Nagu mäletame, jäi "Härra Mercedese" antikangelane Brady Hartsfield poolsodiks löödud kolbaga vegetatiivsesse seisundisse, kust erilist paranemist loota ei olnud. Tehnikahuviline kurjategija avab ühel hetkel siiski silmad ja küsib ema järele. Põhiline küsimus on aga see, kui terve Brady on ja kas teda saaks toimepandud tegude eest kohtu ette tuua. Ta ei suuda eriti kõndida ega normaalselt, artikuleeritult rääkida. Vähemalt nii arvab prokurör ja ka tema raviarst. Endine uurija seda aga ei usu ja ta kahtlustab, et ajutraumade kliinikus aastaid vegeteerinud patsient teeskleb. Peale selle räägivad õed ja sanitarid, et patsiendil on arenenud erilised võimed: ta suudab mõttejõul asju liikuma panna, voodis lebades vannitoas vee lahti keerata jne. Neid võiks pidada kuulujuttudeks või linnalegendideks, aga kui linnas hakkavad toimuma enesetapud, mis on ühel või teisel moel seotud haiglas lebava poolkoomas kurjategijaga või tema varasemate kuritegudega, tuleb need seisukohad ümber hinnata.
Lisaks telekineesile harjutab idiooti mängiv Hartsfield endal välja palju olulisema võime - võtta tasapisi enda kontrolli alla läheduses viibiva inimese teadvus, muuta tema mõtteid ja käitumist, asuda nii-öelda sajaprotsendiliselt juhtimispuldi taha. See võimaldab tal teiste inimeste kehades haiglast välja minna ja organiseerida uusi kurje tempe. Tema hinges hõõgub kättemaksuiha ja selle objektiks pole mitte ainult nüüd eradetektiivina töötav Hodges, vaid ka kõik need inimesed, kelle tapmine tal kuus aastat varem (romaanis "Härra Mercedes") ebaõnnestus. Et ta kasutab oma plaanide elluviimiseks inimkonnale senitundmatuid võimeid ja tehnilisi lahendusi, ei ole eriti reaalne lahendada asja tavapärases politseiliinis ja eksuurija Hodges, kes saab romaani alguses teada, et tal on viimases staadiumis kõhunäärmevähk, võtab asja ise ette, joostes võidu nii kurjategija kui ka enda surmaga. Kuidas kurjategijal need erilised võimed välja arenevad, ei ole päriselt selge, aga vihjatakse ajutraumale, mis kombineerub mingi erilise ravimiga, mida tema ambitsioonikas raviarst tema peal vargsi katsetab.
Hodgesile on abiks triloogia varasematest osadest tuttavad mustanahaline Jerome, kerge psüühilise puudega Holly ja lõpuks ka lesbiline Frederica (Freddi), kes kõveralt teelt ikkagi ausale ära pöörab. Ilmselt ei ole selliste tunnustega tegelaste valik juhus, aga kas tänapäeva Ameerikas enam muud moodi ei saagi või miks see nii peab olema - ei tea.
Kes Kingi raamatuid on varem lugenud, leiab siit iseloomulikku head faabulat, aga ka palju pateetikat, koomiliselt dramaatilisi dialooge, kohustusliku heldimise stseene, tundlemist, sõnavahtu ja kordusi. Samuti regulaarseid viireid triloogia esimesele osale (et kui kellelgi on veel juhtumisi ostmata, siis...). Kui midagi ei juhtu, ilmub romaan järgmisel aastal eesti keeles.