Kasutajainfo

Stephen King

21.09.1947-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stephen King ·

The Stand: The Complete and Uncut Edition

(romaan aastast 1990)

Hinne
Hindajaid
2
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (4)

Kui saaks, paneks kuue, ei, seitsme. Väga hea raamat. ABSOLUUTNE LEMMIK! Natuke sisust ka: kusagil kõrbes pääseb laborist välja kunstlik gripiviirus, mille surmavus% on 99.4. Loomulik kadu toimib ka ja... olukorda iseloomustab hästi üks tsitaat raamatust (Ei tea, kas tohib siinkohal tsiteerida, aga ei suuda kiusatusele vastu panna): "Dear Jesus. I will see you soon. Your friend, America." Alles jääb päris vähe inimesi, kes kogunevad kahte gruppi: üht juhib iidvana neegrinaine Abagail, teist mitte-just-päris-inimene Randall Flagg (figureerib ka "Dark Toweris"). Maailmalõpu lugu, kus siiski on lootust... Film on ka olemas. Polegi nii paha, kuigi kohati veidi üle pakutud. Kui plaanid lugeda, siis varu aega ja kannatust, sest raamatus on üle 1000 lehekülje. Aga see tasub ennast ära. :)
Teksti loeti inglise keeles

Minu esimene tutvus Stephen Kingiga kirjasõna vahendusel (mingeid filme ja teleseeriaid on ennemgi nähtud). Tundub et teose valikuga mul eriti ei vedanud. Yldiselt pean ma ennast sõnavahu suhtes ysna tolerantseks tarbijaks. Aga igal asjal on piirid!

Teine asi mis mind vähemasti raamatu esimesel paarisajal lehekyljel häirisid olid yle otsa kirjutatud detailikesed. Autor oleks nagu _eeldanud_, et nagunii loevad kõik yle yhe lause, diagonaalis ja ei pane tähele. Sealtmaalt edasi tegingi nii ja probleem lakkas olemast ;)

Lõbusaks läks kõik see postapokalyptiline värk umbes sealt maalt, kus head ja pahad oma linnadesse lahku polariseerusid. The Good Guys laulsid hymne ja suhtusid eelolevasse konflikti umbes nii, et ”äkki ei juhtugi midagi”. The Bad Guys varustasid ennast hoolsasti relvastusega, patrullisid piire ja aretasid omale lennuväge. Ja kõik oleks läinud nii nagu peab, kui mitte autor ei oleks leidnud, et ”meek shall inherit the earth” (jobude päralt on maa) ja pahad jumala abi ja tuumapommiga õhku lasknud. Mis nad siis on niisugused.

Autorist päriselt eemale peletada see teos mind siiski ei suutnud. Võimalik et kunagi proovin Kingilt veel midagi. Ilmselt midagi lyhemat. Käesolevale teosele aga.. tugevavõitu kolm.

Teksti loeti inglise keeles

Võtsin selle tellise ette kuna sobib imehästi praegusesse koroonamaailma, tegu on mõnes mõttes ühe korraliku käsiraamatuga teemal “milliseid vigu ei tohi pandeemia ohjeldamisel teha”. Žanriliselt kasutatakse silte horror, postapo, fantasy - ma ise ütleks, et tegemist on postapokalüptilise raamatuga kus on ka muid jooni. Ning ma ei väsi kordamast, et Stephen Kingi nimetamine õuduskuningaks on pehmelt üteldes vale, pigem on horror üks paljudest “pintslitest” mida ta kasutab. 



“The Stand” on kirjutatud aastal 1975 (esimest korda ilmus 1978) ning on autori viies romaan. Mis on mõnes mõttes huvitav nüanss - kui praeguseks räägitakse kuidas King kirjutab ehk teinekordki liiga pikalt siis tollal olid ta varasemad raamatud olnud “tavalise” pikkusega. Ning siis äkki tuli selline mürakas…


Raamatu pealkiri on pärit Bruce Springsteen’i palast “Jungleland”: 


Tonight all is silence in the world


As we take our stand


Down in Jungleland


Algne versioon raamatust oli ca 900 lehekülje kanti. Aastal 1988 võttis King ette ning kirjutas raamatu läbi ja üle, algsest trükiversioonist ca 400 lehekülge pikemaks, minu loetud ongi “complete and uncut” (“terviklik ja lõikamata”) versioon. Iva on siis selles, et algne versioon oleks olnud kirjastajate arvates tavamõõdus raamatutega võrreldes liiga kallis (kui oleks soovinud jätta hinna “tavaliseks”) sest lehekülgi ja “tinti” kulus ju märksa rohkem. Seega käiski King algmaterjalist karmide kääridega üle. Kümme aastat hiljem aga oli ta juba piisavalt kuulus ja mõjukas ning sai raamatu välja anda sellisena nagu just talle meeldis. Hilisema versiooni puhul on tegevus viidud tollasesse “kaasaega” - ehk siis toimubki aastal 1990.


Raamat räägib sellest kuidas ühes Ameerika nurgas hakkab möllama tapjaviirus mille sümptomid on hämmastavalt sarnased kergetele ülemiste hingamisteede haigustele. Köha, nohu, palavik - no teate küll. Paha lugu on aga selles, et kui gripp on enamasti üsna ohutu siis konkreetne tõbi võtab kiirelt maha 99,9% protsenti inimkonnast. See protsent on natuke puusalt võetud, iva on selles, et nii mõnigi linn sureb paari nädalaga täiesti tühjaks, mõnes teises jääb mõni üksik hing ellu. Juttu tulebki väga erinevatest inimestest, natuke algusepoole nende taustast ning mida edasi seda rohkem viivad niidiotsad üle Ameerika kokku. Tegevus toimub siis jah USA’s aga taustal on tõbi tühjendanud terve maakera. Ei mingit turvalist, cozy catastrophe’t, inimkonna langus on kiire ja jõhker. Algusepoole on juttu viiruse tööst, hiljem sellest kuidas inimkonna riismed üritavad Ameerikas hakkama saada.


Huvitav kuidas King oskab ikka lõpplahendusi leida. Kui üldiselt on liiga tihti kombeks panna lõppu eepilised lahingud, hull möll ja meeletu verevalamine siis Kingil on pigem kombeks kujutada kulgemist. Mõnikord on lõpus küll pöördeline sündmus aga see on nii mõnigi kord väga tagasihoidlik. St ei ole paatosest nõrguv tulevärk, pigem on midagi vaikselt nutikat. Ma ei ütle, et kas on ühte või teist, ei hakka spoilerdama. Küll aga on lõpupoole mitmed huvitavad arengud, mis panevad käsipõsakil mõtisklema, et: “Ahha, või siis nii, jajah muidugi võib ju minna ka nii.”


Kingile tüüpiliselt on ta osanud välja otsida väga omamoodi tegelasi. Enda üks lemmikuid on väga terava vaimuga kurt-tumm noormees Nick Andros, kes suhtleb teistega kirjutamise teel. Ta ei kohta pikka aega mitte kedagi, mingil hetkel jääb mõtlema, et kas äkki ongi alles jäänud ainult temasugused, kurdid ja tummad? Ühel hetkel kohtub Nick aga ühe teise mehega (Tom Cullen). Nick on väga rõõmus, ulatab kohe teisele valmiskirjutatud paberitüki - Tom vaatab seda ja ulatab tagasi: “Tead mees, mul on ainult kolm klassi haridust. Isa võttis mu siis koolist ära.” Tom ongi vaimselt tugevalt alaarenenud ning äärmiselt heasüdamlik mehekolakas… mille peale Nick mõtleb, et tea kas ongi alles vaid erinevate puuetega inimesed? Teate, loed seda kõike, elad tegelaste mõttemaailma sisse ja ohkad - kohutav, kohutav. Mingil hetkel kisub raamat ka silma niiskeks kui juttu tuleb lastest.


Või siis teismeline poiss, kes ei räägi, ainult uratab vahel, kui temaga rääkida siis ei olegi aru saada, kas ta mõistab ka rääkijat või mitte - kuid kelles on lähemal vaatamisel märksa rohkem peidus. Või siis vanem daam, kes aitab hädas mehepoegasid seatapul ning lõikab loomal kõri ropsti läbi niiet verd lendab igalepoole.


Teoses on mitmeid mõtlemapanevad ja meeldejäävaid stseene. Näiteks on üle maailma igalpool nii vaikne, et kuuleb trükimasinat pooleteise miili peale. Niimoodi siis hoiab üks tüdruk teise ellujäänuga vahepeal sidet - läheb tänavale ja kuuleb kuidas teine inimene trükib.


Kui rääkida hoiatustest siis on muuhulgas algusepoole terve peatükk stiilis "kodanik A aevastas, pühkis käeseljaga nina ning ulatas rahatähe kassiirile ja nakatas tema. Kassiir nakatas see päev nelikümmend inimest, läks õhtul sõpradega bridži mängima ja nakatas nemad. Bridžikaaslane läks õhtul kluppi ning nakatas seal enamuse..." Paneb ikka mõtlema küll.


Muuhulgas on see esimene raamat kus Kingil figureerib tegelane nimega Randall Flagg. Tal on Kingi universumis palju nimesid ja erinevaid nägusid, tumeda torni sarjas on ta näiteks Walter o'Dim. Deemonlik üleloomuliku võimetega olend, kelle läheduses inimesed tunnevad meeletut hirmu, lihtsurelikud ei julge talle silma vaadata, magavad inimesed näevad verdtarretavaid hirmuunenägusid. Ta on üldistatuna üks inimkonna vastane, kes erinevates teostes kogub enda ümber erinevad heidikuid ning nende abiga külvab kurjust ja terrorit üle maa. Seda ka siin raamatus.


King ise tahtis kirjutada midagi sarnast nagu “Sõrmuste isanda” - eepiline, laiahaardeline fantasy aga mis leiaks aset Ameerikas. Aga siis nägi ta saadet keemiasõjast, idee langes viljakale pinnasele ning idanes hoopis teine taim. Enda fantaasia-soovi väljakirjutamist alustas ta neli aastat hiljem “Laskuriga”. “The Stand”-is on vahepeal ka kohti mis vihjavad LOTRile kuna paljude tegelaste jaoks ongi elu peale esimest tõvehoogu üks suur reis, teekond avastamaks teisi ellujäänuid.


Fun fact - Metallica pala ja albumi pealkiri “Ride the Lightning” on pärit siit raamatust (peatükist 24). Metallica kitarrist Kirk Hammett on pajatanud nii:


“Kirk: I was the one who spotted the phrase ‘Ride the lightning’. It was when we were recording the first album, when we were staying the house of this guy named Gary Zefting. I was reading the book The Stand by Stephen King, waiting to do my parts, and I read that phrase. It stuck in my head, so I wrote it down and told James. He was, like, ‘Whoah, cool…’”


Huvitav oli lugeda sellist laiahaardelist tükki. Kui jõudsin kuhugi kolmesajandale leheküljele siis mõtisklesin, et selle aja peale hakkavad muidu raamatud pigem otsa saama. Antud juhul oli aga tonn veel ees ootamas. Samuti võttis lugemine ajaliselt päris palju (20.03 - 02.04, kaks nädalat) - enda jaoks pole küll ingliskeeles lugemine probleemiks aga protsess võtab ikka sutsu kauem aega kui emakeeles. Seega keskeltläbi 100lk päevas. Vahele pikkisin ka ühe teise raamatu aga üldiselt oli paar nädalat mõnusat kuningamaailmas uitamist. See oli ikka päris äge kogemus, sellist tiitlit nagu “lemmikautor” ei taha küll ühelegi kirjanikule külge panna aga on mõned, kelle raamatud teevad hingele pai. Lisaks - see võib tunduda pisiasjana aga neljakohalised lehenumbrid mõjuvad hoopis teistmoodi… seda ülevat tunnet ei oskagi kuidagi seletada. Tea kuidas viiekohalistega on…


Kui mahtudest rääkida siis tegelikult natuke imestan, et see on üks raamat, eriti kuna koosneb mitmest osast. Oleks võinud enda hinnangul vabalt olla näiteks kahest raamatust koosnev...diloogia? Või mis see sõna ka pole. Või isegi triloogia. Samas selline üks turske tükk pole ka paha, tegelikult on korralike telliste lugemine omaette maailm, mingil hetkel jõuab omamoodi zen kohale. Eks ta vahepeal mingil hetkel hakkas natuke õrnalt venima kui mingitsorti stabiilsus inimeste ellu hiilis. Ei hakka spoilerdama aga eks üldiselt on sellel kirjanikuhärral teinekord üht koma teist ikka varrukast tõmmata kui maailm liiga turvaliseks kisub.


Kokkuvõttes - äärmiselt mõnus raamat.



Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2020
oktoober 2020
september 2020
august 2020
juuli 2020
juuni 2020

Autorite sildid: