Kasutajainfo

Ljubomir Peevski

Teosed

· Ljubomir Peevski ·

Ochite na profesor Samberg

(romaan aastast 1979)

eesti keeles: «Professor Sambergi silmad»
Dimitõr Peev «Seitsmes karikas» - Ljubomir Peevski «Professor Sambergi silmad», Tallinn «Eesti Raamat» 1988 (Põnevik)

Hinne
Hindajaid
0
1
1
6
0
Keskmine hinne
2.375
Arvustused (8)

Suhteliselt normaalne põnevuslugu Bulgaariamaalt. Üks looke nondest pahadest (või mine tea) maailmavallutajatest tüüpidest vaadatuna juhuslikult sinna (maaalusesse salajasse uurimislaborisse) sattunud teadusemehe poolt. No selle raamatu sisu on tegelikult ju suhteliselt tüüpiline. On üks geniaalne (hullumeelne) professor ja vahendid ja plaanid olemas. Niisiis, ega muud üle ei jäägi kui pahadelt ja lollidelt ja loodusevastastelt inimestelt võim üle võtta. Idee on hea (võiks öelda), midagi üleliigset ka ei tundunud esinevat, nii et nuriseda pole nagu eriti millegi üle. Tehnilisest seisukohast on ka syhteliselt head ülevaated (ulmekirjanduse tüüpilised masinavärgid). Muidugist on teoses ka súgavam mõte sees (ei maksa ikka teadmistejahiga liiale minna), kuid ikkagi jái midagi nagu puudu. Sisu kallal ja idee teostuse kallal ei saa eriti viriseda, kui, siis vòibolla ainult lõpu kallal. Lõpp vajus kusagil natuke ära millegipärast. Aga vaatamata sellele annaks ikka tugeva nelja ära. Kannatab tegelikult ka teist korda lugeda (kui aega on).
Teksti loeti eesti keeles

Minu puhtalt isikliku ja väga tagasihoidliku arvamuse kohaselt on tegu äärmiselt halva raamatuga. Et miks? Püüan seletada:
Esiteks see hullumeelse teadlase kuju. Öelge - kas keegi on tegelikult kunagi kokku puutunud mõne ''hullu teadlasega'', kes maailmavallutuslikke/-hävituslikke plaane hauks? Mina ei ole ja hästi ei usu ka, et selliseid nii palju olemas on, nagu Hollywood meile selgeks teha püüab. Andekal inimesel on tegelikus elus enamasti kaks võimalust - kas teha raha või teha teadust, kui ta on selline hull võimuahnitseja, valib ta igal juhul raha. Üleüldse - miks on loodud selline kuju nagu ''hull teadlane''? Kas tõesti kasutatakse siingi ära seda pisikese inimese hirmu, et kõik, mis on võõras ja arusaamatu, on tingimata halb ja ohtlik? Väga jabur minu arvates. Ja sellepärast on kõik üllitised, kus ''hull teadlane'' kaasa teeb, minu silmis out. Vabandan kõrvalepõike pärast ja jätkan kõnealuse teose mahategemist.
Teiseks idee, mille kohaselt mingi meile tundmatu tsivilisatsioon üritab meid hävitada sel teel, et kingib meile kõigepealt teadmised, mis aitavad meil ennast hävitada ja seejärel jäljetult kaovad - öelge palun, kus siin loogika on?
Kolmandaks üleüldine progressivastane alatoon - andku rohelised mulle andeks, aga mina küll igasugustes hädades progressi ei süüdistaks, millist mõtet inimkonna eksisteerimine siis üldse veel omaks, kui progress ära kaotada?
Neljandaks häiris see lõpus lugejale jäetav tunne - aga äkki nad kusagil plaanitsevad ja konspireerivad midagi - hirmus odav pisikese inimese hirmudel mängimine jälle.
Nii, ongi neli hinnet maha võetud, põhjuseks, miks kõige madalamat hinnet ei pannud, on lihtsalt mõningane ulmeliste detailide hea ärakasutamine - mõned raamatus mainitud leiutised olid päris kavalad.
Muuseas, kas keegi on ka kohanud mõnda endise NL satelliitriikides kirjutatud tõeliselt head ulmekat (Kui Stanislaw Lem täiesti omaette nähtusena kõrvale jätta muidugi)? Mina kahjuks ei ole, ei oska ka öelda, kummas viga on.
Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt vastus eelmises kirjatükis tõstetud küsimusele: Jah endistes NLiidu satelliitriikides kirjutati tõesti ka head ulmet, millesse küll igasugused Sambergid ja Redivivused hästi uskuda ei luba. Juba sel hetkel, kui see raamat ilmus oleksin ma olnud võimeline nimetama vähemasti KOLME sellest tunduvalt paremat Bulgaaria ulmeromaani (juttudest rääkimata). Üleüldse ei saa ma aru, miks pidi valima tõlkimiseks mingi Ljubomir Peevski, kui Bulgaarias on olemas Ljuben Dilov. Miks pidi Dimitõr Peevilt valima tõlkimiseks valima selle tobeda ja iganenud kriminulli, kui isegi tema üks 50ndate lõpul ilmunud ja minu poolt ainukesena loetud ulmeromaan on tunduvalt parem sestsamusest Sambergist. Nüüd siis sellest Ljubomir Peevski "suurteosest". Algab ta juba sihukese odava käiguga: kamp koopauurijaid on lõkke ääres. Millega nad tegelevad, vestlevad loomulikult. Millest? Üldinimlikel ja ulmelistel teemadel, ulmekas ju! Edasi aina jaburamaks läheb. See maa-alune linn ja puha. Kõige ilgem asi selles romaanis on see silmadega raamatu idee. Ma pole just eriline SF fänn, st. ma ei nõua igale asjale nüüd karmteaduslikku põhjendust, aga igal asjal on ka piir. Tundubki, et autor pole ka ise aru saanud, mida ta kokku kirjutada on tahtnud. Päästaks veel hea aktion, aga see on ka sedavõrd jabur, et hoia ja keela. Romaani lugedes tuli mulle kogu aeg meelde Aleksandr Beljajev ja tema romaanid. Kuid need on kirjutatud 20-30ndatel aastatel, aga kui uskuda copyrighti, siis Peevski on ilmunud esmatrükis 1979. aastal. Igatahes on see romaan ilmunud (kindlalt) peale 1973. aastat. Õudne, sihuke romaan teeks häbi isegi igerikule Eesti ulmele.
Teksti loeti eesti keeles

Autoril on hea fantaasia, kuid teos sisaldab suuri lollusi. Jääb mulje, nagu oleks kokk serveerinud samal liual suppi, praadi ja magustoitu.

Leiutiste loetelu meenutab Jaan Tatika unistusi. Delfiinide ja sipelgate keele tähestik, silmade raamat, kõigi haiguste ravimine taimelõhnaga (jalaluumurd ja Downi tõbi!)
Aistitav kino on kahtlane. Ma olen nõus, et peale pildi ja heli saab salvestada ka lõhna ja temperatuuri, ent kuidas seda pärast reprodutseerida?
Taimed, mis suudavad kasvada terasel, vasel, tinal ja plastmassil, on praegugi olemas: samblikud.
Kuidas langetada magnetiliselt orienteeritud raskuskeskmega puud? Ühele poole asetada suur metallitükk raskuskeskme mõjutamiseks, teisel pool seisab saagija. Väga odav.
Tõhusaimad vahendid huntide hävitamiseks on mitte rauad ja mürk, vaid hoopis tulirelvad.
Eriti napakas on teose lõpp.
Lõpuks -- kui silmad asuvad raamatus paarikaupa, kuidas saab ühes reas olla 5 silma?

Mispärast siis 2 ja mitte 1? Romaan ilmus paaris Dmitar Peevi kriminulliga "Seitsmes karikas", mis on võib-olla parim eesti keeles ilmunud krimka.
Hinne 2 tähendab: Sa ei kaota midagi, kui sa seda ei loe.

Teksti loeti eesti keeles
Tea

Nigel "aga äkki keegi kuskil plaanib midagi" lugu. "Hull teadlane" on alati väga ebaratsionaalne tegelane.
Teksti loeti eesti keeles

Mind see hull teadlane niiväga ei häirinud. Eks ta ole selline tüüpiline monstrum, mis peaks seetõttu hirmu tekitama, et ta omab mingeid salateadmisi ning teadmistes on võim. Nii et mu meelest kuulub ta ühte kategooriasse luukerede, nõidade, vampiiride, kurjade tulnukate ning Batmaniga. Silmade raamat ka ei häirinud, sest mu meelest pole vajadust fantaasiale piire seada. Sellest hoolimata oli tekst ja sündmustik jabur.
Teksti loeti eesti keeles

Üks väga loll ja halb raamat. Ma ei pane talle "1" vaid sellepärast, et miski peab jääma ka "Kosmose rannavetes"-tüüpi kuritegeliku paberiraiskamise tarbeks. Lugedes esmatrüki aastat, pidasin seda algul kirjaveaks, et näiteks 1929 vmt - siis kirjutati selliseid raamatuid. Mägede kaupa. Sama tehnilise tasemega ja sama usutavaid. Ja sama mõttetuid. Ühesõnaga, kuigi midagi seal oli, ei leia ma raamatu kirjutamisele pea mingit õigustust. Ajast ja arust stampvõtted, totter koomiksilaadne tegevus. Võimalusel vältida.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019

Autorite sildid: