Kasutajainfo

Stephen King

21.09.1947-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stephen King ·

Pet Sematary

(romaan aastast 1983)

Hinne
Hindajaid
8
1
1
2
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (12)

Klisheesid täis õudusjutt. Kõik algab kenasti ja päikeseliselt, nii et me kena kullakallist tegelaste perekonda armastama hakkaksime. Armas ema, armas isa, armas laps, armas koer. Ooh seda roosamannat. Palju neist ellu jääb? Palju neist uuesti ellu ärkab? Palju neist hakkab surnult ringi käima ja nuga viibutama? Neile küsimustele antakse raamatus vastus. Kas ei meelita lugema? Loo moraal: ärge asuge elama vana Indiaanlaste surnuaia lähedale.
Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult on Stephen King üks mu lemmikkirjanikke, aga lemmikutega kipub ikka see häda olema, et loed oma lemmikut korraga liiga palju ning siis tekkib tülgastus. Ka Kingiga oli hetk, mil ma ahmisin läbi iga rea mis vanameistri sule alt pärit... loomulik, et tekkis sihuke tunne, et olen juba seda lugenud ja et see kõik on juba olnud. Siis sattus kätte «Lemmikloomade kalmisdu» (sic!) ning Kuningas tõusis taas oma kohale panteonis.

Võrratu raamat!

Kuigi soovitada ei julge. Siin BAASis on korduvalt ja erinevatele raamatutele ette heidetud, et nad on sünged, painavad, verised ja jälgid. See raamat on samuti seda... ja hea on. Õudusromaan ju! Tõesti ei maksa oma lemmikuid matta vanale indiaani kalmistule, kui nad ellu ärkavad pole nad enam päris need endised meie lemmikud.

Õuduskirjanduse austajal soovitan kindlasti läbi lugeda, ülejäänud võivad seda omal vastutusel proovida.

Romaanist on ka tore samanimeline film tehtud. Film oli tõeline kassapomm: vähese rahaga ning vähetuntud rezhisöör, aga sai linastusaasta tõeliseks finantssentsatsiooniks. Filmi peamine väärtus on see, et romaan pole oma ilgusest kinolinal vabanenud, nagu seda tavaliselt Stephen Kingi tekstide ekraniseerimisel juhtub. Filmile tehti ka järg, aga selle võib kindlasti vaatamata jätta – see järg suudab vaid vihastada.

Teksti loeti inglise keeles

Eeeh, jaaa, klassika! Õnneks nägin filmi ennem kui raamatut lugesin, seetõttu olid mõlemad nauditavad. Ei tea, mis tulemuse oleks vastupidise järjekorra puhul saanud... ilmselt oleks see olnud veidike filmi kahjuks, sest nagu alati - raamat on ikkagi parem. Yks haigemaid hetki on auto alla jäänud pisipoja matmine indiaani kalmistule, selleks et teda uuesti ellu äratada. Ja kui see pojake tagasi tuleb... Hm. Tore. Värvikas. Asi võtab pidevalt uusi pöördeid - enamus eelaimusi, mis tekivad, nullib autor lausa mõnuga ära, näib, nagu oleks ta neid ette arvestanud. Nii, et klizheed võibolla jah, aga see, kuidas autor nendega mängib, et lugejat narritada, on lihtsalt nauditav.
Teksti loeti inglise keeles

Igati tore raamat. Idee oli lihtsalt fantastiline, kuidas pere elas indiaanlaste kalmistu ligidal ja siis hakati seal surnuid elustama, kuid need surnud ei olnud mitte kohe heatahtlikud. Raamatut lugedes oli ikka pinge koguaeg sees ja oli suhteliselt hästi kirjutatud, kuna ei olnud seda momenti, kus saaks toimuvat ette aimata. Raamatus oli tugevalt müstikat, kogu see laipade elustamine oli juba omaette müstika. Pealekauba on see raamat kirjutatud tõesti värvikalt. Sellest on samamoodi ka film tehtud ning ka see oli lihtsalt fantastiline. Võrreldes filmiga "It", mis oli raamatuna suhtliselt hea, kuid filmid olid igavad.Kuid ka üks asi hakkas okkaks silma, nimelt need tapmiste stseenid olid kohati jõhkravõitu, kuid siiski see hinnet ei riku, nagu seda ütles Jyrka: "see on ju ulme".
Teksti loeti Inglise keeles

Minule ei meeldinud. Tegelikult ei pakkunud ju midagi uut. Verd... Ilmselt see ongi eesmärk omaette, puhas brutaalne terror, ilma salapärase hinguseta. Loomulikult, indiaanlaste surnuaed on salapärane, kuid mitte piisavalt. Selleks, et mul hirmu nahka ajada, on vaja midagi enamat kui lihtsalt elavaid surnuid ringi kooserdama. Teisest küljest, ega ta täielik saast nüüd ka ei olnud. Pakkus üllatusi ning aeg-ajalt sattusin lugemisel isegi hoogu, nii et ei leidnud mahti käest ära panna. Mina ei ole Kingi austaja ning ilmselt ei saagi selleks. Probleem? Vaevalt.
Teksti loeti inglise keeles

Huu, jube! Ja kui keegi ütleb, et see ju õuduskirjanduse idee ongi, siis... Kusagilt jookseb ikkagi taluvuspiir ja see on igaühel erinev. Filmi nägin viis aastat varem kui raamatut ja see jättis pikaks ajaks kananaha. Raamat on tegelikult sõbralikum kui film (teadagi, Hollywood). Aga ikkagi, kui õnnestub, ostan enda kodusesse raamaturiiulisse ka. Kingi raamatute rida pikendama.
Teksti loeti inglise keeles

Sellega oli nii, et kõigepealt lugesin BAASist pooljuhuslikult Milady arvustust, mis väitis, et PS on rämps. Veidi aega hiljem sattusin vaatama sellest vändatud filmi, mis oligi rämps. Ja veel natuke aega hiljem tellisin amazonist raamatu :-) Vastu igasugu ootusi oli lahe lugemine, alguses ikka jupikaupa, ja siis kusagil keskel endale teadvustades, et üldse ei suuda raamatut enam käest panna. Asjad, mis filmis tundusid tobedad või mõttetud, olid siin omal kohal ja eesmärgiga, mingeid tõrkeid ei tekkinud, ainult positiivsed mälestused. Kõlbab ka teist või kolmandat korda üle lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Ootasin ja ootasin, et saaksin seda raamatut lugeda. Miskipärast ei tulnud pähe seda originaalis teha. Nüüd saan aru, et see on viga. See see on, kui eesti keeles nii palju lugemata raamatuid riiulis ning siis mõtled, et loeks need kõigepealt läbi.

Niisiis, ära ootasin. Ja olen veidi pettunud. Mis mõttes pole ka raamatus tee ja maja vahel tara? Mis mõttes kass ei püüa hiiri? Mis mõttes ei söö nad värsket liha? Mis mõttes kassid ei limpsi verd? Kingi mr Churhc teeb kõike seda, mida tavaline kodukass teeb ilma igasuguse suremise ja elluäratamiseta.

Seda on mul meistrile raske andestada. Kuidas ta ei tea, mis või kes on kassid? Arusaamatu. Täpselt sama see lugu aiaga. Kuidas saab ükski normaalne laste ja loomadega pere mõelda, et ah, kiirtee, tappev tee, las siis olla. Ja aeda ees ei ole. Las siis olla nii. Ei vähimatki mõtet aia tekitamisest.

Aga muidu, õudus oli reaalne. Tüüpiliselt Kingile keris ja keris, esimeses osas polnud seda suurt ollagi, teine ja kolmas seevastu laksas serviti. Muidugi, kõige jubedam oli soo.Filmis oli vist see, kuidas laps moondub deemoniks. Ja kass oli ka kole. Raamatus olid mõlemad peaaegu nunnud. Noh, kass muud polnudki. Mis sest, et haises.

Ühesõnaga, veidi pettunud. Nii Kingis, tõlke paindumatuses kui ka iseendas. Et ei taibanud originaalteost lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin viimati rongisõidul Tartusse ja tagasi. Ei suutnud e-lugerit käest pannagi. Kindlasti üks süngemaid Kingi raamatuid, sest see kõneleb inimeste suutmatusest leppida lähedaste surmaga. Kui on võimalik nad kuidagigi tagasi tuua, ükskõik mis on selle hind, otsustatakse selle kasuks. Lemmikloomade surnuaid, nagu see vist hiljuti eestindati, on täiesti ohutu, kui sinna mitte ronida, aga sellegipoolest on see üks õõvastavamaid kohti ühestki Kingi teosest. Just sellepärast, et inimese, antud juhul Louis Creedi, ropp vajadus oma surnud poega veel elusana näha, kas või zombina, on nii tugev ja möödapääsmatu.
Teksti loeti inglise keeles

“Pet Sematary” on korralik horror ja vastikult õudne. Tähendab, meeldivalt õudne. Aga...
 

...nagu Kingi puhul ikka siis ta oskab tihtipeale hoopis muid teemasid huvitavalt esitada. Noh, lisaks siis sellele õuduka-värgile (millest räägin enda kokkuvõttes vähe). Antud raamatus on peategelasteks perekond Creed (mees Louis, naine Rachel, noor tütar Ellie ning paariaastane poeg Gage), kes kolivad uude kohta elama ja läheduses on "lemmikloomasurnuaet", kuhu pea 100 aastat on lemmikloomi maetud. Igaljuhul Rachel on kaotanud noorelt enda õe Zelda (ajukelmepõletik) ning naise jaoks on surm väga õrn teema. 
 

Peale surnuaia külastamist tütar avastab, et ka nende endi kass Church ei ela ju igavesti. Ning kui ta sellest isaga (arst) räägib siis on tütar üsna häiritud, esimene kokkupuude surmaga ju ikkagi. St veel pole ju kiisu surnud - aga ta võib ju juba järgmisel minutil surra! Isa jaoks ja arvates on see väga mõistlik ja vajalik arutelu (st muidugi emotsionaalne ja pisararohke) - aga naise arvates mitte. Varsti sünnibki tüli kuna naise jaoks on lapsele surma tutvustamine selgelt liiga vara. Mehe (kordan, arst) jaoks aga on surm üks eluringi osa. Väga põnev arutelu/tüli on.
 

Raamat läheb siis korralikult käima kui perekonna kass Church õnnetult surma saab. Creedide vanahärrast naaber Jud soovitab Louisele matta kass salaja lemmikloomasurnuaiale - aga kui nad sinna suunas kõnnivad siis juhatab Jud ta hoopis kaugemale, vähe teistsugusesse surnuaeda kuhu  Miꞌkmaq indiaanlaste suguharu omal ajal on enda surnuid matnud. Häda (või võlu) on aga selles, et sinna maetud tulevad ühel hetkel tagasi. Ka kiisu naaseb ellu, olles küll vähe teistsugune. Või mis elu see ka on - kass haiseb mulla järgi, käitub kuidagi teistsuguselt, ei ole enam sõbralik nurrumootor vaid pigem eemalehoidev ning kui leiab surnud linnu siis kisub selle kohe jõhkralt tükkideks. Kassilik graatsia on täielikult kadunud. Teised pereliikmed saavad aru küll, et kassiga on midagi teistmoodi aga tegelikku saladust nad veel ei aima. Siis aga juhtub õnnetus inimloomaga...
 

Lugesin ise raamatut tavatult kaua, paari nädala ümber. Vast põhjused polegi tähtsad (sest… põhjused) aga see tähendas, et lugesin raamatu esimese veerandi enam-vähem ühes jupis ja järgneva, selle korraliku õuduka, eraldi. Seega algul oli raamat nagu korralik tavaline ilukirjandus, kus oli mitmeid huvitavaid pere-elulisi punkte (nagu ka ühe välja tõin). Aga edasine on siis pagana õudne ja naha alla pugev King. 
 

Sekka tuleb ikka ja jälle muid teemasid, ma ütleks, et see raamat on suuresti hoopis sellest, kuidas inimesed saavad hakkama surmaga, kuidas käituvad leinas inimesed ning kas ligimese surm toob puusärgi ümber vihavaenlastele lepitust? Jah, on ulmelist õudust ehk horrorit aga see on mingis mõttes isegi sekundaarne. Hea raamat on hea raamat, olenemata sellest mis kuube kannab.
 

Lõpus tahaks natuke viriseda eestikeelse tõlke pealkirja üle. Teatavasti raamatus on koht, kus lapsed on pannud välja sildi teeotsale, mis viib lemmikloomade surnuaiale. Inglise keeles oleks korrektne kirjutada “pet cemetary” aga sildi kirjutanud lapsed tegid vea, kirjutasid tunde/kuulmise järgi. Ehk siis kui kanda eesti keelde üle siis kas laps kirjutaks “surnuaed” “surnuaid”? No minu peas vähemalt küll mitte, “surnuaid” on nagu murdekeelne väljend maapiirkonnas elava taadi suust. “Surnuaet” oleks märksa suupärasem ja loogilisem kirjaviga (vähemalt enda arvates). 
 

Ma ise kahtlustan, et “surnuaet” ei sobinud esikaanele kuna see jätab mulje trükiveast ning kirjastus kartis, et raamatu tausta mitteteadvad inimesed hakkavad raamatu väljaandja kallal ilkuma. “Surnuaid” on ilmselgelt kirjapilt, mis viitab teadlikule valikule.

Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2020
september 2020
august 2020
juuli 2020
juuni 2020
mai 2020

Autorite sildid: