Kasutajainfo

Stephen King

21.09.1947-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stephen King ·

The Dark Tower: The Gunslinger

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «Laskur: Tume torn I»
Tallinn «Pegasus» 2006

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
7
3
9
1
1
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (21)

Kunagi ammu sattus minu kätte "Dark Toweri" nimelise sarja teine raamat ("The Drawing of the Three") ja ma pean tunnistama, et pärast seda olen hirmsasti kibelenud esimese ("The Gunslinger") ja kolmanda ("The Waste Lands") järele. Esimene raamat on ilmselt pisut raskemini loetav, kui teine, sest üldine tegevuspaik kõigub abamääraselt une ja tegelikkuse piiri peal ning segi-läbi räägitakse tulevikust, minevikust ja olevikust. Gunslinger on viimane oma tõust. Maailm on hakanud enneolematu kiirusega muutuma ning inimesed unustavad vanu asju ning avastavad uusi. Pärast oma vanemate ning koduste surma jälitab Roland ("Gunslinger") Meest Mustas läbi kõrbe ja üle mägede, et jõuda müstilise torni juurde, kust paistavad pärit olevat need aja ja ruumiga toimuvad manipulatsioonid. Tee sinna ei ole (loomulikult) kerge ning nii mõnigi reisikaaslane, rääkimata kõikvõimalikest kurjamitest leiab oma kiire otsa. Gunslingeri maailm oleks nagu meie oma, aga samas ei ole ka. Igatahes on osa tegelasi (nagi näiteks Jake) pärit kindlasti meile tuttavast maailmast (Mees Mustas tõmbas ta kohale), osade päritolu on ebaselge (kasvõi Gunslinger ise). Ihati lugemist vääriv üllitis.
Teksti loeti inglise keeles

Ei olnud sugugi niisugune, nagu ma oodanud olin. Tahtsin nimelt õudust ja pinevust, paraku aga peale unenäoreaalsuse (huvitav konstruktsioon!) midagi erilist ei olnudki. Meenutused, meenutused, meenutused, väikeste poiste purustatud munandid jne. Ainus koht, mis tõesti meelde jäi, oli järgmine: (umbes) "she was turning black in fire, her skin cracking open". Ostsin endale kõik 4 raamatut, alustasin lugemist ja mõtlesin, et õigem on kõige esimese kohta arvamus ära kirjutada, muidu seguneb hiljem teiste osadega. Kingi keele kohta (varem olen teda lugenud vaid eesti ja vene keeles) peab ütlema, et suhteliselt raske. Ta kirjeldab väga palju ja seda üsna mittetavaliste (et mitte öelda ebatavaliste) sõnadega. Võrreldes näiteks John Grishamiga, kelle raamatu ilma kordagi sõnade tähendust otsimata läbi lugesin, oli selle puhul alguses tükk tööd (ega tegelikut ju kooli inglise keelega peale primitiivsete lausete hakkama ei saagi). Tegelikult 4+. Keskmisest raamatust ''way better''.
Teksti loeti inglise keeles

raamat mida kord lugema hakates naljalt k2est enam ei pane... `maailm` on v2ga h2sti yles ehitatud - polegi mujal sellist erinevate reaalsuste kokku sulatamist kohanud. gunslingeri t6lkeks v6iks olla midagi cowboy ja samuray vahepealset.
Teksti loeti inglise keeles

"Gunslinger" erineb tunduvalt Kingi teistest lugudest. Siin ei kohta deemonlikke autosid, paranormaalseid teismelisi ega väikelinna kanalisatsioonis kummitavaid kosmilisi monstereid, nagu tema teistes romaanides. Selle asemel on hoopis spagettivesternite aegset Clint Eastwoodi meenutav kangelane, kes rändab läbi kummalise, unenäo ja reaalsuse vahel kõikuva maailma, mis nagu oleks meie kauge tulevik, aga võibolla hoopis alternatiivreaalsus. Samuti jätab King vastupidiselt oma tavalisele kombele kõik kohe välja lobiseda, otsad üsna lahtiseks. Kuna tegemist on pikema sarjaga, mille lõpp on veel esialgu kirjutamata, on see loomulik. Kindel viis. Tahaks veel.
Teksti loeti inglise keeles

Hästi lühidalt kokku võttes – mulle tundus see asi kui cross Zelazny Amberi ja Sergio Leone Dollari-sarja vahel, milles King elab välja oma narkopohmelli ja ajab mingit udujuttu paralleelmaailmades rändamisest.
Teksti loeti inglise keeles

Alustuseks peab vist ütlema, et üldiselt ma eriline Kingi-fänn pole, ent käesolev romaan oli meeldiv erand. Võib-olla on asi selles, et olen teda lugenud vaid eesti keeles ja siinne valik pole just kõige parem, ent siiski... Depressiivs-psühholoogilisi Ameerika-teemalisi õudukaid loen vaid siis, kui midagi muud käepärast pole. Olen lugenud läbi kõik Kingi eestikeelsed raamatud peale "Misery" ja käesolev oli minu meelest neist kõige parem.

Võib-olla on asi ˛anris ja tegevuskohtades. Sarja meki sain suhu juba omal ajal kogus "Kõik on mõeldav" ilmunud lühiromaanist "Eluuria väikesed õed" (mainitud teksti eestikeelses tõlkes oli Corti millegipärast nimetatud Kordiks, aga see selleks). Toona mõistsin, et selline vesternfantasy mulle meeldib. Romaanisarja esimene osa mulle pettumust ei valmistanud ja nii võin vaid küsida-kui see esimene osa, mida paljud halvaks peavad, oli nii hea, kui head on siis veel järgmised, üldiselt heaks peetud osad? Igatahes kuulub romaan käesoleval aastal eesti keeles ilmunud ulme vaieldamatu tippu.

Idee kirjutada vesternfantasy-kui see ikka oli Kingi idee-on iseenesest geniaalne. Ameeriklaste jaoks omab kauboiajastu ju sarnast müütilist oreooli, nagu meile keskaegsed müüdid. Autori eessõnast sain ka teada, et ta on Tolkieni-fänn... Poleks uskunudki. Igatahes omavad revolvrid "Tumeda torni" tegevusmaailma(de)ssamasugust maagilist tähendust, nagu võlumõõgad enamikus fantaasiaromaanides. Ka ühiskond, milles Roland üles kasvab, on feodaalne, samas ei sarnane sealne õhustik mingil kombel keskajaga. Samas meenutavad tegevuskohad tõesti äärmisel määral vesternitest tuttavat Metsikut Läänt. Veider ainult, et autori teine oluline inspireerija Tolkieni kõrval oli vestern "Hea, paha ja inetu"-film, mida olen kunagi näinud, ent millest mulle-erinevalt mõnest teisest Eastwoodi vesternist-ei jäänud mingit mälestust.
Võib-olla on tegu tõesti vaid kinosvaatamise-filmiga...

Võib vaid ette kujutada, millist rolli omab moodsaks klassikaks kujunenud "Tumeda torni"-sarja esimene romaan muu maailma lugejaskonna jaoks ja kui tuntud on selle efektsemad stseenid-näiteks vastasseis Tullis-neile. Lukjanenko "Peegelduste labürindis" esinenud vihjed on ilmne tõend sellele. Eesti keeles ilmus see suurepärane romaan alles käesoleval aastal. Loodetavasti osutub sari meil menukaks ja "Pegasus" annab välja kõik selle seitse köidet. Ent kui seda ei juhtu, tuleb võtta appi kogu oma vilets inglise keele oskus ja sari originaalis lõpuni lugeda, sest mäng väärib küünlaid.

P. S. Võib-olla muutis selle romaani heaks siiski see, et King ta hiljem ümber kirjutas?

Teksti loeti eesti keeles

Ei vastanud ootustele.

Aga kurjad keeled räägivad, et selle sarja esimene osa pidigi kehv olema.

[Edit] Tuli siiski meelde kiita seda raamatut parima trükitehnilise teostuse eest, mida üle aasta(kümne?)te eesti keelsete raamatute puhul näinud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Saatuslikult negatiivselt härivaks teguriks sai see pidev hälin ja pidevad lõpmatud mitte midagi ütlevad kirjeldused. Sama palju häris ka tõlge (nt "ristis" tõlkija mutandid ümber moonukiteks jne?). Muidugi tuleb siinkohal arvestada sellega, et antud teose puhul on tegemist pelgalt sissejuhatusega. Ei saa väita, et raamat oleks olnud algusest lõpuni jama, lihtsalt liiga palju oli sellist mõttetut venitamist ja heietamist. Positiivne on aga see, et nii nimetatud Kingi Oopuse teised teosed pidid tunduvalt paremad olema. Seega jään ootama järgneva osa ilmumist maakeelde (Ps. Pegasuse kirjastus lubas iga aasta 2 osa väljaanda). PPS Ei saa samas jätta mainimata, et kõige huvitavam osa raamatus oli musta mehe ja laskuri vaheline dialoog (või pigem monoloog).
Teksti loeti eesti keeles

Üks mis kindel.
«Laskurit» ei saa lugeda bussis. Üritasin ja see lõppes fiaskoga pärast vaerarikast kahe lehekülje veerimist. Sellest, kuidas üks sell ähib ja puhib kõrbes ja kuidas revolvripärad joonistasid mehe pükstele smaile.

Nüüd alustasin taas ja õige vähe võttis lugemine aega. Kuni jõudsin kohani, mis kirjeldas punastes ja võimalikult rämedates joontes maailma loomist (?) ja luges moraali, et mida sa poisu oma arust teed. Oled küll kange sell, aga mitte nii kange, kui ise arvad. See oli pehmelt öeldes räme miinus. Kõigepealt on nii salapärane, nii salapärane, siis tabatakse kurja juurikas ja see muidugi mõista latrab suurema osa sest välja, mida teab. Oleks et latrab, oh ei. Ta näitab ja lööb riste ja teeb igasugust tsirkust, et ikka võimalikult suur esoteeriline kosmogoonia välja joonistuks. Selle eest siin skaalal kaks rasvast ja punast miinust.
Tuleb tunnistada, et pole ka suurem asi Kingi fänn, aga mõned asjad siiski kannatavad lugemist. See näiteks :)Ja noh jah, ma muidugi ei räägi sellest, et boonuse annab alati hea tõlge... Kuigi olid mõned imesõnad, mille üle veidi juurdlesin, et kas olengi neid kunagi kirjasõnas näinud, kuulmisest rääkimata. Aga kuna nad otseselt ei karjunud silme ees, las siis olla. Samas kogu see stiil ja keel on siuke veider ehk siis King ilmselgelt on üritanud luua Ronaldi kadunud maailma keelt ja rõhutada selle eripära. Kuigi linkida saab siin ilmselt keskaegsesse euroopasse või miks ka mitte, varasesse idasse..

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole suurem Kingi austaja, aga kuna raamat sattus mulle kätte ja aega oli ka, siis lugesin läbi. Peab tunnistama, et lugemisotsus oli tugevasti mõjutatud ka raamatu kenast kujundusest. Siit vihje kirjastustele - välimus võib vahel ära petta... Sisu oli lahja. Ei leidnud ma sealt ei sügavat elutõde ega kirkaid emotsioone. Teistsugune oli ta küll, aga vahel sellest ei piisa.
Teksti loeti eesti keeles

King nagu King ikka ja peidan häbenedes silmad, sest juba ca 3 raamatut tagasi lubasin teda mitte kunagi enam lugeda. Ausaks jäädes - loo esimene peatükk oli nii hea, et oleks kindla "5" saanud, mida edasi, seda halvemaks aga läks, kuni lõpuks teenis mees taas oma koolipoisikolme välja. Paar häda: 1) King on kohutav lobiseja. Alates sissejuhatusest, mis tahtis ära tappa - lõputu eneseimetlus, mis ju ei ole halvasti kirja pandud, kuid kus kurat on sõnum? Täpsemalt - miks ma seda lugema pean?!? 2) Kingi jutud on väga hõreda põhjaga. See jutt, et maailmas on läbimõeldust... see on ehk 10-aastase tasemelt vaadatuna. Mitte mingit loogilist tervikut tema maailm ei moodusta ja moodustada ei saa. Tõenäoliselt ta oma pead selliste asjadega ei vaevagi, tundes oma keskmist ameerika imbetsillist lugejat. 3) Kingi jutud on hambutud ja korrektsed. Tal on väga tugev enesetsensuur, mis ei lase tal kordagi mingi kaheldava või vaieldava otsa komistada. Kotib ta ikka neid (inimesi/teemasid), mida on ohutu kottida. Pilab ta seda, mis vastu ei hakka ja lahendused lausa nõretavad moraalist.
4) Ja kõige selle juures kirjutab ta kuradi hästi...
Teksti loeti eesti keeles

"Laskuri" sarja esimeses osaga oli raske "otsa peale" saada. Hämamist oli kaunis palju ja maailmast ei kujunenud veel seda õiget pilti. Edasistes osades läheb asi paremaks, segased asjad seletatakse enamasti lahti ja... ühesõnaga tasub kindlasti lugeda, kuna on asjalik hakatus väga väärt sarjale.
Teksti loeti eesti keeles

Stephen Kingi elutöö (tema sõnad, mitte minu) "Tumeda torni" sarja esimene osa. Autoril kulus selle kirjutamiseks oma tosin aastat ning võib-olla on sellepärast tulemus heas mõttes ka natuke lohisev. Üldiselt suhtun ma Kingi raamatutesse teatava ettevaatusega. Mees on küll suur sõnameister, kuid tema sulest on ilmunud ka palju jama. Popp-õudus ei kuulu just minu maitse-eelistuste hulka. "Laskuriga" on lood hoopis teised ning mul oli isegi raske uskuda, et selle autor on sama mees, kes kirjutas "Tulesüütaja" ning "Christine´i". "Eluuria väikesed õed" oli ju hea ning andis sarjast natuke aimu, kuid millekski selliseks ma valmis ei olnud. Tegu on väga hea raamatuga, mille lugemist ma kunagi vist ei kahetse. Isegi siis mitte, kui kõik ülejäänud sarja osad peaksid osutuma täiesti lugemiskõlbmatuteks. Autori poolt loodud unenäoline maailm on lummav, keelekasutus poeetiline ning peategelane antikangelase musternäidis. Mida hing veel ihaldada võib? mingit kindlat sisu? Enamasti küll, kuid selle raamatu puhul mind selle puudumine ei häirinud. Suurepärane raamat. Viis. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi ligadi-logadi tundus see asi olevat jah. Aga peamine etteheide on siiski tegelastele, kes ei moodusta mingit süstemaatilist tervikut vaid jäävad kuidagi ebamääraseks. Nagu oleks kogu asi kirjutatud erinevate meeleolude ajal ning seetõttu käituvad tegelased hüplik-naljakalt.

Ja sissejuhatus oli muidugi pärl omaette.

Teksti loeti eesti keeles

Väga raske algusega teos (7 raamatut), mis läheb aina põnevamaks ja selgemaks järgmiste raamatutega.

Laksur, ainulaadne tegelane, kes on sõltuvuses Tornist, millest pole ta midagi kuulnud ega näinud. Kust ta selle haiguse saab? See selgub alles neljandas osas.

Kingil on väga omapärane maailm ja vaated. Soovitan julgelt!

Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles
x
Mai Mesilane
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kolmas lugu, mis eelnevatest vaid detailides erineb. Jälle ähvardab suur kurjus, jälle tuleb druiid vatis hoitud noorukite juurde teatega, et nemad on ainukesed, kes saavad midagi ära teha, ning nüüd on vaja minna maailma päästma, jälle teekond, jälle hea võidab, jälle lähevad kõik laiali, nagu poleks midagi juhtunud.
Kangelasteks selles loos eelmise osa peategelase Wili lapsed, kellel kaasasündinud maagilised võimed. Mõned kõrvaltegelased nagu alati pahur, aga heasüdamlik gnoom Slanter või hiiglaslik rabakass Whisper on seekord päris hästi välja kukkunud, aga muidu üpris ettearvatav ja mudeli järgi tehtud seiklus.
Teksti loeti inglise keeles

Etteruttavalt võiks mainida, et triloogia tugevaim teos, kuigi kondikava on kõigil sarnane ja kirjutamisstiil vähemalt minu jaoks liiga naivistlik-paatoslik.

Seekord lähevad siis maailma kurjuse käest päästmise võimatule missioonile "Shannara mõõga" tegelaste lapselapsed.
Maagiline Ellcryse puu hakkab surema ja tema alla vangistatud kurjus erinevate deemonite näol kipub välja. Et maailm säiliks, tuleb ühel väljavalitul minna puu seemnega Veretule allikale, et seeme idanema hakkaks ja uus puu kasvaks. Väljavalituks on haldjaplika Amberle, kes ei taha olla väljavalitu, ja teda saatma pannakse noor tervendaja Wil, kes ei tea ihukaitsmisest mõhkugi. Neid jälitavad mõned kurjad deemonid, ülejäänud allilmlased madistavad ülejäänud pealilmlastega ja kogu operatsiooni dirigeerib druiid Allanon.

Üpris keskmine fantaasiateos, milles leidub siiski piisavalt huvitavaid nüansse, eriti lõpplahendus. Kes tahab Brooksi lugeda, võiks eelmise osa vahele jätta ja sellest raamatust alustada, või siis üldse lugemata jätta ja vaadata uuel aastal raamatu põhjal valminud telesarja "The Shannara Chronicles".

Teksti loeti inglise keeles

Nagu eelkirjutajad juba ütlesid, JRRT otsene ripoff, isegi retke geograafia ja sündmustik kattuvad, tegelastest rääkimata. Lisaks on autoril loll komme juba teadaolevaid fakte ikka ja uuesti üle nämmutada, et neile suuremat kaalu lisada, efekt aga hoopis vastupidine ja tulemus nutune. Kõige rohkem häiris mind aga ilmselt see, et kui Tolkienil muutusid autsaiderist peategelased loo käigus kangelasteks, siis Brooksil jäid nad lõpuni vinguvateks tühikargajateks.
Selle raamatu näol võib vabalt tegu olla ka turu täitmisega - lugejad nõudsid fantaasiaseiklusi `a la Tolkien. Olgu märgitud, et "Shannara mõõgaga" samal aastal ilmus "Silmarillion".
Teksti loeti inglise keeles

Triloogia viimase raamatu peategelaseks on Jodash, esimene construct’ist ooloi. Tema otsingud paariliste leidmisel peaksid välja tooma tõelise inim-oankali hübriidide potentsiaali, mis jäi aga lõputute sisekaemuste ja bioloogiliste nüansside rägastikus pisut ähmaseks.

Tegu on triloogia ainukese raamatuga, mis jutustatud esimeses isikus. Eesmärk on ilmselt olnud luua vahetum side lugejaga, sest jutustajaks meile võõras ja raskesti samastutav kolmanda soo esindaja. Ring peaks peale saama, uuenduskuuri läbinud inimesed on edaspidi täieõiguslikult iseseisvad. Iseküsimus, kas nad enam inimesed on.

Ei saa öelda, et tegu oleks halva triloogiaga, selline detailsus pisimagi bioloogilise ja sotsiaalse seose kirjeldamisel on märkimisväärne. Väga hästi konstrueeritud ja läbi mõeldud tulnukarassi kirjeldamine väärib tunnustamist.
Küll aga oleks võinud palju vähem olla sama informatsiooni aina uuesti ja uuesti esitamist, mis sest, et veidi erinevate nurkade alt. Võimalik, et oli viga kõik kolm raamatut järjest läbi lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Tegevus leiab aset aastaid peale eelmise osa „Dawn“ lõppu taasasustatud Maal, kus inimesed ja oankalid nüüd (mitte just kõige rõõmsamalt) koos elavad. Osad inimesed on teise liigi tingimustega nõustunud ning sünnitavad hübriidlapsi, keda kutsutakse construct’ideks. Teised aga mässavad tulnukrassi tingimuste vastu ja pealesunnitud viljatusest hoolimata eelistavad taga nutta inimkonna endisaegset hiilgust, mis nad lõpuks hukatusse viis.

Raamatu peategelane on seekord Akin, esimene meessoost inimemast sündinud construct. Temas on rohkem inimest kui teistes hübriidlastes, mis teeb ta ahvatlevaks röövimisobjektiks lastetutele inimestele, kes ei taha tulnukatega ühte heita.

Tegevust on juba natuke rohkem, kuigi põhiaur läheb endiselt tulnukabioloogia detailsetele õppetundidele. Peamiseks konfliktiks on siin mõlema poole argumente mõistva Akini siseheitlused oma inimese ja oankali loomuse vahel.

Teksti loeti inglise keeles

USA ja Nõukogude Liit ei suuda ennast talitseda ja tulemuseks on suuremat sorti tuumakatastroof. Inimkond on välja suremas. Ja siis saabuvad tulnukad ning päästavad päeva.
Selline sissejuhatus on küll sobiv, aga pole päris korrektne. Tegu pole mingi aktsioonisarjaga, vaid bioloogilise eetika, ellujäämise ja selle eest makstava hinna lähivaatlusega, mõtisklus inimeseks jäämise ja inimkonna iga hinna eest päästmise konflikti teemadel.

Esimese romaani peategelane Lilith ärkab teose alguses tulnukate laeval. Selgub, et Maa hävimisest on möödas sajandeid. Tulnukate rassi, oankalide, esindajad, kellel õnnestus päästa Maalt mõned inimesed, üritavad leida nüüd nende hulgast vastuvõtlikumat ja ratsionaalsemat indiviidi, et inimkond taas jalule aidata. Oankalid on muutnud Maa jälle elamiskõlblikuks ja vajavad nüüd Lilithi abi, et õpetada inimesi Maal ilma tehnoloogiata elama.
Lihtne ülesanne, raske teostus. Lisaks on nende esialgu altruistlikult paistvatel eesmärkidel oma hind.

Oankalid on bioloogiliselt inimestest täiesti erinevad, mis tekitab sügavat võõristust, hirmu ja umbusku. Neil pole silmi, suud, nina – on ainult kogu keha katvad aistingukombitsad, millega nad tajuvad maailma kordades paremini kui inimesed. Nad on ka kolmesoolised: emased, isased ja ooloid. Kõik nad suudavad biokeemiat geneetilise tasemeni tajuda, kuid ooloidel on võime ka geneetilise materjaliga manipuleerida. Geenimaterjaliga mängimine ongi nende elu eesmärk.

Teos on küll originaalne, kuid väga staatiline ja minimalistlik. Pearõhk on oankalide bioloogia ja sotsioloogia eripärade lahkamisel viimase pisidetailini välja. Tegevust kui sellist on vähe, edasiliikumist praktiliselt ei toimu. On ainult seletamised ja sisekaemused, mis pole küll halvasti teostatud, aga muudavad teose pikapeale üpris tüütuks. Bioloogidele, filosoofidele, sotsioloogidele ja mõtlikuma meelelaadiga persoonidele ilmselt istub, kannatamatud ja seiklushimulised võiksid otsida lugemiseks midagi sobivamat.

Teksti loeti inglise keeles

Nagu kõik ilmselt juba teavad, räägib see teos väikelinna inimestest, kes ühel hetkel avastavad, et on nähtamatu ja tundmatut päritolu kupli alla kogu kupatusega lõksu jäänud. Raamatul mahtu üle tuhande lehekülje, aga tegevus nendel lehekülgedel mahub kuskil nädala sisse. Seega toimuvad sündmused üpris tempokalt. Tegelasi on terve rida ja nad on kaunis meeldejäävad, kuigi kohati klišeelikud: võimujanune rikkurist ettevõtja, üllas ja deemonitest puretud erusõjaväelane, kindlameelne ajakirjanik, teismelisest geenius, manipuleeritavad linnaametnikud, õelad ja enesekesksed noored jne.

Ulme kogu selles loos on kuppel, mis kõigi kohal kõrgub ja küsimusi tekitab. Ülejäänu on püüd esitada inim- ja massipsühholoogia kiirkursus, mis aga autoril kõvasti üle võlli keeranud. Mõrvad, perverssused, äärmuslikud võimuvõitlused ja paranoia teevad sellest kergesti libiseva ja kaasahaarava trilleri, mis on hea, sest lõpp vajub ära, nagu Kingil minu hinnangul tihti juhtub. Siiski oli loetu Kingi teostest minu jaoks siiani üks nauditavamaid.

Selle raamatu põhjal on tehtud ka ajuvaba suvesari, mis meiegi kanalitel nähtav, kuid seda tuleks vältida (kui ei otsi just nii-halb-et-hea elamust) ja eelistada suve veetmiseks paberist originaali.

Teksti loeti inglise keeles

Jutustus jutustusest. Maine’i ranniku väikesaare ajalehetoimetuses jutustavad kaks paljunäinud/kuulnud vanameest praktikandineiule lugu – mis tegelikult polegi lugu – 25 aastat tagasi saarelt leitud tundmatust surnud mehest, kõige salapärasemast juhtumist teiste müstiliste ja lahenduseta lugude kõrval, mis seal kandis läbi aegade aset leidnud.
Olles küll tehniliselt rohkem müstiline kui ebamaine, õhkub minu meelest jutust piisavalt salapära, et ulmekirjanduse hägushallil piiril kõõluda. Teos on aluseks ka Syfy teleseriaalile Haven
Teksti loeti inglise keeles

Esimestel raamatutel oli raamistik, mis lugu koos hoidis, kuigi teine osa on esimese võimendatud koopia. Esimesel osal oli uudsus, teisel osal turvalisus. Kolmandas osas aga kipub kõik laiali valguma, sündmusi on palju, nad on erineva mastaabiga ja minategelane pole enam nende kese, vaid lihtsalt mutrike toimuvast (lünkliku) ülevaate pakkumiseks. Taustainfot maailma kohta juurde ei tule ja kuigi autor püüab, ei tule ta minu silmis oma ambitsioonikuse realiseerimisega toime. Kogu ettevõtmine oleks pidanud piirduma esimese raamatuga, et olla kiire, põnev, uudne ja lööv.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks rühmitusid kogumiku lood kolme gruppi.
Esimeses grupis on toorikud, mis poleks tohtinud veel trükivalgust näha. Nendeks on „Kolmevalitsus“ ja „Õhtu rannal“. Alati pole tark asju ütlemata jätta, eriti kui need on olulised. See on sama, mis näidata filmi asemel treilerit ja ütelda, et film mõelge nüüd ise välja. Lugeja peaks küll kaasa ja edasi mõtlema, aga mitte välja mõtlema. Seega kogu esimesed lood ei pakkunud, vaid õrritasid. Nüüd ootaks nende väljatöötatud variante, nimiloost vahest isegi (lühi)romaani.

Autori jutustavad lood on aga köitvad. Ta oskab detaile tähele panna ja edasi anda ning meeleolu luua. Eriti nauditav oli raamatu lõikes antikvariaadistseen.

Midagi jäi minu jaoks siiski vajaka lugudes „Loodimine“, „Linn“ ja „Rulett“, kuigi stiililiselt olid need täitsa muhedad lugeda. Esimese puändist ei saanud ma aru ja kuna pole õudusfänn, siis ei viitsinud palju pingutada ka. Ilmselt oli seal alltekste ja viiteid ja muud sellist. Teine on jällegi hästi kirjutatud, aga see ütlematajätmise koht on natuke liiga suur. Kolmas on igati hea ja ka lõpupoint eksisteerib, aga teema on pisut kulunud.

Viie väärilised olid „Punksi metamorfoos“ ja „Galahar“. Mõlemad ideega, köitvad, üllatavad ja lõpetatud. Jutud, nagu jutud peavad olema.

Kogu oli kokku seatud mõnusas crescendos ja üldmulje täitsa nelja vääriline.

Teksti loeti eesti keeles

Enamasti on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad (mõnusa) ajaviite. Vahest on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad rohkem, kui olid oodanud. Kuid väga harva juhtub, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad maailmakirjanduse. Seekord siis see viimane variant.
Teksti loeti eesti keeles

Thursday Nexti sarja neljas raamat. Eelmise raamatu tegevuse vahele mahub umbes kaks aastat. Thursday saabub oma kaheaastase poja Fridayga raamatumaailmast tagasi paralleelreaalsesse Swindonisse Inglismaal. Tal on väljamõeldud maailmast kõrini ja ta on kindlalt otsustanud oma mees Landon tagasi saada. Teda saadab Taani prints Hamlet, kes soovib oma ekskursioonil reaalsesse maailma teada saada, mida inimesed temast arvavad.
Ennast ema juurde sisse seades leiab Thursday, et majas resideeruvad veel Emma Hamilton ja Otto von Bismarck. Segadust külvavad ringisibavad dodod ja kohalik poliitiline maastik on ärevust täis. Võimumänge võimu haaramiseks mängib peaminister Yorrick Kaine, ärakaranud raamatutegelane. Ajarändurist isa kaudu saab Thursday teada, et kui Kaine oma eesmärgi saavutab, ootab kõiki ees III maailmasõda ja lõplik hukk. Ainus viis seda ära hoida on võita kesise Swindon Malletsi meeskonnaga kroketi superfinaal.
Oma panuse sellesse virvarri annavad veel Goliath Corporation, 16. sajandist tulnud munga ettekuulutus, salamõrtsukad, ametlikud jälitajad, kadunud Shakespeare’i kloonid, korratused raamatumaailmas ja uus seadus, mis keelab ära kõik taanipärase ja saadab tuleriidale viimsegi taani autori teose.

Seekord siis, nagu pealkirigi ütleb, rohkem Shakespeare’i radadel, kuigi maailmaklassika viiteid on vähem kui varemalt. Aga raamat on üks jabur-lõbus pillerkaar, kus autor mõnuga kaardipakki segab ja lõpuks kõik liinid rahuldavalt kokku sõlmib. Tegelikult ju midagi monumentaalset ei toimu, aga lust on seda tohuvapohu lugeda, sest tundub, et ka kirjanikul oli lõbus seda kirjutada.
Fforde pole just kõige lihtsam lugemine, aga mäng väärib küünlaid, sest kui ta stiili ja huumoriga ära harjuda, muutub ta iga raamatuga kuidagi omasemaks ja lahedamaks.

Teksti loeti inglise keeles

Mõnedel andmetel on selle raamatu näol tegu Miles Vorkosigani sarja eellooga, mis koosneb kahest raamatust (lisaks sellele veel "Barrayar") ja mida on nimetatud Cordelia Naismithi sarjaks.

Mulle meeldivad kosmoseooperid, aga mulle ei meeldi seebiooperid. See raamat on kahjuks rohkem teine kui esimene. Lisaks on raamat kirjutatud minu jaoks liiga naivistlik-roosas keeles. Paljukiidetud poliitiline liin jättis ka soovida. Liga palju küsitavusi, liiga sirgjooneline ja mustvalge.
Kuna tegu on sissejuhatusega ja autori esimese teosega, siis loodetavasti läheb edaspidi paremaks. Nõrk kolm.

(Huvitav, mispärast see raamat ikkagi paljudele meesterahvastele nii hirmsasti meeldib, kui minu naiseliku loogika järgi ei peaks nad seda silma otsaski sallima? Väga intrigeeriv...)

Teksti loeti eesti keeles

Omapärane ja paljutõotav. Kokkuvõtteks päris hästi õmmeldud, aga minu arust autor materjali täit potentsiaali ära ei kasutanud, jäädes mingist hetkest kuidagi iseenda loodud maailma kinni.
Ja veel, ei tea, kas ma olen läänelikust mainstream`ist kallutatud või mõjus niimoodi antinatsionalistlik tegevuspaik, aga raamatu liigne venepärasus hakkas natuke häirima.
Teksti loeti eesti keeles

Olles sarja "The Sword of Truth" esimesed 8 osa läbi lugenud, jäi see episood (ei tahaks ütelda proloog) tiba kesiseks. Ei andnud midagi olulist juurde, ei seletanud midagi olulist lahti. Tegelikult tekkisid mõned küsimused, aga siin võib tegu olla ka minu kehva detailimäluga. Õnneks oli lugu ebagoodkindlikult lühike. Nendele, kes autori epopöaga tuttavad pole, võib see aga täitsa muhe vahepala olla.
Teksti loeti inglise keeles