Kasutajainfo

Stephen King

21.09.1947-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stephen King ·

The Dark Tower: The Gunslinger

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «Laskur: Tume torn I»
Tallinn «Pegasus» 2006

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
7
3
9
1
1
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (21)

Kunagi ammu sattus minu kätte "Dark Toweri" nimelise sarja teine raamat ("The Drawing of the Three") ja ma pean tunnistama, et pärast seda olen hirmsasti kibelenud esimese ("The Gunslinger") ja kolmanda ("The Waste Lands") järele. Esimene raamat on ilmselt pisut raskemini loetav, kui teine, sest üldine tegevuspaik kõigub abamääraselt une ja tegelikkuse piiri peal ning segi-läbi räägitakse tulevikust, minevikust ja olevikust. Gunslinger on viimane oma tõust. Maailm on hakanud enneolematu kiirusega muutuma ning inimesed unustavad vanu asju ning avastavad uusi. Pärast oma vanemate ning koduste surma jälitab Roland ("Gunslinger") Meest Mustas läbi kõrbe ja üle mägede, et jõuda müstilise torni juurde, kust paistavad pärit olevat need aja ja ruumiga toimuvad manipulatsioonid. Tee sinna ei ole (loomulikult) kerge ning nii mõnigi reisikaaslane, rääkimata kõikvõimalikest kurjamitest leiab oma kiire otsa. Gunslingeri maailm oleks nagu meie oma, aga samas ei ole ka. Igatahes on osa tegelasi (nagi näiteks Jake) pärit kindlasti meile tuttavast maailmast (Mees Mustas tõmbas ta kohale), osade päritolu on ebaselge (kasvõi Gunslinger ise). Ihati lugemist vääriv üllitis.
Teksti loeti inglise keeles

Ei olnud sugugi niisugune, nagu ma oodanud olin. Tahtsin nimelt õudust ja pinevust, paraku aga peale unenäoreaalsuse (huvitav konstruktsioon!) midagi erilist ei olnudki. Meenutused, meenutused, meenutused, väikeste poiste purustatud munandid jne. Ainus koht, mis tõesti meelde jäi, oli järgmine: (umbes) "she was turning black in fire, her skin cracking open". Ostsin endale kõik 4 raamatut, alustasin lugemist ja mõtlesin, et õigem on kõige esimese kohta arvamus ära kirjutada, muidu seguneb hiljem teiste osadega. Kingi keele kohta (varem olen teda lugenud vaid eesti ja vene keeles) peab ütlema, et suhteliselt raske. Ta kirjeldab väga palju ja seda üsna mittetavaliste (et mitte öelda ebatavaliste) sõnadega. Võrreldes näiteks John Grishamiga, kelle raamatu ilma kordagi sõnade tähendust otsimata läbi lugesin, oli selle puhul alguses tükk tööd (ega tegelikut ju kooli inglise keelega peale primitiivsete lausete hakkama ei saagi). Tegelikult 4+. Keskmisest raamatust ''way better''.
Teksti loeti inglise keeles

raamat mida kord lugema hakates naljalt k2est enam ei pane... `maailm` on v2ga h2sti yles ehitatud - polegi mujal sellist erinevate reaalsuste kokku sulatamist kohanud. gunslingeri t6lkeks v6iks olla midagi cowboy ja samuray vahepealset.
Teksti loeti inglise keeles

"Gunslinger" erineb tunduvalt Kingi teistest lugudest. Siin ei kohta deemonlikke autosid, paranormaalseid teismelisi ega väikelinna kanalisatsioonis kummitavaid kosmilisi monstereid, nagu tema teistes romaanides. Selle asemel on hoopis spagettivesternite aegset Clint Eastwoodi meenutav kangelane, kes rändab läbi kummalise, unenäo ja reaalsuse vahel kõikuva maailma, mis nagu oleks meie kauge tulevik, aga võibolla hoopis alternatiivreaalsus. Samuti jätab King vastupidiselt oma tavalisele kombele kõik kohe välja lobiseda, otsad üsna lahtiseks. Kuna tegemist on pikema sarjaga, mille lõpp on veel esialgu kirjutamata, on see loomulik. Kindel viis. Tahaks veel.
Teksti loeti inglise keeles

Hästi lühidalt kokku võttes – mulle tundus see asi kui cross Zelazny Amberi ja Sergio Leone Dollari-sarja vahel, milles King elab välja oma narkopohmelli ja ajab mingit udujuttu paralleelmaailmades rändamisest.
Teksti loeti inglise keeles

Alustuseks peab vist ütlema, et üldiselt ma eriline Kingi-fänn pole, ent käesolev romaan oli meeldiv erand. Võib-olla on asi selles, et olen teda lugenud vaid eesti keeles ja siinne valik pole just kõige parem, ent siiski... Depressiivs-psühholoogilisi Ameerika-teemalisi õudukaid loen vaid siis, kui midagi muud käepärast pole. Olen lugenud läbi kõik Kingi eestikeelsed raamatud peale "Misery" ja käesolev oli minu meelest neist kõige parem.

Võib-olla on asi ˛anris ja tegevuskohtades. Sarja meki sain suhu juba omal ajal kogus "Kõik on mõeldav" ilmunud lühiromaanist "Eluuria väikesed õed" (mainitud teksti eestikeelses tõlkes oli Corti millegipärast nimetatud Kordiks, aga see selleks). Toona mõistsin, et selline vesternfantasy mulle meeldib. Romaanisarja esimene osa mulle pettumust ei valmistanud ja nii võin vaid küsida-kui see esimene osa, mida paljud halvaks peavad, oli nii hea, kui head on siis veel järgmised, üldiselt heaks peetud osad? Igatahes kuulub romaan käesoleval aastal eesti keeles ilmunud ulme vaieldamatu tippu.

Idee kirjutada vesternfantasy-kui see ikka oli Kingi idee-on iseenesest geniaalne. Ameeriklaste jaoks omab kauboiajastu ju sarnast müütilist oreooli, nagu meile keskaegsed müüdid. Autori eessõnast sain ka teada, et ta on Tolkieni-fänn... Poleks uskunudki. Igatahes omavad revolvrid "Tumeda torni" tegevusmaailma(de)ssamasugust maagilist tähendust, nagu võlumõõgad enamikus fantaasiaromaanides. Ka ühiskond, milles Roland üles kasvab, on feodaalne, samas ei sarnane sealne õhustik mingil kombel keskajaga. Samas meenutavad tegevuskohad tõesti äärmisel määral vesternitest tuttavat Metsikut Läänt. Veider ainult, et autori teine oluline inspireerija Tolkieni kõrval oli vestern "Hea, paha ja inetu"-film, mida olen kunagi näinud, ent millest mulle-erinevalt mõnest teisest Eastwoodi vesternist-ei jäänud mingit mälestust.
Võib-olla on tegu tõesti vaid kinosvaatamise-filmiga...

Võib vaid ette kujutada, millist rolli omab moodsaks klassikaks kujunenud "Tumeda torni"-sarja esimene romaan muu maailma lugejaskonna jaoks ja kui tuntud on selle efektsemad stseenid-näiteks vastasseis Tullis-neile. Lukjanenko "Peegelduste labürindis" esinenud vihjed on ilmne tõend sellele. Eesti keeles ilmus see suurepärane romaan alles käesoleval aastal. Loodetavasti osutub sari meil menukaks ja "Pegasus" annab välja kõik selle seitse köidet. Ent kui seda ei juhtu, tuleb võtta appi kogu oma vilets inglise keele oskus ja sari originaalis lõpuni lugeda, sest mäng väärib küünlaid.

P. S. Võib-olla muutis selle romaani heaks siiski see, et King ta hiljem ümber kirjutas?

Teksti loeti eesti keeles

Ei vastanud ootustele.

Aga kurjad keeled räägivad, et selle sarja esimene osa pidigi kehv olema.

[Edit] Tuli siiski meelde kiita seda raamatut parima trükitehnilise teostuse eest, mida üle aasta(kümne?)te eesti keelsete raamatute puhul näinud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Saatuslikult negatiivselt härivaks teguriks sai see pidev hälin ja pidevad lõpmatud mitte midagi ütlevad kirjeldused. Sama palju häris ka tõlge (nt "ristis" tõlkija mutandid ümber moonukiteks jne?). Muidugi tuleb siinkohal arvestada sellega, et antud teose puhul on tegemist pelgalt sissejuhatusega. Ei saa väita, et raamat oleks olnud algusest lõpuni jama, lihtsalt liiga palju oli sellist mõttetut venitamist ja heietamist. Positiivne on aga see, et nii nimetatud Kingi Oopuse teised teosed pidid tunduvalt paremad olema. Seega jään ootama järgneva osa ilmumist maakeelde (Ps. Pegasuse kirjastus lubas iga aasta 2 osa väljaanda). PPS Ei saa samas jätta mainimata, et kõige huvitavam osa raamatus oli musta mehe ja laskuri vaheline dialoog (või pigem monoloog).
Teksti loeti eesti keeles

Üks mis kindel.
«Laskurit» ei saa lugeda bussis. Üritasin ja see lõppes fiaskoga pärast vaerarikast kahe lehekülje veerimist. Sellest, kuidas üks sell ähib ja puhib kõrbes ja kuidas revolvripärad joonistasid mehe pükstele smaile.

Nüüd alustasin taas ja õige vähe võttis lugemine aega. Kuni jõudsin kohani, mis kirjeldas punastes ja võimalikult rämedates joontes maailma loomist (?) ja luges moraali, et mida sa poisu oma arust teed. Oled küll kange sell, aga mitte nii kange, kui ise arvad. See oli pehmelt öeldes räme miinus. Kõigepealt on nii salapärane, nii salapärane, siis tabatakse kurja juurikas ja see muidugi mõista latrab suurema osa sest välja, mida teab. Oleks et latrab, oh ei. Ta näitab ja lööb riste ja teeb igasugust tsirkust, et ikka võimalikult suur esoteeriline kosmogoonia välja joonistuks. Selle eest siin skaalal kaks rasvast ja punast miinust.
Tuleb tunnistada, et pole ka suurem asi Kingi fänn, aga mõned asjad siiski kannatavad lugemist. See näiteks :)Ja noh jah, ma muidugi ei räägi sellest, et boonuse annab alati hea tõlge... Kuigi olid mõned imesõnad, mille üle veidi juurdlesin, et kas olengi neid kunagi kirjasõnas näinud, kuulmisest rääkimata. Aga kuna nad otseselt ei karjunud silme ees, las siis olla. Samas kogu see stiil ja keel on siuke veider ehk siis King ilmselgelt on üritanud luua Ronaldi kadunud maailma keelt ja rõhutada selle eripära. Kuigi linkida saab siin ilmselt keskaegsesse euroopasse või miks ka mitte, varasesse idasse..

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole suurem Kingi austaja, aga kuna raamat sattus mulle kätte ja aega oli ka, siis lugesin läbi. Peab tunnistama, et lugemisotsus oli tugevasti mõjutatud ka raamatu kenast kujundusest. Siit vihje kirjastustele - välimus võib vahel ära petta... Sisu oli lahja. Ei leidnud ma sealt ei sügavat elutõde ega kirkaid emotsioone. Teistsugune oli ta küll, aga vahel sellest ei piisa.
Teksti loeti eesti keeles

King nagu King ikka ja peidan häbenedes silmad, sest juba ca 3 raamatut tagasi lubasin teda mitte kunagi enam lugeda. Ausaks jäädes - loo esimene peatükk oli nii hea, et oleks kindla "5" saanud, mida edasi, seda halvemaks aga läks, kuni lõpuks teenis mees taas oma koolipoisikolme välja. Paar häda: 1) King on kohutav lobiseja. Alates sissejuhatusest, mis tahtis ära tappa - lõputu eneseimetlus, mis ju ei ole halvasti kirja pandud, kuid kus kurat on sõnum? Täpsemalt - miks ma seda lugema pean?!? 2) Kingi jutud on väga hõreda põhjaga. See jutt, et maailmas on läbimõeldust... see on ehk 10-aastase tasemelt vaadatuna. Mitte mingit loogilist tervikut tema maailm ei moodusta ja moodustada ei saa. Tõenäoliselt ta oma pead selliste asjadega ei vaevagi, tundes oma keskmist ameerika imbetsillist lugejat. 3) Kingi jutud on hambutud ja korrektsed. Tal on väga tugev enesetsensuur, mis ei lase tal kordagi mingi kaheldava või vaieldava otsa komistada. Kotib ta ikka neid (inimesi/teemasid), mida on ohutu kottida. Pilab ta seda, mis vastu ei hakka ja lahendused lausa nõretavad moraalist.
4) Ja kõige selle juures kirjutab ta kuradi hästi...
Teksti loeti eesti keeles

"Laskuri" sarja esimeses osaga oli raske "otsa peale" saada. Hämamist oli kaunis palju ja maailmast ei kujunenud veel seda õiget pilti. Edasistes osades läheb asi paremaks, segased asjad seletatakse enamasti lahti ja... ühesõnaga tasub kindlasti lugeda, kuna on asjalik hakatus väga väärt sarjale.
Teksti loeti eesti keeles

Stephen Kingi elutöö (tema sõnad, mitte minu) "Tumeda torni" sarja esimene osa. Autoril kulus selle kirjutamiseks oma tosin aastat ning võib-olla on sellepärast tulemus heas mõttes ka natuke lohisev. Üldiselt suhtun ma Kingi raamatutesse teatava ettevaatusega. Mees on küll suur sõnameister, kuid tema sulest on ilmunud ka palju jama. Popp-õudus ei kuulu just minu maitse-eelistuste hulka. "Laskuriga" on lood hoopis teised ning mul oli isegi raske uskuda, et selle autor on sama mees, kes kirjutas "Tulesüütaja" ning "Christine´i". "Eluuria väikesed õed" oli ju hea ning andis sarjast natuke aimu, kuid millekski selliseks ma valmis ei olnud. Tegu on väga hea raamatuga, mille lugemist ma kunagi vist ei kahetse. Isegi siis mitte, kui kõik ülejäänud sarja osad peaksid osutuma täiesti lugemiskõlbmatuteks. Autori poolt loodud unenäoline maailm on lummav, keelekasutus poeetiline ning peategelane antikangelase musternäidis. Mida hing veel ihaldada võib? mingit kindlat sisu? Enamasti küll, kuid selle raamatu puhul mind selle puudumine ei häirinud. Suurepärane raamat. Viis. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi ligadi-logadi tundus see asi olevat jah. Aga peamine etteheide on siiski tegelastele, kes ei moodusta mingit süstemaatilist tervikut vaid jäävad kuidagi ebamääraseks. Nagu oleks kogu asi kirjutatud erinevate meeleolude ajal ning seetõttu käituvad tegelased hüplik-naljakalt.

Ja sissejuhatus oli muidugi pärl omaette.

Teksti loeti eesti keeles

Väga raske algusega teos (7 raamatut), mis läheb aina põnevamaks ja selgemaks järgmiste raamatutega.

Laksur, ainulaadne tegelane, kes on sõltuvuses Tornist, millest pole ta midagi kuulnud ega näinud. Kust ta selle haiguse saab? See selgub alles neljandas osas.

Kingil on väga omapärane maailm ja vaated. Soovitan julgelt!

Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles
x
Andres Septer
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kui Da Vinci kood oleks kirjutatud nagu päris kirjandus, siis oleks see Lempriere`i Sõnaraamat.Tegemist on ajaloolise põnevikuga, aga raskekaalulisega. Kohati nii raskekaalulisega, et lugemine kipub takerduma. Algus on igati tavapärane, on nohikust kirjamees, kes, 1788 aastal, otsustab koostada sõnaraamatu (meie mõistes entsüklopeedia). Igati süütust harrastusest hakkab lahti hargnema 2 sajandit vana müsteerium, kust ei puudu korruptsioon, poliitilised intriigid, veresaunad... aga ka robotid, kummituspiraadid ja muu ulmeline element. Tavalise põnevikuna alanud lugu lõppeb õige müstiliselt. Lugeja varugu kannatust, sest nagu "päris kirjanduse" teostega ikka kipub olema, ei juhtu esimesed sadakond lehekülge õieti midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ohtralt absurdihuumoriga pikitud road-movieliku raamatu tegevus toimub ühes korteris absurdsete tegelaste ja ogarate situatsioonide kireva kaleidoskoobina. Pidurit ei tõmmata hetkekski, kinnitage oma täiskasvanutemähkmed. Stoorit aga hoiab koos Kogujate Koguja, mõistuslik savipott, kes kogub inimeste mälestusi. Paralleelselt tänapäevas toimuva jandiga esitab Koguja oma mälestusi (pseudo)ajaloost. Lugu neile, kellele meeldib terrypratchetilik huumor ja sitcom.
Teksti loeti eesti keeles

Muu on eelnevate arvustajate poolt juba ära öeldud. Lisaks vaid selle, et autori loodud maailm ja kirjeldatud tsivilisatsioon oma ülipeente etiketi-nüanssidega oli äärmiselt nauditav. Ülimalt hõrk palake. Tundub, et autor on idamaade etiketi ja tavadega hästi kursis. Järgmistest osades ootaks, et need peened etiketinüansid looga tugevamini kokku kirjutataks ja intriigiga orgaanilisema seose omandaks. Üle tüki aja üks selline raamat, mida loed ja tunned -- sellises kultuuris tahaks ise elada.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle isiklikult see deemonite idee täitsa meeldis.Tekitas igasugu mõtteid teemal: "Mis võis enne olla"?Kas need nn. "deemonid" olid tegelikult hävinud tehilise tsivilisatsiooni looming. Või oli tegemist energiaolenditega, keda tehniline tsivilisatsioon kasutas jõhkralt energiaallikatena kuni "orjad" mässu tõstsid? Või olid "aegade alguses" inimesed ja deemonid legunilikult "üks" ja lahknesid alles hiljem "nendeks, kes kannavad kehasid" ja "deemoniteks". See on hea raamatu tundemärk, kui tekivad küsimused ja mõtted. Täitsa mõnuga loeks trilooga eel v. järelloona a la "1000 aastat hiljem (3000 aastat varem)", kui lisaks inimestele ja deemonitele askeldavad "inimese-deemoni-hübriidid" a la "maalingutega mees" ja tehniline tsivilisatsioon kasutab loitsumärke ja deemonienergiat, et tehnoloogiat käigus hoida.
Teksti loeti eesti keeles

üldiselt -- saast! Ulme oli kogu loos suht vähetähtis ja "juurde kleebitud" -- sama hästi oleks sündmused võinud toimuda mõnes "välja mõeldud Ladina-Ameerika v. Lähis-Ida riigis" ja kurikaval sisseimbuja olla CIA/FSB vastavalt maitsele.Terve selle õnnetu raamatu jooksul EI JUHU mitte midagi. Sisuliselt mitte midagi. Süžee plaanis mingit arengut ei toimu. Võime ainult "nautida" peategelase (taand)arengut lihsast tänavakaklejast marodööride jõugu pealikuks. Kui teile mingil kombel peaks tunduma nauditav ühe karistussalga märatsemise kirjeldused, siis miks mitte. Aga sellisel juhul soovitaks ka pigem ajaloolisi teoseid SS v. NKVD tegemistest.
Teksti loeti eesti keeles

Saab kolme triloogia kui terviku, mitte kui viimase osa eest. Kogu selles 3 tellises kirjeldatud üüratu sündmustejada viib lõpuks... EIKUHUGI. Midagi tegelikult ei lahene midagi ei muutu. Needsamad vanad Nukkude Isandad liigutavad lihtsalt kulisside tagant uusi mängunupukesi.Vägisi jääb mulje, et autoril on plaanis veel nii mõnigi tellis sulepeast välja imeda, enne kui vana rajakas (ei hakka spoilima kes) lõpuks mättasse lüüakse ja inimesed võiks midagi vabaduselaadset oodata. (Tegelikult on viimastes peatükkides lausa selged vihjed tulevastele järgedele) Jah, põnev oli ja see ja teine... lugesin kõik kolm osa üsna ühe hingetõmbega läbi. Aga mingit lõpplahendust ei tulnud. Midagi sisuliselt ei muutunud.
Teksti loeti eesti keeles

Milleks nii pikalt targutada. Tegemist on peaaegu sama ohtlike vaimselt radioaktiivsete jäätmetega nagu Uido Truija "teosed". Kapitaalselt küündimatu "eesti sõnad inglise lauseehitusega" "tõlge" annab asjale veel oma "taseme" juurde. Kokkuvõttes, ärge raisake aega, ärge raisake riiuliruumi. Viige see sõnnik jäätmejaama. Raamatu nime see ei vääri. Teie aega ja tähelepanu samuti mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Ütleme nii, et idee oli hea: viis pluss, teostus aga erakordselt armetu: sõnavaht, puine tekst, vanad anekdoodid -- kaks miinus. Kokku siis kaks. Pettumuse eest. Kirjelduse järgi ootasin šedöövri.
Teksti loeti eesti keeles

Kellegi ei anna Douglas Adamsi ja Terry Pratchetti loorberid sugugi rahu.Üldiselt saab noormees ülesandega hakkama hindele 2 pluss. Paar naljakat kohta isegi oli. Aga toimetajal oleks tulnud tõsiselt sekkuda... lauseehitus on kohta ikka väga abitu... Siim Susi Kolmas Bee tasemel.Isenesest on ulmesopakas tore žanr ja peale kadunud Bergi polegi Eestis seda keegi tõsisemalt viljelenud. Kadunud Maa lõpp annab vihje, et autoril on plaanis veel palju palju halba, punnitatud killurebimist järjeks venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese arvustajana on ilmselt minu kohus raamatu sisu kohta väike "spoiler" kirjutada.Raamatu algusest hakkab hargnema 2 süžeeliini, mis kusagil raamatu keskel kenasti kokku saavad. Lisandub veel kolmas liin ja päris raamatu lõpus sõlmib autor kõik otsad kenasti kokku ja ei jäägi muud üle kui järgmist osa ootama hakata.Algab, niisiis, lugu intrigeerivalt, sõjaväe poolt finantseeritud, teadusekspeditsiooniga kusagile Lõuna-Ameerika džunglisse. Kui ekspeditsioon raporteerib oma sihtkoha lähedale jõudmisest vajub laagrisse kohale terve eriüksus. Öösel aga ründavad laagrit salapärased elukad ja korraldavad seal totaalse veresauna.Järgnevalt hakkab lugu jutustama väikesest tüdrukust, keda õnnetu saatusega üksikema kuidagiviisi prostitutsiooniga tegeledes elatada püüab. Paraku juhtub emale ette vägivaldne klient, ema kütaab tollele .32 kaliibrlisest kuuli pähe, jätab pisitüdruku ühte kloostrisse nunnade hooleks ja kaob teadmata suunas. Samal ajal ajavad kaks FBI agenti üle USA kokku surmamõistetuid, mingite salapäraste katsete tarbeks. Tegevus koondub: saame teada, et salapärased katsed on kuidagi seotud raamatu alguses džunglist leitud elukatega. Elukad on nimelt mingi salapärase viiruse tõttu "vampiirideks" muutunud inimesed. Härrased teadlased püüavad viiruse baasil luua surematust, härrased sõjaväelased hoopis super-sõdurit. (Nats klišeemaiguline, aga pole hullu). Paraku muutuvad kõik nakatatud küll sisuliselt surematuteks, haavamatuteks ja ülivõimetega "vampiirideks", aga paraku pole neil mingit kavatsust sõjaväe-härraste käske kuulata, ega üldse mingit moodi viimastega suhelda.FBI vennikesed saavad käsu leida plika (jah, seesama sealt nunnakloostrist) ja tuua järjekordseks katsealuseks. Siis tuleb pikalt juttu, kuidas vennikesed salaja plikat läbi USA tirivad. Umbes selleks ajaks on kui plika kohale jõuab ja oma süsti kätte saab on vampiirid suutnud paar koristajat unenägudega piisavalt lolliks ajanud, et nood laboriuksed avavad ja kõik 12 vampiiri välja lasevad. (Jah, see seltskond on veel telepaatiline kah, suhtleb omavahel ja inimestega magamise ajal)Vampiiride punt korraldab baasis pikema jututa täieliku massacre. Plika, kes on saanud "moondnakkuse" viimase, "hea" versiooni, mis muudab ta küll surematuks ja füüsiliselt ülivastuipidavaks, kuid ei muuda teda pimedas helendavaks segaseks tapamasinaks, põgeneb koos ühe FBI agendiga kusagile Oregoni metsadesse, et seal hullem üle elada.Järgneb täiemahuline, episoodiliselt kirjeldatud maailmalõpp koos veresauna, meeleheitlike katsetekag nakkust tuumapommidega "kauteriseerides" kontrolli alla saada, põgenemiste, evakuatsiooni ja kõige muu juurde kuuluvaga.Lõpuks hüüpavad sündmused üle 100 aasta edasi. Maailm on ilusti ära lõppenud, üks väike koloonia ellujäänuid elab kusagil Calofornias ja püüab kuidagi eluga toime tulla. Elu keerleb peamiselt ümber tuulikupargi ja prožektoritega varustatud müüride, sest valgus on ainus mis nn. "vampiire" vähegi ohjes hoiab. Põnevust lisavad luutimisretked varemetesse, et koloonia püsimiseks vajalikku nodi koguda.Ühel veidi kiiva kiskunud "lootimise" retkel saavad koloonia elanikud kokku -- üllatus, üllatus, meie surematu neiukesega, kes senimaani on mööda laastatud maad ringi lonkinud. Ja sellega saab esimene raamat ka enam-vähem otsa. Lõpupeatükid on täis vihjeid sellele, et "kõik muutub" ja "vanaviisi koloonia enam edasi ei saa". Eks jääme huviga järge ootama.Kuna Cronin on nn. "päris" kirjanik, siis tehniliselt on asi igati hästi teostatud. Sihuke mõnus post-apo tellis. Paar pisikest klišeed jäi silma, aga isenesest ei midagi hullu. Sellega on autor muidugi veid ämbrisse astunud, et nimetab oma moondnakkuse kandjaid kohati "vampiirideks". Inglise-keelses meedias on seda raamatut seettõttu "vampiiriromaaniks" nimetatud. Ärge laske sellest ennast eksitada. Kuigi "vampiiriromaan" toob kohe meelde Twilighti-saaga nimelise õnnetuse, mida ei tohiks kirjanduseks nimetada, pole Croninil nimetatud sõnnikuga mitte migeid puutepunkte.See on korralik aus post-apo, parimas Fallouti stiilis.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mõnus lugemine, hakkas see pikapeale üha enam ja enam meenutama RPGs seda kohta, kus sa oled otsustanud kõik sub-questid ära teha. Kõik need kõrvalepõiked on kahtlemata huvitavad, aga kogu tellise süžee pealiin liigub edasi teosammul umbes 5 millimeetrit.Paneks siiski 5 miinusega, sest mõnus lugemine oli ja seda leiab viimasel ajal eesti keeles harva.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe opus on tehniliste detailide kirjeldamisel täiesti pädev, aga inimesed ja ühiskond. No vabandage väga! Kõige hullemad on inimeste vahelised suhted ja seks. Sellel pole mitte mingit seost reaalsusega. See on mingi teismelise teaduspreemia laureaadist nohiku erootiline unistus.Naised kõik on eranditult, lausa silmi pimestavad, raha pakkumise peale kõik nad siiralt imestavad, kui tsiteerida punkbändi Müstika. Veskimehe maailmas on naised kõik ilusad ja heas vormis ja niipea kui nad vabanevad "poliitkorrketsuse kammitsast" kukuvad nad valimatult keppima kõigega, mis liigub.Hallooo, teate, reaalses maailmas on inimestel ikka mingid tunded ka üldjuhul.Nagu mingid teismelise koolipoisi pihkurifantaasiad.Lisaks saab nohikust tuumateadlasest Kuu Orduga liitumisel üleöö järsku alfaisane, kes vasaku käega neegergängstereid notib ja keda ülalmainitud nümfomaanid karjade kaupa piiravad. Ja mitte niisama, alfaisane vaid alfaisane teiste alfaisaste seas. Vot selline tore värk: käik on alfad, üks isasem kui teine. Ja ei mingeid konflikte? Mitte mingit võimuvõitlust? Ühesõnaga, Veskimehe kommunism on kohati kommunistlikum kui Strugatskite tulevikühiskond. Kuigi see tundub võimatu, suudab Veskimees konstrueerida veel usutamatumaid ühiskondi ja sotsiaalseid formatsioone, kui Heinlein.
Teksti loeti eesti keeles

Kohati oli suurepärane, eriti totalitaarse ühiskonna kirjeldused. Kohati oli palju jahumist. Kokku tuleb selline keskmine. Härra kirjanik oleks võinud veidi vähem isenesest vaimustuses olla ja materjali kriitilisemalt suhtuda. Kui 2/3 teose mahust minema visata, saaks tõesti, mitte ainult viieväärilise vaid lausa tähtteose!
Teksti loeti eesti keeles

Oh jah... ja saigi see pikk armastus -- püi! ma tahtsin öelda sõjalugu -- läbi!Sisu on eespool risti põiki läbi nämmutatud, pole midagi kobiseda - igati korralik kosmoseooper. Kahjuks on autor otsustanud teha mõned stilistilised värdotsused: Ellen Ripley, John Connor ja Weyland Yutan. Ei no KUULGE! Esiteks - allusioon peab olema peenelt maskeeritud, mitte sulle näkku karjuma. Selle üles leidmiseks peab olema veidi lugemust ja intelligentsi. Nii nagu selles raamatus oli see lihtsalt labane.Teiseks - viide peab olema originaaliga kuidagi sisuliselt SEOTUD. Lihsalt suvalistele tegelastele kuulsate filmitegelaste nimesid laduda on lihtsalt LAME. Weyland-Yutan as Evil Corporation oli ainuke erand siinkohas. Leo ära enam sedasi tee.
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid lühiromaane, mida ma kunagi lugenud olen. Laevahukk, vaenulik planeet, võitlus ellujäämise eest. Kõlab üsna tavaliselt? Aga ei! Inimeste suurimaks vaenlaseks pole mitte külm ega nälg, "šaakalid","karud" või haigused vaid hoopis degeneratsioon. Juurte kaotamine. Inimesed unustavad Maa ja lakkavad olemast inimesed, muutuvad paari põlvkonnaga "kohalikeks" -- aborigeenidest. Ajaloost saavad müüdid, müütidest legendid. Teadmised muutuvad maagiaks ja hookuspookuseks. SEE on tõeline oht mis robinsone sellel planeedil ähvardab!Sidemeks Maaga, juurtega, inimsusega, saab noorema põlvkonna ränkraske teekond läbi erakordselt vaenuliku maastiku kosmoselaeva vraki juurde. Üldiselt süngetes toonides lugu saab veidi helgema lõpu läbi ühe peategelase - Olegi katarsise, kes taastab vaimse sideme oma tegeliku päritoluga. Veel üheks põlvkonnaks on unustusse vajumine edasi lükatud. Veel on võimalus parandada saatja ja võtta ühendust kauge Maaga.Jah loos oli nõrku kohti. Kristjani mainitud paberipuudus ntx. Lisaks siia veel radiatsiooni, mille suhtes alguses hoiatati, laeva juurde jõudes, aga ei vaevunud keegi muretsema mingi radiatsiooni pärast v.a. mootorisektsioon. Tervikuna väga võimas ja muljetavaldav lugu - puhas viis!
Teksti loeti eesti keeles

Halb halb. Pikk ja lohisev Western. Korraks üles keritud tempo takerdub igavasse ja stoori seisukohalt väheolulisse jahumisse Rolandi noorpõlvearmastusest. Kui seda kräppi oleks vähem olnud, siis oleks andeks andnud. Kolm!
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt mitmekülgne raamat, mis suudab saast olla umbes seitsmel erineval moel. Mitte päris nii halb kui Uido Truija, aga no enam vähem. Vähemalt mingil määral on tegelaste sekeldamine kohati isegi huvitav. Päris ühe vääriliseks lugeda ei saa. Kaks. Raha Raamat parseldab seda 25 krooniga, aga mina soovitan kõigile: "ostke selle 25 krooni eest parem üks ilus koorejäätis ja unustage see üllitis."
Teksti loeti eesti keeles

Mina isiklikult lugesin seda raamatut kui HUUMORI mitte ULME teost. Naera või vigaseks, ütleks. See raamat pole ulme ja baasis pole tal midagi teha.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen tähele pannud, et teatud kirjanikud püüavad ajada umbes 100 lk. "jahu", et raamat piisavalt intellektuaalne välja paistaks. Ei saa ju sündmusi kohe käima tõmmata, tekib veel oht, et sinu teost haktakse "kerge ajaviitekirjanduse" alla liigitama. Isand Lint on selle asja viimase võimaliku äärmuseni viinud. Eestikeelses väljaandes lõppes tegelaste ja tegevuspaikade tutvustamine ja hakkas midagigi juhtuma umbes 220 (kahesaja kahekümnenda!) lehekülje paiku. Kuni selle ajani oli raamati lihtsalt igav. I.G.A.V.Okei, siis tõmmati tegevus käima, "head" võitsid, "pahad" kaotasid, lõpp oli isegi veidi ebaorotdoksne. Ja siis. Siis võeti vaevaks veel tohutu pikk ja lohisev epiloog kirjutada. See on kindlasti kõige igavam raamat F-sarjas. Isegi igavam kui "Hiidkoerte Elud" (kuigi seda on raske usukuda) ja "Prospero Lapsed". Kellele just sarja terviklus oluline pole, soovitan soojalt -- ärge ostke. Äkki siis proad Varrakust enne mõtlevad, kui järjkordse surmigava saasta avaldavad.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu ümber jutustama ei hakka, seda on eelpoolarvustajadtublisti teinud. Tahaksin vaid juhtida (tulevase) lugeja tähelepanusellele, et raamat lausa kubiseb kõikvõimalikestallusioonidest. Võrdlus Pratchettiga on tõepoolestmõnevõrra kohatu, pigem võiks raamatut võrreldaJerofejevi „Moskva-Petuškiga“. Muidugi pole Li Kaoja Kümnenda Härja teekond alluisoonidega nii üleküllastatud kui kui Venitška Petuški otsingud,kuid viiteid lääne kultuuriruumi kirjandusteostele,muinasjuttudele, filmidele, mängudele jne. leiab igastpeatükist. Seda raamatut võib teist korda lugeda kasvõiainult avastamisrõõmu: „Aaaa, see on sealt!“nautmiseks.

Suurepärane raamat, panen mõnuga välja justselliste raamatute jaoks varuks hoitud viie!

Teksti loeti eesti keeles

Avastasin üllatuseks, et polegi isand Kunnast veel karvustanud. Noh, selle vea parandame nüüd ära.Raamatust on kohe, esimestest lehekülgedest tunda, et autor on elukutseline sõjaväelane. Tegevuse loogika ja motivatsioon on paigas. Poliitika on paigas, strateegia on paigas, taktika on paigas. Midagi otseselt ebaloogilist v. vastukäivat raamatus ei ole. Mingi pisike viga oli, pomm millega isand Kunnas terve planeedi õhku laseb sai tema raamatus umbes suurusjärgu v. 2 liiga nõrk (Jah, ma tegin arvutused). Hard SFi ja militaarulme austajale meeldiv ja igati asjalik lugemine. Üldise eesti tasemega võrreldes: kõigepealt tuleb Siim Veskimees, siis tuleb Kunnas, siis tuleb tükk tühja maad ja siis tulevad kõik ülejäänud. See konkreetne pingerida ja on siis ikka hard SF ja kosmoseulme sektoris kehtiv. Tugevale raamatule tugev 4 pluss. Jääme järgesid ootama.
Teksti loeti eesti keeles