Kasutajainfo

A. Lentini

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

The City and the Stars

(romaan aastast 1956)

eesti keeles: «Linn ja tähed»
Tallinn «Eesti Raamat» 1981 (Mirabilia)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
46
14
4
0
0
Keskmine hinne
4.656
Arvustused (64)

See mirabilia-sarjas ilmunu oli minu esmatutvus Clarke'ga. Raamatu teeb eriliseks sündmuste globaalsus. Arvutite totaalse kontrolli all hoitav linn, maalähedane telepaatiline elustiil, kosmosereisid teistesse tähesüsteemidesse ja filosoofilise kallakuga küsimused stiilis, kus on mõistuse piirid, segunevad viisil, mis paneb õhku ahmima ja raamatu lehtedest kõvemini kinni krabama. Romaan sisaldab märkimisväärse hulga huvitavaid ideid, mis kirjutamisaastat arvestades sugugi nii iseenesestmõistetavad pole. Hingetuksvõttev raamat, mis sobib ideaalselt esimeseks kogemuseks ulmekirjandusega tutvuda soovivale inimesele. Palju on veel neid eestlastest ulmehuvilisi, kel see raamat lugemata?
Teksti loeti eesti keeles

Vabandan, kuid otsustan lugemise ajal kogetu järgi. Selle raamatu lugemise ajal tekkis mul raamatu keskel nädalane paus, ei mäleta, miks just. Kuid mäletan kannatamatust, et raamatut uuesti kätte saada.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal pisikesele poisile, kellele see raamat oli kätte juhtunud, jättis ta ikka võimsa mulje. Mulje, mis mitmekordse ülelugemisega sugugi tuhmunud pole. Ja see on hea. Visioon tõesti võimas ning Diaspar 80ndate Nõukogude Eestit unustama panev koht. Ja Ralf Toming suurepärane tõlkija.
Teksti loeti eesti keeles

Erakordselt võimas teos. Teemakäsitlus stiilis 'inimene ühiskonna ja maailma vastu' on äärmiselt pretensioonikas ja esitab kirjanikule kõrged nõudmised. Antud juhul on Clarke oma ülesandega aga hiilgavalt toime tulnud, soovitan kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Jämedalt võiks Arthur C. Clarke`i romaanid kaheks jagada: sihukesed maalähedased insenerilood ja võimsa filosoofilise haardega lood.

«Linn ja tähed» kuulub sinna teise (mulle enam meeldivasse) kategooriasse. Siin on ideid ja situatsioone, millest jätkuks mõnele teisele autorile kogu eluks. Samas tasub veel meeles pidada, et romaani algvariant «Against the Fall of Night» (1948) oli kirjaniku esimene romaan ning see ideeküllus oli juba seal olemas, teostus oli vaid toorem.

Lugesin romaani «Linn ja tähed» mingil vihmasel suvepäeval maal vanaema juures (kusagil Lihula kandis) ning see oli võimas elamus: kanduda mingist üsna agraarsest paigast kuhugi kaugele.

Kui tohib romaanist esile tõsta mingeid eriti võimsaid stseene, siis eelkõige narri ja Alvini vestlused ning kui Alvin leidis selle võõra laeva vraki. Võrratu on ka nimeloome: ühtpidi üsna loomulik, teisalt kõlasid need üsna võõralt ja romantiliselt.

Kui on veel Eestis ulmehuvilisi, kel see romaan lugemata, siis on neil suurepärane võimalus heastada üks tegematajätmine oma elus. Lugege see raamat läbi!

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Üks esimesi ulmekaid mida ma lugesin. Ja kuigi praeguseks olen lugenud sadu raamatuid kuulub The City and the Stars minu arvates SFi absoluutsesse tippu.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ega,s midagi, tuleb ka 5 panna. Kuna olen algaja, siis loen tulevikus veel-kord. Lugesin ka vanaema juures heinakuunis, arvan et see kontrast mojus hasti.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin raamatu läbi kuu aega tagasi ja sellest saadud elamus oli fantastiline. Kuna olen ka ise proovinud (ja proovin ka edaspidi) SF jutte kirjutada, siis oma unistustes tahaks ma kunagi saavutada samasuguse taseme, millise Arthur C. Clarke suutis panna raamatusse "The City and the Stars". Üks küsimus? Kas viiest kõrgemat hinnet pole võimalik anda?
Teksti loeti eesti keeles

Ehk on põhjus selles, et eelnevatele arvustustele toetudes ootasin rohkem. Aga siiski hea raamat. Lugesin läbi kahe päevaga st., et ei suutnud raamatut käest ära panna. Miks siis mitte "5"? Minu jaoks oli ehk kogu see tegevus liiga abstraktsioon ja lõpus vajus nagu ära. Asja point jäi tulemata, mingist hetkest oli teada, millega raamat lõppeb.
Teksti loeti eesti keeles

Häirib, et maalaste probleemidele lahendust otsitakse igast Universumi urkast. Teos oma hirmpika questiga muutub ülimalt laialivalguvaks, selle asemel, et keskenduda Linna kui huvitava (ebausutava, aga siiski huvitava) sotsiaalse moodustise kirjeldamisele (umbes "Foundationi" stiilis), kirjeldatakse laia rinnaga kangelast mitmesuguste masinatega ringi sõitmas ja tundmatuid rasse avastamas Universumist lahkunud supertsivilisatsiooni varemetel. Tulemuseks on see, et teos pole ei liha ega kala - see pole kohe päris kindlasti Linna lugu ning Linna liiga suure osatähtsuse pärast ei anna ka lihtsalt miski ruumiooperliku questi mõõtu välja. Põhimõtteliselt on sellise suletud ühiskonna idee hea, kuid autor ei suuda sellele keskenduda, teos muutub mida edasi, seda laialivalguvamaks kompositsiooniliselt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma seda raamatut esimest korda lugesin, olin suurest vaimustusest suisa selili. Lugesin romaani hiljuti üle ja muutusin nukraks. Miks mu arvamus on niivõrd muutunud? Kuningas oli äkki alasti. Raamat on täis pseudoigiliikurite kirjeldusi. Miks "pseudo"? ACC päästab end fraasidega a'la: "...seni kuni Universumis eksisteerib veel mõni kvant vaba energiat..." (tegelikult kaval formuleering: puudub võimalus otseselt süüdistada teist liiki perpeetum mobile ehitamises). Niisiis Maa: siin eksisteerivad kaks imetlusväärset ühiskonda, mis on PSÜHHOLOOGILISELT täiesti usutamatud ja ilmvõimatud. Tehnika jätan ma kõrvale. Selles raamatus on viimasel puhtalt butafoorne roll. Jutt on inimesest ja ühiskonnast ning nende konstruktsioonid on suisa vigased. Ka selle, et mõlemad sotsiumid on nii kommunistlikud, kui vähetegi olla saab, annan andeks, see on autori maailmavaate küsimus ja pole minu asi talle seda ette heita. "Surematute" linn Diaspar on asustatud "Barbie" nukkudega. Biomehaaniliselt täiuslike, ilusti läikima klantsitud nukkudega, sest ainult nukud suudaksid leppida nii EBAINIMLIKU eksistentsiga, kui on aastamiljoneid valitsenud Diasparis. Neil inimnukkudel pole ju midagi teha! Nad ei pea enda ja oma järglaste olemasolu eest võitlema, neil puudub igasugune MÕTESTATUD tegevus. Kuna inimene ei saa elada ilma positiivsete ja negatiivsete emotsioonideta, tugevate tunneteta, siis on ainumas võimalus taolises kogukonnas nagu Diaspar, ära hoida enesetapuepideemiaid (mitte tagasipöördumisi "kuumuseta leeki", vaid näiteks kuskilt allahüppamisi jms) ja maniakaalseid sarimõrvu ning "ekstreemseid mänge", hoida nende "inimeste" teadvust lakkamatu kontrolli all. Niisiis on selles maailmas ainult kaht liiki Keskarvuti loodud saagad: need milles objekt "teab", et on saagas ja need, kus objekt seda ei tea ja kujutleb end "elavana". Seega ei saa mingist "ühiskonnast" Diaspari puhul isegi rääkida. Jääb üldse segaseks, millistest motiividest lähtudes Yarlan Zey jt taolise mõtetu kunstkopi lõid? Igavusest? Paisata maailma miljoneid aastaid koletuid entroopiakoguseid lihtsalt niisama?! ACC vihjab sellele, et Diasparis toimus mingi ühiskondliku teadvuse areng, mis oli vajalik, et inimeste ilmaruumikartust kummutada. Kuid tema enda poolt paika pandud mängureeglid muudavad just arengu Diasparis võimatuks. Ainus areng, mis seal juhtuda saab, leiab aset siis, kui Päike lahkub põhijadalt ja heidab ära oma väliskihid, ja see areng on häving. Mis puutub Lys'i, siis siin on asi veel absurdsem. Kui Diaspari stabiilsust hoidis Keskarvuti vaibumatu kontroll (KA sarnaneb pisut Maxwelli deemonile, kuid ärgem norigem), siis mis hoidis arenemast Lys'i? Miljonid aastad ja mitte mingeid muudatusi geenides? Ometi säilis siin suguline paljunemine. Veel, inimesed Lys'is oleksid NAGU uudishimulikud. Mis suudab uudishimulike, ebatavalisi vaimseid võimeid evivaid inimesi pikka aega nii piiratud territooriumil kinni hoida? Külmutab kinni nende ühiskondliku arengu? Miljonid aastad tegelda ainult aed-ja puuviljade uute sortide aretamisega?! Veelkord: mõlemad kogukonnad on eelkõige psühholoogiliselt ebausutavad. ACC paistab Läänes ja selle tehnikas sedavõrd kinni olevat, et peale tehnika ta mitte millestki üleüldse ei kirjuta! (See on muide põhjus, miks minu arvamus "Andromeeda udukogust" ja Vendade varasematest, "punastest", raamatutest on tõusnud. Seal on tegelasteks inimesed, siledaks lakkutud küll, kuid siiski usutavamad) Kirjutan selle "kolme" lahti: Tehniline ja muu butafooria : 5+ (see mind teismelisena ära võluski), filosoofia: 3 (nii paljukest, kui seda va filosoofiat butafooriast üle jäi), psühholoogia 1 (vähem ei saa).
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kahju, et Clarke''i teoseid eesti keelde ei ole tõlgitud. "Linn ja tähed" on üks nendest vähestest, mis võivad ebaõnnestunud tõlkega antiikvariaatides uhkeldada. Kahju! Aga raamat on kõigest hoolimata väga haarav, autori fantaaialend on viimase peal, filosoofilised küsimused väga huvipakkuvad. Hea, tõeliselt hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Piisavalt aktuaalne teema tänapäeva maailmas. Olen mõtelnud tihti, milleni küll võib viia teadude-tehnika areng, eeldusel, et mingi globaalne katastroof või sõda seda ei peata. Ning ilminguid, et inimeste elu hakkavad juhtima arvutid, ning inimesed kõige selle keskel vaimselt manduvad, on minu meelest juba praegu olemas. Raamutus on muidugi kirjas äärmine variant. Samas on ka näidatud Linnast väljas olev alternatiivne elukorraldus, mis võiks ka reaalne olla, kui inimene mingisugusele arenguplatoole jõuab. See võib mõistlik eluvorm olla, kui on saanud selgeks, et ajas edasi-tagasi rännata ei saa, teistesse dimensioonidesse hüpata ei saa, valgusest kiiremini (või samakiiresti) reisida ei saa jne. Sellest oleks muidugi kahju, tehniline progress võib siis tunduda mõttetuna. Kuid me ei lase ennast ju sellest heidutada!!!
Teksti loeti eesti keeles

Clarke on seda mitu korda ymber kirjutanud... See oli lugu, mllega ta ise rahul polnud. Mulle kahjuks on kätte sattunud ainult eesti keelne variant, mis küll heana ei tundunud... Aga mõni teine variant olevat parem. Ei tea. Aga tegelased olid lihtsakoelised, ja lisaks veel eelpoolmainitud asjaolu, et ühiskond oli mitteusutav. Algab ta päris paljutõotavalt, loona, jutustusena, aga hiljem kaob süzee ja jutustuslikkus ära, ja ta hakkab targutama. Just targutama: omapäraseid mõtteid nagu teosest eriti ei leidnudki... Mõni hulk ideid muidugi oli. Aga kõik nad olid lihtsakoelised, ei tekitanud soovi selle teema üle arutleda või järele mõtelda. Pärast raamatu läbi lugemist panin ta käest ja unustasin. Midagi, mille kohta teiste mõtteid kuulda tahaks ei leidnud. Kirjutatud muidugi oli päris kenasti, mingit vastikust küll ei teki, kui raamatu peale mõtlen. Kui mingiks lennureisiks raamatut vaatan, siis kiiruga võin selle kaasa haarata ka :) Aga ikkagi... Keskpärane oli. Millestki ilma ei jää, kui seda ei loe.
Teksti loeti eesti keeles

Üks minu esimesi loetud ulmekaid. Praeguseks oma 20-30 korda üle loetud. Imestama pani(ja paneb) A.C.C. mõtte laiahaardelisus. Olgugi, et on ka vigu järgnevuses(vt. Wõroka retsi), selligipoolest 5.
Teksti loeti eesti keeles

Normaalne jutt. Eespool on juba pikalt ära leierdatud, kuivõrd filosoofiline see lugu oli. Seetõttu ei hakka teisi üle kordama. Raamat meeldis mulle, kuigi ta ei olnud tõesti eriti usutav, millele juba vihjasid Wõrokas ja Killu. Raamatu usutavuse kohapealt oli kõige imelikum, et Diaspari ja Lysi elanikud üritasid hakata koos elama, kuigi neil olid väga suured füsioloogilised kui ka psühholoogilised erinevused. Samuti ei usu ma eriti, et inimene võib miljonite aastatega kõige vastu huvi kaotada. Tegelasetki ei olnud mingid eriti meeldejäävad ja huvitavad. Kuid tehniline pool jälle oli väga hästi valmis voolitud (arvuti võimu all olev linn pole loomulikult midagi uut, kuid siiski). Hindeks panen "nelja".
Teksti loeti eesti keeles

"Linn & Tähed" tõlkimine eesti keelde ja tema ilmumine 81-l, näitavad järjekordselt, kuivõrd oluline on tõlkepoliitika. ACC-ga alustamine just sellest raamatust oli kindlasti õige ja õigustatud ettevõtmine. Oleks ACC esimene eesti keelde ümberpandud asi olnud näituseks "Kohtumine Ramaga", või miski muu margariini-uimerdis, poleks siinmail ACC nimi, peale mõnekümne tõelise pühendunu, kellegile suurt midagi öelnud. Nii sai aga ACC nimi Eestis suureks. Olen öelnud ka CDM-i kohta, et alustanuks Eesti lugeja tema lugude lugemist "Libahundi princiibist" või "Libainimestest", poleks ta siinmail kuulsaks saanud."Linn & Tähed" aga "viit" minu käest ei saa. Ja põhjused selleks juba eelkõnelejail toodud. Raamatul on üks suur miinus. Ta liiga ropult naiivne ja psühholoogiliselt lapselik. See naiivsus ja lihtsustatus käib nii ühiskondade kujutamise, Alvini, kui süzhee kohta. Muidugi, on palju naiivseid raamatuid, mis kuulsaks saanud ja ulmekirjanik ei peagi psühholoog olema. Mitu tegelastüpaazhi Asimovil on? Kolm, neli, mis korduvad raamatust raamatusse. Aga antud juhul on sotsiaalpsühholoogia kogu loo aluseks. Nii et - pole sugugi veenvad need ühiskonnad. See aga ei tähenda, et oleks halb asi. Pole sugugi! "Linn ja Tähed" meeldib mulle väga. Ta on hea ajaviite-hoiatus kirjandus. Kergesti ja naudinguga loetav. Lapsepõlve lemmikraamat.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne lapsepõlve ilus mälestus. Enne seda olin lugenud just Marsi kroonikaid ja Clarki optimism ja kaks utoopiat olid siis kuidagi kosutavad võrreldes Bradbury syngusega. Ytlen kohe välja, minu meelest kirjanikuna kyll Bradbury peale jäi. Minu jaoks on Clark lihtsalt väga elava fantaasiaga teadusemees, kes suudab sõnu grammatiliselt õieti ritta panna (on yx erand: Childhood`s End, mis on tõsiselt võetav meistriteos). Fanttaislaendu on selles loos aga kuhjaga, mille tõttu ongi tegelaskujud ehk pisut lahjaks jäänud, kui minu jaoks vähemalt viimase lugemise ajal polnudki see nii tähtis. See on lugu mõistusest ja sellest mis võib juhtuda. Tegelt oli ju Childhood`s Endi mõte sama, ainult et seal lasid lapsed jalga, Linnas ja tähtedes oli kogu mõistus kurat teab kuhu ajama pannud. Minu meelest pole TCatS kyll sama tasemega, mis CH, kuid klassika ja SF raudvara nime väärib ta kyll.
Teksti loeti eesti keeles

Paistab et kohaliku ulmefändomi hulgas yks tugevamaid nostalgiat tekitanud romaane. Kymneaastase poisikesena tundus asi tõeliselt vägev ja hiljem sai seda mitmeid aastaid iga suvi vähemasti yks kord yle loetud.

Samas ei saa mitte nõustumata jätte Wõrokaga - erilise usutavusega see teos.. ytleme, et kohati ei hiilanud. Mäletan et juba poisikesena pani see Lysi elanikonna miljonite aastate pikkune stasis mind kulme kergitama.

Sellest hoolimata on ilmselt tegemist Clarke`i yhe parema teosega. Vähemasti olen ma oma hilisematel katsetel Clarke`i lugeda regulaarselt pettumuste osaliseks saanud.

Teksti loeti eesti keeles

Möönan, poisid vaimustuvad seda lugedes. Lugesin ta hiljuti üle ja üldiselt pean nõustuma Wõrokaga.
Ühiskond, kus ei pea hoolitsema oma järglaste ega vist ka enese ülalpidamise eest, mandub vältimatult hedonistlikku elupõletamisse. ACC seda küll kaudselt mainib. Kusagil polnud juttu arstidest, nagu oleks Diasparis surm ära kaotatud. Surma õnnetusjuhtumite põhjal pole võimalik likvideerida. Kuna mälupankadesse jääb kõik alles, siis surm poleks küll lõplik. See kallutab inimesi veelgi enam eluohtlike harrastuste poole.
Lõpus kosmoseseiklused ka päris ei meeldinud. Inimkond pole miljard aastat Maalt lahkunud, nüüd leiab keegi raketi -- ja padavai kosmost avastama! Ilma mingi treeninguta, isegi teadmata, kuhu ja mida otsima minnakse.
Teksti loeti eesti keeles

Tehnoloogilse koha pealt n2ib see lugu olevat suhteliselt n6rk, t2is igiliikuri loomise ideid ja termod1naamika teise seadusega kaklemist. Samas n2ib ta mulle olevat parim teos Clarke`lt just filosoofilis-ps1hholoogilisest vaatevinklist (silmapilgutus W6rokale - sa vist peaaegu m6istsid asja, aga peaaegu ei loe, ehhee!!!). Ehk milles siis asi? Asi aga selles, et... ei olnud seal Lysis mingeid muutusi ja see oli yx v2ga hirmunud stagnantide pesa. Diaspar oli otse loomulikult nukulinn, aga tont teda teab, ta oli v2hemasti muutuv nukulinn, see, mis tegelikult t2iesti stagneerunud oli, oli ehk Lys - ja seda Diaspari loojad minu arusaamist m88da p6hiliselt reformida just tahtsidki. Aeg-ajalt tekkisid Diasparis veidrikud. Kuna nukulinnas ei saanud nad midagi 2ra teha, suundusid nad otsemaid ainsasse v6imalikku kohta, seega Lysi, kus nad said midagi 2ra teha, aga ei suutnud. Seal oli omaenda tavasid rangelt hoidev 1hiskond Maa lollimatest peadest, kes j22rap2iselt hoidsid oma ja kartsid igasuguseid muutusi. Sealsed elanikud ei olnud ise v6imelised end muutma, aga nende yhikond oli suhteliselt efektiivne k6ike teistsugust l2mmatama. Ja stagnatsiooni hiilgen2iteks oli otse loomulikult see koloonialine olend, kes ootas Suurte tagasitulekut. Istub sadu aastaid, ei muutu, ei sure v2lja kah. Ei muutu, kuna ei ole v6imeline oma j6ududega muutuma. Nagu Lys ja Diaspargi. Filosoofilises plaanis oli ka muidugi asi l6bus: seda t6lgendasin ma igatahes kui hoiatusromaani selles suhtes, et olge nii kenad, ja tehke mis tahate, aga kehast loobumine, looduslike muutuste alla surumine jne. (od1sseiades ja Childhood`s Endis domineeriv teema) on siin maatasa tehtud - nii Hullu M6istuse, Diaspari kui ka Lysi n2itel. Aga tehnoloogilised lapsused... jah, NII kaugest ajast jutsutavas loos ei ole see tehnika vast ehk mitte k6ige olulisem. See jutt oli ometi ju muust. Esimene pool Linnast. Teine pool t2htedest. Selline oli v2hemalt minu arvamus, mis v6ib k1ll olla ekslik, sest edastan ju vaid enda seisukohti, aga mitte autori omi. Clarke paremikku loeksin selle teose aga k1ll kuuluvaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kõigele vaatamata on tegu hea raamatuga. Igasuguste arvamusavalduste puhul tuleb arvestada sellega, et niipalju kui on inimesi on ka erinevaid arvamusi. Ilmselt sellest ongi tingitud need üsnagi suured erinevused raamatu hinnangutes. Mina hindasin selles teoses seda maailma ja seal peituvaid seoseid, seda arusaama, mis sealt läbi kumas. Mõte, mis ACC puhul paistab rohkem silma, kui nii mõnegi teise kirjaniku puhul. Et inimene polegi ülim rass. Et on paremaid kui meie. Kuid me oleme siiski võimelised oma oskusi kosmoses maksma panema. Optmistlik seisukoht, mis lõpeb katastroofiga... Klassika, ebausutav küll, aga klassika.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi loetuna ja korduvalt loetuna meeldis väga. Mis puutub psühholoogilisse ebausutavusse, millele eelmised arvustajad viitasid, siis esiteks ei ole ma kindel, et raamat oli psühholoogiliselt ebausutav ning teiseks ei saa ma üldse aru, mis nõutakse ulmelt psühholoogilist usutavust. Miks? Ulmes kirjutatakse maailmadest ning olukordadest, kus on midagi teistmoodi. Miks ei võiks olendite psüühika olla kusagil paigas täiesti erinev inimpsüühikast (mida ennastki leidub väga erinevat)? Ning miks ei võiks arvata, et tulevikus ka inimeste psüühika on hoopis teistsugune ning pole meile, kes me elame siin ja praegu, mõistetav. Ja kui arvatakse, et tegelikult ei ole selline muutus võimalik, siis miks ei võiks ulmekirjanik välja mõelda stsenaariumi, kus see on võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks puudub Clarki teostes midagi ja seda igas teoses mida ma siiani lugenud olen. Sära? Hoog? Ükskõik kui head ideed ei suuda seda korvata.
Teksti loeti eesti keeles

Just see raamat äratas mu. Clarke võitis kohe mu südame ja koos temaga ka ulmekirjandus. Keskkooli lõpus kirjutasin Clarke´i kohta uurimistöö, sest tahtsin nii väärt kirjanikku kindlasti kõigile tutvustada. Armastan Clarke´i just tema müstilis-filosoofilise kirjutuslaadi pärast ja Alvinis leidsin ma kohe hingesugulase -ikka leidub mõni uudishimulik, keegi, kes püüab kõiki asju teisiti teha ja teeb selle juures ootamatuid avastusi. Ja kogu see teaduslik taust annab loole tohustult palju juurde Pean Clarke´i suisa geniaalseks kirjanikuks, sest niisugusel moel mõnda raamatut armastama panna õnnestub vaid väga vähestel kirjanikel. Olen igavesti tänulik Clarke´ile selle suurepärase teose eest, mis avas mulle ukse täiesti uude maailma.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu lugemisest on möödunud juba üksjagu aastaid ja üksikasjad on ammugi ununenud, kuid alati, kui teosele mõtlen, meenub, et tegemist oli ühe tõeliselt hea raamatuga, parimaga mida Carke`lt siiani lugenud olen. Kuigi ma ei alahinda sugugi autori rolli ulmekirjanduse üldises ajaloos, ei pea ma teda tegelikult just eriti heaks jutuvestjaks, pigem kehvaks. See arvamus tekkis aga pärast mõningate tema teiste romaanide lugemist, mis leidis aset hoopis lähemas minevikus, ning on selge, et aastate jooksul on hindamiskriteeriumid tublisti muutunud. Loomulikult oleks aus ka "Linn ja tähed" uuesti üle lugeda (ja ilmselt ma seda kunagi ka teen), kuid seniste ilusate mälestuste eest on see raamat "viie" auga ära teeninud ja millegipärast ma isegi usun, et hinne jääb püsima ka pärast korduslugemist.
Teksti loeti eesti keeles

NB! Sellest raamatust on kaks erinevat varianti ning mul on kõva kahtlus et eestikeelne tõlge on tehtud `halvemast` raamatust. Hiljuti ostsin sama raamatu inglise keeles - lõpp oli erinev, raamat pisut pikem ning originaalkeeles oli tekst loomulikult tunduvalt nauditavam.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles.

Fantastiline raamat!

Loomulikult tegemist jälle "esimesega", seekord siis esimese ACC teosega, mis on jätnud endast kustumatu mulje. Seda raamatut olen lugenud juba oma 10 korda, paremad lohad on kindlasti juba pähegi kulunud, kuid nii hea on teinekord seda jälle kätte võtta, lugeda valitud lõike ja lihtsalt mõtiskleda maailma asjade üle.

See on Raamat, mida ma olen soovitanud kõigile, kes on minu käest ulmekate koha pealt nõu küsinud ja võin hea meelega tõdeda, et vastukaja on tõeliselt positiivne.

Ja veel, minu arust on raamatuv lõpetav lõik täiesti fantast! Iga kord toob see mulle külmavärinad ihule...

Lugege kindlasti!

Teksti loeti eesti keeles

Parim sci-fi mida olen üldse lugenud. Romaani puudused on üleval loetletud ja suures osas ka nõustun nendega aga need ei kõiguta mind panemast niivõrd fantastilisele teosele viit. Tõesti, kui järele mõtelda siis need isikunimed olid ikka päris hästi valitud.
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin, et ei olegi kommenteerinud-hinnanud. No tuleb viga parandada. Üks paremaid Clarki teoseid. Aga tavalugejale minu arvates ei meeldiks.
Teksti loeti eesti keeles

Viis jah, mis muud. See on mu lemmikraamat nr2. (Nr. 1 on Gontsarovi Oblomov. Tglt kui täpne olla, siis mitte kogu Oblomov vaid ainult kuni lk 127. Sinnani olen lugenud umbes 50 korda. Edasi ainult see kord, kui esimest korda lugesin)

Ma ei saa kunagi aru, kui inimesed räägivad karakterite psühholoogilisest ebausutavusest. See ei ole objektiivselt ainult teksti omadus. Ma arvan, et see on alati ka lugeja probleem. Tema kujutlusvõime või -võimetuse küsimus

Ääretult nutikalt on ühes eelnevas arvustuses märgitud, et kogu mõistus on Universumist lendu tõmmanud (otseses, mitte literatuurses mõttes) ja maha on jäänud vaid lapsed. Surmani ärahirmutatud lapsed

Eelnevad arvustajad on aga jätnud tähelepanuta selle raamatu õrna ja ilusa homoarmastusliini. Õnnetu armastuse, kui täpne olla. Noor surelik kole poiss armub lootusetult pea surematusse noorde ilusasse poissi. Peaaegu inglisse. Sest seda poissi ei huvita ju eriti maised asjad. Just taevasse kisub teda.

Arvestades, kui ülepingutatult macho on enamus ulmekirjandusest ja kui püüdlikult iga endast lugupidav kirjanikunäss lisab loole romantilise kõrvalliini, siis on Linn ja Tähed seda sümpaatsem. Kasvõi vahelduse mõttes ;-)

Ja kavalalt on ta kirjutatud ka. Ma ei tea kogu maailmakirjanduses kangelast, kes oleks erilisem ja erakordsem, kui unikaal Alvin. Tõesti: miljardeid aastaid pole olnud MITTE KEDAGI temaga võrreldavat. Ja ma arvan, et mida erakordsem tegelane kirjutada, seda sügavam on lugejal rõõm samastumisest. Ma olen nii erakordne! Nii ainulaadne!

Ma loodan, et ma kellelgi selle homojutuga nüüd juhet kokku ei lasknud. Aga samas: Jungi järgi on meis niikuinii mõlemad poolused olemas.

Näeme Nightmanis.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Häbiga pean tunnistama, et esmatutvus Arthur C.Clarkega sai alles nüüd tehtud. Ja võib-olla ongi nii hea.. oskan hinnata/laita nüüd rohkem kui mõned aastad tagasi. Eelnevad arvustajad on ette heitnud Clarke`i suurt hunnikut ideid, mida pole vennike suutnud viimaks enam taltsutada. Kui raamat algas täiesti korraliku sisseelamisega, siis lõpp kui selline oli küll üks paras laialivalgumine. Autorit huvitas ainult peategelase tegemised, tema (Alvini)kaugeleulatuvad ideed/mõttevälgatused (kuigi ise oli alles laps) ja tema Suur sõber Hilvar. Väärtustanud oleks kirjeldusi, kuid ainsad sündmused mida Arthur C.Clarke ette maalis, olid ulmelised. Tundus, et tavapärane(mitte-nii-ulmeline) ümbrustik ei vääri enam kirjeldamist. Igatahes sai lugu alguse sellest, et inimkond jäi alla oma sisemisele tungile, loomulikele iseloomujoontele -- uudishimule ja jultunud ettevõtlikusele. Kunagi olla rahvas rändanud Galaktikasse, kohanud teisi rasse ja tulnud maa peale tagasi. Miks? Selle küsimuse üle murdis ainult peategelane Alvin oma noort peakolukest. Nimelt on peategelane ainus Unikaalne tegelinksi maises ühiskonnas. Kui tema on teiste Diaspari (1-kahest maakera peal säilinud linnadest) kodanikega võrreldes täiesti laps -- lakkamatu uudhishimu, vähene kartus välise maialma vastu ja "välistatud" küsimuste esitamine, siis teised linnaelanikud (diasparlased ikka) on väiksed lapsed teises mõttes -- nad on kasvanud isoleeritud keskkonnas juba miljoneid aastaid (nimelt sünnivad Diaspari elanikud iga 1000 aasta tagant uuesti) ja tahavadki sinna jääda. Diaspar on paljudele ema eest, mitte kodu eest -- igavese ema eest. Ja mälupangad on nende teadmised ja Keskarvuti kui isa.Poole raamatu peal, kui juba kõvasti on räägitud millised on Alvini kurvad mõttemõlgutused ja üksildus, siis toob Clarke mängu teise linna (Lys) ja kus on hoopis teised elutingimused ning inimesed. Lys`i on alles jäänud bioloogid ja vaimse tasandi suhtlejad, rohkem inimesed kui Diaspari elanikud. Nad elavad u. 200 aastasteks ja neid ümbritseb kunagi Maine keskkond -- kaunid järved, kenad metsad, sinine taevas jmt. Peategelane Alvin leiab sealt Suure Sõbra - Hilvari. K.Kender mainis, et nii Alvin kui HIlvar olid kalduvustega. Võib-olla tõesti, aga see on jäänud lugeja enda otsustada, välja mõelda. Need ainsad korrad (u.3 korda) kus Clarke korraks mainib, millised on nende mõtted teise persooni vastu, küll ei ütle, et tegemist oleks "meestearmastajatega". Suured Sõbrad on öeldud -- Unikaalne diasparlane ja lihtne Lysi bioloog võiks öelda. Clarke segas juttu ka usundid, kuigi taunivalt. Nimetas usku haiguseks ja mõttetuks "usumaaniaks". Nimelt bioloogide asulatest veidi edasi minnes, elab järves üks kunagi Meister -- ainus usundi viljeleja, kes veel alles ning usub, et olemas on Suured ja nad kunagi tulevad maa peale. Tal pole ainult kellegile enam midagi kuulutada, võltsid imeteod on jäänd minevikku ja nõnda ta siis raamatulehekülgedel (u. 25 lk.) seal järves konutab ja saadab oma kallihinnalise Robotiga sõnumeid kuhugi universumi. Alvin peilib Meistril ta Roboti välja just õigel ajal -- Meister laguneb tükkideks ja alustab oma ürgvana sünniprotsessi -- uuesti kokkuminekut. Seda, mis Meistrist lõpuks saab, ei tea. Seda, mis Robotist saab ka ei tea. Seda mis Alvini kallimast Alystrast saab, ka ei tea. Ilmselt jättis Clarke tüdruku kuhugi Diaspari linnatänavatele nukrutsema ja vahetas ta poole loomutruuma tegelase (Hilvari) vastu välja. Läbi Alvini jõukatsumiste ja mõttemõlgutuste, ühendatakse kaks linna taas. Algab aeglane ühtlustamine. 1000 aastaseks elavad diasparlased (kelle ülemaks on Keskarvuti ja kõik oleneb Mälupankadest ning kellel puuudub naba, hambad, küüned ja karvad) ja kuni 200 aastasteks elavad proovitakse kokku liita. Teha uuesti korralik ühiskond. kas see neil kunagi õnnestub, Clarke ei ütle. Teada saab vaid, et hirmu väliskeskonna (tähistaeva ja kõrbe vastu) on võimalik ära kaotada -- aga see on aeglane protsess. Aegamisi hakkavad diaspari elanikud Lysi valguma. Kes põhjustas inimkonna allakäigu ja sundis rahvast galaktikast tagasi maa peale tulema, saab ka teada. Mis toimub kunstlikel päikeseratastel (7 tk neid + lisaplaneedid) saab ka teada, sest jutust ei puud kosmosereisid. Mihuke huvitav olend on Vanamonden -- ka seda saab raamatust teada. Kui Sind peaks huvitama, siis aga otsi see 223 lk`ne raamat kuskilt üles. Raamat oli veidi rohkem kui hea. 4 plussiga võib-olla oleks õige. Kuid olgu olgu -- see oli ikkagi esmatutvus Arthur c.Clarkega ja seega -- kes teab milliseid tekste ma veel satun lugema. Ja raamat pani ikka natuke mõtlema ka. PS: kuskil 152-156 lk. vahel (Mirabilia) on üks kirjaviga -- lihtsalt väike täheviperus. Ja kuskil 200 lk. piirimail on kaks lauset kogemata kokku läinud, seal on mõte sassi läinud. Need vead jäid lihtsalt esialgsel hoomamisel silma.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta üks lapsepõlve iidoleid ole. Raamat on naiivne, kuid vahest mitte nii väga kui alustuseks paistab. Reaalsuse suhtelisusest on üldjuhul ikka huvitav lugeda. Võtmeks võib soovi korral võtta Suurte tulemist, mis jäi meelde kui ideaalselt töötava propaganda näide. Kui ikka suudad kiiresti ja usutavalt valetada s.o. reaalsust luua, siis ka valitsed seda reaalsust ja neid, kes seda usuvad. See paneb muidugi nende linnriikide olemuse üle tõsiselt muretsema. Et "ideaalriik" ongi ainult küünilise manipuleerimise tulemus. Ja sellisena mõttetu. Igal juhul kõlbas lugeda küll.
Teksti loeti eesti keeles

Kui omal ajal päris noorena seda loetud sai, siis oli vaimustus ikka suur. Mõelge ise: kosmoselaevad, kadunud tsivilisatsioonid ja puha. Aja möödudes on vaimustus siiski lahtunud. Kuidagi kunstlik ja elutu tundub raamat täna, aga noh, nelja saab ikka.
Teksti loeti eesti keeles

Vapustavalt hea teos. Raamatus käsitleti filosoofilisi teemasid, mille üle on arutatud aegade algusest saadik. Minu jaoks omas tähtsust vabatahte küsimus. Kui arvuti juhib Linna, kas on võimalik, et inimestel on vabatahe? Arvuti lõi illusioonid ja piiras nende vabatahet sellega, et ei lubanud inimestel väljuda Linnast (seadis inimeste mällu tõkke, mis keelas neil Linnast lahkuda). Mingil määral saab seda võrrelda Matrixiga.

Igaljuhul on tegemist väga suurepärase teosega. Teos valmis ise 50ndate lõpus. Mind pani aga imestama see, et kuidas oli seda teost võimaluk üldse mõista 50ndatel (kogu see arvuti mälupankade värk jne)??? Minu arvates on seda teost kergem mõista tänapäeval ja seega pole see konseptsioon mitte mingilgi määral vananenud. Igal juhul soovitan ma seda raamatut kõigile.

Teksti loeti eesti keeles

Olgu loogikavigadega kuidas on, kuid isegi mina kui üldtuntud fantaasiavaene inimene nägin neid maailmu.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Avo Nappo
17.04.1971
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Arvan et see raamat pole otse niiplju lastele mõeldud kui noorematele täiskasvanutele. Kapitalistliku majanduse algkursusena oli Totu Kuul lasteraamatuna täpsema sihtgrupiga st ilma “mis on koreal hambus” naljadeta. Samas on siin “kuld on lihtsalt metall” idee ka teismelistele piisavalt ära nämmutatud. Mis mind asja juures kukalt sygama pani oli tolle raamatupidaja metamorfoos seal lõpus, mis minumeelest kippus stiilist välja vajuma. Minu poolt ka neli.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat (ja järjed) on väga hea(d). Selles suhtes olen ma eelkõnelejatega 100% nõus. Kyll aga ei paendu minu keel ytlema et tegemist oleks 21. saj. versiooniga Heinleini “Trooperitest”. Heinleini “Trooperid” olid eelkõige mõtteline eksperiment yhiskonnaga. See komponent on Scalzil minuarust suuresti puudu. Scalzi lihtsalt kirjutab kuradi hästi, aga sorry – Heinleini kaliibris visionäär ei ole tema mitte. Ma pean tõenäoliseks et ma loen seda romaani rohkem kordi yle kui Heinleini “Troopereid”, samas annavad Trooperid rohkem alust romaani yle aastaid hiljem mõtteid mõlgutada. Raamatu hinnet see loomulikult viielt maha ei võta. Väga mõnusalt loetav – nii et yhinen soovitajatega.
Teksti loeti inglise keeles

Kohustuslik kirjandus neile kes väidavad nagu oleks ulmekirjanduses ideede kriis. Oli vist Aleksandr Gromov kes ytles et kriis kui niisugune on ulme kui zanri loomulik seisund.. Raamatu enda kohta on Ants Miller juba hea ylevaate andndud. Tõesti – viimane komandik tundus hakkavat autoril yle pea käima. Mis värk nende mõistuslike finantsinstrumentidega toimus – jäi mulle ausaltöelda kohe päris segaseks. Aga hinnet viielt alla see ei tõmba – just sellist futurismi ostaks mitte ainult (mustad) kassid. On kahtlus et ei lähe kaua kuni see romaan saab sama moodi kultusklassikaks nagu omal ajal Gibsoni Neuromancer.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat algab sellega et keegi Robert Howard, miski Inglise eriti salapärase salateenistuse salaagent, istub varitsuses põõsas ja kylmetab. Enamasti teenib Bob omale leiba kontoris, IT administraatorina. Aga nyyd näed – saadeti välioperatsioonile. Tuleb tuttav ette? Lukjanenko Dozoride sarja esimene raamat algas just samamoodi. Iseasi et vampiiride asemel on tolle salateenistuse vastalisteks Lovecrafti loomingust pärit “muistsed koletised”.

Yldiselt on see romaan arvatavasti välja kasvanud mõned aastad varem ilmunud lyhijutust “A Colder War”. Jutt oli loomulikult kontsentreeritum, samas on Strossil teinekord just liigse teksti kompressimisega probleemid – nii et lohisevaks seda teksti kohe kindlasti pidada ei saa.

Eraldi tuleb ära märkida Bob Howardi kahe syydimatu homost kaasyyrniku tegelaskujud, kes keldris deemoneid välja kutsuvad ja tõeliselt lõbus meetod omleti valmistamiseks – muna kloppimiseks ilma koort lõhkumata on sinna sisse vaja systida rauapuru ja paigutada muna pöörlevasse magnetvälja :)

Teksti loeti inglise keeles

Oluline on eelpool juba öeldud. Lisaks niipalju et kui autori eelmine romaan (State of Fear) läks kohati yhte väravasse ärapanemiseks kätte siis käesolevas tekstis saavad oma osa kõik asjaosalised. On ka loomulik et kui (geneetika) yle vaidlevad lurjus ja loll, siis tõde on eeldatavasti kuskil kolmandas kohas. Antud juhul siis autori arvates sobiliku seadusandluse puudulikkuses või puudumises. Selles mõttes on tegemist ysna enneolematu teosega et ilukirjandust viljelev autor on järelsõnas lagedale tulnud ysna konkreetse tegevusprogrammiga. Et siis mitte hoiatus- vaid lahendusromaan.

Mis puutub ebatyypilisse vormilahendusse, siis eksperimentaalne vorm pidada autori arvates meenutama DNA ahelat – hästi palju lyhikesi programmijuppe mis yksteist veidratel ja halvasti ennustatavatel asjaoludel mõjutavad :)

Teksti loeti inglise keeles

Well – romaan on pealkirjaga vastavuses. Ehk siis puhtamal kujul kirja pandud järg diloogia esimesele osale mis tõesti mõnevõrra kiirelt kokku visatud teksti mulje jättis. Ysnagi lineaarne quest – läbi portaalide yhest maailmast teise, teisest kolmandasse. Ainus muust välja paistev leid oli too huumorimeelega poeet-kyborg. Selliseid asju on Lukjanenko juba kirjutanud – ja paremaid. 2002 ilmunud “Spektr” näiteks oli päris hea.
Teksti loeti vene keeles
12.2007

Algab asi sellega et Edingurgi politseile helistab paanikas mingi lipsuga tyyp ja teatab et neil röövitakse panka. Kohale saabunud konstaabel Sue ei saa esiti aru et mis pank – hoone fassaad meenutab rohkem avalikku käimla kui panga oma.. ainult et sinna ette pargitud autod ei ole just odavate killast. Veelgi enam syveneb konstaabli hämmeldus kui selgub et pangaröövi panid toime jõuk mäekolle, kasutades ukse maha murdmiseks keskmise suurusega lohet. Leegiheitjana.

Pank mida rööviti asub virtuaalses maailmas Avalon Four. Firma kust pangaröövist politseisse teatati tegeleb virtuaalsete majanduste stabiliseerimisega. Pealtnäha justkui syytu tegevus. Ainult et ka suurem osa “päris” rahast on tänapäeval sisuliselt virtuaalne.

Autor on selle romaani kohta kusagil intervjuus öelnud et see asi tuli kiiresti välja anda, paar aastat veel ja tegemist ei oleks enam science fictioni vaid olmeromaaniga. Nii ongi. Virtuaalse eraomandi kaitse (ja maksustamise) teema on iga aastaga yha vähem ulme ja yha rohkem ajakirjandus.

Romaan (Strossi kohta) mõnusalt loetav “pageturner”, kaotamata sellega oma muid voorusi. Pisut kukalt võttis kratsima ehk ainult see et “5 miljonit naela maksva kvantarvuti” olemasolul põhjustas “esimene rähn” tolles lähitulevikus säärase veidra sagimise. Kõhklematu viis.

Teksti loeti inglise keeles

Romaani peategelaseks on noormees nimega Art, user experience konsultant-sabotöör, kelle tööks on konstrueerida nii jaburaid ja ebaintuitiivseid kasutajaliideseid kui vähegi võimalik. Yhel ilusal hommikul ajab Art autoga alla yhe närvihaige mõrra, kes tolles avariist kahjuks eluga pääseb, misjärel tekib noortel armastus, mille tagajärjel Art mõne aja pärast hullumajas lõpetab. Yldiselt, syzee ei ole käesoleva romaani juures kindlasti mitte kõige tugevam, ega ka olulisem.

Mis romaani omamoodi mõnusaks teeb on natuke kõveraks käänatud lähituleviku, kui mitte olevikunägemused. Kasvõi raamatu pealkirjaga seonduv idee - globaalse kyla kontekstis, kus kõik saavad potentsiaalselt suhelda kõigiga, koonduvad omavahel sobivad inimesed võrgus kogukondadesse. Kuna aga geograafiliselt on nad kõik yle maailma laiali, siis muutub oluliseks kogukonna ajaline synkroniseerimine. Nii hakataksegi sääraseid sootsiume kutsuma nende "default" ajavööndi järgi..

Võibolla tundub selline mõte kellelegi jabur või pastakast välja imetud, samas minul olid vahepeal kaks aastat kodus kellad kesk-euroopa aja peale keeratud.

Minu esimene tutvus autoriga - igati meeldiv. See kuidas ja millest ta kirjutab, kõige lähem analoog tundub (esimese mulje põhjal) olema Bruce Sterling. Sellele romaanile tugev neli.

PS! See romaan ja tundub et enamik Doctorow tekste on autori kodulehel väljas, niiet kel huvi - minge ja lugege.

Teksti loeti inglise keeles

Romaan ulmekirjanike raskest ja vastutusrikkast tööst! Kirjanikega on teadagi lood sedapidi, et kui kõigi avaldatud tekstide summaarne tiraaz yle teatud piiri läheb, siis algab kirjanikul Protsess. See protsess algab esialgu sellega et kirjanik hakkab öösiti unes oma pooleli oleva teose "sees" und nägema. Järgmise etapina jäävad need unenäod talle ka ärkvel olles meelde. Kui tiraaz veelgi kasvab hakkavad neid unenägusid nägema autori naine ja lapsed. Lõppeda võib asi ylelinnaliste massipsyhhooside, kollide ja tulnukate materialiseerumise ja yldiselt kurat teab millega.

Selleks et pahaaimamatut inimkonda ulmikute fantaasia eest kaitsta on igas suuremas kirjastuse spetsiaalne Osakond, kus kohalikud hiromandid-raamatupidajad iga autori tiraazide kohta arvet peavad. Kui keegi kirjamees oma piirini jõuab, tuleb tal kirjastusega alla kirjutada leping järgmise romaani peale. Selline leping peatab ajutiselt Protsessi toimimise.

Selline natuke ajuvaba ja naljakas raamat. Iseäranis vahvad olid peatykkide vahele topitud luuletised ja "lugejate kommentaarid".

Mis mind asja juures mõnevõrra nördima pani oli jätkuvalt Oldiede kalduvus oma tekst kas siis poolenisti või täielikult umbselt loetamatuks kirjutada. Võimalik et mul on keelega probleeme aga teisest kyljest kuidas mul neid probleeme Strugatskite ja van Zaitchikuga ei esine? Miks peab teksti sedaviisi kirjutama et fraasid ja laused ja kohati isegi lõigud on ok aga lehekylje mastaabis on asi juba segamini nagu puder ja kapsad? Tugev kolm.

Teksti loeti vene keeles

Sisust on Riivo eespool juba kirjutanud. Lisada oskaks ainult niipalju, et tegelikult oli see slaavi päritolu asteek-inkvisiitor-superagent ysnagi meeldejääv ja originaalne tegelaskuju. Nõustuda tuleb sellega, et tegemist on peaasjalikult ajaloolise seiklusjutuga, sellisega nagu näiteks Oldied on (muuhulgas ka koos Valentinoviga) kirjutanud. See tulevikuennustamise problemaatika fantastilise komponendina oli võrdlemisi teisejärguline. Stiili poolest meenutas asi tugevasti Valentinovi koos Oldiede ja Djatshenkotega kirjutatud "Zimoju sirotõ v tsene" diloogiat, olles imo sellest diloogiast mõnevõrra parem. Lõpp, tõsi kyll, vajus pisut ära.
Teksti loeti vene keeles

Käesoleva, seitsmenda romaaniga algab van Zaitchiku "Euraasia Symfoonia" kolmas triloogia. Esimesed kolm romaani olid sellised vahvad humoristlik-utoopilised kriminullid. Järgmised kolm mõnevõrra tõsisemates toonides, kerge mystitsismi varjundiga. Kolmas triloogia, kui otsustada esimese raamatu alusel, ähvardab tulla juba sootuks surmtõsine, armsalt naivistliku traagikaga, moraali ning eetikaprobleemidega maadlev lugemisvara. Seda sel määral, et kohati meenutas see kupatus kangesti Pratchetti asemel Ayn Randi..

Aga miks ka mitte? Lause: "Alguses oli Sõna" on teatavasti hilisemate tõlgete läbi tugevasti moonutatud. Originaalis olla see kõlanud: "Alguses oli Anekdoot" :)

Sissejuhatavas proloogis paistakse meid möödunud sajandi kahekymnendatesse. Perioodi mil euroopas, iseäranis saksamaal, hakkasid maad võtma juudivastased meeleolud. Natsionaalsotsialistid ja nende ameerika käsilased nõuavad keisrivõimudelt oma füüreri viivitamatut vabastamist vaimuhaiglast..

Noor advokaat Rabinovitsh istub masendunult kohvikus ja mõlgutab kurbi mõtteid. Äkitsi marsib Rabinovitshi laua juurde keegi ryhikas kongusninaline noormees, teatab et tema on Ismail Kormibarsov ja et Ordussi rahvas oma suures sydameheaduses on nõus pakkuma poliitilist varjupaika kõigile juutidele. Selleks eraldab Orduss neile Jeruusalemma ymbruses sobiva suurusega maatyki ja soovi korral saavad nad tollel Tõotatud Maal omale peaaegu-et omariikluse õigused. Sedasi syndiski hilisem Jeruusalemma uluss.

Tagasi "tänapäeva". Ordussi teadlased, eesotsas tuumafyysik Mordekai Vonjushiniga (kelles lugeja tunneb ära Andrei Sahharovi traagilise tegelaskuju) on leiutanud eriti kõrgtehnoloogilise asteroidivastase aparaadi. Aparaat on paraja kohvri suurune ning selle abil saab annihileerida suvalises suuruses ja kaugusel asuvaid taevakehi. Niipea kui selline teaduslik läbimurre avalikkuseni jõudis, keelati projekt loomulikult ära - asteroidid asteroidideks aga SELLIST massihävitusrelva! Teate, parem kui te poleks välja mõelnud.

Aparaadi prototyyp paigutatakse muuseumi, kust yks projektis osalenud fyyskutest selle hiljem ära varastab ja sulatusahjus kahjutuks teeb. Nii, igaks juhuks. Mõni aeg hiljem aga registreeritakse orbiidil, mitme tuhande kilomeetri kaugusel, kummaline sähvatus, kusjuures spektraalanalyys viitab sellele et keegi kurikael on kasutanud Vonjushini aparaati. Asja saadetakse uurima Bogdan Oujantsev-Sju.

Peale Teist Maailmasõda ja Holocausti on "juudikysimus" lääne tsivilisatsioonis olnud yks sellistest tabuteemadest millest jätkuv möödarääkimine minu arvates lihtsalt ei saa viia millegi muuni kui pendli tagasilöögini yhes või teises vormis. Kogu problemaatika fokuseerimine natside koonduslaagritele jätab vaadeldavast pildist välja (vähemalt) kaks olulist fakti:

1. Natsid ei omanud monopoli "töö ja surmalaagritele". Peale nõukogude gulagide olid omad laagrid ka jaapanlastel, vähe leebemas vormis ka jänkidel. Esimesed tänapäevases mõistes koonduslaagrid aga pystitati briti sõdurite poolt, Lõuna Aafrikas, Buuri sõja ajal. Moraalset yleolekut on siin põhjust tunda vähestel. Muuhulgas ka meil siin Eestis.

2. Praktiliselt kogu kirja pandud ajalugu, alates Egiptusest, on lugu sellest kuidas juudi rahvas, terve ajaloo vältel kõigi oma naabrite poolt taga on kiusatud.

Kunagi, 18. sajandil, kui euroopa meresõitjad Vaikses Ookeanis igat masti polyneeslastega kokku puutusid, jäi tolleaegsetsest reisikirjadest kummitama veider fenomen. Kõik maadeuuriad kinnitasid nagu yhest suust: saarestike pärismaalased on metslased, varganäod, vabade elukommetega, enamasti inimsööjad.. aga kõigele vaatamata äärmiselt sympaatsed ja sõbralikud inimesed!

Juutidega on justkui sama asi aga täpselt vastupidi. Hämmastust ja imetlust kutsub esile kultuur, mis kõigis kellega nad kokku puutuvad, suudab a) enda vastu esile kutsuda irratsionaalset vaenu ja b) sellest hoolimata kultuuri ja rahvana elus pysida.

Nagu eespool öeldud - peale viimast holocausti on selle teema yle avalikult raske arutleda, ilma et keegi sind automaatselt antisemitismis või fashismis syydistaks. Mis siis ikkagi on see faktor juudi kultuuris, see veider rahvuslik anti-karisma mis läbi aegade alati pogrommidega on lõppenud?

Ainuyksi sellise teema tõstatamise eest van Zaitchikule järjekordselt viis punkti, isegi kui autorite seisukohtadega kõiges mitte nõustuda. Ei muud kui ootama järgmist raamatut.

Teksti loeti vene keeles

Läheb nooruke tudengineiu kuulutuse peale omale tuba yyrima. Korteriperemeheks on keegi keskealine dzentelman kes päeval magab ja öösel aegajalt kusagil käib. Dlja osobo tupõhh seletatakse sinna igaks juhuks veel juurde et too dzentelman on juhtumisi allergiline kyyslaugu ja päikesevalguse suhtes.

Mul on kuri kahtlus et täpselt samasuguse skeemiga tykke on alates Mary Shelley aegadest kirjutatud kopsakas kolmekohaline arv. Mis selle loo minu jaoks päästab on tõsiasi et tänu systemaatilisele horrorist hoidumisele ei ole ma nondest kolmekohalisest aruvust peaaegu yhtegi lugenud! Kusjuures erinevalt viimasest kunagi mingist jaburast Fatamorgana antoloogiast loetud variandist EI lõppenud käesolev lugu järjekordse blondiini elusast peast tykeldamisega. Ainuyksi selle eest võiks jutt kandideerida näiteks PETA horroriauhinnale.

Samas võib arvata et syzee originaalsus autorit antud juhul eriti ei huvitanud ja vormistusele ei oskagi suurt midagi ette heita.

Teksti loeti vene keeles

Romaan algab sellega, et Edinburghis, "Vampiiride loss" tyypi atraktsioonil, imetakse verest tyhjaks keegi noormees, vene poliitiku poeg. Shotimaalne asja uurima saadetud Anton Gorodetski avastab et nondes koobastes kus too attraktsioon asub ei kasva miskipärast normaalselt inimasustuse ymbruses vohav maagiline "sinine sammal" - järelikult on too paik millegipoolest eriline. Ei jõua vaene mees selle mõttelõnga arutamisega kuigi kaugele, kui mingid nurjatud tema pihta õhtusel linnatänaval raadio teel juhitavast kuulipildujast tule avavad.

Romaani teine osa viib meid Samarkandi ja selle lähedal paiknevale Deemonite platoole, kolmas osa jälle tagasi Moskvasse ja Edinburghi. Kogu värk keerleb kunagise eriti suure maagi Merlini poolt kokkutinutatud artefaktide ymber.

Esimest korda sai seda loetud siis kui ta välja tuli.. Ja nyyd, kaks aastat hiljem, vaatasin seda raamatut riiulis kerge hämmeldusega ja yritasin meelde tuletada, mis selles "viimases dozoris" siis õigupoolest juhtus? Ei meenunudki midagi, samas kui eelmistest osadest on kõigist ysna relieefsed mälestused. Põhjuseks ilmselt see, et teise osaga tuli sellesse maailma värve ja vaatenurki ouliselt juurde. Kolmandaga juba natuke vähem.. Ja käesolev neljas osa lasi lihtsalt sama soojaga (ok, sama hästi) edasi. Kirjutab mees ju sedavõrd ladusasti et tegelikult võiks täpselt selliseid järgesid lugema jäädagi, umbes nii iga kahe aasta tagant jälle yks. Teisest kyljest jääksid sellisel juhul ilmsesti ära katsed midagi uutmoodi teha - a`la "Blizitsa utro" diloogia.

Teksti loeti vene keeles

Kui jutu "Stšastlivaja zvezda Agafokla-mladševo" juures oli tore teada anekdooti kaamelist, siis käesoleva romaani puhul on aluseks võetud yks teine anekdoot. Too kus kirsa puldile visanud soldat NATO vaatlejatele teatas et "netu bolshe vashei ameriki!". Ehk siis aluseks on võetud alternatiiv-geograafiline variant, kus puuduvad mõlemad ameerika mandrid. Ei mingit Atlandi ega Vaikset ookeani - Euroopast kuni Jaapanini yks suur lomp. Kolumbus jäi teadmata kadunuks.

Sedasorti alguse järel tabab pahaaimamatut lugejat kohe järgmine yllatus. Maailm mida meile sissejuhatuse järgselt kirjeldatakse on äratuntavalt klassikalise aurupungi moodi koht. Kusjuures ilmsete noorsooromaani tunnustega. Tegevus leiab aset XXI sajandi venemaal, kus valitseb isake tsaar, rahvas sõidab ringi lakeeritud kalessides ja uusimaks teaduslik-tehniliseks saavutuseks on mingi vene inseneri poolt leiutatud iseliikuv torpeedo.

Romaani peategelaseks on Nikolai Nikolajevitch Lopuhin. Krahv, dzentelman ja tsaari ohranka ametnik. Koomiliseks kõrvaltegelaseks Lopuhini kavalpeast teener Erofei ja siis juveniilika traditsioonides poiss Nil, kes romaani alguses sandarmite eest põgenedes Lopuhini kaaskonda satub.

Edasi lähevad asjalood sedasi et Lopuhin kutsutakse Petrogradi, isakese tsaari juurde. Tsaaril plaanis saata Jaapani keisri juurde diplomaatiline missioon. Lisamaks poliitilist kaalu sõidab missiooniga kaasa tsaaripoeg-troonipärija Mihail. Vanake tsaar loodab endamisi et dzentelmen Lopuhinil õnnestub kroonilisest alkohoolikust, seelikukytist ja kaardimängijast Mihaili isikliku eeskujuga kainete ja kasinate elukommete suunas mõjutada.

Mõne aja pärast asuvadki Kroonlinna sadamast teele korvett Pobedoslav ja kanoniir Tsuhonets, pardal Lopuhin oma kaaslaste ning Mihail ilmatu suure kastitäie margikonjakiga.

Kogu selle kupatuse kohta keegi kusagil vene foorumites ytles et veidral kombel lähevad moodsad vene alternatiivikad kõik yhte väravasse. Ykskõik mida või kuidas ajaloos, geograafias või kusiganes mujal muudetakse, ikka on tulemuseks roosades toonides utopist-monarhistlik Suur-Venemaa. Yhest kyljest on arusaadav miks selline ajaloo redigeerimine vene hinge lohutab.. Teisest kyljest on siit paremliberaalsest Eestist vaadates raske mõista, et mida kuradit nad siis sisuliselt 19nda sajandi lõpuni majanduse arengut pidurdanud pärisorjusliku systeemiga saada tahtsid? See selleks..

Romaan ise oli juveniilika kohta mõõdukalt põnev ja ilmselt oli ka Lopuhini ydini positiivne tegelaskuju meelega selliseks joonistatud, noh et kasvatusliku iseloomuga, noore lugeja jaoks. Otsa sai ta justkui "poole pealt" nii et ilmselgesti on sellele lähiajal ka järge oodata.

Eraldi väärib märkimist tõsiasi, et käesolev romaan oli Gromovi poolt täielikuks yllatuseks. Kui kaane peal autori nimi kleepsuga kinni katta siis mina poleks elu sees ära arvanud kes säärase asja kirjutas. Ei mingeid "pehme maandumisega" kataklysme, ei mingit musta huumorit.. Veider.

Muuhulgas sai see asi Roskonil 2007 romaanide kategoorias esikoha. Lukjanenko "Posledni Dozor" näiteks oli alles kolmas.

Teksti loeti vene keeles

Sisust on Raux eelpool juba jutustanud. Robinsonaad oli tõepoolest vägev, eriti alguse poole mahlases vene keeles ja toreda puändiga lõpus.

Ainsa puudusena oskan esile tuua selle et "vulkanism planeetide yksteise otsa teleporteerimise tagajärjel" sellises vormis nagu autor seda kirjeldas, tundus ebausutavana. Sinna oleks kindlasti saanud ka midagi sobivamat välja nuputada.

Lisaks robinsonaadi plaanile.. Need meie hulgast kes Gromovit tema musta huumori pärast hindavad võivad seda lugu käsitleda ka allegoorilise draamana perekonnasuhetest arenenud emantsipatsiooni tingimustes ;)

Kõhklematu viis ja esialgse mulje põhjal ytleks isegi et parem kui "Võtšislitel". Soovitan soojalt.

PS! Asi võitis 2007 aasta Roskonil juttude/lyhiromaanide kategoorias esimese koha.

Teksti loeti vene keeles

Lendab vapper vene kosmonaut Maksim Volkov oma kahe naisega Merkuuri poole. Äkitselt hakkab navigatsiooniarvuti veidraid manöövreid sooritama ja lähemal uurimisel avastatab Maksim radariekraanilt kerakujulise objekti mis nende rakteile järele yritab joosta. Ajab siis kosmonaut omale skafandi selga ja toob selle kera "tuppa sooja". Kera osutub väikeseks näljaseks tulnukaks, pistab pintslisse Maksimi piloodiistme ja lööb noorema naise syles vaikselt nurru.

Tagasiteel Merkuurilt ilmub syndmuskohale kosmiliste kaitsejõudude jämedate kahuritega varustatud ristleja ja mingi militarist-kindral nõuab et ohtlik kerakujuline objekt viivitamatult kompetentsetele organitele yle antakse. Maksim saadab tolle kindrali pehmesse ja pimedasse kohta..

Sedasorti "armsate karvaste tulnukatega kes tulevad ja päästavad maailma" asju on kirjutatud palju. Kõige kuulsam neist ilmselt Spielbergi "E.T" ja kõige järjekindlam viljeleja Clifford Simak. Seetõttu on raske oodata et keegi tuleb ja selles võtmes midagi põrutavalt uut kirjutab. Ei kirjutanudki. Kyll aga on igasugu, ka vanu ja äraleierdatud skeeme, võimalik läbi kirjutada pagana hästi. Sellist eufooriat nagu mõned teised Gromovi tekstid, käesolev lyhiromaan ei tekitanud.. kyll aga ei maksa teda ka lugemata jätta.

Teksti loeti vene keeles

Kuivõrd autor ise ei ole pidanud vajalikuks romaani alguses oma universumi tehnilist tausta lahti seletada siis kõigepealt sellest. Kohalik tsivilisatsioon baseerub kahte tyypi aparaatidel: T-gate tyypi nulltranspordiseadmed võimaldavad ajavälist sidet kahe ruumipunkti vahel. A-gate tyypi seadmed on midagi nanoassemblerite taolist mis võimaldavad valmistada (ja redigeerida) suvalisi esemeid, sealjuures elusolendeid. Kõik need kavalad seadmed on omavahel võrku yhendatud.

A-gateide abil saab teha isenesest varukoopiaid, paralleelseid koopiaid (forking an instance), vabalt redigeerida oma fyysilisi parameetreid, samuti oma mälu ja psyyhikat.

Loo syndmustiku taust seisneb selles, et mõni aeg tagasi on kohalikus universumis aset leidnud suuremat sorti sõda, mille päästis valla miskite lurjuste poolt kirjutatud viirus nimega Curious Yellow. Too viirus kasutas levimisvektorina inimestesse implanteeritud võrguterminale, nakatas mõlemat sorti gate ja tegeles põhiliselt inimeste mälust andmete kustutamisega.

Muidu oli sõda nagu sõda ikka - produtseerides lisaks laipadele hulgaliselt inimsesi kes lahingutegevuse lõppedes parema meelega unustaksid selle millega nad madina käigus hakkama olid saanud. Selliseid isikuid ravitakse vastavas kliinikus, valikulise amneesia tekitamise meetodil.

Romaan algabki sellega et keegi tegelane nimega Robin on just säärase mälupuhastuse läbinud ja yritab "puhta lehena" uuesti yhiskonda sulanduda. Kes või mis ta ennem oli - mees õieti ei mäleta kuna praktiliselt kogu minevik on mälust kustutatud. Kyllap sõjakurjategija, nagu paljud teised. Viimasele viitab veel see et mingid kahtlased tyybid teda justkui jälitavad ja yhel korral yritatakse teda ka tappa.

Oma tydruku käest kuuleb Robin et mingid teadlased-entusiastid korraldavad parasjagu kavalat "arheoloogilist eksperimenti". Eksperiment seisneb katses uurida yhiskonnakorraldust ajalooperioodil 1950-2050. Selleks eraldatakse paraja linna suurune suletud piirkond ning pannakse sinna paar-kolmutuhat inimest kolmeks aastaks tolleaaegse tehnoloogia ja yhiskonnanormide alusel elama. Makstakse katsejänestele hästi ja kuivõrd see tsoon on rangelt suletud pääseks Robin seal yhtlasi kolmeks aastaks oma jälitajate eest.

Teadagi ei ole asjad selle eksperimendiga sedavõrd syytud ja lihtsad nagu nad alguses paistavad..

Pyhendatud on see romaan Ken MacLeodile.. ja tõesti - sarnasused käesoleva romaani ja selle inglise kosmoseooperite tegija teoste vahel on ilmsed. Samas, mulle meeldib Stross rohkem. Teisest kyljest, kui oma jutuloomingus on Stross justkui miskit pidi avangard, siis samas stiilis juba Banksi, MacLeodi, Alastair Reynoldsi jne. poolt sisse tallatud alamzanri kontekstis jääb vaevama kysimus et kas tyyp alles harjutab romaanivormi, et siis äkki välk-ja-pauk millegi uue ja tõeliselt veidraga lagedale ilmuda?

Muuhulgas kandideerib see romaan käesoleval aastal Hugole.

Teksti loeti inglise keeles

Algab asi sellega et segastel asjaoludel on mingid lurjused pilbasteks lasknud terve Moskva nimelise tähesysteemi. Noovaks muutunud tähest lähtuv wavefront kytab yle planeetide. Evakueeritakse miskit systeemidevahelist tankimisjaama. Keegi tytarlaps nimega Wednesday jookseb mööda inimtyhja jaama ringi, leiab mingeid segaseid dokumente, põgeneb eriti tigedate kyborg-koerte eest jne.

Mõne aja pärast selgub, et Moskva lähistel Oorti pilves olid kohalikel varuks neli "R-pommitajat". Need on sellised valguse kiirusest aeglasemalt liikuvad kosmoselaevad, mille eesmärk on umbes sama nagu kylma sõja aegsetel strateegilistel pommituslennukitel. Juhul kui keegi "meie hoovi peale" sõdima tuleb ja kaotus näib vältimatu, siis sihitakse nood R-pommitajad agressori kodusysteemide peale, kuhu nad siis mõnekymne aasta pärast kohale jõuavad ja 0.8 c juures pikki planeete rammivad. Effekt võrreldav tolle meteooriga mis 65 miljonit aastat tagasi saurustele probleeme põhjustas.

Teoorias on tegemist järjega romaanile "Singularity Sky". Yhest kyljest on käesoleva teose syzee eelmise osaga võrdlemisi nõrgalt seotud, seega sobib ta tarbimiseks ka juhul kui eelmist osa lugenud ei ole. Teisest kyljest on Strossil rumal komme seletada kohaliku universumi toimimise mõistmiseks olulisi detaile kuskil romaani teises pooles, nii et selles mõttes on tutvus eelmise osaga ikkagi kasulik.

Eeskätt just tänu eelnevalt sisse elatud universumile oli käesolev romaan mõnevõrra meeldivam lugemiselamus kui "Singularity Sky". Häirima jäi kurb tõsiasi et antagonistide "vaenlase nägu" oli järjekordelt tyypiline "kandilise lõuaga blond ubermench, tugeva saksa aktsendiga". Kas keegi tõesti arvab et sellise arhetyybi kultiveerimine pikas perspektiivis jamasid ei põhjusta?

Teksti loeti inglise keeles

Kuueteistkymnenda kommenteerijana on tõesti raske midagi muud öelda kui et romaan (ja kogu sari) on yks ytlemata yleshaibitud asi.. mis kummalisel kombel tegelikult ongi päris nii hea kui inimesed räägivad :)

Kui fantasy seriaalide seast väärilist vastast otsida siis ainuke konkurent oleks ilmselt Sapkowski Wiedzmin. Kusjuures Song of Ice And Fire juures on oluliseks plussiks veel see et autor on kogu (seni ilmunud) sarja vältel suutnud asju koralikult ohjes hoida - mis sedasorti kirjanduse puhul tundub et on esimene registreeritud juhtum, kus asi hiljemalt neljandas köites sogaseks kätte ei lähe.

Teksti loeti inglise keeles

Asi algab pihta sedasi, et yhel ilusal suvepäeval hakkas Novōi Petrogradi linna kohalt taevast alla sadama mobiiltelefone. Osad neist olid atmosfääri sisenedes kummakakahjustusi saanud, osad läksid maandumisel katki.. Osad aga helisesid ja teatasid neid yles korjanud töölisele või talupojale: "Halloo? Lõbustage meid!". Tantsi, laula, löö trummi või niisama räägi midagi huvitavat. Tasuks täidame su kolm soovi!

Sedasorti hoogne algus oli Charles Strossi jutte lugenuna igati ootuspärane. Edasine valmistas aga mõnes mõttes yllatuse - vormistuse poolest on käesolev romaan ysnagi traditsiooniline (kui seda juba võib nõnda nimetada?) moodne inglise kosmoseooper. Kindlasti ei saa öelda et ma antud romaanis pettusin, tagantjärgi ei oska isegi hästi formuleerida - mida ma autori esimesest romaanist tegelikult oodanud oleksin..

Kusjuures, see et tegemist on autori esimese (või yhega esimestest) romaanivormis tekstiga on kohati ka tunda. Seda just kirjatehnika koha pealt. Laused ja sõnastused olid läbivalt sellised et niisama pilguga yle rea libistades mõttest aru saada, nagu see romaanide puhul tavaliselt on, eriti ei õnnestunud. Juttude juures ei ole see probleemiks, pika teksti korral aga muutub väsitavaks.

Teisest kyljest, mõned stseenid olid ikka mõnusalt lustakad! :)

The rabbit snarled and hefted his submachinegun angrily. Ears back and teeth visible, he hissed at the cyborg.

Anyhow. Arvestades et autori hilisemad romaanid on käesoleva väikestest puudustest ilmsesti vabamad, tuleks hinde panemisel kasvuruumi jätta. Siinkohal siis plussiga neli ja riiulist järgmine raamat.

Teksti loeti inglise keeles

Lugu algab sellega et eradetektiiv Alexander Lomaxi kontorisse marsib sisse keegi silmatorkavalt seksapiilne tädi ja kurdab et tema abikaasa on juba kolmandat päeva teadmata kadunud. Kuivõrd tegevus toimub Marsil, New Klondike nimelises kupliga ymbritsetud linnas, siis tolle kupli seest, arvab Alex, et leiab kadunud meheraasu yles ilma suuremate sekeldusteta. Nagu hiljem selgub on Alexil peaaegu et õigus..

Et siis selline ysnagi traditsiooniline SF-detektiivilugu, kus põhiliseks ulmebutafoorseks elemendiks oli tõsiasi, et suur osa Marsi peal ringi myttavast kambast olid androididesse siirdistutatud inimeste teadvused. Ehk siis et kui vanadus paistma hakkab, või tahab keegi lihtsalt sellist korpust mis sõrmejälgi ei jäta, tellib inimene omale sobivate parameetritega ja aksessuaaridega uue mehaanilise keha. Sinna tehakse siis bioloogilisest ajust koopia. Originaali osaks on operatsiooni lõppedes kohustuslik eutanaasia.

Ladus ajaviiteline lugemine. Kõige selle "hardware-kloonimise" tehniliste ja sotsiaalsete kysimustega autor ennast ja lugejat ylemäära vaevanud ei ole. Eesmärgiks on ilmsesti olnud kirjutada hea ja mõnus lugu, milline eesmärk on ka korralikult täidetud.

Ära märkimist väärib veel ehk see, et nagu tegelikult paljud muud Sawyeri asjad, on see jutt minumeelest täisti vaba puudustest mida näiteks Jyrka sellele autorile ette heidab - kohatine kalduvus seebiooperlikesse isiklikesse suhetesse tegelaste vahel jms. Muuhulgas kandideerib Hugole ja Nebulale

Kui kedagi huvitab siis põhimõtteliselt on käesolev tekst elektroonilisel kujul $1.76 eest dowloaditav, mida saab siis näiteks Mobipocket readeri nimelise softiga võrdlemisi mõnusasti lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Selle raamatu (vääriliseks?) hindamiseks on mul liiga palju, võimalik et liigseid, personaalseid kiikse.

Esiteks piirdub mul lähim kristluse ajalooga seostuv huvipunkt filmiga "Life of Brian". Teiseks juhtus mul sygavas lapsepõlves rumal lugu von Dänickeni yledoseermisisega. Tagajärg - iga kord kui ma loen kusagil miskit jaburat vandenõuteooriat tyypi "Kas te juba teate et KAPO varjab Ämari lennujaama angaaris lumeinimest!?", tekib mul tahtmine autoril "kanalit vahetada".

Lisaks eelnevale ei meeldi mulle thrillerid, põhimõtteliselt. Ja kõigele sellele otsa käiati Discovery pealt aastaid tagasi "dokfilmi", teemal Pyha Graal ja Usklike Eest Põgenenud Magdaleena. Iga paari kuu tagant uuesti, justkui see oleks huvitav või oluline.

Eelnevat arvestades - raske on olla objektiivne. Kui teema ei huvita siis pöördub tähelepanu iseeneslikult puuduste otsimisele..

Raamat algab põnevalt. Muuseumi põrandalt leitakse vägivalla tundemärkidega alasti surnukeha, mis ise enesele pentagrammi kõhu peale on joonistanud. Jääb vist ainult rõõmustada et ma omal ajal jätkuvalt keeldusin "reedel matkamaija" minemast. Edasi veel parem - stseen kus tibi-kryptoloog paha politseiniku kõnepostiga lohku tõmbab oli täitsa nutikas. Sealt edasi tekivad tegevuse loogikasse kysitavused..

Fache kinnisideed Langdon iga hinna eest kiiresti trellide taha saada motiveeriti justkui katoliku kiriku poolt tuleva survega? Syzee edasist käiku arvestades ei ole mõistetav kustkohast ja kuidas selline surve tulla sai. Teoreetiline võimalus et Vatikan informeerib Pariisi politseid - teate teil tuleb seal varsti neli laipa, mätsige see asi kinni - kehtib ainult niikaua kuni jääb võimalus et need neli laipa olid konkreetselt Vatikani poolt tellitud.

Edasi, tibi-kryptoloog laekus muuseumi ettevalmistatult, vajalik teade kõnepostis ootamas jne. Kindla teadmisega et Langdon on vaja politsei käest päästa. Omaenese karjääri hinnaga, no less. Vaikimisi justkui eeldusega et see tibi teadis, kusagilt, et mingid jõud pariisi politseile survet avaldavad. Et kust selline teadmine?

Sellest kohast peale kus too sympaatne inglane omaenese häärberisse relvastatud maniakki tellis (kes teda ennast nägupidi ei tundnud) läks asi sootuks jaburaks.

Veider vastuolu - kõikvõimalike krypto-puzzlede peale oli autoril ilmatul hulgal energiat ja aega jätkunud. Syzee loogika jaoks vähem.

Millistel asjaoludel käesolev teos ilma peal sedavõrd suuri laineid lõi nagu ta seda tegi.. jääb mulle arusaamatuks. Sisuliselt oli ju tegemist ysna keskpäraselt kehva sopakaga?

Teksti loeti inglise keeles

Yle hulga aja taas katsetus senitundmatu autoriga ja tagantjärgi peab ytlema et põhimõtteliselt selle raamatu lugemist ei kahetse. Tagakaanel räägitakse et Igor Pronin olevat "poole tosina romaani ja paljude juttude autor" ja et yhe jutuga olla kunagi isegi Strugatskite auhinna finalist olnud. Õnneks ma loen neid jaburusi alati pärast seda kui ma romaaniga maha olen saanud, seetõttu võtsin asja ette arvamusega et tegemist on mingi uue tegijaga. Osaliselt seepärast ei häirinud ka see kui lugemise käigus mõned kohad "toored" tundusid. Anyhow..

Tegevus leiab aset Moskvas, nii umbkaudu käesoleva sajandi lõpus või järgmise alguses. Rahvastiku taastootmisega on viimastel aegadel asjalood suhteliselt sandisti ja linna territooriumist ligi pool on "konserveeritud" olekus. Lapsed on tänavatel tõeline haruldus. Keskealisi näeb vähe. Ainult pensiokad istuvad jõe kaldal kohvikutes ja põrnitsevad tyhja pilguga mööda kulgevaid laevu. Seadusega ettenähtud korras on igal kodanikul kohustus omada kolme last. Sellest kohustusest yritavad kõik jõudu mööda kõrvale hiilida, analoogiliselt omaaegse ajateenimisega. Priviligeeritud klasside esindajatel, politseinikel näiteks, on lubatud lapsi mitte saada.

Rahva põhilisteks meelelahutusteks on aktiivne suitsetamisvastane võitlus ja võrkudes surfamine. Võrkudes, nagu modereerimata meedias ikka, levivad igasugu pahn ja jaburad vandenõuteooriad. Alates pahadest "kloonidest" keda valitsused justkui toodavad mingites vabrikutes, iibeprobleemi leevendamiseks. Lõpetades sellega et Moskva all, keldrites/tunnelites elavad mingid mutant-asotsiaalid kes söövad inimesi. Neid mutante kutsutakse "rottideks".

Veidral kombel on nendel kõlakatel ka reaalsuses juured täiesti olemas. Moskva-alustes käikudes elasid kunagi tõesti asotsiaalide kogukonnad ja mustlased. Viimastel aastatel on need sealt vabatahtlikult välja roninud ja võimudelt varjupaika palunud. Mõni aeg hiljem hakatakse tänavatelt leidma eriti jõhkral kombel tapetud inimeste jäänuseid. Salapäraste "rottidega" võitemiseks moodustatakse isegi spetsiaalne munitsipaalpolitsei osakond.

Romaan algabki sellega, et tolle politsei osakonna peakorterit rynnatakse merejalaväe yksusega ja eluga pääseb sellest veresaunast ainult juhuslikult hoones viibinud "killer" hyydnimega Zhivets.

Esimesed 40 lehekylge romaanist ongi selline vaheldumisi märul ja tegelaste omavaheline jahumine, mis teoorias peaks ilmselt andma ylevaate, et mis toimus. Sellist funktsiooni too sissejuhatus paraku ei täida. Mis asjaoludel need politseinikud vagaseks tehti? Millest yldse jutt? Et kas autoril endal on äkki need asjad samuti vähe segased või pole tal kirjutamine kõige paremini välja tulnud. Raamatu lõpu poole selgub et pigem seda viimast. Sealtmaalt kus "proloog" lõpeb ja lugemiskõlbuline tekst algab, on edasi juba ysna okei. Kohati oma sundimatus jõhkruses isegi nauditav.

Yldine mulje on selline et Pronin ilmselt on umbes samamoodi ideekirjanik nagu meil siin Veskimees. Või vähemasti tundus mulle nii. Probleemid mis Proninit vaevavad on selles mõttes toredad et äratundmise rõõm on ka rõõm - millestki sarnasest jahuti Wõroka eestvedamisel omal ajal taskutargas. Teisest kyljest, vastused mis autor käesolevas romaanis probleemidele leiab.. on sellised et Aleksandr Gromovile annaks nad andeks - too mees lihtsalt kirjutab nad nii heaks. Uuelt ja seni veel pisut kohmakalt tegijalt lahendusi stiilis "tagasi yrgyhiskonda" ilma nurinata vastu võtta.. justkui ei tahaks.

Kokkuvõtteks: spetsiaalselt otsida selle autori teoseid ilmsesti ei maksa, kui kunagi kätte satub võib veel yhte proovida ja siis selle pealt vaadata. Käesolevale romaanile rasvase miinusega neli.

Teksti loeti vene keeles

Marek Simpson on eespool juba sisust hea ylevaate andnud. Kordaks veel et lugedes ei tekkinud kahtlustki et tegemist oleks sarja teise osaga. Põhimõtteliselt selline "Dostojevski Faust" moodi asi.. millest ma arvan et ma saan aru mille poolest ta Marekile meeldis.

Mulle niiväga ei meeldinud. Miks?

1. Algatuseks seepä`rast et mulle ei meeldi pikad ja lohisema kippuvad sissejuhatused. Käesolev romaan on yles ehitatud omalaadse "pyramiidina". Tegevustik on jaotatud neljaks osaks, kus iga osa on edasi antud erineva tegelase silme läbi. Ja iga osa algab pikavõitu sissejuhatusega, kus kirjeldatakse tausta ja lastakse "tõde jälle sedapidi paista". Ehk siis kui juurde arvata veel kõige selle ette umbselt loetamatuks kirjutatud proloog, on neid pikki sissejuhatusi romaanis tervelt viis tykki.

2. Konflikti tekitamiseks sisse toodud Saatana tegelaskuju on yhest kyljest igati armsalt välja joonistatud karakter.. aga erinevalt Simaginist on sootuks puudu jäänud motivatsiooni lahtiseletamine. Saatan tahab halba? Miks? Puudub mingisugunegi "fantastiline" mehhanism mis seletaks mispärast saatanale inimeste surma ja kannatusi vaja on.

3. Juba Van Zaitchiku raamatutest kohati häirima jäänud absoluutselt maitselagedad klähvatused euroopa aadressil. Ykskõik kes aga kirjanik võiks olla isik kes juhul kui ta tahab kellegi/millegi kohta pahasti öelda, siis võiks ta olla võimeline tegema seda nii et lugejad ebamugavustundega järgmist lehekylge ei peaks keerama.

Mis puutub sellesse mille poolest käesolev raamat hea on.. siis paraku on Marekil õigus - see romaan ei ole kõigi jaoks. Minu jaoks ei olnud. Tugev kolm.

Teksti loeti vene keeles

Tõde, Õiglus, Vabadus, Mõistliku Hinnaga Armastus ja Korralikult Kõvaks Keedetud Muna!

Hea, elutark loosung - kui pystitatud eesmärkide loetelu tagant ettepoole lugeda.

Iga aasta 25. mail nopivad Samuel Vimes ja teised vanemad linnavalvurid põõsa kyljest sireliõied, kinnitavad need oma turviste kylge ja jalutavad Väikeste Jumalate Kalmistule. Kogunevad seal, meenutavad ammuseid syndmusi ja nende käigus langenud kaasvõitlejaid..

Salamõrtsukate Gildi juhatuse otsuse alusel on linnas kaks isikut kelle ära koristamiseks tellimusi vastu ei võeta - Patriits Vetinari ja valveylem Samuel Vimes. Ja seda mitte establishmendile omase "riigitruuduse" pärast. Lihtsalt mäletavad millised ajad olid enne seda kui Vetinari Patriitsiks sai.

Eelnimetatud "25. mai syndmused" leidsidki aset Vetinarist arvates yleeelmise administratsiooni kukutamisega kaasnenud rahvarahutuste käigus. Tollal tekkinud olukorra initsiaatoriks ei olnud loomulikult "rahvas". Revolutsioone korraldavad need kes tahavad võimule pääseda. Õigupoolest, pigem need kellele uus võim kasulik. Selleks et rahvas riigipöördega kaasa tuleks ei ole palju vaja. Natuke salapolitsei terrorit, palgalised provokaatorid, paar rygementi vägesid linna sisse ja rahva meelepaha on garanteeritud.

Raamat algabki sellega, et Ylikooli katusel aset leidva politseioperatsiooni käigus juhtub kerge maagiline tööõnnetus ja Samuel Vimes paisatakse ajas tagasi, nondesamade "25. mai syndmuste" keerisesse, millest ta ise kunagi verivärske kapralina osa võttis.

Pratchetti kohta harjumatult syngetooniline, mõtlik, traagikaga lugu. Asjatundjad on siit leidnud paralleele (või siis mitte niiväga paralleele) Hugo "Hyljatutega".. atmosfäär on tõesti kohati sarnane. Heast naljast pole õnneks samuti puudust. Tegelikult, eks "Troll Bridge" oli samuti säärane mõtlikult nostalgiline..

Raamatu vist ainsaks puuduseks oli kehvavõitu lõpp. Sellest hetkest alates kui Vimes minevikust tagasi teleporteeriti oli pinge juba sisuliselt nullis ja kõik edasine oli otsade (imo pisut kiirustatud) kokkutinutamine, ilma yhegi yllatuseta. Ausaltöelda ei oska isegi pakkuda mida või kuidas seal konkreetselt tegema oleks pidanud aga teisest kyljest ei ole mina ka miski Pratchett. Selle lõpu eest viiele miinus taha.

PS. Arvustuse kirjutamise hetkel on raamat Appollos myygis (125.-), nii et huvilised kes inglise keeles loevad saavad selle sealt omale hankida.

Teksti loeti inglise keeles