Kasutajainfo

Stephen King

21.09.1947-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stephen King ·

Everything`s Eventual: 14 Dark Tales

(kogumik aastast 2002)

eesti keeles: «Kõik on mõeldav: 14 sünget lugu»
Tallinn «Pegasus» 2003
Tallinn «Pegasus» 2005

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
2
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (9)

Päris korralik kogumik. Väga head lood vahelduvad mitte nii heade lugudega, nagu ilmselt kõigis kogumikes. Siiski kaaluvad head asjad halva kõvasti üles. Huvitav on see, et sisse on pandud küllaltki palju jutte, millel ulmega eriti pistmist pole, kuid need lood just parimateks osutuvadki. Tribuut Alfred Hitchcockile, Autopsy Room Four; Dillingeri jõugu lõpu algust küllaltki elutruult kujutav The Death of Jack Hamilton ja Lõuna - Ameerika diktatuuride piinakambreid näitav In the Deathroom on kõik väga head lood. Ulmelist elementi sisaldavatest lugudest paremad tundusid väikse poisi kohutavat üleelamist 30ndatel aastatel kirjeldav The Man in the Black Suit; kogumiku nimilugu; klassikaline kummituslugu õudsast hotellitoast 1408 ja muidugi Dark Toweri - sarja kuuluv Eluuria väiksed õed. Viimane teab mis meistrisaavutus polegi, kuid annab eesti lugejale teatava maigu Kingi elutööks nimetatud sarjast. Kuna originaalis olen lugenud vaid ühte lugu, ei oska eriti ka tõlgete kallal viriseda, silmapaistvaid rumalusi silma ei hakanud. Kes Stephen Kingist natukenegi paremat muljet tahab saada, kui siiani eesti keeles avaldatud suhteliselt õnnetu valiku puhul võiks arvata, sellel tasuks kogumiku soetamise peale mõelda küll.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik oli tore, kuid ebaühtlane. Hea et see eestindatud sai. Just oma suhtelise värskuse poolest. Varasem Eesti Kingi-poliitika on näidanud harukordset võhiklikust. Tükati siit, tükati sealt, ilma nõela pistmata. Kes kurat hakkab avaldama kogumikromaanraamatus ilmunud lühiromaani ilmutama romaani pähe (vt. Salaaed, salaaken). Senise Kingi eestikeelseist elitaarseim väljaanne. Jõudu.Raamatust endast rääkides tundub, et King hiilgab tavaliselt sealt kus pole tehislikult tekitatud õudust.
Teksti loeti eesti keeles

Kena jah, et vahel harva mõni asi eesti keelde ka ymberlõikamata tuuakse. Kahju ainult, et nii harva.

Mõtlesin jupp aega, mis hinne sellele kogule panna. Ei mõelnud välja. Oli hulk tekste, mille ulmelisus enam kui marginaalne, samas pole sel ju kirjandusliku tasemega midagi tegemist. Ja tase on Kingal kõva, praktika muidugi abiks, ent on ka seda head kunstkäsitöölise tunnetust - mõni keskaegne vaip või vana mõõk ei pruugi ju kah otse kõrgkunst olla, aga ilus on vaadata. Sest et on hästi tehtud.

Mõni yksik lugu on tõeline briljant. Mõni jällegi... nojah, särab kyll, aga... klaasist. Ilus, kuid ikkagi. Mitte see.

Hinda siis sihukest. Otsustasin, et korjan lugude hinded kokku. 5,4,5,4,4,5,4,4,5,5,5,4,4,4. Neljad jäävad napilt enamusse. Seepärast panengi kogumikule... viie.

Kogu on yhtlane. Ja oma kõikumisega ulme ja õuduse piiridel näitab, et see kõik pole yldsegi oluline. Tähtis on hea kirjandus, mitte muu. Ses suhtes on kogu kupatus kuidagi tasakaalustatud, harmooniline - minu jaoks torkavad ehk eraldi silma vaid "Eluuria väikesed õed" oma þanrilise ja vormilise eripäraga. Aga seegi pole liiast.

Teksti loeti eesti keeles

Ka mina nuputasin päris kaua, mis hinnet kogumikule panna. Keskmiselt tuleks ju neli, kuid see oleks liiga lihtne. Esiteks - see on üle pika aja üks asjalik kogumik, mis mulle kätte on juhtunud. Teiseks - King suutis mind tõsiselt üllatada, sest enamus tema seni maakeeles ilmunud teostest on paras jahu. Seega viis.
Teksti loeti eesti keeles
11.2004

Olen SK-d juba varemgi kottinud ja lubanud mitte enam lugeda, kuid aastad mööduvad ja muljeid tuleb värskendada, seda enam, et kogu kiidetakse. Minul oli raamatut lugedes tunne, mida võib võrrelda Zaporozetsiga sõitmisega - mõnel hetkel tundub nagu autosõidu moodi, aga midagi on ikka valesti... Minu jaoks on SK keskmisest enam andekas rahanäljane petis. Just nimelt petis, sest kõik, mida ta toodab, on kergekaaluline, võlts, läbinisti illusoorne pahn, mis toimib ainult senikaua, kui sa seda väga lähedalt ei vaata. Iseenesest on see kohutav - kas see ongi kirjanduse tulevik? Ainult müstikale, suvaliselt segatud kujunditele ehitatud moraliseeriv jama, mis ratsutab keskmise ameeriklase alateadlikel sümbolitel nagu reklaamiklipp, üritades müüa seda, mida lugeja-vaataja tegelikult üldse ei vaja; antud juhul siis iseennast. Ühelt poolt meenutasid antud kogu jutud mulle kangesti nõukogude ulmet - ideel võib jõudugi olla, kuid tekstist kumab läbi autori tugev enesetsensuur ja ideoloogiline piiratus. Kui nõukogude ulme puhul ei olnud üldse võimalik eeldada midagi muud kui kommunismi võitu, naljad teatud teemadel olid keelatud ja "välismaa" oli lame, elutu ja usutamatu esiteks infopuudusest (=autori harimatusest) ja teiseks sellepärast, et seal pidid pahad elama, siis Kingi puhul on tunda lääget poliitilist korrektsust, mis muide ei lähe kokku reaalse eluga USA-s, kus kõnetus "fucking nigger" ikkagi paljudes piirkondades loomulik pöördumisvormel on, kohustuslikku annust kristlust, mille nõmedad dogmad siiamaale küllalt olulisel määral mõjutavad elu sealmail ja mis selgelt dikteerib, milline tegelane võidab ja mis viisil tal tohib hästi minna, ja suunitlust laiale lugejaskonnale, ehk teisiti öeldes on tegemist koguperejutuga, mis arvestatud väikseima pereliikme taipamisvõimele ja mis muudab tondid hambutuks, naljad mõõdukaks ja seksi igavaks. Samas ei pääse ma tõdemusest, et SK kirjutab ikka kuradi hästi ja mõned kogu lood on ilma igasuguse möönduseta väga head. Nii et teatud kaudse paralleeli võiksin tõmmata isegi Voltaire`iga (ma hoiduksin neid kahte meest üheski muus aspektis võrdlemast!) - oli ju nimetatugi vaieldamatult geniaalne, kuid täiesti selgrootu poliitiline prostituut, kes alati laulis võimulolijate laulu, laimates oma eilseid võimult tõugatud ülemusi...

Lugude järjekorra kohta väidab autor, et ta nummerdas need 14, mis toimetaja välja valis, võttis kaardipakist masti (+ jokker), segas, ja saigi lugude järjekorra. Kas see on usutav? Ei, ikka seesama odav trikitamine... (Petis!) Esimeses loos vist kruvitakse selle pika jutuga pinget; mina libistasin silmad üle, ei mingit pinget. Lõpp samas päris andekas, kiskus suunurgad ülespoole. Teine lugu kus tüüp kohtas kuradit; kas tõesti tuleb kurat maa peale lolli möla ajama ja toorest kala õgima, silmade taga leegid ja kätel küünised? Algernon on täis sellisel tasemel lugusid. Kolmas tavaline mainstream; rahuldav. Neljas hea mainstream. Viies ka hea mainstream, ja meeldis autori täiendus, et kuigi lahendus vähetõenäoline, tahtis ta pisut helgemat nooti. Edasi "Eluuria väikesed õed" on minu arust kogu parim lugu, kuigi selgi omad vead - esimesest lõigust on loo loogika paigas ja seksuaalsus ning õudus on nagu sordiini all, pehmed, steriilsed ja korrektsed - üsna Orlau tasemel fantasy, tehniliselt ehk pisut parem, kuid hulga vaimuvaesem. Seitsmes on King oma hiilguses ja viletsuses - pisut nagu SF, aga ma ei usu ühtki sõna, mis seal kirjas; samas hästi teostatud ja sobiliku lõpuga... mis omakorda ei ole vähimalgi määral usutav! "Lemmikloomateooria" on hea mõnus jutt, millele loll ja mittevajalik lõpp külge kleebitud. Edasi mõttetu tondijutt. Siis üks verine lugu, mis iseenesest hea, aga mis selle mõte oli? Siis kolm mõttetut tondijuttu. Lõpuks "Õnneraha" - hale-armas jubin, kah hästi kirjutatud - oleks peaaegu Marek Simpsoni tasemel, kui kaanonitest kinnipidamine ei paneks SK-d pidurit tõmbama.

Nii et kokkuvõttes on ta oma kolme auga ära teeninud.

Teksti loeti eesti keeles

Mu meelest on SK kirjutanud mõned tõeliselt head lood/raamatud ja väga palju fast-food-cräppi - lihtne tarbida, lihtne unustada. Kusjuures - see, _kui_ lihtne on ta teksti tarbida, on märkimisväärse jutustamisoskuse tulem. Tunnistan, aegajalt tundub mainstream sisuga aga meisterjutustaja ladususega kirjutatud teksti lugeda oluliselt ahvatlevam valik olevat kui konarlikult kirjutatud sisulisi geniaalsusi.

Antud jutukogus ei olnud ühtegi silmipimestavalt head lugu, aga oli mitmed, mis olid täitsa mõnusad. Seda aga kah kohati: Riding the Bullet - sõit zombiemehe autos; The Man in the Black Suit (kui õige nime looga kokku viin) - kuradi ärapetmine kalaga; mitmed hetked esimesest loost... Meelde tulevad mõned päris head pildid Eluuria õdedest, mis mulle aga loona mingil põhjusel eriti pinget ei pakkunud.Lugesin paar kuud tagasi, nyyd raamatule mõeldes meenuvadki lihtsalt mõned head kaadrid ja mõned üsna ehedalt sisseelatavad olukorrad lugudes. Aga lugeda oli lihtne, nagu Kingi enamasti, ja vist ainult üks lugu oligi selline, mis täitsa mõttetu tundus.

Teksti loeti eesti keeles

Väga hea kogumik! Näitab nii tema horror, fantasy, science fictioni , kui ka natukesese comedy oskust. ühesõnaga, kõike seda mida võhikule vaja, et tema loomingu lummusesse langeda.

14-st loost oli siiski 2 lugu, mis jätsid väga konarliku mulje: 1) teine lugu "Musta ülikonnaga mees", andke andeks aga kuidas selline lugu novellivõistluse võitis? kas ainult minule tunduse see lugu igav olevat? või ei suuda ma välja lugeda piisavalt hästi süboolikat, vms iganes selle loo nii eriliseks muutis? (S. King ise ka avaldas imestust, kuidas ta selle looga võidu sai.) 2) "Eine kohvikus Gotham", sorri jällegi, vb oli mul väsimus või lihtsalt ei süvenenud loosse, kuid jah väga väga segane.

Kõik teised lood olid üpriski mõnusad, eelkõige "L.T. lemmikloomateooria", mis ajas muhelema. Siis "Kõik on mõeldav", mille pealkiri on tegelikult sünonüüm lahedusele. Peale selle veel tasub ära mainida "Maanteeviirus suundub põhja poole" - sünge. Ainukese pettumuse tõi "1408", ootused olid palju suuremad, aga ütleks et puhtalt maitse asi.

Oma paari miinuse pärast ei hakka ma 5 panema, kuid tubli 4+ on kogumik ära teeninud!

Teksti loeti eesti keeles

Kui ma kõikidele lugudele - ka mitteulmele, mida siin on rohkem kui ulmet - hinde paneks, siis keskmine tuleks midagi üle kolme. Saagu siis ka kogumik "rahuldava".

Kingi suur tugevus on pinge kogumine ja üles kruvimine. Selles on ta tõeliselt hea ning lood, mis sellele keskenduvad ning milles see sobib, on ka kogumiku paremad. Ülejäänu, sh. ka Eluuria õekesed, on selline keskmine põhk.

Teksti loeti eesti keeles
x
Raul Veede
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mõtlesin, et oleks pidanud ikkagi yhe panema. Lihtsalt inimeste ehmatamise huvides. No kes siis veel, kui mitte mina, eks ole.

Käsi ei tõuse. :D

Teksti loeti eesti keeles

Juba 16. lehekyljeks olin otsustanud, et tõlge on silmapaistvalt... hale. Edasine mu arvamust ei parandanud. Mind kui toimetajat lõbustab kurb tõsiasi, et aeg-ajalt võib originaali mõtet vaid ähmaselt aimata - selleks ei piisa lihtsalt halvast tõlkijast, see on juba saavutus.

Raamatut ennast hinnata on sellises olukorras kaunikesti raske. Eks ta veidi punnitatud ole ja armastusest pole Asimov kunagi eriti midagi teadnud. Psyhhoajalugu võib paljugi välja kanda, kuid siin on selle uudsus juba ammu kadunud ja kadunukese seljas ratsutamine pole kuigi ilus vaatepilt. Osalt on kesises muljes muidugi syydi tõlge, ent yhe lõigu piires sujuvalt vaatepunkti vahetamine, nii et selle kandja muutub juba arusaamatuks, on siiski Asimovi bläkk. Lugesin seda kord yrgammu ka vene keeles, aga kas ta juba siis nii vilets oli, ei mäleta.

(Jätke Jaanus Õunpuu nimi endale meelde. Ärge teda tööle võtke. Ärge talle raha laenake. Ärge talle tere öelge. Las sureb kurva ja hyljatuna, nii nagu tema Asimovi hylgas.)

Teksti loeti eesti keeles

Mitte kyll päris algusest, aga juba nii umbes neljandiku pealt sai mulle selgeks, keda või mida see raamat meenutab: Luc Bessoni "Viiendat elementi". Neil mõlemil on sarnane mekk man: neljateistkymneaastane poiss visandab oma arusaama suurteosest; hiljem saab see poiss suureks, omandab tehnilise vilumuse ja saavutab (igayks omamoodi) kuulsuse; kord vanades paberites kaevates leiab meie lemmik taas oma noorusea loomingu ning - haaratuna suurest visioonist, mida ta selle taga kangastumas mäletab - teostab oma ammuse unistuse, tõestades, et juba siis oli ta väga tubli, aga keegi ei kuulanud. Egas see paha ole. Neljateistkymneaastase kohta isegi ysna hea. Vähemalt on visioon, on haaret; Bessoni ja Veskimehe maailmad ei ole mitte Jeremei omad. Aga iga asi on kinni oma alguses ja nii on needki.

Mõlema puhul yletavad tehnilised oskused syndmustiku võimalused. Kohati - ilmselt juba ammu silme ette kerkinud stseenides - kuhjatakse hunnikusse värvikaid tehnilisi detaile, mis lugejal-vaatajal kiiresti segi lähevad. (Filmi puhul häirib konarlikkus muidugi vähem, kaamera libiseb segadusest kiiresti yle ja kirev pilt ei jäta aega analyysiks.) Kolmeteistaastastel kaptenitel on lihtsalt kalduvus laduda yksteise järele ritta väändunud nimesid ja sõnaleide, mil on nende endi meeltes selgestimõistetav tähendus, mida nad kahjuks ei suuda lugejale edasi anda. Pole mõtet seda hukka mõista, see lihtsalt on nii; tean omast käest. On suurepäraseid vaateid, on vahvaid nalju (kyll rafineerimatuid, ent siiski), on põnevaid hetki, kuid faabula yldplaani segasust yletab ainult konkreetsete syþeeliinide segadik. Võõrrassid on kenad, kuid mitte originaalsed; tegelaste psyyhika on fikseeritud ja reaktsioonid - jah, kui piisavalt kiiresti edasi liikuda, siis ehk isegi usutavad. Peatuda siiski ei maksa. Samuti teist korda lugeda.

Kindlasti võidaks Veskimehe tekst palju, kui see oleks raamatu asemel jõudnud meie ette filmi kujul. Sest filmis pääseb lai haare rohkem mõjule ja varjab ära detailid, mis lugemisel silma riivavad. Pealegi on raamatuis eepilisuse pyydmine märksa raskem. Tolkiengi ei tulnud sellega toime, mis siis Veskimehest rääkida. On temagi ju pigem lyhikeste või keskpikkade þanride autor; kõik ta pikemad tekstid koosnevad reast lyhematest. Ning mis siin pattu salata, mulle meeldis ta eelmine tellis rohkem - kui praegune arengureas oma õigele kohale tõsta, mitte avaldamiskuupäeva otsustada, on areng silmaga näha; action`it on meil nii mõnigi teinud, kuid poliitilises ulmes pole Veskimehe haaret ja selget pilku Eestis millegagi asendada. Annaks Päris, et ta sellega kunagi jätkaks, kui ka mitte samas maailmas.

Kaanepilt mulle alguses ei meeldinud, ent kui raamatu läbi lugesin, sain aru, miks ta seal on. Sisu ja vormi yhtsus. Kogu see tellis näeb kaanest kaaneni välja nagu neljateistaastaste tehtud. Ka toimetamine. Tõepoolest - miks mitte ka nii? Loodetavasti julgustab see tulevasi noorautoreid.

Ja ikkagi tahaks ma teada, miks on yks konkreetne sort meesautorite ulmekaid selline, kus võõrplaneetidel meiega äravahetamiseni sarnastest rassidest naisterahvad tingimata (pool)paljalt ringi lippavad? Kas on tõesti inimesi, kelle arvates see raamatule midagi juurde annab? Mingeid erilisi emotsioone neis raamatuis ju sellega ei kaasne...

P.S. Minu8 meelest Veskimees kyll nii kole ei ole nagu ta ise ennast kirjeldab. Täitsa ponks poiss. Aga mis mina sest muidugi tean.

Teksti loeti eesti keeles

Pratchett nagu Pratchett ikka. Mitte kõige parem, mitte kõige halvem. Tegelikult meeldib mulle Pratchetti juures just tema filosoofiline sygavus. Tal on oma visioon sellistest asjadest nagu myydid, muinasjutud, jumalate ja inimeste keerulised vahekorrad ja vastastikune sõltuvus - ja see on võluv. Kahju, et ta seda kõike lyhemalt ei kirjuta, kontsentreeritud tekst samal teemal võiks olla kuradima hea.

Ja muidugi lööb siin välja Pratchetti enda loomus. Sapine olla ja tögada võib ta hästi, aga ega ta enamikku asju päris maatasa ka tee. Sisimas pole tal vana paksu punanina vastu ju midagi. Eriti seoses rohke ðerriga.

Seepi ei mäleta. :(

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu tulemust me veel vaatame. Aga mul pole teist kohta, kus röögatada. (Esialgne hinne on tinglik, sest Pratchett pole seda tõlget ära teeninud.)

Viskan mina seliti, et hea lõõgastuse abil peavalust vabaneda. Ja mida ma näen? Lk.8 kirjeldatakse tormiliblikat:

"..tema tiibadel on kyllaltki huvipakkuvad mandlikoogi karva mustrid."

Liblikas. Torm. Ilmaennustamine. Fraktalid. Mandelbrot. Ei tule tuttav ette?

Mitte muhvigi. Ei vähimatki mõistusliku elu märki tõlkija tuhmides, laiaks astutud amööbi intellekti väljendavates silmades. Täielik mandlikook.

Teen Avo Reinvaldi kehast lahutatud pea eest kasti õlut välja.
------------------------------

Pakkumine on jõus ka pärast raamatu lõpetamist. Lugemise käigus ei läinud tõlge teps mitte paremaks.

Raamat ise polnudki kõige hullem, ehkki vahepeal kippus liiga segaseks. Austraalia iseloomustus oli päris tore. Jään ootama romaani suurtest rottidest.

P.S. Vesiir ikkagi. Mitte visiir. See käib kiivri kylge, erinevalt vesiirist, mis käib keisri või sultani vms kylge.

Teksti loeti eesti keeles

Eks sedasorti lood olid tollal nähtavasti õhus. Näiteks Conan Doyle`i ilmalõpulugu, mille nime ma praegu enam ei mäleta - kuidas Maa läbib koleda ja kohutava lõhnatu-maitsetu kosmilise gaasipilve - on olemuselt ysna samasugune. Kõik kohustuslikud elemendid on sees, pluss isegi siin puuduv yksikisiku tasandi syþee. Ja ometi ei ole "Täht" nii jõle saast kui Doyle`i lugu. Lihtsalt väga, väga tyytu.Pelgalt inimkonna tähtsusetuks kuulutamisest teravmeelsuseks siiski ei piisa. "Mis on yks kapral universumi ylevuse kõrval!" on öeldud ka "Ðvejkis", aga seal on palju muud ka veel. Siin ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu koosneb kahest motiivist: leiutisest ja teisilmatontidest. Tontide all pean silmas samasuguseid ebamääraseid okultisminähte nagu ei-mäleta-kelle raamatus "Punaste kõrvadega vaimud", filmis "Photographing Fairies" või teatud osas angloameerika lastekirjandusest. Motiivide vahel pole mingit seost.

Miks siiski kolm? Sest kirjutatud on ysna viisakas ja puhtas eesti keeles. (Jah, ajad on tõesti nii viletsad, et selle eest tuleb lisapunkt anda.) Autor ei ole lootusetu, ehkki kyysi närides järgmist tykki ootama ma ei jää.

Teksti loeti eesti keeles

Hilisematel aegadel on sedasinast aasi tuntud Njördi nime all. Ka eesti keeles. Ja ma kahtlen sygavalt, kas ta just ariaanide hulka kuulus - ehkki mine tea, võib-olla eitas just tema esimesena Jeesuse jumalikku loomust Isa ja Pyha Vaimu kõrval.

Hangisti (tavaliselt kyll Hengist, kahjuksei saa ma algtekstiga võrrelda) aegse Inglismaa asumaadest lugesin siit kyll esimest korda. Samuti olevusest nimega jahikytt. Kui aga lõpuks ariaanidest aarialasteks saanud hõim jagunes aarialasteks ja aariaeelseteks, sai minu napp aru otsa.

Pyyan kujutleda juttu niisgusena, nagu ta ehk võiks inglise keeles olla - ja oma aja kohta synnib syya kyll. Saab nelja ära, mitte väga tugeva, aga kõlbuliku.

Teksti loeti eesti keeles

Lugude valik on omaette teema; pudru moodi ta ju on, aga olgu siis peale. Võib yks niisugune ka olla.

Tõlge läheneb hääduselt Varrakule ja toimetus Krista Kaerale. See tähendab, et peaks olema vähemalt tsiviilkorras karistatav. Kui Ragnaröki kõrval on samas lauses Goetterdaemmerung, ariaanid vahelduvad sujuvalt aarialastega, eesti keeles räägitakse aasist nimega Niord ja Thuggee templist ning algtekstis täiesti korrektsest Assurbanipalist on saanud >i>Assurbapal - no mis kuradi tõlkimisest või toimetamisest me enam yldse räägime? Ime, et Howardist kaane peal Hogwarts ei saanud.

Olgu lugudega kuidas on, kogumik niisugusena, nagu ta mu laual on, saab ebaõiglase hinde, sest lugude eneste pärast lisan hindele yhe palli. Yllas soov, my ass... Läinud ja kusnud Howardi hauale, see oleks kah yllast soovi paremini ilmutanud. Mis teha, kui väljendusoskust napib.

Teksti loeti eesti keeles

Lugude hinded annaksid jah nelja, aga valik pole suurema asi, tõlge kah mitte ja toimetajatöö pole veel nii hull kui Howardi Aed täis hirmu puhul. Saab kolme ära kyll - ja see on heatahtlik hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Käib kah, aga haaret ei ole. Huvitav, kas seda pole mõni teemaga paremini sobituv kirjanik ymber kirjutanud? Burroughsi puhul on näiteks kloonid märksa etemad, võiks siingi proovida.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole õudne, aga ehk kellelegi teisele on. Kogu kirjeldatud situatsioon on ebausutav: milline inglane hakkab kulutama tervet laeva sellele, et ööpäevaringselt passida kohalike perverssete kommete toetuseks mingi liivaaaugu juures? Ja kui juba hakkabki, paneb ka sõdurite aheliku augu ymber. Pähh.

Kirjutatud polegi nii pahasti.

Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks pole mul nii pingul närve kuskilt võtta. Ei ole õudne. Ja teravmeelne ka mitte. Sama mehhanismiga lugusid on kirjutatud tuhandeid. Et aga ma ei suuda kindlaks teha, kui paljud neist kirjutati enne 1888. aastat, olgu siis neli.
Teksti loeti eesti keeles

Oskab jah. Ainult et materjalist jääb vajaka. Õudne ei olnud, venis ja ei jõudnud kah kuhugi. Et vähemalt stiiligi nautida, tuleb lugeda inglise keeles.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah. Mida "kadudeta ümber panna ei saa", pandi kadudega. On Pratchett mis ta on, aga Varrakuga võiks lörtsimise eest teha seda, mida Lang omal ajal Kultuuriministeeriumile soovitas (ja oma soovituse eest kaposse kaevati). Ehk on Must Kass järgmine kord läbi astudes nii kena ja teeb asja ära? ;)

Jääb mulje, et isegi kui neid edaspidi mõnes originaalis oleks, ei hakka meil siin kyll keegi mingite viitetärnidega jamama. No kes see viitsib. Viskame neile sigadele mingi lobi ette, need ahmivad ju kõike. Ja kibe tõde, ahmivadki.

Masendav.

Raamat polnudki nii hull. Yht-teist aimdus isegi läbi tõlke. Elvishist on siiski kahju.

Teksti loeti eesti keeles

Täitsa tubli raamat. Virisen muidugi, et pole enam see, mis vanasti - aga olgu pealegi. Ajaviiteks igati sobilik ja mõnus.

Toimetajatöö on muidugi masendav. Krista Kaer võiks ennast läbi sõimata ja lahti lasta - halturðikuks kätte läinud. Oskab ju kyll, aga ei vaevu. Nii lähevadki rahva sekka sellised väljendid nagu varrakut tegema ja kaerastuma. Asi seegi, vähemalt rikastab eesti keele sõnavara.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumikus on kolm lugu, millest yhes on ulmeelement - mis on tekstis ilma igasuguse põhjenduse või seletuseta, ei haaku loo arenguga mitte kuidagi ja on nii karakterite arengu kui lõpptulemuse seisukohalt täiesti tähtsusetu.

Traguni tagasitulek (Enter a Dragoon) ei ole ulme. On niisama hea Hardy lugu. Klassikaline hea kirjandus, meenutab natuke Maughami, aga ei ole nii teravmeelne.

Muutunud mees (A Changed Man) sisaldab yht pisukest sõjaväekummitust, kellele keegi eriti ei reageeri. On kah täiesti loetav, aga napilt mitte nii hea kui esimene lugu.

Alicia päevik (Alicia`s Diary) on nirum kui eelmised. Segane armastuslugu kahtlase väärtusega karakterite, kuid hardylikult nutika lõpplahendusega.

Igas loos on kyll vähemalt yks laip, aga see pole mingi põhjendus kogumiku Baasi panekuks. Hardy enda tutvustamise seisukohalt enam-vähem tubli kogu, ehkki võinuks ka parem olla.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Amer, kes on elu otsa käinud ringi ja põdenud selle pärast, et kõik on lollid ja tema ka, laseb ajalehekuulutuse peale telepaatilisel gorillal endale õpetada, mis inimeste maailmal viga on. Lõpuks paistab kyll gorillagi yleyldisest lollusest masenduvat ning teeb enesetapu kopsupõletiku läbi.

Nii. Siin on teile spoiler. Ja see pole yldse mitte oluline. Sest syžeed sel raamatul pole, tegemist on puhtakujulise moraliteega. Iimesed on teinud teatud asju valesti ja kuna me juba kaanepildist peale teame, kes meid õpetama hakkab, on meil ka kyllalt hea ettekujutus, mida meile õpetatakse.

Lugedes tegin terve rea märkmeid. Ja mitte sellepärast, et see raamat mind kohutavalt inspireerinud oleks, need olid pigem seda "mis-kuradi-jura-ta-nyyd-ajab-see-ei-ole-yldse-nii"- tyypi märkmed. Yksikasjalikult ei ole neid siinkohal siiski mõtet esitada, sest kokkuvõttes langevad nad yhte kategooriasse: faktitruuduse on autor toonud ohvriks lihtsustavatele yldistustele, mis muudavad teksti kitsa silmaringiga inimestele paremini mõistetavaks. Mis on propagandateose puhul iseenesest loomulik. Ma lihtsalt ei kuulu selle raamatu sihtgruppi.

Palun minust mitte valesti aru saada: mul pole midagi ökoloogilise ilmavaate vastu. Ma olen lihtsalt märksa radikaalsematel seisukohtadel kui Quinn. Ja temaatikaga paremini tuttav. Pealegi pole kogu Quinni raamatus kuigi palju uut peale yhe hädapäraselt teravmeelse tõlgenduse mõnedele Esimese Moosese Raamatu legendidele (ja selleski suhtes olen oma assyrioloogilise tausta tõttu ylimalt skeptiline). Põhiliselt kurdab Quinn põllumajanduse kallal, mis on inimkonna allakäigu peamine põhjus - ent endale tyypilise järjekindlusetusega pyyab ta aeg-ajalt (mittte kuigi veenvalt) väita, et ega kogu põllumajandus kah paha pole. Ja kymme lehte hiljem sõimab seda ikkagi täies mahus. Yldse eelistab Quinn rohkem viriseda kujunenud olukorra kallal kui mingeid lahendusi välja pakkuda (välja arvatud mõned kaudsed vihjed Malthuse ja Lugano raporti temaatikale, mis jäävad kyll marginaalseks ja ebalevaks). Samal teemal on kirjutatud palju paremaid raamatuid, neid on ilmunud isegi eesti keeles. Lugege parem Hääletut kevadet või, minugi poolest, vana head Lugano raportit (ilma autori kommentaarita, see on hale iba).

Summa summarum: kui Coelho kirjutaks ökoloogiast, oleks tulemuseks Ishmael. Õige asja viletsa propageerimise eest kidur kolm. Seda tööd teeb ka Veskimees paremini.

Teksti loeti eesti keeles

Ajastule omane ebamäärane spiritualism.
Kaasaegse rahvausundi tyypnäide: meie kallid surnud passivad meid kuskil põõsas, naeratus näol. Mis nad seal teevad või kus nad sel ajal viibivad, kui me põõsa läheduses pole, ei maini keegi. Ega Burnettil suurt muud öelda olegi, aga ytleb ta seda kyllalt kaua. Samas on tal (jällegi ajastule tyypiline) kyllalt viisakas stiil, kahjuks hõre, nii et see päästab vast ehk hommikupooliku, kuid mitte terve päeva.

Neli ja pikk miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu et sedasamustki... sisu ei olnud. :(

Oli häid mahlaseid kohti, mis yht või teist nähtust pilasid. Oli täitsa kena teooria lugude kohta ja Väga Armas Voodoo. Olid needsamad kolm nõida, kes mõnes muus osas kyll elavamad on olnud. Aga raamatu selgroog logises.

Teine asi muidugi, et pole ka enam seda värskust ja mahlakat lusti, mis Kettamaailma sarja esimestest raamatutest paistis. Mis seal imestada, eks Pratchettilgi ole aastad läinud. Vana mees tahab koju.

Olgu siis neli miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Kena jah, et vahel harva mõni asi eesti keelde ka ymberlõikamata tuuakse. Kahju ainult, et nii harva.

Mõtlesin jupp aega, mis hinne sellele kogule panna. Ei mõelnud välja. Oli hulk tekste, mille ulmelisus enam kui marginaalne, samas pole sel ju kirjandusliku tasemega midagi tegemist. Ja tase on Kingal kõva, praktika muidugi abiks, ent on ka seda head kunstkäsitöölise tunnetust - mõni keskaegne vaip või vana mõõk ei pruugi ju kah otse kõrgkunst olla, aga ilus on vaadata. Sest et on hästi tehtud.

Mõni yksik lugu on tõeline briljant. Mõni jällegi... nojah, särab kyll, aga... klaasist. Ilus, kuid ikkagi. Mitte see.

Hinda siis sihukest. Otsustasin, et korjan lugude hinded kokku. 5,4,5,4,4,5,4,4,5,5,5,4,4,4. Neljad jäävad napilt enamusse. Seepärast panengi kogumikule... viie.

Kogu on yhtlane. Ja oma kõikumisega ulme ja õuduse piiridel näitab, et see kõik pole yldsegi oluline. Tähtis on hea kirjandus, mitte muu. Ses suhtes on kogu kupatus kuidagi tasakaalustatud, harmooniline - minu jaoks torkavad ehk eraldi silma vaid "Eluuria väikesed õed" oma þanrilise ja vormilise eripäraga. Aga seegi pole liiast.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt tuleb kogumikus ridamisi lugusid, kus ulmelisus on nii õhuke, et paistab läbi. Aga see ei häiri, lood on ikkagi head. Ja siis on siis jutuke - õigupoolest tõesti laast -, kus ulme ometigi sees. Ainult et... no on, jah, ulme, noh. Umbes samal või veidi vähemalgi määral kui Jaigu kaarnakivilugudes. Aga... peale pole temaga midagi hakata.

Paha ta ka ei ole. Jätab lihtsalt sellise ebamäärase tunde ja lugu ennast pidin (ainsana sellest kogust) paar nädalat pärast lugemist hoolega meenutama, enne kui koitis. On paremaid ka. Neli.

Teksti loeti eesti keeles

Õudusosa mingu minu poolest kus kuusteist, lahendus on see, mis hea hinde saab. Dilemmat oskab inimese ette asetada igayks, hetkeks tema viletsust nautida ja siis vanamammile patja näo peale suruda samuti. Aga selle peale enamasti ei tulda, et lasta inimesel oma kriisihetkel paljastunud närususe sees aastate kaupa mõnuga marineerida. Tõsi, sentimentaalsus kisub hinnet jälle allapoole. Nii et kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Ega ta midagi nii väga sisaldanudki, aga jällegi - nagu Kinga puhul ikka - kirjutatud on nii hästi, et halba hinnet kah panna ei saa. Kibe tõde, aga viletsalt kirjutatud loos peab idee ikka neetult hea olema, et tasuks teda sealt välja kaevama hakata. Ajaviitena eelistan iga kell briljantset muidunikerdust.

Endakiitus haiseb muidugi ka Kinga puhul, justkui oleks mõni kutsikas mööda läinud. Seepärast pigistan pool silma kinni ja, kinkides Kingale sellise ingliskeelses ilmas levinud jupstyki nagu benefit of doubt, eeldan talt piisavalt vaimuteravust ja head maitset, et võtta seda kirjatööd pigem kui eneseiroonia ilmingut. Olgem ausad, peategelasse suhtutakse siin ikka ypris sarkastiliselt. Oma kolleege lintðida armastavad enamasti just hea huumoritajuga inimesed ja nende hulka King nii või teisiti ka kuulub. Selle eest talle tugev neli pluss.

Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu. Nii raamatute osa, loodusekirjeldus kui nimede nimetamata jätt.

Sandri stiilitunnetus on õitsele löönud.

Teksti loeti eesti keeles