlgitud. "Linn ja tähed" on üks nendest vähestest, mis võivad ebaõnnestunud tõlkega antiikvariaatides uhkeldada. Kahju! Aga raamat on kõigest hoolimata väga haarav, autori fantaaialend on viimase peal, filosoofilised küsimused väga huvipakkuvad. Hea, tõeliselt hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Piisavalt aktuaalne teema tänapäeva maailmas. Olen mõtelnud tihti, milleni küll võib viia teadude-tehnika areng, eeldusel, et mingi globaalne katastroof või sõda seda ei peata. Ning ilminguid, et inimeste elu hakkavad juhtima arvutid, ning inimesed kõige selle keskel vaimselt manduvad, on minu meelest juba praegu olemas. Raamutus on muidugi kirjas äärmine variant. Samas on ka näidatud Linnast väljas olev alternatiivne elukorraldus, mis võiks ka reaalne olla, kui inimene mingisugusele arenguplatoole jõuab. See võib mõistlik eluvorm olla, kui on saanud selgeks, et ajas edasi-tagasi rännata ei saa, teistesse dimensioonidesse hüpata ei saa, valgusest kiiremini (või samakiiresti) reisida ei saa jne. Sellest oleks muidugi kahju, tehniline progress võib siis tunduda mõttetuna. Kuid me ei lase ennast ju sellest heidutada!!!
Teksti loeti eesti keeles

Clarke on seda mitu korda ymber kirjutanud... See oli lugu, mllega ta ise rahul polnud. Mulle kahjuks on kätte sattunud ainult eesti keelne variant, mis küll heana ei tundunud... Aga mõni teine variant olevat parem. Ei tea. Aga tegelased olid lihtsakoelised, ja lisaks veel eelpoolmainitud asjaolu, et ühiskond oli mitteusutav. Algab ta päris paljutõotavalt, loona, jutustusena, aga hiljem kaob süzee ja jutustuslikkus ära, ja ta hakkab targutama. Just targutama: omapäraseid mõtteid nagu teosest eriti ei leidnudki... Mõni hulk ideid muidugi oli. Aga kõik nad olid lihtsakoelised, ei tekitanud soovi selle teema üle arutleda või järele mõtelda. Pärast raamatu läbi lugemist panin ta käest ja unustasin. Midagi, mille kohta teiste mõtteid kuulda tahaks ei leidnud. Kirjutatud muidugi oli päris kenasti, mingit vastikust küll ei teki, kui raamatu peale mõtlen. Kui mingiks lennureisiks raamatut vaatan, siis kiiruga võin selle kaasa haarata ka :) Aga ikkagi... Keskpärane oli. Millestki ilma ei jää, kui seda ei loe.
Teksti loeti eesti keeles

Üks minu esimesi loetud ulmekaid. Praeguseks oma 20-30 korda üle loetud. Imestama pani(ja paneb) A.C.C. mõtte laiahaardelisus. Olgugi, et on ka vigu järgnevuses(vt. Wõroka retsi), selligipoolest 5.
Teksti loeti eesti keeles

Normaalne jutt. Eespool on juba pikalt ära leierdatud, kuivõrd filosoofiline see lugu oli. Seetõttu ei hakka teisi üle kordama. Raamat meeldis mulle, kuigi ta ei olnud tõesti eriti usutav, millele juba vihjasid Wõrokas ja Killu. Raamatu usutavuse kohapealt oli kõige imelikum, et Diaspari ja Lysi elanikud üritasid hakata koos elama, kuigi neil olid väga suured füsioloogilised kui ka psühholoogilised erinevused. Samuti ei usu ma eriti, et inimene võib miljonite aastatega kõige vastu huvi kaotada. Tegelasetki ei olnud mingid eriti meeldejäävad ja huvitavad. Kuid tehniline pool jälle oli väga hästi valmis voolitud (arvuti võimu all olev linn pole loomulikult midagi uut, kuid siiski). Hindeks panen "nelja".
Teksti loeti eesti keeles

"Linn & Tähed" tõlkimine eesti keelde ja tema ilmumine 81-l, näitavad järjekordselt, kuivõrd oluline on tõlkepoliitika. ACC-ga alustamine just sellest raamatust oli kindlasti õige ja õigustatud ettevõtmine. Oleks ACC esimene eesti keelde ümberpandud asi olnud näituseks "Kohtumine Ramaga", või miski muu margariini-uimerdis, poleks siinmail ACC nimi, peale mõnekümne tõelise pühendunu, kellegile suurt midagi öelnud. Nii sai aga ACC nimi Eestis suureks. Olen öelnud ka CDM-i kohta, et alustanuks Eesti lugeja tema lugude lugemist "Libahundi princiibist" või "Libainimestest", poleks ta siinmail kuulsaks saanud."Linn & Tähed" aga "viit" minu käest ei saa. Ja põhjused selleks juba eelkõnelejail toodud. Raamatul on üks suur miinus. Ta liiga ropult naiivne ja psühholoogiliselt lapselik. See naiivsus ja lihtsustatus käib nii ühiskondade kujutamise, Alvini, kui süzhee kohta. Muidugi, on palju naiivseid raamatuid, mis kuulsaks saanud ja ulmekirjanik ei peagi psühholoog olema. Mitu tegelastüpaazhi Asimovil on? Kolm, neli, mis korduvad raamatust raamatusse. Aga antud juhul on sotsiaalpsühholoogia kogu loo aluseks. Nii et - pole sugugi veenvad need ühiskonnad. See aga ei tähenda, et oleks halb asi. Pole sugugi! "Linn ja Tähed" meeldib mulle väga. Ta on hea ajaviite-hoiatus kirjandus. Kergesti ja naudinguga loetav. Lapsepõlve lemmikraamat.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne lapsepõlve ilus mälestus. Enne seda olin lugenud just Marsi kroonikaid ja Clarki optimism ja kaks utoopiat olid siis kuidagi kosutavad võrreldes Bradbury syngusega. Ytlen kohe välja, minu meelest kirjanikuna kyll Bradbury peale jäi. Minu jaoks on Clark lihtsalt väga elava fantaasiaga teadusemees, kes suudab sõnu grammatiliselt õieti ritta panna (on yx erand: Childhood`s End, mis on tõsiselt võetav meistriteos). Fanttaislaendu on selles loos aga kuhjaga, mille tõttu ongi tegelaskujud ehk pisut lahjaks jäänud, kui minu jaoks vähemalt viimase lugemise ajal polnudki see nii tähtis. See on lugu mõistusest ja sellest mis võib juhtuda. Tegelt oli ju Childhood`s Endi mõte sama, ainult et seal lasid lapsed jalga, Linnas ja tähtedes oli kogu mõistus kurat teab kuhu ajama pannud. Minu meelest pole TCatS kyll sama tasemega, mis CH, kuid klassika ja SF raudvara nime väärib ta kyll.
Teksti loeti eesti keeles

Paistab et kohaliku ulmefändomi hulgas yks tugevamaid nostalgiat tekitanud romaane. Kymneaastase poisikesena tundus asi tõeliselt vägev ja hiljem sai seda mitmeid aastaid iga suvi vähemasti yks kord yle loetud.

Samas ei saa mitte nõustumata jätte Wõrokaga - erilise usutavusega see teos.. ytleme, et kohati ei hiilanud. Mäletan et juba poisikesena pani see Lysi elanikonna miljonite aastate pikkune stasis mind kulme kergitama.

Sellest hoolimata on ilmselt tegemist Clarke`i yhe parema teosega. Vähemasti olen ma oma hilisematel katsetel Clarke`i lugeda regulaarselt pettumuste osaliseks saanud.

Teksti loeti eesti keeles

Möönan, poisid vaimustuvad seda lugedes. Lugesin ta hiljuti üle ja üldiselt pean nõustuma Wõrokaga.
Ühiskond, kus ei pea hoolitsema oma järglaste ega vist ka enese ülalpidamise eest, mandub vältimatult hedonistlikku elupõletamisse. ACC seda küll kaudselt mainib. Kusagil polnud juttu arstidest, nagu oleks Diasparis surm ära kaotatud. Surma õnnetusjuhtumite põhjal pole võimalik likvideerida. Kuna mälupankadesse jääb kõik alles, siis surm poleks küll lõplik. See kallutab inimesi veelgi enam eluohtlike harrastuste poole.
Lõpus kosmoseseiklused ka päris ei meeldinud. Inimkond pole miljard aastat Maalt lahkunud, nüüd leiab keegi raketi -- ja padavai kosmost avastama! Ilma mingi treeninguta, isegi teadmata, kuhu ja mida otsima minnakse.
Teksti loeti eesti keeles

Tehnoloogilse koha pealt n2ib see lugu olevat suhteliselt n6rk, t2is igiliikuri loomise ideid ja termod1naamika teise seadusega kaklemist. Samas n2ib ta mulle olevat parim teos Clarke`lt just filosoofilis-ps1hholoogilisest vaatevinklist (silmapilgutus W6rokale - sa vist peaaegu m6istsid asja, aga peaaegu ei loe, ehhee!!!). Ehk milles siis asi? Asi aga selles, et... ei olnud seal Lysis mingeid muutusi ja see oli yx v2ga hirmunud stagnantide pesa. Diaspar oli otse loomulikult nukulinn, aga tont teda teab, ta oli v2hemasti muutuv nukulinn, see, mis tegelikult t2iesti stagneerunud oli, oli ehk Lys - ja seda Diaspari loojad minu arusaamist m88da p6hiliselt reformida just tahtsidki. Aeg-ajalt tekkisid Diasparis veidrikud. Kuna nukulinnas ei saanud nad midagi 2ra teha, suundusid nad otsemaid ainsasse v6imalikku kohta, seega Lysi, kus nad said midagi 2ra teha, aga ei suutnud. Seal oli omaenda tavasid rangelt hoidev 1hiskond Maa lollimatest peadest, kes j22rap2iselt hoidsid oma ja kartsid igasuguseid muutusi. Sealsed elanikud ei olnud ise v6imelised end muutma, aga nende yhikond oli suhteliselt efektiivne k6ike teistsugust l2mmatama. Ja stagnatsiooni hiilgen2iteks oli otse loomulikult see koloonialine olend, kes ootas Suurte tagasitulekut. Istub sadu aastaid, ei muutu, ei sure v2lja kah. Ei muutu, kuna ei ole v6imeline oma j6ududega muutuma. Nagu Lys ja Diaspargi. Filosoofilises plaanis oli ka muidugi asi l6bus: seda t6lgendasin ma igatahes kui hoiatusromaani selles suhtes, et olge nii kenad, ja tehke mis tahate, aga kehast loobumine, looduslike muutuste alla surumine jne. (od1sseiades ja Childhood`s Endis domineeriv teema) on siin maatasa tehtud - nii Hullu M6istuse, Diaspari kui ka Lysi n2itel. Aga tehnoloogilised lapsused... jah, NII kaugest ajast jutsutavas loos ei ole see tehnika vast ehk mitte k6ige olulisem. See jutt oli ometi ju muust. Esimene pool Linnast. Teine pool t2htedest. Selline oli v2hemalt minu arvamus, mis v6ib k1ll olla ekslik, sest edastan ju vaid enda seisukohti, aga mitte autori omi. Clarke paremikku loeksin selle teose aga k1ll kuuluvaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kõigele vaatamata on tegu hea raamatuga. Igasuguste arvamusavalduste puhul tuleb arvestada sellega, et niipalju kui on inimesi on ka erinevaid arvamusi. Ilmselt sellest ongi tingitud need üsnagi suured erinevused raamatu hinnangutes. Mina hindasin selles teoses seda maailma ja seal peituvaid seoseid, seda arusaama, mis sealt läbi kumas. Mõte, mis ACC puhul paistab rohkem silma, kui nii mõnegi teise kirjaniku puhul. Et inimene polegi ülim rass. Et on paremaid kui meie. Kuid me oleme siiski võimelised oma oskusi kosmoses maksma panema. Optmistlik seisukoht, mis lõpeb katastroofiga... Klassika, ebausutav küll, aga klassika.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi loetuna ja korduvalt loetuna meeldis väga. Mis puutub psühholoogilisse ebausutavusse, millele eelmised arvustajad viitasid, siis esiteks ei ole ma kindel, et raamat oli psühholoogiliselt ebausutav ning teiseks ei saa ma üldse aru, mis nõutakse ulmelt psühholoogilist usutavust. Miks? Ulmes kirjutatakse maailmadest ning olukordadest, kus on midagi teistmoodi. Miks ei võiks olendite psüühika olla kusagil paigas täiesti erinev inimpsüühikast (mida ennastki leidub väga erinevat)? Ning miks ei võiks arvata, et tulevikus ka inimeste psüühika on hoopis teistsugune ning pole meile, kes me elame siin ja praegu, mõistetav. Ja kui arvatakse, et tegelikult ei ole selline muutus võimalik, siis miks ei võiks ulmekirjanik välja mõelda stsenaariumi, kus see on võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks puudub Clarki teostes midagi ja seda igas teoses mida ma siiani lugenud olen. Sära? Hoog? Ükskõik kui head ideed ei suuda seda korvata.
Teksti loeti eesti keeles

Just see raamat äratas mu. Clarke võitis kohe mu südame ja koos temaga ka ulmekirjandus. Keskkooli lõpus kirjutasin Clarke´i kohta uurimistöö, sest tahtsin nii väärt kirjanikku kindlasti kõigile tutvustada. Armastan Clarke´i just tema müstilis-filosoofilise kirjutuslaadi pärast ja Alvinis leidsin ma kohe hingesugulase -ikka leidub mõni uudishimulik, keegi, kes püüab kõiki asju teisiti teha ja teeb selle juures ootamatuid avastusi. Ja kogu see teaduslik taust annab loole tohustult palju juurde Pean Clarke´i suisa geniaalseks kirjanikuks, sest niisugusel moel mõnda raamatut armastama panna õnnestub vaid väga vähestel kirjanikel. Olen igavesti tänulik Clarke´ile selle suurepärase teose eest, mis avas mulle ukse täiesti uude maailma.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu lugemisest on möödunud juba üksjagu aastaid ja üksikasjad on ammugi ununenud, kuid alati, kui teosele mõtlen, meenub, et tegemist oli ühe tõeliselt hea raamatuga, parimaga mida Carke`lt siiani lugenud olen. Kuigi ma ei alahinda sugugi autori rolli ulmekirjanduse üldises ajaloos, ei pea ma teda tegelikult just eriti heaks jutuvestjaks, pigem kehvaks. See arvamus tekkis aga pärast mõningate tema teiste romaanide lugemist, mis leidis aset hoopis lähemas minevikus, ning on selge, et aastate jooksul on hindamiskriteeriumid tublisti muutunud. Loomulikult oleks aus ka "Linn ja tähed" uuesti üle lugeda (ja ilmselt ma seda kunagi ka teen), kuid seniste ilusate mälestuste eest on see raamat "viie" auga ära teeninud ja millegipärast ma isegi usun, et hinne jääb püsima ka pärast korduslugemist.
Teksti loeti eesti keeles

NB! Sellest raamatust on kaks erinevat varianti ning mul on kõva kahtlus et eestikeelne tõlge on tehtud `halvemast` raamatust. Hiljuti ostsin sama raamatu inglise keeles - lõpp oli erinev, raamat pisut pikem ning originaalkeeles oli tekst loomulikult tunduvalt nauditavam.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles.

Fantastiline raamat!

Loomulikult tegemist jälle "esimesega", seekord siis esimese ACC teosega, mis on jätnud endast kustumatu mulje. Seda raamatut olen lugenud juba oma 10 korda, paremad lohad on kindlasti juba pähegi kulunud, kuid nii hea on teinekord seda jälle kätte võtta, lugeda valitud lõike ja lihtsalt mõtiskleda maailma asjade üle.

See on Raamat, mida ma olen soovitanud kõigile, kes on minu käest ulmekate koha pealt nõu küsinud ja võin hea meelega tõdeda, et vastukaja on tõeliselt positiivne.

Ja veel, minu arust on raamatuv lõpetav lõik täiesti fantast! Iga kord toob see mulle külmavärinad ihule...

Lugege kindlasti!

Teksti loeti eesti keeles

Parim sci-fi mida olen üldse lugenud. Romaani puudused on üleval loetletud ja suures osas ka nõustun nendega aga need ei kõiguta mind panemast niivõrd fantastilisele teosele viit. Tõesti, kui järele mõtelda siis need isikunimed olid ikka päris hästi valitud.
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin, et ei olegi kommenteerinud-hinnanud. No tuleb viga parandada. Üks paremaid Clarki teoseid. Aga tavalugejale minu arvates ei meeldiks.
Teksti loeti eesti keeles

Viis jah, mis muud. See on mu lemmikraamat nr2. (Nr. 1 on Gontsarovi Oblomov. Tglt kui täpne olla, siis mitte kogu Oblomov vaid ainult kuni lk 127. Sinnani olen lugenud umbes 50 korda. Edasi ainult see kord, kui esimest korda lugesin)

Ma ei saa kunagi aru, kui inimesed räägivad karakterite psühholoogilisest ebausutavusest. See ei ole objektiivselt ainult teksti omadus. Ma arvan, et see on alati ka lugeja probleem. Tema kujutlusvõime või -võimetuse küsimus

Ääretult nutikalt on ühes eelnevas arvustuses märgitud, et kogu mõistus on Universumist lendu tõmmanud (otseses, mitte literatuurses mõttes) ja maha on jäänud vaid lapsed. Surmani ärahirmutatud lapsed

Eelnevad arvustajad on aga jätnud tähelepanuta selle raamatu õrna ja ilusa homoarmastusliini. Õnnetu armastuse, kui täpne olla. Noor surelik kole poiss armub lootusetult pea surematusse noorde ilusasse poissi. Peaaegu inglisse. Sest seda poissi ei huvita ju eriti maised asjad. Just taevasse kisub teda.

Arvestades, kui ülepingutatult macho on enamus ulmekirjandusest ja kui püüdlikult iga endast lugupidav kirjanikunäss lisab loole romantilise kõrvalliini, siis on Linn ja Tähed seda sümpaatsem. Kasvõi vahelduse mõttes ;-)

Ja kavalalt on ta kirjutatud ka. Ma ei tea kogu maailmakirjanduses kangelast, kes oleks erilisem ja erakordsem, kui unikaal Alvin. Tõesti: miljardeid aastaid pole olnud MITTE KEDAGI temaga võrreldavat. Ja ma arvan, et mida erakordsem tegelane kirjutada, seda sügavam on lugejal rõõm samastumisest. Ma olen nii erakordne! Nii ainulaadne!

Ma loodan, et ma kellelgi selle homojutuga nüüd juhet kokku ei lasknud. Aga samas: Jungi järgi on meis niikuinii mõlemad poolused olemas.

Näeme Nightmanis.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Häbiga pean tunnistama, et esmatutvus Arthur C.Clarkega sai alles nüüd tehtud. Ja võib-olla ongi nii hea.. oskan hinnata/laita nüüd rohkem kui mõned aastad tagasi. Eelnevad arvustajad on ette heitnud Clarke`i suurt hunnikut ideid, mida pole vennike suutnud viimaks enam taltsutada. Kui raamat algas täiesti korraliku sisseelamisega, siis lõpp kui selline oli küll üks paras laialivalgumine. Autorit huvitas ainult peategelase tegemised, tema (Alvini)kaugeleulatuvad ideed/mõttevälgatused (kuigi ise oli alles laps) ja tema Suur sõber Hilvar. Väärtustanud oleks kirjeldusi, kuid ainsad sündmused mida Arthur C.Clarke ette maalis, olid ulmelised. Tundus, et tavapärane(mitte-nii-ulmeline) ümbrustik ei vääri enam kirjeldamist. Igatahes sai lugu alguse sellest, et inimkond jäi alla oma sisemisele tungile, loomulikele iseloomujoontele -- uudishimule ja jultunud ettevõtlikusele. Kunagi olla rahvas rändanud Galaktikasse, kohanud teisi rasse ja tulnud maa peale tagasi. Miks? Selle küsimuse üle murdis ainult peategelane Alvin oma noort peakolukest. Nimelt on peategelane ainus Unikaalne tegelinksi maises ühiskonnas. Kui tema on teiste Diaspari (1-kahest maakera peal säilinud linnadest) kodanikega võrreldes täiesti laps -- lakkamatu uudhishimu, vähene kartus välise maialma vastu ja "välistatud" küsimuste esitamine, siis teised linnaelanikud (diasparlased ikka) on väiksed lapsed teises mõttes -- nad on kasvanud isoleeritud keskkonnas juba miljoneid aastaid (nimelt sünnivad Diaspari elanikud iga 1000 aasta tagant uuesti) ja tahavadki sinna jääda. Diaspar on paljudele ema eest, mitte kodu eest -- igavese ema eest. Ja mälupangad on nende teadmised ja Keskarvuti kui isa.Poole raamatu peal, kui juba kõvasti on räägitud millised on Alvini kurvad mõttemõlgutused ja üksildus, siis toob Clarke mängu teise linna (Lys) ja kus on hoopis teised elutingimused ning inimesed. Lys`i on alles jäänud bioloogid ja vaimse tasandi suhtlejad, rohkem inimesed kui Diaspari elanikud. Nad elavad u. 200 aastasteks ja neid ümbritseb kunagi Maine keskkond -- kaunid järved, kenad metsad, sinine taevas jmt. Peategelane Alvin leiab sealt Suure Sõbra - Hilvari. K.Kender mainis, et nii Alvin kui HIlvar olid kalduvustega. Võib-olla tõesti, aga see on jäänud lugeja enda otsustada, välja mõelda. Need ainsad korrad (u.3 korda) kus Clarke korraks mainib, millised on nende mõtted teise persooni vastu, küll ei ütle, et tegemist oleks "meestearmastajatega". Suured Sõbrad on öeldud -- Unikaalne diasparlane ja lihtne Lysi bioloog võiks öelda. Clarke segas juttu ka usundid, kuigi taunivalt. Nimetas usku haiguseks ja mõttetuks "usumaaniaks". Nimelt bioloogide asulatest veidi edasi minnes, elab järves üks kunagi Meister -- ainus usundi viljeleja, kes veel alles ning usub, et olemas on Suured ja nad kunagi tulevad maa peale. Tal pole ainult kellegile enam midagi kuulutada, võltsid imeteod on jäänd minevikku ja nõnda ta siis raamatulehekülgedel (u. 25 lk.) seal järves konutab ja saadab oma kallihinnalise Robotiga sõnumeid kuhugi universumi. Alvin peilib Meistril ta Roboti välja just õigel ajal -- Meister laguneb tükkideks ja alustab oma ürgvana sünniprotsessi -- uuesti kokkuminekut. Seda, mis Meistrist lõpuks saab, ei tea. Seda, mis Robotist saab ka ei tea. Seda mis Alvini kallimast Alystrast saab, ka ei tea. Ilmselt jättis Clarke tüdruku kuhugi Diaspari linnatänavatele nukrutsema ja vahetas ta poole loomutruuma tegelase (Hilvari) vastu välja. Läbi Alvini jõukatsumiste ja mõttemõlgutuste, ühendatakse kaks linna taas. Algab aeglane ühtlustamine. 1000 aastaseks elavad diasparlased (kelle ülemaks on Keskarvuti ja kõik oleneb Mälupankadest ning kellel puuudub naba, hambad, küüned ja karvad) ja kuni 200 aastasteks elavad proovitakse kokku liita. Teha uuesti korralik ühiskond. kas see neil kunagi õnnestub, Clarke ei ütle. Teada saab vaid, et hirmu väliskeskonna (tähistaeva ja kõrbe vastu) on võimalik ära kaotada -- aga see on aeglane protsess. Aegamisi hakkavad diaspari elanikud Lysi valguma. Kes põhjustas inimkonna allakäigu ja sundis rahvast galaktikast tagasi maa peale tulema, saab ka teada. Mis toimub kunstlikel päikeseratastel (7 tk neid + lisaplaneedid) saab ka teada, sest jutust ei puud kosmosereisid. Mihuke huvitav olend on Vanamonden -- ka seda saab raamatust teada. Kui Sind peaks huvitama, siis aga otsi see 223 lk`ne raamat kuskilt üles. Raamat oli veidi rohkem kui hea. 4 plussiga võib-olla oleks õige. Kuid olgu olgu -- see oli ikkagi esmatutvus Arthur c.Clarkega ja seega -- kes teab milliseid tekste ma veel satun lugema. Ja raamat pani ikka natuke mõtlema ka. PS: kuskil 152-156 lk. vahel (Mirabilia) on üks kirjaviga -- lihtsalt väike täheviperus. Ja kuskil 200 lk. piirimail on kaks lauset kogemata kokku läinud, seal on mõte sassi läinud. Need vead jäid lihtsalt esialgsel hoomamisel silma.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta üks lapsepõlve iidoleid ole. Raamat on naiivne, kuid vahest mitte nii väga kui alustuseks paistab. Reaalsuse suhtelisusest on üldjuhul ikka huvitav lugeda. Võtmeks võib soovi korral võtta Suurte tulemist, mis jäi meelde kui ideaalselt töötava propaganda näide. Kui ikka suudad kiiresti ja usutavalt valetada s.o. reaalsust luua, siis ka valitsed seda reaalsust ja neid, kes seda usuvad. See paneb muidugi nende linnriikide olemuse üle tõsiselt muretsema. Et "ideaalriik" ongi ainult küünilise manipuleerimise tulemus. Ja sellisena mõttetu. Igal juhul kõlbas lugeda küll.
Teksti loeti eesti keeles

Kui omal ajal päris noorena seda loetud sai, siis oli vaimustus ikka suur. Mõelge ise: kosmoselaevad, kadunud tsivilisatsioonid ja puha. Aja möödudes on vaimustus siiski lahtunud. Kuidagi kunstlik ja elutu tundub raamat täna, aga noh, nelja saab ikka.
Teksti loeti eesti keeles

Vapustavalt hea teos. Raamatus käsitleti filosoofilisi teemasid, mille üle on arutatud aegade algusest saadik. Minu jaoks omas tähtsust vabatahte küsimus. Kui arvuti juhib Linna, kas on võimalik, et inimestel on vabatahe? Arvuti lõi illusioonid ja piiras nende vabatahet sellega, et ei lubanud inimestel väljuda Linnast (seadis inimeste mällu tõkke, mis keelas neil Linnast lahkuda). Mingil määral saab seda võrrelda Matrixiga.

Igaljuhul on tegemist väga suurepärase teosega. Teos valmis ise 50ndate lõpus. Mind pani aga imestama see, et kuidas oli seda teost võimaluk üldse mõista 50ndatel (kogu see arvuti mälupankade värk jne)??? Minu arvates on seda teost kergem mõista tänapäeval ja seega pole see konseptsioon mitte mingilgi määral vananenud. Igal juhul soovitan ma seda raamatut kõigile.

Teksti loeti eesti keeles

Olgu loogikavigadega kuidas on, kuid isegi mina kui üldtuntud fantaasiavaene inimene nägin neid maailmu.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Taavi Kalju aka Ghilderich
01.03.1981
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Minu arvates Okorafori Binti seeria läheb osa-osalt ainult halvemaks. Esimene osa oli hea ja uudne, võiks isegi öelda väga hea, kuigi ma ei saa nõustuda enamuste meeletute vaimustuskilgetega mis internetis hakkasid peale ilmumist levima. Teine osa oli hea ja loetav, kuigi tunduvalt nõrgem kui esimene. Kolams osa, siin arvustatav, aga oli mulle juba väga raske lugeda. Ei saagi täpselt aru mis mulle seal väga vastukarva oli, aga lugemine kulges ikka väga aeglaselt. Minu arvates oleks võinud kogu Binti saaga piirduda ainult esimese osaga. Ka teine osa, mille tegevus toimub umbes aasta pärast esimese osa lõppu on väikeste mööndustega iseseisvalt loetav, kuigi lugu on ilma lõputa. Kolmas osa aga ilma teise osata pole loetav, see algab põhimõtteliselt samast lausest kus teine osa lõppes (sellest siis ka teise osa lõpu puudus). Arvustatavas teoses (või teise osa lõpus, ei mäleta enam) on Binti jõudnud oma isapoolse suguvõsa Enyi Zinariya külla, kui tuleb teade, et Khoushid (ehk valged) on rünnanud Binti kodu, lootes tappa meduus Okwut, kelle Binti ülikoolist suvevaheajale tulles kaasa oli toonud, kuigi kõik arvasid, et see on halb mõte arvestades Khoushide ja meduuside vahelist vaenu. Kuna Binti isa oli Okwu ära peitnud, siis tegid Khoushid Binti küla maatasa, kaasa arvatud Binti pere maja, sellal kui kogu pere seal sees on. Niisiis tormab Binti tagasi oma kodukülla, teejuhiks Enyi Zinariya suguharust poiss Mwinyi. Kuna ka meduusid on asjade käigul silma peal hoidnud, siis on nad suure sõjaväega Maa poole teel, et Okwu päästa ning ähvardab kohe-kohe suuremaks madinaks minna. Binti aga otsustab rahu sobitama hakata, aga see tal ei õnnestu ning ta saab õnnetult surma Khoushide ja meduuside risttule all. Pärast seda jätkub jutustus juba Mwinyi ja Okwu silmade läbi. Ja tundub, et lugu lähebki uute jutustajate tõttu paremaks, aga nagu Jeesuski, peab Binti pärast kolme päeva surnud olemist ellu tagasi tõusma ning jätkab oma mõtetut sebimist, jõudes loo lõpus otsapidi tagasi ülikooli, hunniku uute võimetega. Samuti on maagiliselt ellu jäänud ta pere, seega lõpp hea kõik hea. Üldiselt jube tüütu oli lugeda seda Binti sebimist. Kardetavasti neljandat osa, mis see aasta avaldatud, ma kunagi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles

On aasta 2267 ning maakera on vaikselt taastumas pärast tuumasõda. Ka inimkond on vaikselt kolimas maa-alustest suurtest linnadest, mida nad ise 'põrguteks' kutsuvad, tagasi maa peale. Loo peategelane Minh on 83-aastane ökoloog, kelle elutööks on erinevate jõgede ökoloogiasüsteemide taastamine maapeal, muutes nad inimestele (ja teistele elukatele) jälle elukõlbulikeks. Minhi kätte satub üks panga pakkumine, kus nad tahavad finantseerida Eufrati jõe ökoloogia taastamist ning sebib selle töö endale. Esimeseks sammuks töös on aga ajas tagasi reisimine (tehnoloogia mis hiljuti avastatud) ning uurimine missugune Eufrati jõe floora ja fauna üldse kunagi välja nägid. Niisiis reisivadki Minh, tema kolleeg Hamid, nende assistent Kiki ja ajareise korraldava firma esindaja, ehk nn giid, kes peaks kohalikke olusid tundma, aastasse 2024 enne Kristust. Et selline tore ajarännu lugu. Mul küll läks alguses lugemine natuke raskelt, kuna maailm aastal 2267 oli ikka väga vöörikult kujutatud ning pidev konflikti kiskumine nn 'põrgubeebide' generatsioonist pärineva Minhi ja nn 'paksbeebide' generatsioonist pärineva Kiki vahel oli nati tüütu. 'Põrgubeebid' on siis generatsioon kes sündis maa all, kes aga hoolimata sellest said kõvasti kiiritada, on tugevasti muteerunud ja enamasti steriilsed. Minhil näiteks on kuus jalga. 'Paksbeebid' on aga generatsioon, kes sündinud juba katseklaasides maa peal ning näevad ilusad ja terved välja. Aga kuskil veerandi peal hakkas lugu 'töötama', ja läks kiires tempos kuni oma kurva lõpuni välja. Lõpp oli mulle ka natuke etteaimatav, seda eelkõige lühikeste vahepalade tõttu Mesopotaamia valitseja tegemistest aastal 2024 eKr. Aga üldiselt oli hea ja julgeks soovitada.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on Aliette de Bodardi sügava kummardusega Arthur Conan Doyle'i ja Sherlock Holmes'i suunas. Internetis on paljud seda lühiromaani nimetanud kui Sherlock Holmes süvakosmoses, ja see on tõsi. Loo minajutustaja Varju Laps (The Shadow's Child) on kosmoselaev. Bodardi Xuya universumis on kõik kosmoselaevad elusad ning inimeste sünnitatud. Lihtsalt kohe pärast sündi siirdatakse vastsündinu orgaanilisse laeva, millega ta ajapikku kokku kasvab, saades selle laeva juhiks ja ajuks. Varju Laps on endine sõjaväe transpordialus, kes viimases sõjas tugevalt kannatada sai, nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Kuna kahjustused olid suured, siis lasti Varju Laps sõjaväest erru. Kuigi ajapikku on Varju Laps suutnud oma füüsilised vigastused enam-vähem parandada, siis vaimsed on jäänud, ning seetõttu ei saa ta tegeleda laevade põhitööga, ehk vedada inimesi ja kaupu planeetide ja tähesüsteemide vahel, kuna süvakosmosesse sisenimine tekitab tal suuri vaimseid tõrkeid. Seega tiirleb Varju Laps ühe planeed orbiidil ning tegeleb oma hobiga, ehk teede valmistamisega. Bodardi Xuya universumis on teed kõiksugu droogid, millel on mingi simuleeriv omadus. Hea teemeister oskab neid drooge teha nii, et see toob kasutajas esile just tema soovitud omaduse, tunde, aistingu jne. Samuti kasutatakse neid drooge, et taluda kosmosereise süvakosmoses ning teha ebameelivaid tõid-tegemisi talutavamaks. Niisiis ühel päeval sajab Varju Lapse poolt maapinnal renditavasse kontorisse sisse detektiiv Long Chau. Long Chau, kes on silmini erinevaid peeneid simuleerivaid drooge täis, selliseid mida isegi Varju Laps arvab, et ta ei suuda neid teha, aga ei taha Varju Lapse käest teesid osta, vaid hoopis midagi muud. Nimelt tahab Long Chau Varju Last palgata, et see viiks teda süvakosmoses vanadesse lahingukohtadesse, et ta saaks uurida mida aeg süvakosmoses teeb inimlaipadega. Alguses Varju Laps keeldub, aga kuna rent tahab maksmist ja teeäri väga ei õitse, siis jääb lõpuks nõusse. Suundutaksegi vanadesse lahingupaikadesse ning varsti leitaksegi esimene süvakosmoses hulpiv laip, aga Long Chau treenitud silm tabab kohe, et tegu pole 50 aastat tagasi surnud sõduriga, vaid tegu on hoopis palju värskema surnukehaga. Selline hoogne, eht-sherlockholmeselik jutustus. Mulle meeldis. 
Teksti loeti inglise keeles

Mõrvaboti seikluste teine osa jätkub sealt kus eelmine osa lõppeb. Kuna nüüd on mõrvabot esimest korda eksisteerimise jooksul nn. "vabaduses", siis algab lühiromaan pigem mõtisklustega oma eksistentsi üle ja edasiste tegevuste paikapanemisega. Igav just polnud, aga kõige huvitavam kah mitte. Samas tegevuse edasiarendamisele vast vajalik. Loo teine pool aga suundub juba esimesest osast tuttavale rajale, ehk siis saab kiiretempolist actionit ja mõllu. Loo sisust on eelnev arvustaja juba rääkinud, seega pikemalt ei peatuks, vaid nõustuks sellega, et ka minul on kahju, et ARTi nii vähe kasutati. Igati huvitav tegelane, ning teda oleks võinus sarjas rohkem kasutada. Vahest kogu sarja kehveim osa minu jaoks, aga siiski väga hea ja ladus lugemine. Kogu sarja kohta võiks aga ütelda super.
Teksti loeti inglise keeles

Ühes kuningriigis ühes külas elab üks pagar, peab pagaritöökoda ja on õnnelikus abielus. Pagaritöökojal läheb hästi, kuna pagar oskab valmistada erilisi saiakesi ja koogikesi, mille söömine kutsub esile mälestusi ja tundeid koogide sööjate isiklikust elust. Kui vana kuningas sureb ja troonile saab tema imikust pärija, siis riigis haarab võimu asevalitseja hertsog Michel, keda rahvas kutsub ka Kurjaks Kuningaks. Pärast enda vastaste ülestõusude mahasurumist, kus suuremat rolli mängib ka pagari naise Saffroni õde, vangistab hertsog Michel karistuseks pagari ja sunnib teda endale süüa tegema. Et aga pagaril toidu valmistamise käigus mingeid lolle mõtteid pähe ei tuleks, viiakse ka Saffron kuningalossi, kus tast saab hertsogi isiklik toidumaitsja. Lugu ongi antud läbi Saffroni silmade ja toimub ühel hertsog Micheli korraldatud banketil. Kogu ülejäänud taust avatakse mälestuste ja tunnete kaudu mida tunneb Saffron oma abikaasa suupisteid maitstes. Kuna abikaasadel kuningalossis muid suhtluskanaleid pole, kui pagari toidud, siis iga järgmine roog banketil valmistab Saffronit ette loo kulminatsiooniks milleks on banketi põhiroog, pagari suurim meistriteos ja tema kättemaks kurjale hertsogile. Selline küllaltki hästi kirjutatud ja ladusalt loetav lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks, ei suutnud lõplikult kaasa haarata.
Teksti loeti inglise keeles

Leah on folklorist kes uurib tondijutte. Ta on selline kuivetunud teadlase tüüpi kel puudub eraelu ja sõbrad ning kes elab 24/7 vaid enda tööle. Ta sõidab mööda Ameerika kolkaid ja laseb kohalikel väikese tasu eest (kohvi, kann õlut või klaas viskit) endale jutustada tondijutte, mida tavaliselt jutustajad ise on kogenud. Ta lindistab kõik jutud üles, katalogiseerib ja kommenteerib need. Ta on leiutanud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemi, midagi taolist nagu muinasjuttude klassifikatsioonisüsteem. Jutustuse esimene pool koosnebki põhimõtteliselt erinevates tondijutu tüüpidest mida eri inimesed talle kõrtsus jutustavad. Millalgi haigestub Leah ema Alzheimerisse ning Leah loobub ringi reisimisest, hooldades oma ema ja kirjutades raamatut-uurimistööd oma leiutatud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemis. Pärast ema surma ja  raamatu avaldamist, jätkab Leah ringi reisimist ja uue materjali kogumist. Olles selline pragmaatiline teadlasetüüp, Leah ise tonte, kummitusi jne. ei usu, aga mingil hetkel taipab ta, et on ise läbi elamas ühte tondijuttu, mis saab klassifitseeritud kui tüüp nr. 31f tema enda klassifikatsioonisüsteemi järgi. Selline kena rahulikult voolav jutt. Mulle eriti meeldis algus, kus kirjeldati erinevaid tondijutu tüüpe ja toodi näiteid, hiljem nagu jutt vajus ära. Aga siiski hea jutt.
Teksti loeti inglise keeles

See Malaisia kirjaniku lihtsakoeline ja südamlik lugu jutustab imugist nimega Byam. Imugi on Korea mütoloogia järgi draakoni eellane, nn. proto-draakon, kes elab maal, enamasti järve põhjas või mäe sees ning näeb välja kui hiiglasuur püüton. Kui imugi on kannatlik ja õpib usinasti buddistlikku õpetust, siis tuhandete aastate pärast võib ta areneda draakoniks ja lennata ära taevasse. Byam ei ole väga kannatlik imugi, õpib natuke ja siis proovib iga 500-600 aasta tagant taevasse lennata. Aga see ei õnnestu kuidagi ning kus tegijaid, seal ka nägijaid. Nimelt on imugi nägemine korea mütoloogias õnnetoov, samas aga paistab püütonilaadse olevuse abitu taevapoole hüplemine inimestele naljakas, seega nad naeravad vaese väikese imugi püüdluste üle taeva saada. Byamile aga ei meeldi, et inimesed tema üle naeravad. Ükskord kui Byam jälle üritab taeva lennata, satub mäestikku, kus ta pesitseb, Leslie. Leslie aga on tulnud mägedesse matkama suhteliselt mustas meeleolus, tema poissõber on just ta juurest ära jooksnud koos ta parima sõbrannaga, teadustöö on ummikusse jooksnud ning teda ähvardab vallandamine. Seega poleks mägedes mõne vale sammu tegemine ja enda surnuks kukkumine Leslie arvates just kõige hullem lahendus. Endast selfiet tehes pildistab Leslie kogemata üles ka Byami katse taevasse lennata ning laeb selle internetti üles. See aga ei istu kohe üldse Byamile. Kui varem nägid tema katseid taevasse lennata ja naersid ta püüdluste üle vaid käputäis inimesi, siis nüüd terve inimkond. Niisiis otsustab Byam ennast inimeseks muundada, otsida üles Leslie ja karistuseks ta ära tappa. Loomulikult on jutul kõigi tegelaste jaoks õnnelik lõpp, aga mulle see jutt meeldis.  
Teksti loeti inglise keeles

Aastal 1975, kui loo peategelane LT on kümneaastane, sadas Maale maha tuhandied-miljoneid meteoriite, metallkuulikesi mis Maaga kokkupõrkel katki läksid ja paiskasid välja nn. kosmoseseemned. Neist seemnetest hakkasid arenema sadu erinevaid liike taimi, ning kuigi inimesed proovisid neid seemneid kokku koguda ja hävitada, oli see üritus suhteliselt lootusetu. Need taimed küll pole otseselt inimestele ohtlikud, aga ajapikku hakkavad nad muud Maa taimestikku välja tõrjuma, mis põhjustab näljahädasi ja muid probleeme. Taimed pole inimestele küll mürgised, kuigi osadel on narkootiline toime, aga nad on seedimatud ja seega toiduks kõlbmatud. Lugu on edasi antud kui 9 erineva päeva kirjeldus LT elus, enamast aastatepikkuste vahedega. Need päevad tähistavad suuremaid pöördeid LT elus (vanemate lahkuminek, esimene armumine, kooli lõpetamine ja maailma üheks juhtivaks võõrtaimestiku eksperdiks saamine, elukaaslase leidmine, lapsed, kellest saavad ka võõrtaimestiku eksperdid, jne.), taustaks elu koos võõrtaimestikuga. Viimane pildike on aastast 2062, kui LT tähistab oma 97-ndat sünnipäeva ning sünnipäevapeol saab lõpuks aru mis need taimed tegelikult on. Selline rahulikult voolav lugu, aga mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil kaugel planeedil on inimesed alustanud terraformimist aga millegipoolest on see katki jäänud. Lugu on antud läbi kohaliku eluvormi (mingid sisalikulaadsed olendid) silmade ning väga palju pole aega raistaud ümbritseva kirjeldustele, sest kõik on ju nii nagu nad sünnist saati on olnud. See, et peategelane pole inimene, koitis mulle alles pärast mitme lehekülje lugemist. Ka muu taust koorub vaikselt välja muu igapäevaste tegevuste taustal. Peategelane on ühe nende sisalike klanni skaut/rajaleidja, kelle ülesandeks on leida nende hõimule ohutu tee läbi laastatud mürgise tühermaa, mis inimestest jäi järgi peale terraformimise katkijäämist. Võib arvata, et kui terraformimine oleks lõpule viidud, oleks planeet kohalikele eluvormidele elamiskõlbmatuks muutunud. Niisiis kulgeb see hõim läbi tühermaa ja karjatab kudujaid (weaver), kes on sellised metallist ratastega loomad. Nad söövad prügi ja kui neid õigesti juhtida, neile õiget prügi sisse sööta siis annavad nad välja vajalikke tööriistu ja relvi. Ükskord satub meie peategelane ühe ehitise juurde mida valvab vaim. Üldiselt sisalikud selliseid kohti väldivad, kuna need vaimud tavaliselt kaitesevad oma ehitisi, tappes sisalikke. Aga peategelane on uudishimulik ning selgub ka, et selle maja vaim on natuke teistsugune. Otsib ise sisalikuga kontakti ja proovib tapmise asemel hoopis rääkida. Jutust selgub, et ta on selle maja aju hologramm ning maja ise inimeste teaduskeskus. Hologrammi kõige suuremaks sooviks on aga oma teadmiste edasiandmine. Umbes selline võiks olla lühike sisututvustus loo algusest. Mulle igastahes väga meeldis. Simone Heller on Saksa tõlkija, kes tõlgib ulmet inglise keelest saksa keelde. Ulmet kirjutab ta inglise keeles. See on tema teine avaldatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ütlen kohe ära, et minu arvates see kirjatükk ei liigitu ilukirjanduseks, sellest ka hinne. Kirjatükk ise on ülilühike, ainult üks paragrahv, mis küll on kohutavalt läbi pikitud joonealuste märkustega, millest osad on pikemad kui kirjatüki põhitekstiks olev paragrahv. Kirjatüki sisuks on üks paragrahv teadustööst, mis käsitleb kas pakiroboteid (autonoomseid sõidukeid) võiks käsitleda kui isiksusi ning seega kas neid saaks kohtu alla anda, kui nad põhjustavad mõne õnnetuse ning nende võimest iseseisvalt otsustada kellele otsa sõita kui on valida kahe inimese vahel aga emmale-kummale on otsasõit vältimatu. Seega üpriski eluline teema, arvestades, et meilgi liigub neid aina rohkem ja rohkem ringi. Aga lugeda seda oli kohutavalt raske ja tüütu. Akadeemilises kuivas keeles kirjutatud paragrahv oli iga paari sõna järel katkestatud joonealuse märkusega, mis olid läbi pikitud igasugu lühenditega mida ma ei tea, kuna pole teadlane. Need joonealused närkused muutsid mul põhitekstist arusaamise väga raskeks, seega viimaseid sõnu ja joonealuseid märkusi lugesin ma suht diagonaalis ja mõtteta. Ei soovita kellelgi lugeda. Mul jääb arusaamatuks kuidas see asi Hugo auhinna nominentide hulka sattus.
Teksti loeti inglise keeles

Inimestel teatavasti hambad lagunevad ja langevad välja ning väljalangenud hambaid asendatakse proteesidega. Vanasti oli kõige levinum viis väljalangenud hambad asendada mõne surnud inimese suust võetud hammastega. Teatavasti on neegritel ilusad valged ja säravad hambad, seega olid need proteesidena eriti kõrgelt hinnatud. Ka Ameerika esimesel presidendil George Washingtonil kukkusid pika elu jooksul mõned hambad suust ja ta lasi need asendada oma surnud orjadelt võetud hammastega. Aga nagu iga väikenegi neegrilaps teab, on neegri hambad maagilised ja nad suudavad mõjutada ka oma uusi omanikke vanade omanike läbielamistega. Näiteks üks Washingtoni proteeshammas pärines vanalt orjalt kes oli sepp ning seetõttu kuulis Washington terve öö haamri kolksumist alasil ja see ei lasknud tal magada. Teine hammas aga pärines noorukeselt orjatürdukult kes vägistati ja tapeti ning iga kord kui Washington magama jäi, elas ta üle neid õudusi mis neegritüdrukki, võpatades iga natukese aja tagant ärkvele. Lugu on ise suhteliselt lühike, koosnedes üheksast eraldiseisvast jutukesest iga Washingtoni proteeshamba endise omaniku kurvast elusaatusest ning sellest mida need Washingtoniga tegid. Aga minul jäi lugu pärast neljanda hamba lugu pooleli, sest oli kole tüütu ja igav. Seega jäi mul teada saamata mida kurja tegid Washingtoniga tema viies, kuues, seitsmes, kaheksas ja üheksas neegrihammas ja nende hammaste endiste omanike kurb elusaatus. Samuti jääb mulle arusaamatuks, kuidas üldse Washington suutis funksioneerida ja riiki juhtida, kui öösel kõik need hambad ta mõtetes möllasid ja tal magada ei lasknud. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna lühijutu kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes P. Djèlí Clark teise looga mida olen lugenud, The Secret Lives of the Nine Negro Teeth of George Washington, on see lugu hoopis teisest puust. Kui "Neegri hambad" oli tüütu ja igav, siis see lugu on hoogne ja põnev. Lugu toimub alternatiiv-ajaloolises maailmas, kus Lõunaosariigid said oma tahtmise ja saavutasid Ameerika kodusõjas vaherahu, kuigi see vaherahu seisab suht vedelatel savijalgadel ning hootine sõjategevus toimus kuni 1870ndate aastate alguseni. Lisaks sellele, et Ameerika Ühendriigid on jagunenud Põhja- ja Lõunaosariigiks, on sealt veelgi tükke pudenenud: New Orleans ja selle ümbrus on iseseisvunud, California kuulub Vene keisririigi koosseisu ja kuskil Texase kandis tegutsevad hispaanlased. Lugu toimub 1884. aastal New Orleansis. Loo peategelane on 14-aastane orvust tänavalaps Jacqueline. Ühel õhtul, kui Jacqueline pärast rasket päevatööd, ehk rahakottide näppamist, ennast ühes kangialuses magama sätib, sajab sinna kangialusesse sisse üks kirju seltskond (mõned kohalikud ja mõned valged lõunaosariiklased) salaplaani pidama. Nagu Jacqueline kuuleb, on varsti New Orleansi salaja tulemas üks kuulus Haiti teadlane kavatsusega vahetada üks võimas relv, mille nimi on Musta Jumala Trummid, mingi juveeli vastu. Sama relv mille abil kunagi haitilased surusid Napoleoni põlvili ja saavutasid iseseisvuse. Juveel on lõunaosariiklaste käes, kes aga sellest eriti loobuda ei kavatse, samas aga lõunaosariiklaste plaan lihtsalt teadlane tappa ning nii juveel kui ka relv endale jätta ei meeldi väga kohalikele "vahendajatele." Aimates kuuldu väärtust, seab Jacqueline esimesel võimalusel sammud bordelli poole, kus ta ema kunagi töötas, teades, et seal viibib parasjagu üks ta ema endistest klientidest - smuugeldamis(õhu)laeva Kesköö Röövel (Midnight Robber) kapten Ann-Marie. Vastutasuks info eest soovib Jacqueline saada smuugeldamislaeval laevapoisiks. Kuna Ann-Marie on haitilane, siis on talle tähtis, et tema rahva salarelv ei langeks võõraste kätte, seega asub ta teadlast otsima. Aga nagu ikka, selgub varsti, et Ann-Marie ja lõunaosariiklased pole ainsad, kes salarelvale hammast ihuvad. Igati seikluslik ja hoogne lugu, mis minu jaoks läks käima juba esimistest lausetest. Meeldis loo õhustik ja maailm mis loodud, ning mitmedki väikesed huvitavad seigad, mis seletasid loodud maailma. Näiteks on lõunaosariiklased leitutanud narkootilise gaasi mis allutab inimese tahte ning Lõunaosariikides kasutatakse seda "tehastes", kus on pikad rivid neegreid, kes seda gaasi läbi näomaski sisse hingates töötavad 24/7 tahtmata ei magada või süüa. Või näiteks nunnad, kes teavad absoluutselt kõike mis toimub New Orleansis, tänu oma tänavalaste võrgustikule, kuhu ka Jacqueline aeg-ajalt kuulub, siis kui talle sobib. Või metsistunud valged ja nende järeltulijad, kes ei oska isegi rääkida ja kes elavad New Orleansi ümbritsevates soodes ning tunnevad ennast vees kodusemalt kui maismaal, olles sinna pakku põgenenud kui New Orleans iseseisvus. Mind igastahes suutis see jutt positiivselt üllatada ja julgeks soovitada igaühele kellele hoogne seikluskirjandus meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

Moodne muinasjutt! Nagu pealkirigi ütleb, elavad sügaval metsas kolm emast raptorit kes koorunud ühest pesakonnast. Peavad jahti ja tegelevad oma raptoriasjadega ning elu on üleüldiselt lill. Ühel päeval otsustab noorim raptoriõde minna üksinda jahti pidama. Jahil kohtab ta aga Printsi, kes on metsa sattunud oma uhke hobusega. Palju mõtlemata sööb raptor Printsi hobuse ära. Selle peale muutub Printsi meel kurvaks, kuna hobune oli ju auhinnatud sugutäkk tema kuningriigis ning lisaks on ta kodust kaugel ja kuidas ta ilma hobuseta sinna tagasi saab. Selle peale raptor heldib, viskab endale sadula kukile, sinna peale Printsi ja kappab kuningalossi poole. Seal kukuvad kohe kõik imestama, et millise uhke ratsu Prints on endale hankinud. Kuna Prints on loomulikult Kuri Türann, siis tekib tal idee raptor ära taltsutada ja oma ratsuna kasutada. Ta meelitab raptori tallidesse ja aheldab-lukustab ta sinna. Printsil on ka abikaasa, Printsess, aga kuna Prints on Kuri Türann, siis ei lase ta Printsessi riigijuhtimise asjade ligi, hoiab teda eemal lõbusatest seltskondadest pidudel ja rõhub teda igat muud moodi. Printsess on aga natuke nõid ja oskab loomade-lindude keelt. Seega lööb ta kohe raptoriga kampa, et ennast ja raptorit päästa Kurja Türanni ikke alt ja talle kätte maksta. Hauduvad nad välja plaani ning kahe vanema raptoriõe abiga viiakse see ka täide, kulmineerudes Kurja Printsi ärasöömisega. Siis kappavad kõik neli ilusasti tagasi raptorikoju ning Printsess elab seal metsas nõiana kuni aegade lõpuni välja, ratsutades paljana raptorite kukil ning aeg-ajalt aidates ümberkaudseid külaelanikke oma nõidustega. Kuigi kui külaelanikud liiga tüütuks muutuvad, siis ta söödab neid hoopis raptoritele. Vot selline jabur ja totakas lugu. Mulle kohe üldse ei istunud.
Teksti loeti inglise keeles

Kohutavalt pretensioonikas aga samas väga segane lugu, kuhu on palju asju sisse kuhjatud. Aga mul oli seda väga raske lugeda, eriti alguses pidi ennast ikka lausa jõuga läbi närima. Minu arvates on see lugu, nii nagu Bolander on selle üles ehitanud, suhteliselt loetamatu. Loos on kaks (kolm?) erinevat tegevusliini. Lugu toimub meie maailmast natuke teistsuguses maailmas, kus suurimaks erinevuseks on vast see, et kunagi kauges minevikus arenes elevantidel oma keel ning inimesed suudavad elevantidega suhelda, samuti on toimunud selles maailmas vähemalt üks tuumasõda. Jutu esimene liin seob kokku ka meie ajaloos toimunud kaks üksteisesse mittepuutuvat sündmust mis toimusid 20. sajandi alguses Ameerikas. Üks sündmus on nn. raadiumitüdrukute lugu. Teine aga elevant Topsy hukkamine. Raadiumitüdrukud olid noored naised kes Esimese Maailmasõja ajal töötasid erinevates Ameerika vabrikutes, värvides raadiumvärviga, mis pimedas helendab, erinevate sõjatööstuses tarvilike näidikute sihverplaate ja seiereid. Et täpsemalt värvida, imesid nad suus pintsliotsad peenikeseks, aga sellega sattus nende suhu mürgine ja radioaktiive raadium. Enamus neist noortest naistest suri pärast paari aastat töötamist, need kes ellu jäid kaebasid tehased kohtusse, kuna neile oli kinnitatud, et raadium on ohutu, ning nad said vähesel määral ka rahaliselt kompenseeritud. Elevant Topsy aga oli New Yorki tsirkuseelevant, kes trampis surnuks oma purjus talitaja. Karistuseks selle eest otsustasid tsirkuseomanikud Topsy hukata elektriga ning tahtes selle pealt raha teenida, tegid sellest ühe suure etenduse. Topsy hukkamiseks kasutatud aparaadi ehitas Thomas Edisoni elektrikompanii ning hukkamise ise filmis üles Thomas Edisoni filmikompanii. Meie loo üks peategelasi on endine raadiumitüdruk Regan, kes on lootusetult haige ning kelle kõik sõbrad, ka endised raadiumitüdrukud, on surnud. Kuna see väike kompensatsioon mis ta tehasest sai on otsas, siis töötab Regan jällegi tehase heaks. Kuna sihverplaadid ja seierid tahavad endiselt värvimist ka pärast inimeste mittelubamist sellele tööle, siis värvima on palgatud elevandid. Reganile on selgeks õpetatud elevantide keel ja ta töötab elevantide järelvaatajana. Ühel päeval satub tehasesse keegi kõrgem tegelane ning kuna talle midagi ei meeldi, siis kukub Regani peale karjuma ja füüsiliselt karistama. See aga ei meeldi elevant Topsyle, kes tegelase surnuks trambib. Karistuseks selle eest otsustavad tehase omanikud Topsy elektriga hukata ning teha sellest sündmusest üks suur vaatemäng. Enne hukkamist õnnestub Reganil Topsy juurde hiilida ning talle pudelike mingi mürgiga anda, öeldes, et kui Topsy oma hukkamise hetkel selle pudeli katki hammustab, siis mürgitab ta kõik need tuhanded ja tuhanded pealtvaatajad, kes ta hukkamist on vaatama tulnud. See liin kulgeb siis kuskil 20. sajandi alguse laadses ajajärgus. Loo teine liin toimub siis meie tänapäeva laadses ajajärgus. On toimunud üks või mitu tuumasõda, ning enamus maast on seetõttu elamiskõlbmatu ja saastunud. Teadlasel Katil on idee kasutada maa puhastamiseks elevante, ning et saada oma projektile rahastust peab Kat läbirääkimisi ühe elevantide liidriga. Vastutasuks maa puhastamise eest saaksid elevandid endale need maatükid, kuhu saastunud pinnas on maetud ning inimesed jätaksid nad nendel aladel rahule. Kolmas liin (?) on elevantide esiemast, kes vist leiutas elevantide keele (?), ning mul jäi arusaamatuks, kuidas see üleüldiselt ülejäänud liinidega haakub. Vot selline segane lugu. Esitatud on lugu ka väga segaselt. Lugu on esitatud läbi Regani, Topsy, Kati ja elevantide liidri silmade, seal vahel ka lõigud elevantide esiemast. Eriti loo alguses on erinevad lõigud väga lühikesed, vaid mõned paragrahvid, ning mul jäi kohati väga segaseks kelle vaatepunktist erinevad lõigud on ja mis liinist nad on. See tegi aga loo alguse väga raskesti loetavaks. Loo arenede lähevad ka lõigud pikemaks ning lugemine ladusamaks ning saabub ka mingisugune arusaamine. Loos ju ideid oli, isegi väga palju, aga esitatud oli see väga halvasti. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna jutustuse kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles

T. Kingfisher on lastekirjanik Ursula Vernoni pseudonüüm, mida ta kasutab kui kirjutab täiskasvanutele mõeldud teoseid. Istub ühes kõrtsus kirju seltskond igasugu karvaseid ja sulelisi (näiteks igat liiki haldjad, jne.), rüüpavad õlut või peenemaid napse ja pajatavad jutte ühest matsakast maatüdrukust Rose MacGregorist. Kui tavaliselt on haldjarahvas harjunud, et neil õnnestub inimesed ära võrgutada ja haldjarahva poolt soovitud tegevusi tegema panna, siis Rose'iga see kuidagi ei õnnestu. Pigem tundub vastupidi - haldarahvas teeb hoopis seda mida Rose tahab. Selline natuke naljakas ja kerge lugemine aga mind jättis külmaks. Ka suhteliselt ootamatu puänt ei suutnud juttu minu jaoks päästa.
Teksti loeti inglise keeles

Fantasy jutuke raamatukoguhoidjast, orvupoisikesest ja keelatud raamatust. Jutt on antud läbi raamatukoguhoidja silmade, kes kuulub aastasadu vanasse raamatukoguhoidjate ordusse, kelle ülesandeks on koguda kokku ja valvata raamatuid (enamasti võluraamatuid), mis pole mõeldud päris tavalisele inimesele lugemiseks. Sellesse raamatukogusse, kus peategelane töötab, hakkab käima üks probleemsest perekonnast pärit poiss, kes millalgi ka orvuks jääb. Poisile meeldivad lood võluritest ja maagiast ning jutus on pikk nimekiri fantasy ja young adult raamatutest, mida see poiss raamatukoguhoidja soovitusel loeb. Nagu orvupoistel ikka kombeks, satub ta halba seltskonda ning see seltskond viib hiljem ta ühte suhteliselt väljapääsmatusse olukorda. Et poiss sellest olukorrast päästa, otsustab raamatukoguhoidja oma vannet murda ja anda talle üks keelatud raamat, see mis pealkirjas mainitud. Suhteliselt südamlik lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks.
Teksti loeti inglise keeles

Keskpärane fantasy jutuke võimust ja selle tagajärgedest. Jutu peategelast, orvust poissi, kasvatatakse juba maast madalast järgmiseks õukonna võluriks. Lõpetab oma õpingud ning asub tööle, mille sisuks on igasugu probleemide lahendamine maagia abil, mida muud moodi oleks raske lahendada. Näiteks kaotab ära ühe vana naise, kes käib kuninga akna all protestimas ja segab tema majesteedi und või väldib sõda naaberkuningaga. Kahjuks on aga maagia kasutamisel ka varjukülg, mida peategelasele õpingute ajal ei räägitud. Nimelt iga kord kui ta kasutab maagiat, kaob midagi olulist ta elust, ning ainult tema märkab, mäletab seda, teiste jaoks pole neid asju kunagi olemaski olnud. Nii kaovad tool, kus võlurile meeldis istuda, ilus köögitüdruk, kellele ta silma viskas, näpud tema kätelt, hambad suust, silm peast ning millalgi ka võluri lemmikpadi. Ilmselgelt on autor valinud valest soost peategelase, sest ma ei tea ühtegi meessoost isikut kellel oleks lemmikpadi ning kes veel aastaid pärast padja kadumist ohkaks nukrameelselt, et küll ikka oli hea padi. Selline rahulikult kulgev ja nukrameelselt melanhoolne jutuke. Üks kord tarbida kõlbas.
Teksti loeti inglise keeles

Tänaks Oopi,kelle arvustus pani mind seda raamatut otsima. Tegu on tõeliselt hea huumoriga kirjutatud looga, mida lugedes tuli selline mõnus ja soe tunne sisse. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest tore ja ladus raamat, kuid midagi häiris lugemise ajal. Kas selleks oli eelnevalt mitu korda nähtud film, ideoloogia või peategelase topakus osades olukordades, ei tea. Aga nelja saab see raamat sellegipooles, kuigi kohati sai üsna huviga loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Mitmeski mõttes peab nõustuma Andri Riidi arvustusega, kuid erinevalt Andrist tõstaks ma esile hoopiski kahte viimas lugu - Venus and the Seven Sexes ja Bernie The Faust. Aga ka ülejäänud lood on tasemel, kolme saaks neits vahest ainult The Malted Milk Monster. Seega selline hea kogumik, kus siiski Tenni tipplood puuduvad, aga saasta kah pole. Kõva neli pluss.
Teksti loeti inglise keeles

Olles ennem lugenud umbes viit Kornbluthi juttu, mis enamus oleksid viie väärilised, asusin seda kogumikku õhinal lugema. Kuigi selle kogumiku jutud on seinast-seina, ei pidanud ma pettuma.

Üldiselt jagunevad minu arvates selle kogumiku jutud kahte ossa. Pikemad, mis on üldiselt paremad ja kuhu saab hästi sisse eldada ning lühemad paari leheküljelised laastud, mis on küllaltki segased ja arusaamatud, millesse ma arvatavasti ei suutnud sisse eldada. Kuid on ka erandeid nagu alati.

Pikematest jutustustest tõstaks esile Two Dooms, The Little Black Bag, The Adventurer ja Time Bum. Lühematest meeldis enim Everybody Knows Joe.

Seega igati tasemel kogumik, kindel viis

Teksti loeti inglise keeles

Natuke etteaimatav lugu, kuid hästi ja põnevalt kirja pandud. Juba sellest hetkest, kui seltskond minevikku siirdus, aimasin ma kes see Ashbless tegelikult on. Aga siis hakkavad pihta hoogsad seiklused mustlaste, kerjuste, egiptuse maagide ja muude kirevate tegelastega kuni lõpuni välja. Ka lõpp on ilus ja paneb i-le punkti peale. Viiele tuleb miinus takka just selle etteaimatavuse pärast, muidu aga väga korralik teos.
Teksti loeti inglise keeles

Niisiis A Song of Ice and Fire saaga kolmas osa. Saaga jätkub oma tuntud headuses, samas tuleb ka palju üllatusi, tuleb juurde uusi tegelasi ja tapetakse maha vanu. Eks enamus ole juba eespool ka ära õeldud. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles